See siin ei ole mingi betoon-dzhungel, vaid tõeline lihast ja luust, või oleks ehk korrektsem öelda puust mets, kus suurte vihmasadude ajal langevad puud doominokividena. Kuna varsti on tulemas turistid, kes tahavad lõksudest liblikaid korjata, käisin täna lõkse üle vaatamas. Selgus, et vähem kui kuu aja jooksul olid kaks tükki neist juba alla sadanud. Üks katkenud paela tõttu ja teine seetõttu, et puu mille küljes ta rippus oli maha sadanud. Õnneks on lõksud riputatud madalale ega saa maha kukkudes liiga palju viga.
Pärastlõunal saabusid banaanid, panin nad peenelt fileerituna lõksudesse. Ühe lõksu lähedalt leidsin magusalt lõhnava tundmatu puuvilja. Lõikasin ta pooleks, leidsin seest kivi, mistõttu diletantlik välibotaanik minus julges spekuleerida, et tegemist võiks olla ‘luuviljalisega’. Pooled panin koos banaanidega lõksu söödaks. Ma ei imestaks, kui paari päeva pärast oleks see lõks lõhkemiseni värvilisi liblikaid täis. Ei ma ei imestaks sugugi.
Kui olin lõksude ettevalmistamisega peaaegu lõpetamas, hakkas tugevasti vihma sadama. Redutasin mõnda aega võsas, kuid siinsed puud paraku ei konkureeri vettpidavuse osas kuuskedega. Kuna ka taeva hallusel ei näinud olevat piiri otsustasin jalutada koju tagasi. Kohtasin musta (tumedat värvi) madu, kes oli piisavalt pikk, et katta tee kolmveerandi osas (ca 1,5...2 m). Mul ei olnud sugugi tahtmist mööduda temast vabaks jäänud veerandit teest kasutades, kuna see manööver oleks mind asetanud ebamugavalt lähedale tema ohtlikule otsale, ‘business end’-ile. Minu lihtsustatud käsitus madude morfoloogiast: ohtlik ots, tüvi/põhimik, ohutu ots.
Enne seda kui jõudsin hakata temast üle teivashüppama või mingil muul pööraselt mõistlikul viisil teda kui hirmuäratavat takistust ületama, tõstis ta õnneks pea, tegi väikese ‘’zzzhh!’’-häälitsuse ja siugles võssa.
Õhtul kirjutasin mõned postkaardid. Oli igavesti tragikoomiline ettevõtmine: kuna niiskus on pugenud kõikjale kleepusid pildid iga pinna külge, kuhu nied toetasin, tint kippus laiali voolama ja avastasin, et postmargid, mis olin viimasel linnaskäigul ostnud olid omavahel kokku kleepunud.
Elu õppetund: veealustes tingimustes on mõistlik tarvitada vees mitte lahustuvaid materjale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar