saabumine jms

lend pariis-cayenne oli pikk (väga). 8-midagi tundi kui minna detailidesse. piisavalt pikk, et süüa, lugeda läbi ajaleht, vaadata filmi ning lõpuks, kuna lend endiselt kestab jääda oma mõtete küüsi. lennukis ründas jällegi väikekodanlane minus - ründas küsides mida paganat ma õigupoolest olen siin praegu tegemas, õnneks aga ‘hipi’ minus oli selleks hetkeks juba loonud niivõrd pöördumatu olukorra, et väikekodanlasel jäi üle ainult istuda rahulikult oma tihedas lennukitoolis ja leppida. leppimine peaks ju olema väikekodanlase a ja o, kes veel peale tema peaks tabama ära hetke kui on aeg hakata tegema limonaadi. no siis ta istuski seal ja suri jällegi natuke seest või jäi veidikeseks tukkuma. kes teab/mine võta kinni.

lennukis rääkisin kaasreisijaga. selgus, et kogu maailm leiab, et pikad ja blondid inimesed laekuvad neile külla rootsist. pagana läbinägelikud tainad

tunne cayenne’i saabudes sarnanes ootuspäraselt tunnetega, mis mind varem on tabanud sisenemisel ujulasse, loomaaia troopikamajja, kodusesse kasvuhoonesse keskpäeval vmt tõepoolest on soe ja niiske, kergelt nagu üsasisene tunne, võiks ju öelda.

loodusest niipalju, et tõesti kõik pidevalt ja üheaegselt kasvab, õitseb, viljub ja mädaneb; lokkab ülevoolav viljakus. niiet kohe meenusid ‘homo faber’is’’ olnud kirjeldused ekvatoriaalsest loodusest, kuid minu jaoks erinevalt tolle teose peateglasest Kestaoligi’st on säärane pulbitsev elusus pigem sümpaatne mitte eemaletõukav.

minu nö töö siin on endiselt mõnevõrra mõistatuslik, täna olin näiteks händimänn. iseäralikult lõbus oli tegelikult kombineerida kuuride all vedelevast kraamist (prügist nagu üldjoontes) kombineerida tibudele uut elektrisüsteemi. polegi nagu kunagi varem ühtegi kokkukeeratud traatidega seadet 220 V-sesse pistikusse pistnud, alalhoiukeskus seljaaju või piklikaju piirkonnas on varem nende mängude voltaazhi alati piiranud 4,5 voldiga. ootamatult aga kõik toimis ja tibukesed saavad nüüd lõbutseda särava pirni ümber. ülevoolav rõõm oma käte viljast :D ekstaole...

üldiselt aga näib, et tööjõud mobiliseeritakse sellele rindele kus hetkel rohkem nö laskmist on: kord on tule all taimed, siis aga hoopiski putukad või tibud ning aegajal tuleb tegeleda ka viienda kolonni - termiitidega. millised sõjametafoorid, no tõepoolest - olen nõukogude lastekirjanik :O

nähtud seni: turskeid prussakaid (see blatella, kes ei ole germanica); sajajalgset, kes on nii pikk, et jalaruumiga pole üldse mingit küsimust; punast lindu ja suuri värvilisi liblikaid, eks on liialt kiired saamaks jäädvustatudminule omases kunstfotograafia formaadis :P; vannitoakonna, -gekot, ja köögikonna.

ahjaa - ujulatunnet süvendab veel seegi, et kohalikku vett saab juua vaid klooritabletistatult. näib, et vett tuleb hoolega kloreerida, sest muidu koolera kipub tulema...

pilte saanud ka juba tehtud:

http://picasaweb.google.com/ott.maasikas/Guyane#

''one night in paris''

tekkida võiv seos tuntud öövalgusseadme abil filmitud täisakasvanutele suunatud linateosega on puhtjuhuslik.

igatahes olen ma pariisis, täna öösel. istumas ümber võiks ilmselt öelda.

air baltic tuletas meelde, et mulle vist ei meeldigi lennata. või noh, asi ei olegi niivõrd meeldimises kuivõrd somaatilises halb-olemises. aga ma rohkem praegu ei vingugi, sest vingumine ei ole ju teatavasti üldsegi atraktiivne.

pariisi ühistransport tuletas meelde, et olen hard-core maapoiss ikkagi nii mõneski mõttes. rongiga liikumine, juba isegi rongi leidmine ja pileti ostmine, rääkimata siis kuhugi kohale jõudmisest, oli tüsilikupoolne. siiski tõrvapotti on reostamas ka tuvastatavad meekogused - lennujaama infoputka 'koloniaalse päritoluga' tütarlapsed olid igatahes väga võlutud, ma ei saanudki lõpuni aru, kas minu abitusest või naeruväärsest pigmendipuudusest. abivalmid on nad siin küll üldiselt. khmm

sai ka vaadatud ühtteist, mis räägitakse olevat seda väärt, vaatamist siis. tegelikult küll ainult notre dame'i (sest ta oli juhuslikult otse metroojaama kõrval) ja jõge, seine'i, sest ta on igalpool, voolab puha ringi. seine on kaunis, peab tunnistama. ladina kvartalis ekslesin ka, kuid sellest ei sündinud oluliselt ei muljeid ega pildimaterjali.

üldiselt sai võrdlemisi veenvalt tõestatud intuitiiv-linnaekskursiooni alaväärsus võrreldes reisijuhtide lugemise jms-ga. samas aga, kui aega on mõned tunnid siis lõpuks taandubki asi sellele, kui palju on aega. ehk siis nagu vähe.

edasine plaan on homme naeruväärselt vara minna teisele poole pariisist välja orly lennujaamale, sest no tõesti, kui mul on lennupiled lõuna-ameerikasse, siis mingit mahajäämist juba ei tule...

säärane resoluutsus.

*pariisipildid ripuvad : http://picasaweb.google.com/ott.maasikas/Pariis?feat=directlink

odav aeg

ostsin kella. odava ja koleda. või noh mitte nüüd otseselt koleda, aga kui üritaksin olla objektiivne, peaksin siiski möönma tema teatavat maitsetust. aga mulle tema väljanägemine kohati lausa meeldib - tema plastist kerest kiirgub teatavat hävitamatust; miski ütleb, et mees, kes seda kella kannab, ei karda saada märjaks; samas miski ütleb ka, et mees, kes seda kella kannab, poodleb tavaliselt maximas. siiski - koosveedetud kahe päeva jooksul on ka mõned tema mitmetest ilmsetest iluvigadest muutunud minu silmale võluvateks omapäradeks.

ta on musta kummist rihmaga ja kui peaks minema väga järsku pimedaks, siis helendab ta sihverplaat veel oma 5 minutit, niiet kellaaeg on puha nähtav!

räägitakse, et maakera keskkoha lähedal loojub päike ja läheb pimedaks kiiresti. loodan, et piisavalt kiiresti, et saaksin nautida täit kasu oma 190kroonise kella säravast sihverplaadist.

lahkumine tartust

...leidis lõplikult aset öösel 20-21. Öösel seepärast, et asjaolud tahtsid nii...

Nii A. Solzhenitsõn kui A. Applebaum kirjeldasid oma teostes gulagi laagrite olulisi omavahelisi erinevusi. Näib et sama suured on ka erinevused üliõpilasküla ühiselamute vahel. Võrdlus on küll veidi kohatu, kuid samas oluliselt kohasem narva mnt 2x ühikate kui näiteks nooruse 7 puhul. Näib olevat võrdlemisi lineaarne seos ühiselamu remondituse ja personali fashistlikuse vahel. Narva maanteelt pärast 3nädalast asumist lahkudes kulus majajuhataja absurdsete puhtusnõuete täitmiseks pea terve päev, samas nooruse tänaval 'näis tuba olevat üldjoontes korras' ja vestlus liikus kiiresti teemale 'mac vs pc'. nojah igatahes oli see suisa shokeeriv. olin valmistunud militaarstiilis inspektsiooniks; ''tuba 229 ülevaatuseks valmis!'' jne, aga aga...

tegelikult äärmiselt rõõmustav, sest toa seisukord oli pigem murettekitav. Näiteks toa seinu kattev kunagi nii kaunis olnud sovieettapeet oli pärast seda, kui oma pildid jms (kleebitud) sodi maha võtsin, võrdlemisi räbalas seisus. veider kurbus jättes maha oma elu jäljed, tagajärjed. kuigi samas - ei mingeid jalavanne mädanevates juustes enam! nagu alati on ka ses ärakolimises omad plussid ja miinused...

kojusõit toimus trajektooril tartu-pärnu-tartu-imavere-kabala-särevere-kehtna-valgu-vigala. Tartu figureerib trajektooris kaks korda seetõttu, et sõit oli 'autovahetusega'. igatahes küüti pärnu pakkus rallispordihuviline noormees - oli meelelahutuslik. Pärnu kiirabi õuelt sain kolimisauto (toyota yaris 1,3l; katuseraamiga) ja sündmused võisid alata.

selgus, et mu nö refleksid sobivad paremini näiteks palliplatsile kui autorooli, sest kui maanteekiirusel ilmub järsku lähitulede vihku siil, siis võib kiire tegutsemisega küll vältida talle otsasõitu, kuid kui see tegevus ei ole adekvaatne, siis teeb auto hääli, libiseb ja vihjab üle katuse rullumise võimalusele.

ja enne sõidu alustamist tasub järgi uurida kuidas kaugtuled sisse käivad. mina helistasin pärast siiliga kohtumist autoomanikule, vennale, ja küsisin...

lõplik kolimine marsruudil tartu-vigala toimus kell 3.00...6.00 a.m. Oli lõbus. Selgus ühtlasi, et see on parim aeg sõiduks: teed on tühjad, seega on turvaline sõita 70ga mööda tallinn-tartu maantee telgjoont ja roolida vasaku põlvega kuna käed on hõivatud muusika vahetamise, söömise vms-ga.

üldiselt oli naeruväärne; lõbus

*pildimaterjal: nooruse 7-229

anagrammid

naljakas. guajaana, või nagu ta on inglise keeles (guiana) või prantsuse keeles (guyane), on üpris sarnane Eesti nimetusega läti keeles. Igaunia eksole. Mitte küll täpne anagramm, kuid pisavalt lähedal, et 'seos' oleks läbinähtav...

mida dan brown teeks...

sündmused seni

*tartu-elu otsad on saamas kokku tõmmatud. aastate jooksul kogutud 'varandus' juba suuremalt jaolt kastidesse surutud ja maale viidud. jäänud veel üksikud esemed, siis madratsid lahti lõigata (õmblesin nad nimelt kunagi kokku, moodustamaks suurema voodi....nüüd saab nende läbilõikamine olema justkui lindilõikamise, no nagu mingite pagana uute haiglakorpuste avamistel vms eksole, vastand);likvideerida kõik jäljed oma kohalolekust ja ehk lubabki üliõpilasküla mul konfliktivabalt lahkuda

*plaan veeta kogu allesjäänud aeg tööl või joobes andis tagasilöögi - kurgus tõstis pead mädasünnitav ahelkokk (Streptococcus pyogenes - tõlke kvaliteet võib olla ja kahtlemata ongi küsitav).

ka parimad plaanid ei ole kuulikindlad. vähemalt olin lõpuni truu - läksin põhja koos plaaniga

*akadeemilise puhkuse taotlemine ei olnud sugugi meeldiv kogemus. juba selle teema puudutamine vajutab dekanaadi-tädide küljes mingit nuppu, mis paneb nad küsijasse suhtuma kui inimkõntsa. üldiselt on nad siiski toredad tädid .

*kollapalavikuvaktsiin sai tehtud veidras värske värvi järgi lõhnavas tühjusest kajavas kontorihoones pesitsevas 'meditsiiniuuringute keskuses'. neil nimelt ei olnud järjekorda. küll aga olid neil olemas usutavate kirjadega templid ja õigus väljastada sertifikaate. peale selle olid neil ka vinged kontoritoolid.

*hangitud saapad, täpsemalt US-Army troopilise suunitlusega lahingjalavarjud. ameerikast pärineva kraami kasutusjuhendid ei väsi iial üllatamast oma lõbusa detailsusega. Antud toote juhendis oli nimelt kirjas: ''neglect of the feet can cause Jungle Rot and make you a casualty''. niisiis parem mitte jätta jalgu nö hooletusse

otsustasin saapad sisse kanda. selle tulemusel oleksin aga peaaegu muutunud 'inimohvriks' lühikese teekonna jooksul lõunakeskusesse ja tagasi. veritsesin. kuid peagi olen valmis asuma uuele katsele.

*ja veel: tegin selle blogi. tegin kuna mul on tarvis kõike mida ma teen broadcastida. hirmsal kombel sealjuures. novot. ja tulenevalt tollest vajadusest broadcastida ka selle blogi pealkiri või aadress või kuidasiganes need noored seda asja kutsuvad - 'mõrraheide'. selle vabatõlke kaasautorluse eest tänud Ott L.-le ja alkoholile (lihtsalt selgituseks või nii)

*ühtlasi olen kurva kuju rüütel, selgub