Hommikul käisin liblikalõksudesse uusi banaane panemas. Ühest lõksust leidsin väiksemat sorti Morpho, kelle tiibade servad olid juba pisuta sakiliseks rapsitud, mistõttu otsustasin ta lasta vabadusse. Selgus aga, et selle putuka arutus peas oli lõksus istutud aja jooksul end sisse seadnud Stockholmi sündroom. Ta klammerdus mu jopeesisele, ega soovinudki enam lennata. Lennata ‘vabadusse’.
Turistide maja oli endiselt sipelgate rünnaku all. Lõpuks sai kogu maja ümbrus robustse kemikaliga üle piserdatud. Bob tahtis ka sipelgate rada mööda nende pesa asukoha välja nuhkida ja siis selle keemiaga läbi immutada. Tundus kuidagi väga ameerikalik mõttekäik.
Muuseas tegemist ei ole üldsegi ebameeldivate inimestega, tahan rõhutada.
Täna tegime ka viimase valguspüügi Bobiga. Dantel naases Surinamest ja oli ka kohal valguspüüki mehitamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar