Lõpuks ometi sain pildile värvilise konna, kellelaadseid olen juba 4 kuud edutult tabada üritanud. Püha Graal on käes - mul puuduvad edasised eesmärgid. Seni on need elukad alati liiga kiired olnud, aga täna kohtasin üht otse õuel, kus puudusid peitumisvõimalused. Sain võimaluse võrdlemisi rahulikult tema pihta välke tulistada ja ta välimust ka lähemalt uurida - näib et ta alaseljal on nääre, mis eritab (mürgist) lima, mis siis peaks ilmselt katma kogu naha. Tegemist ei ole ilmselt konnaga, keda tasuks üritada printsiks lakkuda.
Kogu päev sadas vihma ja kõikjal laiutavad loigud. Seoses naeruväärse niiskuse ja jalgupidi lompides platerdamisega on kohati täitsa jahe.
Õhtul enne pimedat käisin kodulähedases soos, mis oli ootuspäraselt veega täitunud ning seetõttu muutunud ka tõeliseks konnaparadiisiks. Konnade laul oli lausa valusalt vali, kõlas nagu tuhat autoalarmi. See kõrvulukustav lärm ja saabuv hämarus muutsid sooskäigu tõeliselt õõvastaks kogemuseks - tundus, et hüpoteetilisel anakondal oleks nii visuaalselt kui akustiliselt varjatuna liiga kerge ligi roomata ja minu tuleviku osas oma tahtmine saada ja see tunne oli mõistagi ebamugav. Looduse kohalolu oli sel hetkel minu jaoks talumatult intensiivne - lasin jalga. Enne jõudsin siiski kohata ka kilpkonna, kes minu kohalolu märgates häguses vees kaugemale sõudis. Peaks kunagi keskpäevasel ajal, kui päikesevalgus hirmud kontrolli all hoiab, tagasi minema, sest see koht nägi siiski pööraselt effektne välja. Tõeline tükk Amazoniat.
Ilmusid naeruväärselt arvukad väikesed sipelgasarnased putukad, kes lendasid tuppa ja terassile, pugesid näkku, juustesse ja särgikaelusest sisse ja hammustasid ka justkui, mitte küll väga valusasti, aga ebameeldivalt. Neil putukatel oli ka üks tähelepanu vääriv veidrus - nad kaotasid oma tiibu, st need pudenesid neil seljast ja jäid igale poole vedelema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar