Saabusid ameerika turistid ja Frederic. Nende lennujamast siia toomine osutus üllatavalt keeruliseks operatsiooniks, kuna lennufirmad on ju vahel liigoptimistlikud saabumisaegade välja mõtlemise osas. Masterplaani kohaselt pidi Frederic saabuma kell kolm pärastlõunal ja tulema koju mäkke. Siis pidime tavapärasel ajal (ene pimedat) panema üles valguspüügi, Frederic pidi ise jääma seda valvama ja Liisa ning mina sõitma kahe autoga lennujaama turistidele vastu, kuna neid oli kolm ja neil oli palju pagasit...
Kuna aga Frederici lend hilines veidi, kujunesid asjad pisut teisiti. Frederic ja Liisa saabusid Kaw mäele (koju), kui pimedus oli minutite kaugusel. Laadisin varustuse pirukasse ning läksin valguslõksu üles panema. Hakkas tugevalt vihma sadama, avastasin, et mu jope on peaaegu täiesti veekindel - ainsad nõrgad kohad on need augud, kust väljuvad kehaosad. Paarikümne minuti pärast asus tõi Liisa Frederici ja Cyrilli valguslõksu juurde ning asus ise teele lennujaama suunas. Siis tuli Fredericil idee, et Florence, kes umbes sel ajal linnas tööpäeva lõpetamas oli võiks ju minu asemel lennujaama sõita ning läks koju, et talle helistada, kätte ta Florenceit igatahes ei saanud ja pool tundi hiljem asusin pirukat läbi vihma ja udu lennujaama poole suruma. Oli üpris meelelahutuslik sõit - kohati miniatuurne nähtavus ja teele langenud puud, päris palju tuli ka triblada ümber teel olevate madude ja puuokste, mis nägid välja nagu maod. Kui jõudsin lennujaama leidsin Liisa ja turistid juba eest ootamas, õnneks ei olnud nad seda teinud veel kuigi kaua.
Kogu see udu ja vihm lõid ideaalsed tingimused valguspüügi jaoks - lina oli tihedalt ööeluga täidetud. Tulid ka mõned elukad, keda ma varem näinud ei olnud: mingi suur mardikas kelle kohta turist Bob ütles ‘waterbug’ ja kes pidavat valusasti hammustama ja teine üpris pika kehaga mardikas, keda arvasime olevat Titanus - suurima mardikaliigi esindaja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar