Ameeriklased lendasid täna koju. Naljakal kombel kestab lend siit üle Kariibi mere Miamisse umbes sama kaua kui lend Pariisi, aga selles on süüdi arvukad vahepeatused erinevatel saartel: Guadalupe, Martinique etc. Lennujaama sõitsime kahe autoga, kuna pagasit oli palju. Ka üks turistidest sõitis minuga koos pirukaautos. Rääkisime militaatiast, Ameerika meditsiinisüsteemist ja jumal teab millest veel. Ääretult vahva on ikka aegajalt saada võimalus rääkidaga kellegagi mõnes keeles mida mõlemad vähemalt rahuldavalt valdavad. Mitte, et see oleks midagi uut minu jaoks, aga kinniutst sai teadmine, et USA meditsiinisüsteem on ikka pagana pöörane. Näiteks pärast pensionile jäämist tuleb hakata ise oma tervisekindlustuse eest maksma (seni maksab tööandja), ja kuigi Bob’i töö on suhteliselt hästitasuv maksab ta siiani mõned aastad tagasi Arlene’ile tehtud ablatsiooni eest (teatav invasiivne protseduur teatava arütmia raviks..). Ühtlasi küsis Jan (proua kes minuga koos pirukas sõitis), kas Eesti sõduritel Afganistaanis on ikka kuulivestid. olin üpris sõnatu sellise küsimuse peale, aga suutsin siiski välja pobiseda, et ilmselt on olemas mingi suhteliselt standartiseeritud NATO varustus ja et meie poisid ei ole seal päris vibudega. Umbes sarnase ignorantsuselaenguga oli ka küsimus, kas mu Eestis tehtud juhiload kehtivad siin, või pidin uued tegema, aga tegelikult on selline teadmatus ilmselt üpriski mõistetav või vähemalt on võimalik sellega leppida. Igatahes ei suutnud ma selle peale kuidagi solvuda, pigem andis see mulle ingi veidra üleolekutunde mida mingil veidral põhjusel pea kõik maailma inimesed tunnevad Ameeriklasega kõneldes. Siiski ei olnud nad ebameeldivad inimesed, pigem isegi väga meeldivad. Ja nendega oli kerge vestelda - ei olnud isegi alati tarvis kõiges ühel arvamusel olla.
Pirukaautol oli aga miski üpris halvav tehniline rike. Võime kiirendada ja mägedest üles ronida oli kuhugi kadunud ning selleks, et lennujaama sõites Fredericil sabas püsida vägistasin masinat kohati teise käiguga 70 km/h. Õnneks jõudsime siiski kohale. Hiljem viisime masina remonditöökotta ja selgus, et probleemi põhjuseks oli mingi defekt gaasitrossis.
Aja, mis kulus auto parandamisele veetsin ma kontoris: tarvitasin internetti ja käisin postkontoris. Meeldiva üllatusena leidsin postkastist kirja Sõbralt ja elektroonilisest postkastist kirja Sõbralt, kellega ei ole juba mõnda aega kontakti olnud. Ja kõndides postkontorist nurgapealse poe poole märkasin inimesi taevasse vahtimas. Suunasin siis ka oma pilgu üles ja nägin raketistarti - jäme valge kaarjas sik-sakitav valge juga, mille taevapoolses otsas võis veel eristada pisikest valget kosmosesõidukit (P. Guajaanas asub Euroopa ‘kosmosekeskus’). Et ma seda raketistarti nägema juhtusin oli naeruväärselt hea juhus, sest kui pärast seda läskin poodi ja väljusin sealt viie minuti pärast oli taevasse maalitud kaarjas auru(jää)triip juba pea täiesti nähtamatuks hajunud.
Pärastlõunal tõime auto remonditöökojast ära ja asusime koduteele. Pidin käima läbi ka poest (hiinakast), et osta toitu endale ja pesupulbrit.
Kuna auto oli jälle tagasi saanud oma (minu meelest) arvestatava jõulisuse ja ka teeääri oli hiljuti pisut puhastatud, nii et kurvid paistsid läbi pareminin kui tavaliselt, siis nautisin sõitu tõeliselt, st sõitsin kiiresti. Ja see oli tõeliselt lõbus, sisikond sai erinevatle hetkedel venitatud igas kujutletavas suunas, kuid ühela hetkel päris palju enne kodu jõudsin järsku järgi ühele autole. Lähemalt sain aru, et tegemist on Fredericiga ja mõtlesin: ‘’#%/?!’’, kuna tal oli olnud suhteliselt suur edumaa ning oli selge, et olin talle järgi jõudnud üpris kiiresti aga ta ei öelnud hiljem selle kohta midagi. Igatahes, kui olin talle järele jõudnud liikusime edasi konvoina. Vahetult enne kodust teeotsa oli tee sulgenud langenud puu. Mööda teepeenart ja osaliselt läbi peenemate okste pugedes oli siiski võimalik mööda sõita. Frederic palus mul siiski minna tagasi ja ühe sõiduraja vabaks raiuda, kuna Florence pidi sõitma koju hilja öösel ja pimedas läbi kraavi ukerdamine ei oleks kuigivõrd lõbus. Ta arvas, et võin abiks kaasa võtta ka Danteli, kuida ma arvasin, et saan paari oksa raiumisega ka ise hakkama. Praeguseks istub matsheete juba päris hästi käes ja ‘olukord’ teel lahenes umbes kahe minutiga. Kui olin viimaseid oksi raiumas, sõitis mööda üks mikrobuss, mis kandis koolibussimärki. Aknast pistis pea välja meeldiv noormees ja ütles: ‘merci beaucoup!’, kuna mu välimusest oli selge, et minu näol ei ole tegemist mingi kohaliku maanteeamaeti töölisega vaid lihtsalt altruistiga (tegelikult siiski altruisti - Frederici käsilasega eksole), naeratasin ja vastasin: ‘’mua-hah’’. Kui üks sõidurada oli kenasti vabaks raiutud riputasin allesjäänud puu külge numbrimärgi, mis mul piruka kongis vedeles (korjasin selle kunagi tee äärest üles. ei tea miks ega tea ka kas see on illegaalne tegevus...). Igatahes leidsin seda tehes, et olen pärs pagana vaimukas ja mõtlesin, kuidas keegi leiab tee peal vedeleva puu ja selle tüvesse kiildunud üksiku numbrimärgi ja mõtleb hämmaldusega: ‘’kus on ometi ülejäänud auto?!’’
Õhtupimeduses istusin oma terassil, lugesin kirju sõpradelt ja Bukowskit ja põletasin veinipudelisse pistetud küünalt, sest see on ilus ja siin ei ole ühtegi douchebagi, kes ütleks mulle, et see on klishee. Päeva väikesed detailid tõid üllatavalt palju rõõmu.
Aga kardan, et kui muutun õnnelikumaks, siis muutun ka ühtlasi idioodiks. See on ju teatavasti ka üks klishee. Küünilisus ja bitchimine on ju ometi inimintelligentsi tipp eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar