laupäev, 27. veebruar 2010
26.02.2010
Istutasime mõned taimed, kui 50 käsil olevast liigist oli maas, mis oli meie hetkeplaan, asusime korrastama ja parendama kanalitesüsteemi, mis peaksid hoidma veetaseme ‘vallikraavis’, ehk siis teel olevas hiiglaslikus lombis piisavalt madalal, võimaldamaks selle läbimist autoga. Kraave on vaja putitada üpris tihti, kuna tee koosneb peenikesest kruusast, mis kipub vajuma ja kanaleid ummistama. Pärast mõnekümneminutist kühveldamist ja jalgupidi soojas sogases vees solberdamist vulises oja reipalt ning meie laagri eraldatus Maailmast vähenes silmnähtava kiirusega.
Pärastlõunal tõime saekaatrist kanade jaoks neli kotitäit uut allapanu - saepuru. Kuna sealse saepurumäe jalamil oli materjal pidevate vihmade tõttu märg ronisime hunniku tippu. Tegemist on tõenäoliselt Kaw mäe kõrgeima punktiga, ning oli isegi mingitlaadi vaade, vähmasti saekaatri territooriumile, piisavalt ilus vaade, et kahetseda fotovarustuse koju jätmist…
Kanasitta sai seekord kühveldatud teisiti - ilma paduvihmata, see oli tegelikult isegi justkui parem, kuiv jne. Ja nüüd on kanakuut täis puhast kohevat saepuru, mis peaks igati soodustama elanikepoolset rohket munemist ja roojamist. Jah - ka roojamist, sest kanasitt on meile siin ju väga kallis, istutame tema sisse taimi ja mis kõik.
Kui olime just kanapidamiseg selleks korraks lõpetanud helistas Frederic, kes täna kaheks nädalaks Lääne-Aafrikasse sõidab, ning ütles, et on oma ‘Floramazone’i templi koju unustanud, ning ilma selleta oleks Aafrikas keeruline äri ajada, niiet tempel tuli kiiresti-kiiresti Rourasse toimetada, kus Frederic lubas minuga kohtuda. Rendez-vouz toimus kokkulepitud ajal ja kohas, andsin üle templi ning sain vastu kaks karpi amoksitsilliin/klavulaanhapet, mida kavatsen mugida vabanemaks köhast ja kurgukibedusest, mis juba mitu päeva mind kiusanud on. Tunnistan, et säärane isetegevus on liigliberaalne antibiootikumipoliitika ja üleüldine kombelõtvus, aga tung tervistuda on tugev…
Kehva tervise tõttu pole tükk aega teinud sporti, eks higistada saab ka labidat ja kirkat mehitades, kuid see ei ole ju kaugeltki sama.
25.02.2010
‘’Üks päev rekkajuhi elust,’’ mõtlesin hommikul kell 4:45 põletades suure masinaga pedaal sügavalt põrandas mööda hüplevat teed Saint Laurent du Maroni poole rool horisontaalselt ees, termos kohviga käeulatuses ning kõrvalistmel tukkuv Dantel.
Ehk täna käisime Danteliga Saint Laurent du Maroni’s järel taimedel (Cestrum), mida olid korjanud mehed Surinamest. Saint Laurent nimelt on P. Guajaana piirilinn Surinamega, asub Maroni jõe ääres, millest ka nimi…
Frederic oli selle ürituse tarvis rentinud suure kaubabussi, siiski B kategooria. Ma ei olnudki varem nii suure masinaga sõitnud, kuid selgus, et selle juhtseadmed sarnanevad suures osas auto omadele, shokeeriv. Frederic palus meil startida hommikul kell 4, mida me ka tegime nii muljetavaldava täpsusega, et Frederic mainis õhtul, et oli öösel mootorimüra peale ärgates kella vaadanud ning ekraanil olnud ‘’04:01’’. Ekstaole, Eesti on ju ometi omal moel saksa kultuuriruumis, P. Guajaana aga mitte niiväga.
Suurematele teedele jõudsime pisut enne kella 5-t ning selleks ajaks oli juba üllatavalt palju liiklust, mis oli ka üpris hüsteeriline, see aga ei olnud sugugi üllatav.
Pärast Kourou’d muutus tee kvaliteet paremaks ning sai sõita kiiremini, kohati lausa väga kiiresti. Ei maksa arvata, et ma kihutasin, kuna olen mingitlaadi pidurdamatu maniakk - meie plaan oli jõuda kella 8-ks sihtkohta, mis meil ka õnnestus, kuid selleks oli tarvis pisut masinale piitsa anda. Ühe isegi mitte väga ekstreemse möödasõidu ajal täitus bussi kabiin E. coli lõhnaga - Dantelil oli juhtunud äpardus. Ma ei tea, kas juhtumi põhjustas hirm või mingi terviserike või kombinatsioon. Igal juhul ei osanud ma selles olukorras miskit peale hakata ning paistis, et ka Dantel ei ole huvitatud juhtumisse pikemalt süvenema, kuid ei küsinud ka metsapeatust, et asja kuidagi lahendada. Niisiis sõitsime ülejäänud 200 km Saint Laurent’ini ignoreerides keset tuba seisvat elevanti, kelleks antud juhul oli laadung pükstes, vesteldes neutraalsetel teemadel.
Üks huvitav omadus selle kaubabussi juures oli pidevalt disintegreeruv käigukang. Täpsemalt kippus eemalduma tema nupuke. Nupu all oli vedru, mistõttu see eemaldumine toimus üpris hoogsalt ning vidina teekond lõppes enamasti pedaalide all, ukseaugus või jumal teab kus veel. Põhimõtteliselt sai käike vahetada ka pliiatsijämeduse metallorgiga, mis nupu lahkumisel alles jäi, kuid see oli ebamugav.
Saint Laurent’i linnapilt oli Cayenne’i omast pisut erinev ning ajal, mil Dantel üle jõe Surinames taimede järel käis oli mul pisut aega linnaga tutvuda. Jalutasin ringi ning klõpsisin fotosid. Majad linnas nägid välja justkui ‘koloniaalsemad’ kui Cayenne’is, pean siinkohal silmas, et näha oli rohkem lubjatud kiviseinu, rõdusid, kivisambaid ja muud taolist. Põnevamad paigad jäid jõe äärde, näiteks massiivne kivist trellitatud akedega hoone, mille puhul jäigi minu jaoks ebaselgeks, kas ta oli seotud orjanduse või sunnitöövangidega, võimalik muidugim et mõlemaga.
Maroni jõel puudub sild - ühenduse P.Guajaana ja Suriname vahel tagab tihe piroogiliiklus. Põhimõtteliselt on võimalik jõge ületada ka sõiduautoga, kuid selleks on vaja suuremat alust ning see on üldse keeruline ja võibolla ka mitte kuigi mõistlik ettevõtmine, sest liiklus siin on ju paremapoolne, Surinames aga vasakpoolne. Jõgi oli muljetavaldavalt suur, tegin pilte temast ning piroogidest ja ka kaldal reas seisvatest piroogidest. Ühed paadimehed ärritusid selle peale, kui nende aluseid pildistasin, või arvasid nad, et pildistan neid, ei tea, igatahes tulid nad minuga sõnelema. Sain nende jutust aru vaid osaliselt, kuid läbi tuli vähmasti mõte, et mulle ju ka ei meeldiks, kui keegi tuleks minu töökohta klõpsutama. Vastasin neile, et mul ei oleks sellega probleeme. Midagi nad torisesid veel, kuid selleks ajaks oli minu jaoks vestlus end juba ammendanud ning ütlesi neile, et mind ei huvita ning jalutasin edasi. Üks neist paistis tahtvat mind ka kehaliselt karistada, kuid andis ilmselt endale siiski aru, et tal puudub selleks vajalik füüsis.
Erinevalt neist tõredatest P. Guajaana paadimeestest olid Suriname päritolu laevnikud enamasti sõbralikud ja tahtsid rääkida juttu. Nad olid ka sellised nooremapoolsed, ehk mõned aastad vanemad kui ma, ning rääkisid soravalt inglise keelt. Vestlused algasid enamasti küll küsimusega, et ega ma jõge ei tahaks ületada, kuid eitav vastus ei paistnud nende päikeselist tuju kuigivõrd rikkuvat ning sai räägitud veel sellest, kust ma siis nagu õigupoolest pärit olen, Surinamest ja jõetranspordist.
Dantelil läks Surinames aega umbes 2 tundi, mille jooskul oli ta ka õnneks leidnud võimaluse enda kasida, niiet tagasiteel viibisime mõnusamas atmosfääris, temaga tulid üle jõe kaasa ka noormehed Semi ja Rai. Nende initsiatiivil tegime naljakaid ühispilte, selliseid lõbusaid aga piinlikke, nagu ikka eksole. Räägiti, et Rai olevat ka kunagi Frederici juures töötanud.
Reisi jooksul peatasid sandarmid (Gendarmerie - sõjaväepolitsi vms) meid kolmel korral. Minu veidrad dokumendid tekitasid elevust alati, ning ühel korral tuli isegi vastata pikale küsitlusele oma päritolu, siinoleku põhjuse ning kestvuse kohta. Mul oli millegipärast arvamus, et võin legaalselt siin territooriumil viibida 90 päeva, kuid kuna ei olnud tahtmist võimudele valetada ütlesin siiski välja tõe, et olen siin olnud juba üle kuue kuu. Sandarm aga ei reageerinud selle informatsiooni peale kuidagi ning Frederic ütles hiljem, et mu siinolek on igati legaalne. Võimalik, et ma usun teda selles osas. Teised sandarmid olid huvitatud meie laadungist, kuid kui nad asja üle vaatasid ning selgus, et kongis ei ole ei kokalehti ega kanepit, siis huvi jahenes, pisike probleem tekkis ka sellest, et autoga rendifirmast kaasaantud dokumentidel olev number ei ühtinud numbrimärkidel oleva tegeliku numbriga, kuid kuna sellele mõistliku lahedust ei leidunud, ning olime parasjagu eikuskil - leviaugus, siis lubasid nad meil lihtsalt edasi sõita. Kokkuvõttes veetsime siis päris palju aega korravalvurite seltsis, õnneks aga ei mõõtnud ükski neist kiirust, muidu oleks ehk pidanud nende seltsis ka ööbima.
Tagasiteel käisime hulgilaos, kust saab osta kõik kanapidamiseks vajalikku: toitu, toidunõusid, munareste ning isegi tibusid, niiet omamoodi ‘Kanauniversum’. Meie ostsime koti kanatoitu, kasutasin ka võimalust, et teha tibudest paar klõpsu.
Kontoris vedasin taimse kraami autost kuivatusruumi, sel ajal pani Dantel valmis restid. Selgus, et alumine kiht taimedest oli autos rõhu ja kuumuse tõttu koledaks ning kõlbmatuks muutunud. Taimi oli palju, ilmselgelt rohkem, kui on võimalik meie kuivatusruumis efektiivselt kuivatada, selles hoolimata ladusime kraami restidele ja veel paksus kihis põrandale. Nüüd on tarvis sea igal võimalusel segada ja kohendada, et vältida täielikku hävingut. Järjekordne näidis siinsetest masterplaanidest - kuivatusruumi mahtuv kogus Cestrumit oleks olnud toodav ka väikese pirukaautoga, mille rendihind ja kütusekulu on ju oluliselt madalamad. Kuid kõik ei ole siiski kadunud - roiskuud lehtedest otsustasime teha komposti.
Frederic sõidab homme Aafrikasse, kuid rääkis, et ei taha sugugi minna, kuna seal on alati kõigega nii palju jama ja üldsegi on olukord Lääne-Aafrikas ebastabiilne.
24.02.2010
Vabariigi aastapäev. Heiskasime lipu õuel olevale raadiomastile, mitte küll päris tippu, kuid siiski laagri kohale ning kuulasime hommikusöögi kõrvale isamaalist muusikat.
Tegime siiski ka tööd - istutasime mõned taimed, ühe neist väga lähedale nende väga valusate suurte mustades sipelgate pesale, niiet üritusest ei puudunud ka põnevus. Sipelgad sibasid vihaselt ringi, otsides pahategijat, kes nende pesa sissekäigu juures kaevetöid teeb. Õnneks nad seda pahategijat ei leidnudki.
Kivisesse pinnasesse ja läbi juurte taimede jaoks auke raiudes ja kaevates higistasin nagu purskkaev, ilm ei olnudki kuigivõrd soe, aga hingamisteedes asjatavad pisikud tegid olemise siiski kuumaks. Kivide kangutamise käigus õnnestus pooleks murda kirka vars, metsast sai tehtud uus, mis samuti mõned tunnid hiljem robustse väärkohtlemise tõttu purunes.
Õhtul leidus siiski ka aega tähhtpäeva pidamiseks: korraldasime paraadi, tegime sellest reportazhi, ning vaatasime kuklakarvu tõstvat aadetest pungil isamaalist filmi ‘Malev’.
23.02.2010
Enesetunne on kehvapoolne. Ei teagi, kas põhjuseks on nädalavahetusel rannalt leitud kookospähkli söömine või märgade riietega valguspüügil külmetamine. Jah tõepoolest, kui väga püüda võib külmetada ka siin, alati >20 kraadi juures, vähemat minul näib see õnnestuvat.
Täna keerasin uue võimsa trimmeri otsa ketta ja nudisin istanduseks rajatud lagendikul väikesi kännutüükaid. Nüüd on plats kena ja sile, justkui raseeritud. Kohati käitus trimmer nagu mingitlaadi motoriseeritud hokikepp loopides puukettaid kümnete eetrite kaugusele kujuteldavatesse väravatesse, ühel kahetsusväärsel juhul ka vastu minu säärt. Masin üritas mind jalutuks teha, aga ometi ei meenu mulle, et oleksin mõrvanud mõne sepa poja. Ei tea, kas neil seal Stihl’is üldse sepad töötavad, nojah, kuidasiganes neid tegelasi nimetatakse…
Homme on Vabariigi aastapäev, sellega seoses kuulame juba täna õhtul sissejuhatusena isamaalisi laule, niiet kuklakarvad turris.
Homne hommik algab ‘Koiduga’!
21.02.2010
Nädalavahetuseks sõitsime välja linna, kontorisse, randa jne. Internetist voolas arvutisse informatsiooni, näiteks olin vaevalt õudnud pildid üles laadida, kui laekus tagasiside, et mõni öö tagasi turisti maja seinal olnud madu, mille üle arendasin Bothropsi-hüsteeriat, millesse suutsin enesekindla veenmisega kaasa haarata kogu laagri, on hoopsiki mingitlaadi puuboa perekonnast Corallus. Kena küll, aga ega se mu ühte unetut ööd enam tagasi too, pigem nagu piinlik, et sai ohutu mao teisaldamise ümber sellist humoorikat palagani etendatud. Nüüd, uue informatsiooni valguses, retrospektiivis näib see madu täiesti ilus, keerulised mustrid ja mis kõik, oleks teadnud, oleks teinud temast ‘ilusa mao pilte’, paraku sai tehtud vaid ‘ohtliku mao omi’ - fotograafi näo ja objekti vahele sai jäetud üpris palju millimeetreid. Mis siis nagu öelda - elagu haritus?! Peale selle sain ka murettekitavaid uudiseid kodumaalt, näib, et harvade sideseanside vahel võib juhtuda nii mõndagi...
Linna jõudsime keskpäevaks, õnneks siiski enne turu sulgemist - õnnestus varuda värskeid puuvilju, kuid brasiil-kiirtoidu putka kalaturu kõrval oli kahjuks juba oma fritüürid kokku pakkinud ning laupäev pidi mööduma kalapallideta. Sõime hoopiski ühes restoranis palmide väljaku ääres. Oli meeldiv, ports oli küll harjumatult suur ning seetõttu seedekulglale mehhaaniliselt traumeeriv. Kuid toidu poolt tehtud mehhaaniline kahju sai kuhjaga heaks tehtud kraami keemilise aspekti poolt. Maitsev roog oli, tahan öelda.
Õhtul tegime väikese toreda pikniku rannale uhutud palmitüvel Atlandi ookeani tuultes juustu, baguette’i, veini ja muu lõõgastava kraamiga. Ideaalselt kaunid hetked jätkavad kuhjumist. Käisime ka jalustrabavates lainetes suplemas, ülevoolav lapsik lust vahus ja liivas. Muidugi see liiva tuli meiega hiljem kaasa, aga väikekodanlane, kes pidi kontori põrandalt liiva kokku pühkima ärkas alles järgmisel hommikul - neil hetkedel varaöises rannas hiberneerus ta sügavas, võimalik et osaliselt farmakoloogiliselt indutseeritud unes.
Tagasi Kaw mäele sõitis meiega koos ka Ruth, kelle võtsime peale tema pere jurest Cayenne’is. Seetõttu sõitsin mina kongis, ‘lisaistet’ ehk siis lühikeste jalgadega plastist aiatooli meil kaasas ei olnud niisiis istusin põrandal, mis seekord oli õnnekombel puhas. Istusin loksutatult kongis, naeratasin aknast tagasõitvas autos olevatele inimestele ja arutlesin endamisi, kuimitu täisvarustuses noorsõdurit saaks sellesse kongi mahutada. Otsustasin, et 6.
laupäev, 20. veebruar 2010
19.02.2010
Viimased päevad on möödunud hulpides heaolumullis, mida vaid harva ja mitte kuigivõrd effektiivselt on purustanud kiletiivaliste astlad. Seetõttu on ka blogimine mõnevõrra unarusse ununenud...
Siiski on aset leidnud ka mõned sündmused. Joe sõitis tagasi koju, jättes endast maha mõned pehmes köites hästimüüvad raamatud ja jutuga, et kui kunagi juhtun Floridasse on ööbimiskoht olemas.
Viimane ööpüük oli üürike, lõpetasime varsti peale keskööd, ja sündmustevaene, saagi osas siiski mitte kasin . Kuid kompenseerimaks seda sündmustevaesust veetsime pisut kvaliteetaega Bothropsiga, kes oli roninud Joe’ maja seinale. See, et jämeda kehaehitusega Bothrops üldse sel määral ronida suudab oli väga üllatav, mõneti ka hirmutav - olin seni eeldanud, et meie postide otsas istuv maja on vähemalt nende elukate eest turvaline koht. Aga ei, aeg laiendada veelgi paranoiade nimekirja. Otsustasin mao kinni püüda ja viia kuhugi tee äärde. Detailsem püüdmisplaan, mis seisnes mao kepiga liblikavõrku tõukamises osutus siski pisut lühinägelikuks. Kuigi liblikavõrk on võrdlemisi sügav oli mao selles hoidmine pidevat tähelepanu nõudev ettevõtmine - too elukas ronis nagu … no mingi puumadu näiteks. Nähes millist palagani ma selle ohtliku maoga etendan soovitas Joe mul ta maha panna. Panin, misjärel Joe, kes oli nooruses maopüüdmisega taskuraha teeninud, ebatavaline tööots poisikesele, eksole, fikseeris ta kaela kepiga vastu maad ning võttis mao kätte. Mao lõuad olid laiali ja kihvad välkumas mürgises raevus. Ja saigi siug ämbrisse ning auto kõrvalistmele. Olin niikuinii minemas valguslõksu maha võtma, niisiis viisin ka soovimatu eluka autoga inimasustusest mõned kilomeetird eemale. Mõtlesin veel, et üpris vaimukas olnuks sel hetkel avarii korraldada, avarii, mis purustaks kurja madu vangistava tünni, ning siis verisena teeäärses võsas autovrakis vedeledes veel Bothropsilt salvata saada. Olnuks selline 30ndate tumm-komöödia stiil. Kogu potentsiaalsest huumorist hoolimata otsustasin siiski sel korral mitte Darwini auhinnale nomineeritud saada.
Kui mao metsateele lahti lasin nägin imestusega, kuidas ta end u 70 cm pikkuselt õhku sirutas ning sujuvalt puuoksale libises. Mida paganat, endiselt - Bothropsid ei peaks ju sedasi ronima….
18.02.2010
Eile öösel, kui valguslõksu maha võtsin, nõelas mind nimetissõrme herilane, tavalisest kurjema mürgiga, näib, kuna sõrm on paisunud vorstikeseks ja labakäsi pätsikeseks.
15.02.2010
Täna õhtul hakkas mitme kuiva päeva järel jällegi vihma sadama. Sellest tulenevalt oli valguspüügiöö edukas ja pikk. Sel hetkel, kui hommikul aparatuuri maha võtsin ja kokku korjasin valas paduvihma ning ka trafokastile sai osaks helde kogus taevast vett. Eks näis, kas homme õhtul leiab aset mingitlaadi tulevärk…
14.02.2010
Täna oli sõbrapäev, sai ta võrratult kaunilt tähistatud ka siinses vihmametsas.
Ilm on püsivalt kuiv ja päikesepaisteline. Kaunis, kuid öised valguspüügid lähevad öö-öölt järjsest kasinamaks. Täna oli lõks Rourasse viiva tee ääres, kus oli hiljuti metsaserva buldooserdatud. Maas vedelevate kuivavate lehtedega puude lähedus peaks olema ideaalne koht Joele huvi pakkuvate väikeste putukate kogumiseks, kuid ebatavaline jahedus, vihma puudumine ja tähesära ei näi neile elukaile meeldivat.
Siiski tuli õhtul lõksule vöölane, hiiglaslik võrreldes minu poolt seni nähtutega. Tegelikult, tõele au andes, pean tunnistama, et ta siiski ei ‘tulnud lõksule’, vaid lihtsalt kakerdas maad nuuskides läbi valgustatud püügiala. Üritasin kiiresti kaamerle sobiva objektiivi ette monteerida ja elukast pilti teha, kuid olin isegi vöölase jaoks liialt aeglane. Vöölased muuseas, ei ole kõige väledamad elukad vihmametsas. Pähe ei tulnud ka teda Andre õpetatud nipiga peatada. Nimelt pidavat vöölased paigale jääma ja end kerra tõmbama, kui neile seljale tonksata. Tore kohtumine siiski kõigest hoolimata.
Hiljem, kui hakkasin kaamerat kotti tagasi pakkima, avastasin, et objektiivi sisemust koloniseeriv mikrofloora on omandanud makroskoopilised mõõtmed. Kunst sünnib nüüd läbi seeneniidistiku.
13.02.2010
Täna on mul vaba öö, plaanin magada nagu pöörane, valgusega püüavad Kadri ja Dantel.
Päeval käisime loomaaias, mis asub meie laagrist umbes 100 km kaugusel Monsinery lähedal. Tarvis oli ka Ruthi mees Cayenne’i või vähemalt selle lähedale toimetada, viisime ta Matourysse, kuna kartsin, et Cayenne’i sissesõit võib röövida liialt palju aega loomaaia arvelt. Kuna sild Cayenne-Kourou maanteel on endiselt rivist väljas liiguvad P. Guajaana suurimad sõidukite vood just seda teed mööda, mis viis ka meid Monsinery’sse. Tegemist on väikese ja halvas olukorras teega, mis nüüd on ka täidetud tõmbleva liiklusega, meelelahutuslik. Siinne loomaaed näitab kohalikku faunat ning teeb seda igavesti toredasti ja justkui hubaselt. Osa loomadest, nagu mõned ahvid ja maod liiguvad täitsa vabalt puudel ja maas ringi, kuid enamik on siiski ümbritsetud metalli, klaasi, kivi jms-ga. Lõpuks said siis ära nähtud paljud ikoon-loomad nagu jaaguar, tapiir, aarad, anakonda, kaimanid ning sai ka rahulikult lähemalt uurida elukaid keda metsaski nähtud nagu agouti’d ja kivikuked. Loomaaia coq de roche’id olid siiski kuidaig õnnetuma väljanägemisega ja kaltsumad kui need, kes elavad vabalt meil siin Kaw mäel.
Tagasiteel tahtsime miskit süüa, kuid restoranid teel ning Monsinery’s olid miskipärast suletud. Ometi oli laupäeva keskpäev - aeg, mis võiks ju teoreetiliselt olla populaarne valik restroranikülastuseks. Lõpuks leidsime siiski ühe koha, kus sai valida kana ja sealiha vahel, võitis kana, mis siis koos riisiga pottidega lauale toodi, kodune. Toit ei olnud siiski sugugi halb.
Traditsiooniline laupäevane internetikülastus jäi ära, olulised võõrutusnähud puuduvad.
12.02.2010
Järjekordselt päikesepaisteline päev, mida oleks olnud häbiväärne lihtsalt maha magada. Seetõttu võtsime ette väikese retke kivikukkede juurde. Rajal kohtasime maavälise väljanägmisega puuokstel hüplevat gekot, kes oma veidrast välimusest hoolimata osutus siiski koostööaltiks modelliks.
Kadri jalge eest roomas rajalt minema pruun madu, kelle seljal olev kolmnurgamotiividest koosnev muster justkui viitas võimalikule mürgisusele. Olukord oli mõistagi pisut ehmatav, kuid samas on sellised kohtumised ju mõnes mõttes ka julgustavad - näitavad, et kõndiv inimene siiski enamasti märkab rajal olevat madu, eriti kui madu end liigutab ja kui enesesäilitus on silmad häälestanud hoolega jalgeesist kompama.
Arvasin, et saan nüüd ühe öö magada, et täna läheb valguspüügile Dantel, kuid õhtul teatas ta siiski, et tal ei ole sel ööl ‘võimalik minna’. Süvenemine selle võimatuse tagapõhjadesse olnuks mõistagi naiivne püüe, millest arenenuks vaid absurdne vestlus, mistõttu ütlesin, et olgu siis pealegi nii. Ja tegelikult ei olnud ka suuremat viga, kõigest hoolimata varastasin 5 tundi magusat uneaega, Kadri jäi Joega lõksu mehitama.
11.02.2010
Väike uinak hommikupoolikul pärast valguspüüki ning läksime jalutuskäigule paari kilomeetri kaugusel asuvate kaljude juurde. Olin seal kord kuival ajal käinud, kuid nüüd seoses vihmadega oli hinges lootus näha kaljult langemas väikesi kosekesi, mis ka tõepoolest seal olid, nagu kohalejõudes selgus
Ilm oli päikeseline ja soe, ei olnud põhjust kanda palju riideid, või kui siis ainult verd imevate putukate elu keerulisemaks muutmiseks.
Kaljuseinale liibuvana kasvas üks suur puu, mille ühel astangu ülemist serva ääristaval juurel istusime kõlgutades jalgu, nautides kõrvalt alla vuliseva väikese nire muusikat ja olukorra absoluutset ideaalsust. Istuda looduskaunis kohas omamata peas ühtki tegelikku muret emiteerides atmosfääri armumisferomoone - mitte just kehv viis veeta tööpäeva.
Kuna käepärast olid kaljud, pidin mõistagi nende otsas ronima. Jätkuvalt naudin lihtsaid lapsikuid rõõme pisukesest adrenaliinist ja koormusest kehale ning oma riiete ebaühtlasest katmisest pinnasega. Seal ronides hulkus peas mõte, kuivõrd naeruväärselt tavaline on siin eriline.
Väiksematel kaljudel ronisime ka üheskoos, seal lähikontaktis turnides, tundes oma keha kasutatavat inimredelina selgusid mägironimise senitundmatud erootilised aspektid. Mõelda vaid - olemas on ju ka alpinismitrennid, mis pöörane maailm.
10.02.2010
Valguspüügil koos Kadriga. Pikad tunnid enne keskööd, mil tavaliselt saabub Joe, möödusid nüüd lennates. Õhk oli täis lülijalgseid ja naeru.
Omamata kõrgeid lootusi, kuid ajendatuna juba päevi sees kõrvetanud tundest, küsisin, kas ta pahandaks, kui suudleksin teda. Ta ütles, et ei, ei pahandaks.
09.02.2010
Toibusin valguspüügist suhteliselt varasel ennelõunal. Püüdes päeva läksime pisikesele matkale Oja äärde. Vett oli rohkelt ja kosed vahutasid rõõmsalt. Kauni kesk- ja seltskonna sünergia tegi sellest pisikesest matkast väga toreda ürituse. Ka Doggy tuli meie sabas oja äärde, kus suutis end päris mitmest kohast veristada, sellest hoolimata tuleb öelda, et see koer ronib nagu kaljukits.
Valguspüügid Joega toimuvad jätkuvalt igal ööl uues kohas. Täna panin lõksu ühele rajale, päris sügavale metsa. Videvikus, kui aparatuuri parasjagu üles riputasin nägi Crax alectorit (hocco prantsuse keeles), suurt musta põhiliselt maapinnal tegutsevat lindu. Head pilti ei teinud, küll aga sellise, millel on objekt peaaegu et äratuntav.
06.02.2010
Toimus esimene valguspüük ameeriklase Joe’ga. Ma ei oska öelda, kas ta on huvitav vestluskaaslane või mitte, kuna olin väsinud - veetsin suure osa ööst autos magades.
Kuna oli laupäev, siis sõitsime hommikul linna. Magasin jätkuvalt autos, seekord aiatooliga kongis. Väsimuse, sõidusuunas küljega istumise ja poolringkanalite sisu loksutava mägitee ühiseks tagajärjeks oli iiveldus.
Matourys hüppasin läbi postkontorist, kastist leidsin eest kviitungi pakile, mille adressaadiks oli märgitud ‘Ville Raplamaa’. Tegemist ei ole küll päris minu nimega, aga kahtlustasin, et see pakk võiks tegelikkult olla mulle. Üritasin neile seda seletada, teha selgeks, et Cayenne’is on keegi asjast valesti aru saanud jne, aga mõte ei jõudnud kuidagi ‘adressaadini’. Oli päev, mil õhk oli täidetud mitte pärale jõudmisest, näib. Lõpuks suutsin kohaliku ‘tõlgi’ abi ja pisukese karjumisega postkontoritädi veenda pakki üle andma. Viimaks jõudis selle saadetise kangelaslik teekond lõpule. Sisu oli üldjoontes hästi säilinud, vaid üks karbike piparkooke oli mööda kasti laiali pihustunud ning loonud tingimused hallitusseente haljendamiseks.
Cayenne’is sõime sadamakail jalgu kõlgutades kalapalle, maitses nagu laupäev, ning nägime pealt kohaliku kiirabi tegutsemist keset teed vedeleva liiklusõnnetuse ohvri kallal.
Kui tagasi jõudsime oli aeg juba üpris kaugel, keetsin kiirustades kohvi ning juba oligi aeg sõita valuspüügile. Joe tahab püüke teha erinevais paigus, seekord sai valitud tee äär, kust hiljuti oli mets maha buldooserdatud. Punakaspruuni muda väli ühesõnaga, ja see mainitud pinnas katab nüüd kogu valguspüügivarustust ning pirukat nii seest kui väljast. Püügi seisukohalt ei olnud aga tegemist sugugi halva kohaga. Lina oli täis ning kurioosumina tuli lõksule ka üksik isane Megasoma acteon - viimane Megasoma - nende hooaeg oli septembris...novembris ning viimaste kuude jooksul ei ole ühtki näha olnud. Joe ise tuli lõksu juurde alles kesköö paiku, selleks ajaks oli teda ootamas peale Megasoma ka üks emane Copiopterix (võrdlemisi ebatavaline saak) eesti looduse vahel.
Olin unine, öö möödus autos tukkudes ja aegajalt mudas väikeseid patrullringe taarudes.
laupäev, 6. veebruar 2010
05.02.2010
Põletasime, endiselt. Kohtusin täna taas ühe maoga, sarnasega nagu üleeile. Täna volksas ta välja puunoti seest mida tassisin.
Käis ka Marie oma pisikese veoautoga. Tõi musta mulda istanduse tarvsi ning viis ära järjekordse laadungi viimase 15 aasta jooksul akumuleeritud kola. Nüüd on kuurialune ka üldjoontes tühi, valmis saamaümber ehitatud puukooliks. Selleks on plaanis asendada plekkkatus võrguga. Samas on meil plaanis alati hirmus palju asju. Nagu ikka töörinde kangelastel, küllap. Ma ei väida, et Frederic on Stalin, kuigi selline mõttekäik võis eelmisest lausest läbi kumada.
Ja nüüd valguspüügile!
04.02.2010
Ka täna põletasime juba kuid sandistatult ning kaitsetuna maas vedelenud vihmametsa. Tuletegemine vana õliga käib hõlpsasti, kaasa aitab ka see, et erinevalt teisest raielangist ei pannud me käesoleval puid hiiglaslikesse hunnikutesse, vaid jätsime lihtsalt maha ning nüüd saab neid sealt jaokaupa lõkkesse vedada. Kuue kuu jooksul on see laokile jäänud puitmaterjal küll tihedalt taimestikuga ja madudega läbi põimunud, aga see on juba teine lugu - lugu absurdsest planeerimisest.
Võtsin maha ühe palmi, mille olin suvel esteetilistel kaalutlustel püsti jätnud. Nüüd aga, kui vihmamets on täidetud kolmest lõkkest tuleva suitsuga ning lopsakast taimestikust on jäänud veel vaid turritavad köndid, on ju esteetilised kaalutlused ammugi aknast välja visatud. Palmi seest tuli aga välja parv herilasi, olen neid siin blogis varem imetanud ka kep’ideks (tegelik prantsuskeelne sõna on guepe), no aga igaljjuhul on tegelikkuses tegemist herilastega. Tavaliselt olen sellistest olukordadest tulnud välja ühe või kahe ‘tabamusega’, täna aga sain pihta lausa mitu korda. Meeldejäävaim torge tuli ninasõõrmesse, too tõi lausa pisarad silma. Ärge nüüd saage valesti aru, asi ei ole sugugi sellest, et ma ei suuda valu taluda nagu mees, eksole, sest ma ju ometi suudan ( :) ), silmad läksid märjaks lihtsalt reflektoorselt.
Pärast tööd läksin jooksma. Kuigi päev läbi kestnud puunottide ja okste lõkkesse tarimine oli olnud üpris väsitav tahtsin siiski minna, kuna homse õhtuga algab jällegi kahenädalane valguspüügiperiood ning ma ei ole kindel, kas selle aja vältel õnnestub sportimiseks aega leida. Ja kahe nädala vältel kipuvad need muidu üpris lauged künkad ju rasketeks pea püstloodis kaljudeks muutuma ning nende ületamine saab esimestel kordadel olema vaevarikas. Niisiis jooksin, kuulasin muusikat. Nägin tee ääres puudel karja tamarine, nad liikusid seal hämmastavalt voolavalt, mõtlesin: nagu ninjad bambuse latvades, nois toredais filmides eksole.
Päris hilja õhtul valgusid majja sipelgad. Kolmanda maailma robusto-kemikaliga õnnestus nende pealetung siiski tagasi lüüa. Üle said pihustatud kõik maja servad, maja alune ja meeter või paar ümritsevat maapinda nagu sellisel puhul ikka. Esimesel korral proovisin ka leebemat lähenemist, kuid see tõestas oma küündimatuse kiiresti ja valusalt, mistõttu on nüüd kombeks sipelgate epealetungile vastata lauskeemiarünnakuga. Jõud on kõik, mida nad mõistavad, peenemaid vihjeid kipuvad nad eirama.
03.02.2010
Ilm on püsivalt ekvatoriaalne. Täna puhastasime suve lõpul rajatud raiesmikku maas vedelevates puutüvedest ning okstest, põletasime neid. Pidevast paduvihmast hoolimata see isegi õnnestus kasutades vana head vana õli ja kaltsu nippi, mis skautidele tundmatu.
Aga hoolimata edust tule tegemisel oli vihmas tegutsemine siiski küllalt ebameeldiv. Riided kleepusid ihule ja kõik puud olid kaetud libeda ollusega. Ühe palgi alt avastasin ka mao, suhteliselt väikese sihvaka musta värvi kehaga kaelal kahte kollast laiku omava, üpris sarnase kodumaisele rästikule. Hüsteeritsemiseks ei tundunud siiski olevat põhjust, kuna looma välimus oli vähemasti minu intuitsiooni kohaselt mittemürgine. Kahjuks sai ta katuse eemaldamisest tulenevast shokist üle ning roomas järgmisse risuhunnikusse enne kui Kadri kaameraga kohale jõudis. Ise ma metsatöödele kaamerat kaasa ei võtnudki, keskond seal tundub tema jaoks liialt vaenulik.
Pärastlõunal helistas Frederic ja teatas, et tuleb laadida kütusevaadid pirukasse ja sõita Rourasse neid täitma, kuna Reedel on tõenäoliselt jällegi algamas streik. Naljakas oli pärast eilset roolivõimu ja jõuetu mootoriga rendiauto roolis istumist taas jälle pirukaga sõita. Jõuline ja robustset käsitsemist vajav nagu ta on. Teel mäest alla nautisin tema jõulisust ja konkreetset käitumist täiel rinnal. Ka kõrvalistet okupeeriv Dantel ei hüsteeritsenud kuigivõrd, ehk on ta juba õppinud mind usaldama. Tanklas oli juba toimumas teatav mürgel. Inimesed seisid järjekorras, et tulevaks keeruliseks ajaks kütus varuda. Saime siiski ka jaole ja täitsime kolm kongis olnud 200liitrist vaati diisli ja bensiiniga. Auto täitis joovastav aur. Frederic manitses mind tagasiteel sõitma ‘’slow-slow’’, mida ma ka tegin, kuna ei ole ju ometi vaimupuudega ega midagi taolist - auto raskuskese oli ju kõrgel ja suuremad kesktõukejõud oleksid ta tõenäoliselt rõõmsalt metsa tee kõrvale rohelusse kukerpallitama lükanud. Sõitsin siis tasa ja targu, üritades bensuaurudes teadvust säilitada...
02.01.2010
Käisime täna kahe jaapani turistiga Cacaos. Sõiduvahendiks oli rendiauto, säärane madala põhjaga ja jõuetu 1,33 liitrise mootoriga nagu nad on. Teel Cacaosse imestasin määra üle mil kadri käigukangiga võimles, tagasiteel, kui olin ise roolis, enam mitte. Madalatel pööretel ei olnud see masin, vähemalt nelja inimesega täidetult, sugugi sõiduk.
Hiljem avastasin, et kui raadio valjuks keerata, siis ei tundu ka 4000...5000 rpm-ga sõitmine liigne autolõhkumine, heliisolatsioon oli hea.
Jaapanlased soovisid Cacaosse minna, kuna sügisel oli neil selle küla ümbruse metsades olnud suurepäran liblikajahiõnn. Täna oli aga ilm ekvatoriaalne (vihmavalingud vaheldumas lühikeste kuuma päikeseepisoodidega), kuid sellest hoolimata ei paistnud mehed liialt rahulolematud. Ka tahtsid nad külastada Cacaos üht putukaärimeest, kellelt ostsid mõned eksemplarid. Titanused, mille eest küsiti 100...200 eurot tundusid jaapanlastele siiski liigkallid, samas - ebays lähevad selliste mõõtmetega isendid 5 kuni 10 korda kõrgema hinnaga. Seda silmas pidades andsin Cacao putukamehele meid hiljuti külastanud Kanadalase Andre kontaktid. Mees võiks ju oma vaevaga püütud elukate eest saada palju kõrgemat tasu ning Andre on seda ka tõenäoliselt valmis pakkuma.
Kui laagrisse tagasi jõudsime sõitsin mina taas mäest alla - Matourysse. Rendiauto oli tarvis lennujaama tagasi viia, ning aja, mille veetsin kontoris Frederici oodates, sisustasin eile korjatud G. cordifolia taimede küljest lehti ära kiskudes.
Tagasiteel mäkke vegeteerisin tagaistmel poolunes, tegeliku uinumise välistas Florence’i jõuline sõidustiil.
01.02.2010
Mu riided on märjad ja räpased ning olen endale ebasümpaatne. Ehk peaksin põgenema teisel poole maailma. Aga see on ju juba proovitud käik, edutu, tulutu. Näin iseendale alati järele jõudvat. Aegajalt jään siiski ka seisma ning vaatan tagaajajale silma. Leiab aset konflikt ja rahu sobitamine. Kui ei kulu kaua, kui peab taas jooksma...
Korjasime täna ravimtaimi: Geophila cordifolia ning üks teine Geophila perekonna liik, mis võib olla nii repens, kui tenuis. Määramine takerdus, aga see ei ole ka eluliselt tähtis, kuna kogusime teda vaid näidisena kui taime, mis ei ole G. cordifolia…
Käis ka Marie oma pisikese veoauto ning abikaasaga. Nad tõid mõned kotid tsementi ja viisid ära osa kuuri alust ummistavat prügist. Pool prügi jäi veel siiski järgmist korda ootama.
Mängisime vana head ‘kühvelda kanasitta’-mängu. Viimasest korrast on möödas juba päris mitu nädalat - valguspüügimaratoni ajal oli kanade hügieen unarusse jäänud.
31.01.2010
Leidis aset nädalavahetus, rõõmustav juhtum igaljuhul. Sõitsime linna laupäeval plaaniga õhtul karnevali kogeda, kuid peagi selgus, et pidu on seekord hoopiski pühapäeval. Parim mida õnnestus kogeda, seoses karnevaliga, olid poodide vaateakendel olevad kostüümid ja maskid. Elutud, kuid siiski küllalt effektsed, kui kujutleda neid veel muusika saatel mööda peatänavat trallimas…
Ehk õnnestub siiski mingil hetkel ka elusat karnevali näha, viimasel nädalal pidavat pidu käima iga päev.
Kahjuks oli nii turg, kui ka kalaturul olev brasiillaste kalapalliputka meie linna jõudmise ajaks juba suletud. Üle jäi vaid hulkuda ringi sadamaümbruskonnas ja kanaliteäärses getos. Oli elamusterohke, ma ei suutnud uskuda, et ei olnud enne sinna sattunud. Eks ta ole - nüüd kui mu seikluskaaslaseks oli habras neiu leidsin lõpuks julguse ning tahte minna getot väisama. Rüütellikkuse karikas ajab üle jne.
Kusagil kükitades pilti tehes õnnestus mul enda ja koti peale korjata tuhat verejanulist sipelgat. Järgnes semistriptiis naabruskonna elanike osalt hukkamõistvate ja osalt muigavate pilkude all. Huvitaval kombel mingit agressiooni me seal linaosas ei kogenudki. Vaid üks mees tõmbas kulmu kortsu ja küsis, kas Kadri tegi pilti temast, selgitasin, et ei-ei, sugugi mitte. Küll aga kohtasime autotäit valgeid inimesi, kes hüsteeriliselt zhestikuleerides üritasid mõista anda, et nad leiavad meid peast segased olevat. Nende arvates ei olnud kuigivõrd mõistlik võõrastel selles linnajaos ringi lonkida, eriti veel siis kaameraid välgutades.
Pühapäeval toimus Matoury turul rendez-vous Frederici ‘banaanikontaktiga’, leidis aset tehing mille käigus vahetas omanikku 20 eurot ning 20 kg mädanevaid banaane.
Õhtul rääkis Frederic oma masterplaanist järgnevateks nädalateks, tegemist on mahuka plaaniga.
Viimased päevad on isiklikus sfääris olnud kuidagi närvilised ja emotsionaalselt kulutavad. Täna suutsin koguda siiski julgust, et käituda nii ja öelda asju, mis võimaldavad mul enam mitte olla iseeenda jaoks vastik. Võibolla saan nüüd isegi öösel magada. Rõõm, küll sellise melanhoolse alatooniga, aga vaieldamatult siiski rõõm.
