laupäev, 29. mai 2010
27.05.2010
Käisin pärast tööd väikesel jalutuskäigul. Pole seda teinud juba ammu, kuid tundub, et peaks kombe jälle üles võtma, sest oli igavesti tore: nägin mustvalget punase peaga rähni, kes oli väga sarnane kodumaistele kirjurähnidele, aga veidi suurem, umbes musträhni mõõtu (ega ma tegelikult kunagi musträhni näinud ei ole, väljaspool raamatuillustratsioone st) ja tuukaneid (või tukaane, ma ei tea). Tukaanid teevad üpris naljakat häält, see kõlab nagu väga heledahäälne haukumine, justkui kükitaks puulatvades parv kastreeritud koeri.
Tuukanid olid kahjuks väga kartlikud - lendasid ära niipea kui mind mitmekümna meetri kauguselt silmasid, sellest hoolimata tegin neist mõned halvad pildid.
Tuukanid olid kahjuks väga kartlikud - lendasid ära niipea kui mind mitmekümna meetri kauguselt silmasid, sellest hoolimata tegin neist mõned halvad pildid.
26.05.2010
Viimastel päevadel olen puhastanud (st põhiliselt kändude maha trimmerdamist) üht platsi, kuhu haiitipoisid nüüd auke kaevavad. Seni on nad neid kaevanud juba mitu.
Eile lendas kraaksudes üle platis aara ning seejärel veel kaks. Vaatasin neid töllmokliku imestusega, kuid Harry’t ja Johnny’t ei paistnud nad vähimalgi määral huvitavat. Kas tõesti on aarad nende jaoks nii tavalised, nagu harakad või midagi. Lihtsalt pisut suuremad ja värvilisemad harakad. Nagu lõunamaised asjad ikka.
Täna käisin linnas Cyrillil järel. Enne kojusõitu pidime veel külastama massööri. Sõitsime, Cyrill ‘’lugemas kaarti’’, kui selgus, et ta tegelikult ikkagi ei tea, kuhu me peame minema. Tegime mitu patrullringi Matoury ja Balata vahel, kuni lõpuks sai Cyrill telefonis emalt toimivad instruktsioonid pärale jõudmiseks. Rõõm.
Eile lendas kraaksudes üle platis aara ning seejärel veel kaks. Vaatasin neid töllmokliku imestusega, kuid Harry’t ja Johnny’t ei paistnud nad vähimalgi määral huvitavat. Kas tõesti on aarad nende jaoks nii tavalised, nagu harakad või midagi. Lihtsalt pisut suuremad ja värvilisemad harakad. Nagu lõunamaised asjad ikka.
Täna käisin linnas Cyrillil järel. Enne kojusõitu pidime veel külastama massööri. Sõitsime, Cyrill ‘’lugemas kaarti’’, kui selgus, et ta tegelikult ikkagi ei tea, kuhu me peame minema. Tegime mitu patrullringi Matoury ja Balata vahel, kuni lõpuks sai Cyrill telefonis emalt toimivad instruktsioonid pärale jõudmiseks. Rõõm.
laupäev, 22. mai 2010
oi kui peen :P
...Certains clichés nous ont été proposés par des membres de l’ALF. Parmi ceux qui, non membres de notre association, ont accepté la publication de leurs photos sur cette page, nous remercions particulièrement Ott, jeune photographe estonien. Depuis plusieurs mois, il photographie, avec talent, la vie sauvage – notamment batraciens et reptiles – autour de la Montagne de Kaw. Ses photos sont visibles sur cette page....
reede, 21. mai 2010
20.05.2010
Päikeseline päev. Sel nädalal paistabki, et selged päevad vahelduvad vihmastega, üle ühe nö.
Põletasime metsas risu. Tasapisi on ühest vihmametsatükist saamas midagi inglise pargi taolist. Ilusa ilma tõttu lendasid ringi ka Morphod, ühe neist panin ka ümbrikusse.
Õhtul pärast tööd tegin mõned pildid laagrist. Frederic teeb järgmisel nädalal mingitlaadi esitluse maeiteakellele ja kasutab neid seal. Pildistasin parasjagu maja ‘’Angelique’’, kui nägin selle ees olevate väikeste puude otsas üht rohelist papagoid - tegemist siis vist nö Amazon-papagoiga. Paraku olin varustunud lühinägelikult ainult kalasilmaga, mis ei ulatu haarama isegi 5 meetri kaugusel oksal istuvat lindu. Küllap on see ka põhjus, miks ta end mulle näidata julges; pikemaid torusid nad kardavad hirmsasti.
Põletasime metsas risu. Tasapisi on ühest vihmametsatükist saamas midagi inglise pargi taolist. Ilusa ilma tõttu lendasid ringi ka Morphod, ühe neist panin ka ümbrikusse.
Õhtul pärast tööd tegin mõned pildid laagrist. Frederic teeb järgmisel nädalal mingitlaadi esitluse maeiteakellele ja kasutab neid seal. Pildistasin parasjagu maja ‘’Angelique’’, kui nägin selle ees olevate väikeste puude otsas üht rohelist papagoid - tegemist siis vist nö Amazon-papagoiga. Paraku olin varustunud lühinägelikult ainult kalasilmaga, mis ei ulatu haarama isegi 5 meetri kaugusel oksal istuvat lindu. Küllap on see ka põhjus, miks ta end mulle näidata julges; pikemaid torusid nad kardavad hirmsasti.
19.05.2010
Hommikul puhastasin Frederici satitaldriku vaatevälja, nüüd näeb ta rohelise asemel sinist, või halli - käesoleval aastaajal. Selles mõttes on meie pisike barbisaag tore, et teda on võimalik puu otsa kaasa võtta. Selline vajadus võib tekkida, kui nõutav on keerulisem ‘’lõikus’’ tavapärase ‘’nulliga!’’ asemel. Rääkides lõikustest - nüüd on sellest, kui ma viimati masinaga juksed päris maha lõikasin möödas umbes 7...8 kuud ja olukord mu skalbil on suhteliselt naeruväärne, üpris pokumaine. Pokudest rääkides - siin on ka sellised, mis kasvavad puu otsas, lisaks tavapärastele maapinnal kasvavatele pokudele.
Üleeile tõi Frederici haiitipoisid Harry ja Johny. Lisatööjõud nö. Täna lisandusid nad siis raiesmikule. Üritasin siis neid rakendada okste põletamise juures ja hoolimata äärmiselt tüsilikust suhtlusest isegi väheldase eduga. Minu prantsuse- ja viipekeelest piisab selleks, et öelda: ‘’palun tehke tuli ja põletage seda puurisu mis kõikjal maas vedeleb, diiselkütusekanister on siin!’’, aga kui tuleb iga pisematki liigutust tihedalt juhendada jääb suhtluseffektiivsusest pisut vajaka.
Üleeile tõi Frederici haiitipoisid Harry ja Johny. Lisatööjõud nö. Täna lisandusid nad siis raiesmikule. Üritasin siis neid rakendada okste põletamise juures ja hoolimata äärmiselt tüsilikust suhtlusest isegi väheldase eduga. Minu prantsuse- ja viipekeelest piisab selleks, et öelda: ‘’palun tehke tuli ja põletage seda puurisu mis kõikjal maas vedeleb, diiselkütusekanister on siin!’’, aga kui tuleb iga pisematki liigutust tihedalt juhendada jääb suhtluseffektiivsusest pisut vajaka.
16.05.2010
Hilishommiku veetsime väikeses soos mulistades kummikutega vees ringi. Oli näha väikeste parvedena liikuvaid hiiglaslikke konnakulleseid (umbes 3 cm pikkusi), smapilgul pidasin neid kaladeks. Puulatvades märatses ka mingi suur kraaksuv lind, aga meie pilkude eest jäi ta rikkaliku mitmekihilise flora poolt varjatuks.
Pärastlõunal läksin väikesele jalutuskäigule metsa. Kuigi sadas vihma, tegin siin-seal pilte ja ronisin üht oja mööda ülesvoolu. Nüüd lõpuks siis, kogemata nö, leidsin üles ‘’Orkestrikoopa’’, mida mõni aeg tagasi otsisime. Selgus, et ta oli laagrile lähemal, kui olime arvanud. Koobas nägi välja kaunis - ühest tema suu servast langes umbes 5...6meetrine oja ja tõepoolest võiks sellesse koopasse mahutada orkestri, suure tahtmise korral. Olin oma avastuse üle igavesti õnnelik, kuid kuna Frederic ei emiteerunud piisavalt vaimustust, kui ütlesin, et leidsin ta mütoloogilise koopa üles, siis arvan, et ma ei märgigi seda tema GPS-i. Nagu jonnist või nii. Siiski tahaks, et juhendid koopa leidmiseks säiliks kuidagi siin töötavate eestlaste jadas. Õnneks on võimalik need juhendid ka võrdlemisi üheseltmõistetavalt formuleerida, eeldusel, et otsija tunneb mõisteid ‘’asimuut’’ ja ‘’distants’’. Usun, et on turvaline eeldada, et suur osa tulevastest Otsijatest tunnevad.
Sellega seoses kerkis jällegi pinnale kibedustunne selle üle, et teeme siin päev-päevalt absoluutset ‘neegritööd’ ja minu mistahes võimed või kompetents ei huvita kedagi. Turism on siin ilmselgelt sekundaarne. Näha ja kogeda oleks metsas samas palju. See on midagi, millest mul on võimatu üle saada.
Pärastlõunal läksin väikesele jalutuskäigule metsa. Kuigi sadas vihma, tegin siin-seal pilte ja ronisin üht oja mööda ülesvoolu. Nüüd lõpuks siis, kogemata nö, leidsin üles ‘’Orkestrikoopa’’, mida mõni aeg tagasi otsisime. Selgus, et ta oli laagrile lähemal, kui olime arvanud. Koobas nägi välja kaunis - ühest tema suu servast langes umbes 5...6meetrine oja ja tõepoolest võiks sellesse koopasse mahutada orkestri, suure tahtmise korral. Olin oma avastuse üle igavesti õnnelik, kuid kuna Frederic ei emiteerunud piisavalt vaimustust, kui ütlesin, et leidsin ta mütoloogilise koopa üles, siis arvan, et ma ei märgigi seda tema GPS-i. Nagu jonnist või nii. Siiski tahaks, et juhendid koopa leidmiseks säiliks kuidagi siin töötavate eestlaste jadas. Õnneks on võimalik need juhendid ka võrdlemisi üheseltmõistetavalt formuleerida, eeldusel, et otsija tunneb mõisteid ‘’asimuut’’ ja ‘’distants’’. Usun, et on turvaline eeldada, et suur osa tulevastest Otsijatest tunnevad.
Sellega seoses kerkis jällegi pinnale kibedustunne selle üle, et teeme siin päev-päevalt absoluutset ‘neegritööd’ ja minu mistahes võimed või kompetents ei huvita kedagi. Turism on siin ilmselgelt sekundaarne. Näha ja kogeda oleks metsas samas palju. See on midagi, millest mul on võimatu üle saada.
reede, 14. mai 2010
14.05.2010
Jällegi olukord, kus tuli ehitada mittemillestki midagi. Mootorsae käimatõmbamisnöör katkes. Ta oli juba mõnda aega narmendanud ja hädine välja näinud, kuid täna andis siis lõplikult alla rebestavatele pingetele. Kuna meil siin mingit asjalikku peenikest nööri ei ole (mu teada), siis kasutasin paela oma katkistelt troopikasaabastelt. Mõtlesin, et saapapael peaks kannatama hõõrdumist jne. Olgu selle hõõrdumisega kuidas on, kuid igal juhul puudus tal vajalik tõmbetugevus. Kui olin sae just kokku tagasi keeranud, siis proovikäivitus küll õnnestus, kuid metsas järjekordse ohvri all katkes pael esimese tõmbega. Järgmiseks leidsin kuuri alt poolemeetrise jupi heinarullinööri taolist paela. See on juba üle elanud kolme paagitäie jagu saagimist, kuid palju käivitusi ei paista ka temas enam olevat. Ehk toon linnast mingit vingemat paela. Linnast! eksole, ja siis toon soola ja püssirohtu ka.
Mitu puud järjest keeldusid langemast. Rippusid liaane pidi toekate naabrite küljes ja lihtsalt keeldusid. Pidin siis neid pooleteise meetriste juppide kaupa otsast närima, kusjuures iga kord, kui puu alla vajus kaasnes sellega risurahe latvadest. Aga ei ühtki märkimisväärset tabamust minu pihta, ei ühtki taolist lugu täna.
Tegelikult võib sellist jukerdamist näha ju omamoodi kunstina - langetada 30meetrine puu 3meetrise raadiusega ringi sisse. Maagia.
Mitu puud järjest keeldusid langemast. Rippusid liaane pidi toekate naabrite küljes ja lihtsalt keeldusid. Pidin siis neid pooleteise meetriste juppide kaupa otsast närima, kusjuures iga kord, kui puu alla vajus kaasnes sellega risurahe latvadest. Aga ei ühtki märkimisväärset tabamust minu pihta, ei ühtki taolist lugu täna.
Tegelikult võib sellist jukerdamist näha ju omamoodi kunstina - langetada 30meetrine puu 3meetrise raadiusega ringi sisse. Maagia.
13.05.2010
Taevaminemispüha on siinses kalendris punane. seetõttu ja ka kuna olen end mitu päeva kehvasti tundnud täna metsa tööle ei läinud.
Hommikupoolikul käisin hoopiski korraks ‘pisikeses soos’. Kui olin just veeni jõudmas kuulsin okste raginat ja valju plärtsatust sookese keskel - mu tulek oli ilmselt kedagi ehmatanud. Näha ei olnud muud kui veepinna värelust, see mõistagi võimaldab mul mõelda, et kohtasin soos suurt kaimanit või anakondat - igatahes üht intrigeerivat ühikut faunat, eksole.
Hiljem õnnestus üht sooelukat ka näha: 70...100 cm-ne sisalik või kaiman jooskis mööda veepiiri mu eest ära. Üldiselt on see soo mu mõttemaailmas selline õudne koht - alati on seal hämar, häguses vees mulistavad pilgu eest varjatult ringi järvekoletised ja vahel laulavad konnad oma pööraseid pulmalaule.
Kullakaevanduse tegevus on nüüd lõpetatud. Kaevurid on läinud ja teel olevad väravad on avatud. Pärastlõunal käisimegi kaevurite radadel, seiklesime nende mahajäetud laagris ning võtsime sealt kaasa kobara tooreid banaane. Laagri väljanägemise ning seintel olevate käskude ja keelude alusel näib, et kord oli sela päris tihedalt majas, peaaegu sõjaväeline kord isegi. Eks selline eralduses keset metsa asuv ettevõtmine on ju ka mõnes mõttes nagu laev. Ei ole ruumi korralageduseks. Ei ole piisavat lagedust nö.
Hommikupoolikul käisin hoopiski korraks ‘pisikeses soos’. Kui olin just veeni jõudmas kuulsin okste raginat ja valju plärtsatust sookese keskel - mu tulek oli ilmselt kedagi ehmatanud. Näha ei olnud muud kui veepinna värelust, see mõistagi võimaldab mul mõelda, et kohtasin soos suurt kaimanit või anakondat - igatahes üht intrigeerivat ühikut faunat, eksole.
Hiljem õnnestus üht sooelukat ka näha: 70...100 cm-ne sisalik või kaiman jooskis mööda veepiiri mu eest ära. Üldiselt on see soo mu mõttemaailmas selline õudne koht - alati on seal hämar, häguses vees mulistavad pilgu eest varjatult ringi järvekoletised ja vahel laulavad konnad oma pööraseid pulmalaule.
Kullakaevanduse tegevus on nüüd lõpetatud. Kaevurid on läinud ja teel olevad väravad on avatud. Pärastlõunal käisimegi kaevurite radadel, seiklesime nende mahajäetud laagris ning võtsime sealt kaasa kobara tooreid banaane. Laagri väljanägemise ning seintel olevate käskude ja keelude alusel näib, et kord oli sela päris tihedalt majas, peaaegu sõjaväeline kord isegi. Eks selline eralduses keset metsa asuv ettevõtmine on ju ka mõnes mõttes nagu laev. Ei ole ruumi korralageduseks. Ei ole piisavat lagedust nö.
11.05.2010
Täna panime teele Desmodiumilaadungi. Selleks pidin hommikul sõtma Frigodomi (külmladu) juurde ning kohtuma seal Frederici, Danteli ja Bernardiga. Plaan oli laadida kotid külmunud taimedega merekonteinerisse, kuid enne avasime mõned kahtlased kotid, kontrollimaks, kas on ikka tegemist õigete taimedega. Ja võta näpust - kõigil juhtudel osutus kahtlus põhjendatuks - st vähemalt Frederici arvates olid enis kottides valed taimed.
Valed taimed laadisime pirukaautosse, kuid neid jäi veel järgmisekski autotäieks. Plaan on teha nad kompostiks. See saab olema tõeliselt kallis ja töömahukas hunnik komposti, kuid pole miskit parata - tegemist lihtsalt ei ole selle taimega mille müügi osas Frederic oma klientidega kokku leppis. Muus osas on tegemist igati ilusa halja heinaga, lihtsalt mitte tolle ‘’päris õigega’’.
Frigodomi miinuskraadides kottide konteinerisse laadimine oli tõeline eksootika, nagu kliimahüpe tunniks ajaks talvisele kodumaale ja siis taas tagasi 28 kraadi ja 100 %-lise niiskuse juurde.
Valed taimed laadisime pirukaautosse, kuid neid jäi veel järgmisekski autotäieks. Plaan on teha nad kompostiks. See saab olema tõeliselt kallis ja töömahukas hunnik komposti, kuid pole miskit parata - tegemist lihtsalt ei ole selle taimega mille müügi osas Frederic oma klientidega kokku leppis. Muus osas on tegemist igati ilusa halja heinaga, lihtsalt mitte tolle ‘’päris õigega’’.
Frigodomi miinuskraadides kottide konteinerisse laadimine oli tõeline eksootika, nagu kliimahüpe tunniks ajaks talvisele kodumaale ja siis taas tagasi 28 kraadi ja 100 %-lise niiskuse juurde.
10.05.2010
Käisin turistidega metsas. Tegemist inimestega, kel on huvi sammalde vastu ning kes tahtsid näha koobast, mille siin hiljuti ‘’avastasime’’, lootuses näha mõningaid kaljudel ja koobastes elutsevaid samblaliike.
Navigatsioon oli täna pisut nurgeline - esmalt õnnestus kalduda metsas liialt itta ning koopast kaugelt mööda kõndida, kuid tagasiteelt tegin suuna osas väikesed korrektiivid ning lõpuks ilmus koopasuu siiski nähtavale. Selleks ajaks olid turistid muidugi metsa mööda ringijooksutatud saamisest pisut väsinud, kuid õnneks siiski mõistvad. Kui nägin läbi võsa mustavat oletatavat koopasuud, jätsin oma ohvrid veidikeseks paigale puhkama ning sibasin ise mäest üles, et teha pisut maastikuluuret ja naasta heade uudistega. Tegemist tõesti oli otsitud koopaga, kuid kohale jõudes jooksin praktiliselt otsa maole, kes koopasuu lähedal lebas. Tegemist oli helepruuni pisut roheka varjundiga umbes randmejämeduse ja 2 m pikkuse roomajaga, kes väristas oma ülestõstetud saba, kuigi miskit muusikat sellest ei sündinud. Tema nägemine tarretas mind kesk jooksusammu ning jäin vaatama, sekundiks-paariks, siis aga siugles ta järsku läbi taimestiku ja risu minu poole. Tormasin mööda kaljusid mäest alla, pean tunnistama, et pisut karjusin ka, vaadates tagasi alles siis, kui olin jõudnud 15 meetri kaugusele - madu enam ei silmanud. Mõistagi ei olnud pärast sellist kohtumist enam tahtmist sama rada mööda koopale läheneda, ei mul ega turistidel, mistõttu ‘’tiibasime’’ teiselt küljelt.
Koopas ei olnud samblike osas just kuigivõrd rikkalik ning turistid arvasid, et ka liialt niiske, et selles elada (olime enne arutlenud, kas seal võinuksid kunagi elutseda indiaanlased). Vähemalt minu jaoks oli koopakülastus siiski tulemist väärt, sest peale kurja mao nägime ka emast kivikukke.
Nende turistide näol on tegemist justkui Frederici äripartneritega. Igaljuhul andis Frederic meile enne nende tulekut juhtnöörid, et teatavatest teemadest nendega rääkida ei tohi. Aga metsas jalutades ning hiljem kui neile majja võrkkiikesid riputasin tundsin end nagu ristküsitluse all olevana - neid huvitasid põhiliselt just need ‘salajased’ aspetkid meie tegevusest siin. Laveerisin siis mittemidagiütlevate vastustega, kuid põhiliselt üritasin anda mõista, et nad võivad minu kiusamise lõpetada, sest mind tegelikult vähimalgi määral ei huvita nende ärisuhted Fredericiga.
Kaks viimasel ajal aset leidnud tihedat kohtumist maoga on paranoiapoisid üle igasuguse piiri ülemeelikuks ajanud. Uni on rahutu ja suhtumine kõikvõimalikesse riskidesse muutub justkui ettevaatlikumaks. Suremine ei näi kuuluvat minu alateadvuse lähimatesse plaanidesse...
Navigatsioon oli täna pisut nurgeline - esmalt õnnestus kalduda metsas liialt itta ning koopast kaugelt mööda kõndida, kuid tagasiteelt tegin suuna osas väikesed korrektiivid ning lõpuks ilmus koopasuu siiski nähtavale. Selleks ajaks olid turistid muidugi metsa mööda ringijooksutatud saamisest pisut väsinud, kuid õnneks siiski mõistvad. Kui nägin läbi võsa mustavat oletatavat koopasuud, jätsin oma ohvrid veidikeseks paigale puhkama ning sibasin ise mäest üles, et teha pisut maastikuluuret ja naasta heade uudistega. Tegemist tõesti oli otsitud koopaga, kuid kohale jõudes jooksin praktiliselt otsa maole, kes koopasuu lähedal lebas. Tegemist oli helepruuni pisut roheka varjundiga umbes randmejämeduse ja 2 m pikkuse roomajaga, kes väristas oma ülestõstetud saba, kuigi miskit muusikat sellest ei sündinud. Tema nägemine tarretas mind kesk jooksusammu ning jäin vaatama, sekundiks-paariks, siis aga siugles ta järsku läbi taimestiku ja risu minu poole. Tormasin mööda kaljusid mäest alla, pean tunnistama, et pisut karjusin ka, vaadates tagasi alles siis, kui olin jõudnud 15 meetri kaugusele - madu enam ei silmanud. Mõistagi ei olnud pärast sellist kohtumist enam tahtmist sama rada mööda koopale läheneda, ei mul ega turistidel, mistõttu ‘’tiibasime’’ teiselt küljelt.
Koopas ei olnud samblike osas just kuigivõrd rikkalik ning turistid arvasid, et ka liialt niiske, et selles elada (olime enne arutlenud, kas seal võinuksid kunagi elutseda indiaanlased). Vähemalt minu jaoks oli koopakülastus siiski tulemist väärt, sest peale kurja mao nägime ka emast kivikukke.
Nende turistide näol on tegemist justkui Frederici äripartneritega. Igaljuhul andis Frederic meile enne nende tulekut juhtnöörid, et teatavatest teemadest nendega rääkida ei tohi. Aga metsas jalutades ning hiljem kui neile majja võrkkiikesid riputasin tundsin end nagu ristküsitluse all olevana - neid huvitasid põhiliselt just need ‘salajased’ aspetkid meie tegevusest siin. Laveerisin siis mittemidagiütlevate vastustega, kuid põhiliselt üritasin anda mõista, et nad võivad minu kiusamise lõpetada, sest mind tegelikult vähimalgi määral ei huvita nende ärisuhted Fredericiga.
Kaks viimasel ajal aset leidnud tihedat kohtumist maoga on paranoiapoisid üle igasuguse piiri ülemeelikuks ajanud. Uni on rahutu ja suhtumine kõikvõimalikesse riskidesse muutub justkui ettevaatlikumaks. Suremine ei näi kuuluvat minu alateadvuse lähimatesse plaanidesse...
09.05.2010
Vabanesin täna oma parasiidist. Surnud oli ta ilmselt juba paar päeva - hukkunud tubakakompressi tagajärjel, kuid käsi on endiselt turses, kuum ja valulik - ehk siis põletikuline. Hommikul pigistasin turses piirkonda ning august voolas välja mõni milliliiter verist mäda. Pigistasin veel ning nähtavale ilmus ka vagla keha - peenike ja valge. Tirisin ta pintsettidega välja, see vajas küllalt suurt jõudu ja vagla keha rebenes, õnneks siiski osa, mis oli juba nahapinnast väljaspool. Proovisin uuesti ning välja ta saigi. Mõistagi sai kogu lugu põhjalikult nii pildile kui videole üles võetud, ikkagi põnevaim sündmus viimase paari nädala jooksul.
Palavik ja peavalu siiski püsivad, ilmselt mingi sekundaarne infektsioon selles vaglakoopas, kuid loodan, et see laheneb lähiajal.
Palavik ja peavalu siiski püsivad, ilmselt mingi sekundaarne infektsioon selles vaglakoopas, kuid loodan, et see laheneb lähiajal.
reede, 7. mai 2010
06.05.2010
Pisut tragikomöödiat, samas ei midagi liialt üllatavalt, suhteliselt tavaline asjade kulg siin: hommikul ütles Dantel, et Fredericil kahtlustab, et käesolev laadung Desmodiumit, mida juba teist päeva puhastasime, ei olegi D. adscendens. Ma ei olnud isegi kaalunud, et võiks taimi sellise pilguga uurida. Kunagi varem olin ka Fredericilt küsinud, kas ta usub tõesti, et saramaka inimesed, kes talle taimi korjavad eristavad neid üpris sarnaseid liike. Ta oli kindel, et nad eristavad. Aga kui ma nüüd Danteli ütlemise peale taimi pisut hoolikamalt vaatasin, oli selge, et tegemist on tõesti teise, ka üpris tavalise, sama perekonna liigiga. Dantel arvas siiski, et liik on õige ja peaksime neid edasi puhastama ja pesema. Ta uskus seda isegi pärast seda, kui oli käinud istanduses õigeid taimi uurimas. Kuna mul oli võrdlemisi ükskõik ja olen kindel, et tegemist ei ole esimese korraga, kui valed taimed on sekka sattunud, töötasimegi edasi. Kuni kella 11-ni, kui saabus Bernard sõnumiga Fredericilt, et võime nüüd siiski ära lõpetada ning allesjäänud kraami ja ka juba kottidesse pakitud 200 kg puhtaid ja pestud taimi kompostiks teha. Sellisele asjale ei saa ju tõesti reageerida muud moodi, kui naeruga, mida kõik ka tegid.
Mul on juba 2 nädalat olnud paremal õlavarrel kõva paapul, mis viimase nädala jooksul on ka veritsenud ja andnud aegajalt küllatki intensiivseid valuhooge. Kui seda täna Dantelile näitasin ning valumustrit kirjeldasin tundis ta kohe ära millega on tegemist - ta ütles, et see on ‘’verm macaque’’ (oletame, et see on prantsusepärane kirjaviis) ja soovitas peale määrida carapa õli. See on sama kraam millega mõni aeg tagasi ravisime kanade haavandeid. Mõne aja pärast tõi ta mulle ka mingi aapteegisalvi, mille ta leidis Frederici ravimikarbist. Peagi tulid asja uurima ka Ruth ja tema mees DJ, kes olid nõus, et tegemist on ‘’verm macaque’’-iga ja pakkusid omapoolset ravimeetodit - märja tubaka kompressi, mida peaksin peal hoidma hommikuni. Siis peaks haiget kohta pigistama ning ussikese (tegelikult vist mingi putuka vastse) välja tirima. Kartsin, et veritseva haavandi taga võib olla Trypanosoma cruzi (Chagase tõve tekitaja) või Leishmania sp, sest mind on hammustanud ka vähemalt üks Triatoma ning kümned väikesed kärbsed, kes minu poolest võivad vabalt olla liivakärbsed (kannavad Leishmaniat), mistõttu olen isegi üpris õnnelik, et asja taga on tõenäoliselt mingi vagel ning see peaks lahenema ilma pikaajaliste tüsistusteta. Jah - ma ütlesin just, et olen õnnelik, et mu õlavarres vingerdab ringi pisike pagana vagel ja ma annan küll endale aru, et see võib kõlada pisut veidralt.
Näib ka, et tubakakompressist hakkab tasapisi imenduma nikotiin -enesetunne on võrdlemisi trippy.
Mul on juba 2 nädalat olnud paremal õlavarrel kõva paapul, mis viimase nädala jooksul on ka veritsenud ja andnud aegajalt küllatki intensiivseid valuhooge. Kui seda täna Dantelile näitasin ning valumustrit kirjeldasin tundis ta kohe ära millega on tegemist - ta ütles, et see on ‘’verm macaque’’ (oletame, et see on prantsusepärane kirjaviis) ja soovitas peale määrida carapa õli. See on sama kraam millega mõni aeg tagasi ravisime kanade haavandeid. Mõne aja pärast tõi ta mulle ka mingi aapteegisalvi, mille ta leidis Frederici ravimikarbist. Peagi tulid asja uurima ka Ruth ja tema mees DJ, kes olid nõus, et tegemist on ‘’verm macaque’’-iga ja pakkusid omapoolset ravimeetodit - märja tubaka kompressi, mida peaksin peal hoidma hommikuni. Siis peaks haiget kohta pigistama ning ussikese (tegelikult vist mingi putuka vastse) välja tirima. Kartsin, et veritseva haavandi taga võib olla Trypanosoma cruzi (Chagase tõve tekitaja) või Leishmania sp, sest mind on hammustanud ka vähemalt üks Triatoma ning kümned väikesed kärbsed, kes minu poolest võivad vabalt olla liivakärbsed (kannavad Leishmaniat), mistõttu olen isegi üpris õnnelik, et asja taga on tõenäoliselt mingi vagel ning see peaks lahenema ilma pikaajaliste tüsistusteta. Jah - ma ütlesin just, et olen õnnelik, et mu õlavarres vingerdab ringi pisike pagana vagel ja ma annan küll endale aru, et see võib kõlada pisut veidralt.
Näib ka, et tubakakompressist hakkab tasapisi imenduma nikotiin -enesetunne on võrdlemisi trippy.
05.05.2010
Pesin Desmodiumit pea ümbes parvlemas pisikesed verejanulised kärbsed, kelle tähelepanu oli fokusseeritud mu silmadele. Eks ole ju konjuktiiv lihtsalt üks mahalane tükk kergesti kättesaadavat limaskesta.
Biodiversiteet on tore, aga mulle ei meeldi figureerida korraga mitmes toiduahelas, eriti kui ma ei ole nende tipus.
Biodiversiteet on tore, aga mulle ei meeldi figureerida korraga mitmes toiduahelas, eriti kui ma ei ole nende tipus.
04.05.2010
Täna tabas mind ebamugav ärevus, mitte just päriselt halvav, aga peaaegu. Põhjustajaks oli pruunikirju madu, kes roomas minema mu jala alt kui metsas langetatud puud okstest laasisin. Tegemist ei pruukinudki tingimata olla mürgise maoga, näiteks esindajaga perekonnast Bothrops, vabalt võis ta olla ka miski hoopis muu. Veidra juhusena olid mul täna jalas kõrge säärega kummisaapad, mis Frederic omal ajal Andrese jaoks ostis. Need on mulle küll veidi suured, kuid mu oma töö(pool)saapad on kaotanud tallad. Kõrged sääred peaksid ju lisama pisut turvatunnet seoses madudega, kuid sellest hoolimata tundus oksarisu ja puutüvede vahel edasi ukerdamine äärmiselt ahistav ja ärevusttekitav mistõttu läksime varakult lõunapausile.
Ka pärastlõunal ei andnud paranoiad asu. Kartsin isegi karvaseid ämblikke, kes puude küljes üpris tavalised on, ja sedagi, et võin end vigastada mootorsaega. Mingi selline tobe veerev hirmulumepall. Ühel hetkel tundsin, et mingi elukas on mu parema nimetissõrme küljes, justkui mingi putukas või ämblik, raputasin kätt, et temast lahti saada, kuid tulutult, siis vehkisin juba hüsteeriliselt käega ja viskasin sae maha; ihu kattus kananahaga ja kuklakarvad tõusid turri. Kui lõpuks mõistsin, et sõrme küljes on vaid tilbendav plaaster, mis ühest küljest lahti oli tulnud, ei tundunud see isegi naljakas.
Hakkan vist pisut peast segi minema.
Õnneks ei olnud vähemalt kedagi seda piinlikku palagani nägemas - Kati oli sõitnud Cyrillile kooli järgi.
Ka pärastlõunal ei andnud paranoiad asu. Kartsin isegi karvaseid ämblikke, kes puude küljes üpris tavalised on, ja sedagi, et võin end vigastada mootorsaega. Mingi selline tobe veerev hirmulumepall. Ühel hetkel tundsin, et mingi elukas on mu parema nimetissõrme küljes, justkui mingi putukas või ämblik, raputasin kätt, et temast lahti saada, kuid tulutult, siis vehkisin juba hüsteeriliselt käega ja viskasin sae maha; ihu kattus kananahaga ja kuklakarvad tõusid turri. Kui lõpuks mõistsin, et sõrme küljes on vaid tilbendav plaaster, mis ühest küljest lahti oli tulnud, ei tundunud see isegi naljakas.
Hakkan vist pisut peast segi minema.
Õnneks ei olnud vähemalt kedagi seda piinlikku palagani nägemas - Kati oli sõitnud Cyrillile kooli järgi.
01.05.2010
Tänaseks oli meil puhastada vaid väike kogus taimi. Lõpetasime seetõttu juba hommikul enne kella 10-t. Taimede pesemisega oli aga veidi keerulisem lugu, kuna viimastel päevadel on veesüsteem pidevalt streikinud. Mudaaugust (kaevust) paaki vettsuruv pump on juhuslikult jäänud seisma ja siis taaskäivitunud. Täna jõudsin lõpuks siiski probleemi tuumani. Keegi erilistest kolleegidest oli lihtsalt pumbajuhet välja tirides ühe traadi klemmi küljest eraldanud. Parandasin asja ära ja tugevdasin rohke toruteibiga, et ta edasisele väärkohtlemisele vapramalt vastu seista suudaks. Enne tegeliku probleemi avastamist arvasin, et ehk on probleem pumba asendis, et ehk on ta mattunud liialt sügavale mudasse ning konstrueerisin selle probleemi välistamiseks hüpervinge värskest metsamaterjalist statiivi, mis hoiab pumpa püstises asendis tiigikese kõige sügavamas kohas. Selle ettevõtmise käigus vajusin ühel hetkel üle põlve mudasse. Selline ‘kaev’ meil siis. Aga me paneme joogivee sisse klooritablette, nii et kõik on OK. Eksole.
Ülejäänud päev möödus Bernardi oodates. Võiks ehk lausa öelda ‘’Bernardi oodates’’. Meil puudub igasugune informatsioon selle kohta millal võiks saabuda järjekordne laadung taimi või et mis meil siin üldsegi aset leiab. Võibolla oleks mõistlik käesolevat olukorda näha stoilisuseharjutusena, kus ümbritsevas absurdsuses tuleb üritada säilitada eneseväärikust. See oleks ju omal moel päris põnev harjutus. Igaljuhul - kui oleks olnud teada, millal Bernard siis lõpuks uue hunniku taimi toob, oleksime võinud ju täna sõita linna või teha mida tahes. Selle asemel aga…
Laialivalguvad frenchid...
Ülejäänud päev möödus Bernardi oodates. Võiks ehk lausa öelda ‘’Bernardi oodates’’. Meil puudub igasugune informatsioon selle kohta millal võiks saabuda järjekordne laadung taimi või et mis meil siin üldsegi aset leiab. Võibolla oleks mõistlik käesolevat olukorda näha stoilisuseharjutusena, kus ümbritsevas absurdsuses tuleb üritada säilitada eneseväärikust. See oleks ju omal moel päris põnev harjutus. Igaljuhul - kui oleks olnud teada, millal Bernard siis lõpuks uue hunniku taimi toob, oleksime võinud ju täna sõita linna või teha mida tahes. Selle asemel aga…
Laialivalguvad frenchid...
esmaspäev, 3. mai 2010
30.04.2010
Puhastasime Desmodiumit. Terve päeva. Pärastlõunal läks Dantel koos Bernard’iga linna ja töö hakkas kohe kiiremini liikuma. Võibolla oli haiitipoiste leitud entusiasmi eest osaliselt vastutav ka see, et Bernard pisut kärkis nendega. Tegelikult aga on haiitipoisid täitsa tublid, eriti võrreldes Danteli või Ruthi abikaasa DJ-ga. See, et nad on vahel täitsa tragid on väga tore ja aitab mind ühe probleemiga mis mul on viimastel päevadel olnud. Nimelt pean tegema pidevaid mõtteharjutusi, pingutama ratsionaalsust, et peletada peast arvamus, et mustanahalised on naeruväärselt laisad ja lollid. Mõistagi oleks see igavesti väiklane ja pealeselle põhjendamatu arvamus ja mõistagi ei ole ma kohanud kõiki mustanahalisi ja mõistagi on samasse sotsiaalmajanduslikku klassi kuuluvad (onnides elavad ja juhutöid teevad) inimesed kogu maailmas rassist hoolimata täpselt sama lapsikud, küündimatud ja laisad. Siinne töökorraldus tahab vägisi muuta rassistlikuks, kulub päris palju energiat, et säilitada nö valgustatud mõtteviis. Piinlikult naeruväärne on teha päevade kaupa tööd, mille eest makstakse karjale mölisevatele idiootidele. Selles mõttes on haiitipoisid meeldiv vaheldus, värske tuuleiil nö - nad ei mölise vaid kõnelevad, ei paista olevat idioodid ja teevad kõigele lisaks tööd. Lihtsalt suurepärane.
28.04.2010
Täiskuu. Juba üheksas siin. Ja viimasel ajal hakkab tunduma, et siinolekut on juba kantud küllalt, hakkab piisama nö. (gestatsioonimetafoorid - päris peen kaspole). Aga võibolla, pigem isegi tõenäoliselt, jõuab säärane tunne veel enne suve vaibuda.
Geko kukkus just koos plastikkausiga riiulist köögi põrandale, vaatas hetke hämmeldunud ilmel ringi ja sibas siis külmkapi taha. Vandaalid.
Viimasel ajal tunnen end agu Jossef K (Protsessis). Tunnen, et mu nö positsioon on võõrandatud ja olen ilma selleta alasti, kaitsetu, ebakindel. Mitte et mul oleks mingisugune ‘positsioon’ per se, mõtlen lihtsalt neid ego ripatseid, mille kaudu ta end defineerib. Need ripatsid, mis ei ole tegelikult ‘’mina ise’’, nagu oleme kuulnud Eckhart T.-lt. Kuid käesoleva valgustatusastme juures (kasutan seda väljendit ainult osaliselt irooniaga) annavad need ripatsid mulle siiski jalgealuse. Olen üliõpilane; mulle meeldib mängida võrkpalli; inimesed, kes mind tunnevad arvavad minsut seda ja toda, tema ja tema on minu sõbrad jne. Aga nüüd on kõik see olnud juba 9 kuud teises maailmas ja siin olen alasti. Mõtlesin näiteks, et kui leiaks aset mingi plekimõlkimine või mistahes konflikt kellegagi siin, siis on vähetõenäoline, et see olukord laheneks minu jaoks soodsalt, sest olen ju võõras, ja nemad on Omad.
Kestab töö Desmodiumiga. Danteli täna ei olnud, ning sellega seoses selgus veider nähtus. Näib, et need inimesed, kelle Frederic tõi siia käesolevaks perioodiks abitööjõunam funktsioneerivad justkui Danteli lisamoodulitena, plug-in’idena kui soovite. Ma loodan, et see ei ole liiga õudne asi mida öelda. Aga täna, Danteli puudusel osutusid nad kuidagi abituteks ja kasutusteks, niiväga vajavad nad oma vahetu juhendaja tihedat kohalolu. Ka Photoshopi pluginat töötavad ju ainult programmi enda küljes.
Geko kukkus just koos plastikkausiga riiulist köögi põrandale, vaatas hetke hämmeldunud ilmel ringi ja sibas siis külmkapi taha. Vandaalid.
Viimasel ajal tunnen end agu Jossef K (Protsessis). Tunnen, et mu nö positsioon on võõrandatud ja olen ilma selleta alasti, kaitsetu, ebakindel. Mitte et mul oleks mingisugune ‘positsioon’ per se, mõtlen lihtsalt neid ego ripatseid, mille kaudu ta end defineerib. Need ripatsid, mis ei ole tegelikult ‘’mina ise’’, nagu oleme kuulnud Eckhart T.-lt. Kuid käesoleva valgustatusastme juures (kasutan seda väljendit ainult osaliselt irooniaga) annavad need ripatsid mulle siiski jalgealuse. Olen üliõpilane; mulle meeldib mängida võrkpalli; inimesed, kes mind tunnevad arvavad minsut seda ja toda, tema ja tema on minu sõbrad jne. Aga nüüd on kõik see olnud juba 9 kuud teises maailmas ja siin olen alasti. Mõtlesin näiteks, et kui leiaks aset mingi plekimõlkimine või mistahes konflikt kellegagi siin, siis on vähetõenäoline, et see olukord laheneks minu jaoks soodsalt, sest olen ju võõras, ja nemad on Omad.
Kestab töö Desmodiumiga. Danteli täna ei olnud, ning sellega seoses selgus veider nähtus. Näib, et need inimesed, kelle Frederic tõi siia käesolevaks perioodiks abitööjõunam funktsioneerivad justkui Danteli lisamoodulitena, plug-in’idena kui soovite. Ma loodan, et see ei ole liiga õudne asi mida öelda. Aga täna, Danteli puudusel osutusid nad kuidagi abituteks ja kasutusteks, niiväga vajavad nad oma vahetu juhendaja tihedat kohalolu. Ka Photoshopi pluginat töötavad ju ainult programmi enda küljes.
Tellimine:
Postitused (Atom)
