lisatud 18...20.12.2009

20.12.2009

Pähapäev ja kuna kõik inimesed olid kohal oli mul võimalik minna laagrist välja. Käisin metsas, oja ääres. Pidevate vihmasadude tõttu olid ka veel paar kuud tagasi kuivad olnud ojasängid nüüdseks valgest veest vahutavad ja väikesed nired jooksid mööda kõiki mäekülgi joonistades lehekõdusse oma enda pisikesi sänge. Olid suured plaanid, kavatsesin läbi käia kõik ilusamad tuttavad kosekesed, et näha kuidas nad suurema veehulgaga välja näevad, kuid paraku kukkusin libedatel kaljudel ronides üpris õnnetult ja hakkas ka tugevasti vihma sadama, mistõttu seiklusjanu asendas tahtmine lihtsalt oma valutav keha koju tagasi lohistada. Tegelikult õnnestus mul kukkuda lausa kaks korda. Esimesel korral libisesin vetikasel kivil ning lõin allasadades vasaku sääre vastu kivi, sekundiga modustus naha alla poole kanamuna suurune verevalum, pihta oli ilmselt saanud mingi pagaa pindmine veen. Pärast seda kui olin paar minutit madalas vees aelenud ja enda haigeks meelelahutuseks pisut röökinud andis valu juba järgi ja ronisin edasi, sest tahtsin ju ometi midagi näha ka. Teisel korral murdus puuvtüvi mu jalge all ja sadasin sellili kivide otsa. Teine kord oli palju valusam ja hetkeks tundus isegi, et peangi jääma sinna vedelema ja ‘elu lõugu’ (the jaws of life), mida siinkandis ilmselt enamasti kehastavad anakondad,jaaguarid või miks mitte sipelgad, ootama jääma. Parem parasakraalne piirkond, võib ilmset öelda ka tuhara ülemine osa, oli korralikult pihta saanud ja elumahalad olid välja jooksmas ka põlvest. Läks pisut aega, enne kui kogusin end ja liikusin edasi, neljal jalal. Vaatasin kose, mille poole ma teel olin olnud, siiski üle, seejärel hakkasin lonkama kodu poole. See oli ka üpris lõbus - järskudest mägedest üles ronides tuleb teatavasti ju üpris rohkesti suurt tuharalihast rakendada ja minu omadest üks oli hetkel üpris kahetsusväärses seisukorras, võiks isegi öelda, et ta oli verest läbi imbunud lihatomp, vasardatud lihakäntsakas lihuniku vitriinis. Ja siis märja ja valutavana läbi metsa kakerdades mõtesin, et pagan, on mul kõike seda jama siis tarvis ja mõistsin, et no muidugi on. Ei ole ilu ilma valuta ja see on minu jaoks igati aktseptaabelne.

Kodus avastasin, et kivi mille otsa kukkusin oli lõiganud läbi pükste ja aluspükste. nahk oli siiski intaktne, kuid selle alla oli moodustunud lisatuhar. Mul on neid paremal pool nüüd kaks, vähemalt mõned päevad veel.

Vähemalt on millestki blogisse kirjutada, viimasest suuremast enesevigastamisloost on juba möödas vähemalt kuu...

Õhtul leidsin vannitoa seinalt eest sajajalgse, seninähtustest suurima isendi. Ja nagu ikka on sellise sissetungi eest tasuks sügavkülmutamine ja tänase eluka puhul tõenäoliselt ka reis Põhjamaale kunagi tulevikus.

19.12.2009

Hommikul saabus komplekt kohalikke turiste - noor abielupaar Cayenne’ist. Mees on pärist Marseille’st ja töötab sõjaväes IT-mehena, tegemist on kõhna mehega, kuid tema küünarvartel pungilduvaid veene nähes on selge, et Prantsuse armees teevad ka itimehed üpris palju pumpasid; naine on pärit Senegalist. Käisin nendega coq de roche’e vaatlemas. Vihmases päevas leidus siiski üks suhteliselt selge hetk, mille kasutasimegi metsaskäiguks. Linnud olid täitsa kohal ja näitasid end lahkesti ja nägijad olid selle üle rõõmsad. Kui olime teel tagasi auto juurde hakkas küll vihma sadama, aga õnneks oin pistnud kotti ühe kilepontsho ja ühe vihmavarju, mille rüütellikult turistidele loovutasin. Mind hoidis peaaegu kuivana jope. Noorpaar palus, et teeksin neist mõned pildid, kuid samas tundsid nad end kaamera ees justkui üpris ebamugavalt ja pidin need mõned kaadrid varastama kuidagi pooleldi ‘hõlma alt’, et vältida pildistatavatel näokrampide tekitamist.

Kuna ilm oli loodusturismiks suhteliselt sobimatu hängisime turistidega nende majakeses ja näitasin neile pilte. Oli meeldiv ajaviide mullegi, kuna nad olid sõbralikud, mees rääkis veidi inglise keelt ja neiul oli kena tagumik.

Õhtupimeduses ilmus õuele naabrionu saekaatrist, kes tõi suure pangetäie mangosid.

Veidi hilisemas õhtupimeduses saabus ka kaks noort teadlast, kes töötavad siin P. Guajaanas. Jäi mulje, et noormees uurib metsa (ökologia siis vist) ja neiu uurib sipelgaid. Täna öösel olin neile aga teejuhiks meie ‘tagahoovis’ ehk siis u 500 me kaugusel asuvasse sohu, nad olid nimlet huvitatud ka konnadest. Konnalaulu oli kuulda küll, aga see ei oud kaugeltki nii pöörane kui paar nädalat tagasi, kui ma seal viimati käisin. Teadurid ütlesid, et see oli ka ootuspärane, sest äärmuslikult vali laul pidavat kaasnema ‘plahvatusliku sigimisega’, mis kestab lühikest aega, nagu plahvatused ikka.

Öises metsas orienteerumine sujus vähemalt esialgu segi üllatavalt kenasti. Sai kohatud mitmeid suuri ämblike; ühte hiiglastlikku musta ämblikulaadset, kel olid skorpionilaadse sõrad, aga puudus astel; krabi; mõningaid konni ja lambi valgusvihus ka helkivaid silmi, mis pärast mõningast arutelu arvati (haritult) kuuluvat kaimanile. (üritasin siinkohal vabatõlkida eesti keelde väljendit ‘’educated guess’’). Tagasiteele asudes ei õnnestunud seda rada, mida mööda sohu tulnud olime enam leida. Mul on sellega päevavalguseski raskusi olnud, niiet see ei olnud kuigivõrd üllatav. Eelmainitu tõttu tuli soost lahkuda sirgjooneliselt asimuudi järgi; see sujus tõrgeteta ja jõudsime peagi tee peale.

Esimene öine metsaskäik oli päris mujetavaldav ja ka esteetiline: üles suunatud taskulambi valgusvihus sätendavad läbi lehestiku pudenevad rasked vihmapiisad, madalas vees ringi sumpavate kaaslaste lampide kiired paistmas läbi tiheda taimestiku ja joonistamas udusse helendavaid koridore. Kaunis, kaunis.

18.12.2009

Ameeriklased lendasid täna koju. Naljakal kombel kestab lend siit üle Kariibi mere Miamisse umbes sama kaua kui lend Pariisi, aga selles on süüdi arvukad vahepeatused erinevatel saartel: Guadalupe, Martinique etc. Lennujaama sõitsime kahe autoga, kuna pagasit oli palju. Ka üks turistidest sõitis minuga koos pirukaautos. Rääkisime militaatiast, Ameerika meditsiinisüsteemist ja jumal teab millest veel. Ääretult vahva on ikka aegajalt saada võimalus rääkidaga kellegagi mõnes keeles mida mõlemad vähemalt rahuldavalt valdavad. Mitte, et see oleks midagi uut minu jaoks, aga kinniutst sai teadmine, et USA meditsiinisüsteem on ikka pagana pöörane. Näiteks pärast pensionile jäämist tuleb hakata ise oma tervisekindlustuse eest maksma (seni maksab tööandja), ja kuigi Bob’i töö on suhteliselt hästitasuv maksab ta siiani mõned aastad tagasi Arlene’ile tehtud ablatsiooni eest (teatav invasiivne protseduur teatava arütmia raviks..). Ühtlasi küsis Jan (proua kes minuga koos pirukas sõitis), kas Eesti sõduritel Afganistaanis on ikka kuulivestid. olin üpris sõnatu sellise küsimuse peale, aga suutsin siiski välja pobiseda, et ilmselt on olemas mingi suhteliselt standartiseeritud NATO varustus ja et meie poisid ei ole seal päris vibudega. Umbes sarnase ignorantsuselaenguga oli ka küsimus, kas mu Eestis tehtud juhiload kehtivad siin, või pidin uued tegema, aga tegelikult on selline teadmatus ilmselt üpriski mõistetav või vähemalt on võimalik sellega leppida. Igatahes ei suutnud ma selle peale kuidagi solvuda, pigem andis see mulle ingi veidra üleolekutunde mida mingil veidral põhjusel pea kõik maailma inimesed tunnevad Ameeriklasega kõneldes. Siiski ei olnud nad ebameeldivad inimesed, pigem isegi väga meeldivad. Ja nendega oli kerge vestelda - ei olnud isegi alati tarvis kõiges ühel arvamusel olla.

Pirukaautol oli aga miski üpris halvav tehniline rike. Võime kiirendada ja mägedest üles ronida oli kuhugi kadunud ning selleks, et lennujaama sõites Fredericil sabas püsida vägistasin masinat kohati teise käiguga 70 km/h. Õnneks jõudsime siiski kohale. Hiljem viisime masina remonditöökotta ja selgus, et probleemi põhjuseks oli mingi defekt gaasitrossis.

Aja, mis kulus auto parandamisele veetsin ma kontoris: tarvitasin internetti ja käisin postkontoris. Meeldiva üllatusena leidsin postkastist kirja Sõbralt ja elektroonilisest postkastist kirja Sõbralt, kellega ei ole juba mõnda aega kontakti olnud. Ja kõndides postkontorist nurgapealse poe poole märkasin inimesi taevasse vahtimas. Suunasin siis ka oma pilgu üles ja nägin raketistarti - jäme valge kaarjas sik-sakitav valge juga, mille taevapoolses otsas võis veel eristada pisikest valget kosmosesõidukit (P. Guajaanas asub Euroopa ‘kosmosekeskus’). Et ma seda raketistarti nägema juhtusin oli naeruväärselt hea juhus, sest kui pärast seda läskin poodi ja väljusin sealt viie minuti pärast oli taevasse maalitud kaarjas auru(jää)triip juba pea täiesti nähtamatuks hajunud.

Pärastlõunal tõime auto remonditöökojast ära ja asusime koduteele. Pidin käima läbi ka poest (hiinakast), et osta toitu endale ja pesupulbrit.

Kuna auto oli jälle tagasi saanud oma (minu meelest) arvestatava jõulisuse ja ka teeääri oli hiljuti pisut puhastatud, nii et kurvid paistsid läbi pareminin kui tavaliselt, siis nautisin sõitu tõeliselt, st sõitsin kiiresti. Ja see oli tõeliselt lõbus, sisikond sai erinevatle hetkedel venitatud igas kujutletavas suunas, kuid ühela hetkel päris palju enne kodu jõudsin järsku järgi ühele autole. Lähemalt sain aru, et tegemist on Fredericiga ja mõtlesin: ‘’#%/?!’’, kuna tal oli olnud suhteliselt suur edumaa ning oli selge, et olin talle järgi jõudnud üpris kiiresti aga ta ei öelnud hiljem selle kohta midagi. Igatahes, kui olin talle järele jõudnud liikusime edasi konvoina. Vahetult enne kodust teeotsa oli tee sulgenud langenud puu. Mööda teepeenart ja osaliselt läbi peenemate okste pugedes oli siiski võimalik mööda sõita. Frederic palus mul siiski minna tagasi ja ühe sõiduraja vabaks raiuda, kuna Florence pidi sõitma koju hilja öösel ja pimedas läbi kraavi ukerdamine ei oleks kuigivõrd lõbus. Ta arvas, et võin abiks kaasa võtta ka Danteli, kuida ma arvasin, et saan paari oksa raiumisega ka ise hakkama. Praeguseks istub matsheete juba päris hästi käes ja ‘olukord’ teel lahenes umbes kahe minutiga. Kui olin viimaseid oksi raiumas, sõitis mööda üks mikrobuss, mis kandis koolibussimärki. Aknast pistis pea välja meeldiv noormees ja ütles: ‘merci beaucoup!’, kuna mu välimusest oli selge, et minu näol ei ole tegemist mingi kohaliku maanteeamaeti töölisega vaid lihtsalt altruistiga (tegelikult siiski altruisti - Frederici käsilasega eksole), naeratasin ja vastasin: ‘’mua-hah’’. Kui üks sõidurada oli kenasti vabaks raiutud riputasin allesjäänud puu külge numbrimärgi, mis mul piruka kongis vedeles (korjasin selle kunagi tee äärest üles. ei tea miks ega tea ka kas see on illegaalne tegevus...). Igatahes leidsin seda tehes, et olen pärs pagana vaimukas ja mõtlesin, kuidas keegi leiab tee peal vedeleva puu ja selle tüvesse kiildunud üksiku numbrimärgi ja mõtleb hämmaldusega: ‘’kus on ometi ülejäänud auto?!’’

Õhtupimeduses istusin oma terassil, lugesin kirju sõpradelt ja Bukowskit ja põletasin veinipudelisse pistetud küünalt, sest see on ilus ja siin ei ole ühtegi douchebagi, kes ütleks mulle, et see on klishee. Päeva väikesed detailid tõid üllatavalt palju rõõmu.

Aga kardan, et kui muutun õnnelikumaks, siis muutun ka ühtlasi idioodiks. See on ju teatavasti ka üks klishee. Küünilisus ja bitchimine on ju ometi inimintelligentsi tipp eksole.

17.12.2009

Liisa sõitis täna tagasi Eestisse. Vaadates teda asju pakkimas tuli endalgi justkui tahtmine pisut koristada. Panin raamatud riiulis kenasti ritta.

Bob on juba küllastumiseni liblikaid kogunud ja täna veetsid ameeriklased niisama mõnusasti aega, veiniga. Mingil pärastlõunasel hetkel tõid prouad mulle suure vorsti, ütlesid selle olevat ‘summersausage’, ma ei tea kas nad tõid selle kodust kaasa ega miks. Aga kena zhest neist igatahes, söön vorsti meeleldi.

Üldjoontes puhkepäev - lugesin Bukowskit ja käisin jooksmas.

16.12.2009

Hommikul käisin liblikalõksudesse uusi banaane panemas. Ühest lõksust leidsin väiksemat sorti Morpho, kelle tiibade servad olid juba pisuta sakiliseks rapsitud, mistõttu otsustasin ta lasta vabadusse. Selgus aga, et selle putuka arutus peas oli lõksus istutud aja jooksul end sisse seadnud Stockholmi sündroom. Ta klammerdus mu jopeesisele, ega soovinudki enam lennata. Lennata ‘vabadusse’.

Turistide maja oli endiselt sipelgate rünnaku all. Lõpuks sai kogu maja ümbrus robustse kemikaliga üle piserdatud. Bob tahtis ka sipelgate rada mööda nende pesa asukoha välja nuhkida ja siis selle keemiaga läbi immutada. Tundus kuidagi väga ameerikalik mõttekäik.

Muuseas tegemist ei ole üldsegi ebameeldivate inimestega, tahan rõhutada.

Täna tegime ka viimase valguspüügi Bobiga. Dantel naases Surinamest ja oli ka kohal valguspüüki mehitamas.

lisatud 13...15.12.2009

15.12.2009

Hommikuks oli planeeritud coq de roche-i-vaatlemine ameeriklastega. Paraku hakkas vihma kallama ja olukord metsas osutus turismiks sobimatuks. Et väljasõit ei oleks täiesti mõttetu viisin nad cacique vert’i (suured laululinnud, ehitavad rippuvaid sokjaid pesi) kolooniat vaatama, linnud end vihma tõttu küll ei näidanu, kuid vähamasti ei tarvitsenud effektsete pesade vaatamiseks soojast ja kuivast autokliimast väljuda. Drive-in linnuvaatlus justkui.

Kuna linnud jäif elusana vaatamata näitasin neile fotosid ja kuna nad emiteerisid piisavas koguses ja piisavalt siiralt kõlavaid ah-oh-e ja muid elamus-häälitsusi, siis kirjutasin neile ka mõned pildid koju kaasa võtmiseks plaadile. Leppimisime siiski kokku, et neil pole õigust neid fotosid oma nime all National Geographicus avaldada. sest mu suurim hirm on, et NG tuleb ja varastab minu suurepärased loodusfotod ja teeb nendest kalendri või midagi.

Pärastlõunal tabas turistide maja sipelgate invasioon. Paari tunni joksul olid sipegad vallutanud peaaegu poole majast ja pealevool oli endiselt tugev. Piserdasin sipelgate radu maapinnal ja maja välisseinal kemikaliga, mida kasutame termiiditõrjeks ja üritasime juba majas olevaid sipelgaid välja pühkida; võrdlemise vähese eduga. Seetõttu tuli turistid evakueerida teise majja ja homseks on planeeritud vihasem ning suuremahuisem keemiarünnak pealetükkivate putukate vastu.

14.12.2009

ärjekordne valguspüügiöö Bobiga. Täna mitte eriti saagikas, kuid kindlasti mitte kehv. Võibolla ei olegi ülevoolav saagikus hea, sest Bob kurtis niigi, et kodus ootab sirutamist ja seadmist piisavalt liblikaid, et sisustada kõik tema elu õhtupoolikud.

Täna tuli linale siiski üks mardikas, keda ma varem näinud ei olnud - arlekiinmardikas, võiks vast öelda eesti keeles. Tegemist oli umbes 5...7 cm pikkuse keha ja ebaproportsionaalselt suure esimese jalapaariga putukaga, kes olevat Bobi sõnul mingi entomoloogiavarustust müüva kataloogi kaaneloomaks. Seetõttu nimetas mees seda ‘Bioquip beatle’-iks.

Täna ei saanud ma lõksu maha võttes ühegi herilase käest nõelata. Milline pöörane õnn.

13.12.2009

Hetkel on meil siin kolm ameerika turisti: Arlene, Jan ja Bob. Bob on entomoloogiahuviline kinnisvaramees ja tema naine ning naise õde on üldiselt loodushuvilised entomo-groupie’d, kes ühinesid temaga selleks püügireisiks.

Täna käisin daamidega Cacaos. Olen kirjutanud sellesse külla viiva tee kahetsusväärsest seisukorrast; ameeriklannade jaoks oli see täiesti üle mõistuse käiv, kuidas keegi nende aukode osas midagi ette ei võta. Võimestunud kodanikena oleksid nemad igatahes juba ammugi kaevanud valitsusele.

Osad metsas olevad liblikalõksud olevat ameeriklaste jaoks teest liialt kaugel ning nad ei taha maohirmus nende juurde minna. Soovisid, et ma liigutaksin lõksud teele lähemale ,aga rääkisime asjast Fredericuga ja otsustasime, et ega ikka ei liiguta küll - lõksud said algselt ju paigutatud eesmärgiga püüda liblikaid, mitte võimaldada ‘drive-in’-juurdepääsu neile. Mõnikord, kui tahad püüda vihmametsast liblikaid tuleb minna vihmametsa. Elu...

Tasapisi kogusid turistid siiski ka julgust ja läksid ka põõsaste vahel olevaid lõkse uurima. Universum lahendas olukorra valutult.

Meil üpris kodu lähedal kasvavad veidrad seened, mille viljakeha näeb välja nagu punane võrkjas sfäär ja lõhnab nagu roiskuv raibe. Nende viljakehade eluiga on üpris lühike - langevad peagi kokku, kuid täna õnnestus neid tabada soodsal hetkel ja klõpsida mõned pildid.

Valguspüügiöö oli pööraselt saagirohke, suuri ja effektseid ööliblikaid sadas maha nagu konni Vanas Testamendis. Ja kui Bobil olid need juba olemas saime nii mõnedki koguda ka enda jaoks. See on küll vastuolus mõnede asjadega, mida olen varem kirjutanud, kuid nüüd on tasapisi moodumas mu oma liblikakogu. Inimesed ei olegi ju loomult kuigivõrd järjepidevad. Kogumise alustamisele kallutas mind teataval määral lahenduse saabumine probleemile, mida nende liblikatega peale hakata, kuidas neid seada jne. Pealegi sünnitab valguslõksu mahavõtmisega tüüpiliselt kaasnev herilaste (kep’ide) poolt nõelatud saamine mõrvarlikke kihki, mida saab siis nende ilusamate ja värvilisemate klassikaaslaste peale välja valada. Võimalik, et herilased ja liblikad kuuluvad üheskoos ka mingisse võiksemasse struktuuriüksusesse, aga see ei ole teema millel spekuleerimine asetaks mind tugevale jääle.

lisatud 06...11.12.2009

11.12.2009

Saabusid ameerika turistid ja Frederic. Nende lennujamast siia toomine osutus üllatavalt keeruliseks operatsiooniks, kuna lennufirmad on ju vahel liigoptimistlikud saabumisaegade välja mõtlemise osas. Masterplaani kohaselt pidi Frederic saabuma kell kolm pärastlõunal ja tulema koju mäkke. Siis pidime tavapärasel ajal (ene pimedat) panema üles valguspüügi, Frederic pidi ise jääma seda valvama ja Liisa ning mina sõitma kahe autoga lennujaama turistidele vastu, kuna neid oli kolm ja neil oli palju pagasit...

Kuna aga Frederici lend hilines veidi, kujunesid asjad pisut teisiti. Frederic ja Liisa saabusid Kaw mäele (koju), kui pimedus oli minutite kaugusel. Laadisin varustuse pirukasse ning läksin valguslõksu üles panema. Hakkas tugevalt vihma sadama, avastasin, et mu jope on peaaegu täiesti veekindel - ainsad nõrgad kohad on need augud, kust väljuvad kehaosad. Paarikümne minuti pärast asus tõi Liisa Frederici ja Cyrilli valguslõksu juurde ning asus ise teele lennujaama suunas. Siis tuli Fredericil idee, et Florence, kes umbes sel ajal linnas tööpäeva lõpetamas oli võiks ju minu asemel lennujaama sõita ning läks koju, et talle helistada, kätte ta Florenceit igatahes ei saanud ja pool tundi hiljem asusin pirukat läbi vihma ja udu lennujaama poole suruma. Oli üpris meelelahutuslik sõit - kohati miniatuurne nähtavus ja teele langenud puud, päris palju tuli ka triblada ümber teel olevate madude ja puuokste, mis nägid välja nagu maod. Kui jõudsin lennujaama leidsin Liisa ja turistid juba eest ootamas, õnneks ei olnud nad seda teinud veel kuigi kaua.

Kogu see udu ja vihm lõid ideaalsed tingimused valguspüügi jaoks - lina oli tihedalt ööeluga täidetud. Tulid ka mõned elukad, keda ma varem näinud ei olnud: mingi suur mardikas kelle kohta turist Bob ütles ‘waterbug’ ja kes pidavat valusasti hammustama ja teine üpris pika kehaga mardikas, keda arvasime olevat Titanus - suurima mardikaliigi esindaja...

10.12.2009

Lõpuks ometi sain pildile värvilise konna, kellelaadseid olen juba 4 kuud edutult tabada üritanud. Püha Graal on käes - mul puuduvad edasised eesmärgid. Seni on need elukad alati liiga kiired olnud, aga täna kohtasin üht otse õuel, kus puudusid peitumisvõimalused. Sain võimaluse võrdlemisi rahulikult tema pihta välke tulistada ja ta välimust ka lähemalt uurida - näib et ta alaseljal on nääre, mis eritab (mürgist) lima, mis siis peaks ilmselt katma kogu naha. Tegemist ei ole ilmselt konnaga, keda tasuks üritada printsiks lakkuda.

Kogu päev sadas vihma ja kõikjal laiutavad loigud. Seoses naeruväärse niiskuse ja jalgupidi lompides platerdamisega on kohati täitsa jahe.

Õhtul enne pimedat käisin kodulähedases soos, mis oli ootuspäraselt veega täitunud ning seetõttu muutunud ka tõeliseks konnaparadiisiks. Konnade laul oli lausa valusalt vali, kõlas nagu tuhat autoalarmi. See kõrvulukustav lärm ja saabuv hämarus muutsid sooskäigu tõeliselt õõvastaks kogemuseks - tundus, et hüpoteetilisel anakondal oleks nii visuaalselt kui akustiliselt varjatuna liiga kerge ligi roomata ja minu tuleviku osas oma tahtmine saada ja see tunne oli mõistagi ebamugav. Looduse kohalolu oli sel hetkel minu jaoks talumatult intensiivne - lasin jalga. Enne jõudsin siiski kohata ka kilpkonna, kes minu kohalolu märgates häguses vees kaugemale sõudis. Peaks kunagi keskpäevasel ajal, kui päikesevalgus hirmud kontrolli all hoiab, tagasi minema, sest see koht nägi siiski pööraselt effektne välja. Tõeline tükk Amazoniat.

Ilmusid naeruväärselt arvukad väikesed sipelgasarnased putukad, kes lendasid tuppa ja terassile, pugesid näkku, juustesse ja särgikaelusest sisse ja hammustasid ka justkui, mitte küll väga valusasti, aga ebameeldivalt. Neil putukatel oli ka üks tähelepanu vääriv veidrus - nad kaotasid oma tiibu, st need pudenesid neil seljast ja jäid igale poole vedelema.

09.12.2009

See siin ei ole mingi betoon-dzhungel, vaid tõeline lihast ja luust, või oleks ehk korrektsem öelda puust mets, kus suurte vihmasadude ajal langevad puud doominokividena. Kuna varsti on tulemas turistid, kes tahavad lõksudest liblikaid korjata, käisin täna lõkse üle vaatamas. Selgus, et vähem kui kuu aja jooksul olid kaks tükki neist juba alla sadanud. Üks katkenud paela tõttu ja teine seetõttu, et puu mille küljes ta rippus oli maha sadanud. Õnneks on lõksud riputatud madalale ega saa maha kukkudes liiga palju viga.

Pärastlõunal saabusid banaanid, panin nad peenelt fileerituna lõksudesse. Ühe lõksu lähedalt leidsin magusalt lõhnava tundmatu puuvilja. Lõikasin ta pooleks, leidsin seest kivi, mistõttu diletantlik välibotaanik minus julges spekuleerida, et tegemist võiks olla ‘luuviljalisega’. Pooled panin koos banaanidega lõksu söödaks. Ma ei imestaks, kui paari päeva pärast oleks see lõks lõhkemiseni värvilisi liblikaid täis. Ei ma ei imestaks sugugi.

Kui olin lõksude ettevalmistamisega peaaegu lõpetamas, hakkas tugevasti vihma sadama. Redutasin mõnda aega võsas, kuid siinsed puud paraku ei konkureeri vettpidavuse osas kuuskedega. Kuna ka taeva hallusel ei näinud olevat piiri otsustasin jalutada koju tagasi. Kohtasin musta (tumedat värvi) madu, kes oli piisavalt pikk, et katta tee kolmveerandi osas (ca 1,5...2 m). Mul ei olnud sugugi tahtmist mööduda temast vabaks jäänud veerandit teest kasutades, kuna see manööver oleks mind asetanud ebamugavalt lähedale tema ohtlikule otsale, ‘business end’-ile. Minu lihtsustatud käsitus madude morfoloogiast: ohtlik ots, tüvi/põhimik, ohutu ots.

Enne seda kui jõudsin hakata temast üle teivashüppama või mingil muul pööraselt mõistlikul viisil teda kui hirmuäratavat takistust ületama, tõstis ta õnneks pea, tegi väikese ‘’zzzhh!’’-häälitsuse ja siugles võssa.

Õhtul kirjutasin mõned postkaardid. Oli igavesti tragikoomiline ettevõtmine: kuna niiskus on pugenud kõikjale kleepusid pildid iga pinna külge, kuhu nied toetasin, tint kippus laiali voolama ja avastasin, et postmargid, mis olin viimasel linnaskäigul ostnud olid omavahel kokku kleepunud.

Elu õppetund: veealustes tingimustes on mõistlik tarvitada vees mitte lahustuvaid materjale.

08.12.2009

Platsidel, kus käime öiseid valguspüüke tegemas on sellised sõrestik-hurtsikud, millele saab presendi peala tõmmata moodustades nii varjualuse, kuhu saab pugeda vihma ja lihtsalt öösel kaela sadeneva niiskuse eest. Täna käisime ühte neist hurtsikutest kohendamas, said paigaldatud mõned põikitoed ja läbipainduva katuselati kõrvale seotud toeks uus. Selline hüperkonservatiivne ehitusstiil - mädanevate ja termiitidest näritud postide ja talade kõrvale või toeks saavad pandud uued, nii et raskus vanade õlul veidi kergeneb ja nad saavad oma noore sõbra kõrval väärikalt tolmuks kõduneda.

Liigne romantika hurtsikurenoveerimise üle..?

Avastasin, et sugugi mitte pisike puu oli langenud ühe turistidele mõeldud maja peale, seda mitte küll oluliselt lõhkudes, kannatada olid saanud vaid mõned vihmaveetorud. Raiusin oksa, millega puu vihmaveerenni alla üritas tirida matsheetega läbi ja vabastasin räästast ja sellega piirdusingi, sest tegemist on suhteliselt suure jämeda puuga, loodan, et kusagilt ilmub kunagi siiski mootorsaag ja ei tarvitse hakata seda puud matsheetega tükeldama.

Mu koduterassi serval kasvab üks puu, mis õitsemise ajal meelitab ligi palju koolibrisid, kes on sel ajal fotograafile tavalisest kergemaks saagiks, praegu aga kannab see puu piklikke kaunakujulisi vilju, mis näevad hämaras välja nagu okstelt rippuvad puumaod ja pimedas nagu pahatahtlikud okstelt rippuvad puumaod. Nende kaunade sees on muuseas valge ollus, mis on tinglikult öeldes söödav - magus aga kuidagi ebameeldivalt puine ja villane.

07.12.2009

Põletasin oksi. Veenmaks tuld liikuma mulle soovitud suunas kasutasin veidi bensiini. Effektsed plahvatused, mis täitsid metsaaluse villa põlemise lõhnaga. Käed ja küünarvarred kaotasid osa oma karvastikust; habe ei saanud siiski kuigi korralikut aetud.

06.12.2009

Nädalavahetusel sai käidud linnas turul, hiinakas söömas nagu ikka. Laupäeva pärastlõunal ka rannas. Ilm oli küll veidi pilvine, kuid kaugeltki mitte sedavõrd kui meil siin mäel. Päike töötas ja ookean oli ujutav, kuigi endiselt minu jaoks ebameeldivalt soolane. Võibolla muidugi ei tarvitse oma ümbritsevat keskkonda neelata, aga mul näib see paratamatult ujumisega kaasnevat. Mingi teatav respiratoorne ‘väljakutsutus’ küllap.

Pärast nelja kuud püsinud arvamust, et mu telefon siin ei tööta, avastasin, et töötab siiski. Natuke naeruväärne. Igatahes seoses vastavastatud sidevõimekusega helistasin ka kunagi ammu folkfestivalil kohatud noortele inimestele, kes osutusid siiski hõivatuks mingi tantsushow vaatamisega. Minu kaotus.

Liisaga läbi linna kõndides möödusime kolmest naisterahvast, kes näisid olevat proffesionaalsed kaaslased, või kuidas nüüd öeldagi, igatahes kandsid nad vastavat vormiriietust ja etendasid asjakohast pantomiimi. Öeldakse, et raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi, aga üpris tihti on ju pealkiri siiski kaanel kirjas...

Igatahes üks tüüpiline ‘lõunamaa linna’ komponent, mis seni oli kuidagi märkamata jäänud.

Täna, koju tagasi jõudnuna, pesin pesu ja mängisin samal ajal Cyrilliga võrkpalli, kuigi õigem oleks vist öelda, et üritasime sööta palli edasi-tagasi. Üritasin justkui mängida treenerit ja hoolimata minu piiratud pedagoogilisest talendist ja ühise keele puudulikkusest suutsin end veenda, et nägin vähemalt veidi progressi. Järgmisel nädalal pidid poisil olema võrkpallivõistlused, päris vaimukas oleks ju etendada 90ndate spordifilmi laadset imepärast treeningperioodi koos tüüpiliselt kaasneva munajoomise ja trepijooksuga. Ma küll kahtlen, kas Cyrillil on tahtmist lihtsalt minu meele lahutamiseks midagi nii veidrat teha. Seoses sellega meenub, kuidas ma ise kooli ajal eelmisel päeval enne kergejõustikuvõistlusi ‘harjutasin’ liivahunnikusse kaugushüpet ja sprintisin mööda koduteed...

Ka üks naljakas kohtumine faunaga. Hakkasin ühes turistide majas lambipirni vahetama, kui nägin vana pirni küljes istumas konna. Veidraks tegi tema sealt leidmine tõsiasi, et lamb rippus pooleteise meetri pikkuse juhtme otsas sarika küljest ja ainsad võimalikud teed konnal selle peale saamiseks olid kas mööda juhet alla ronimine või rohkem kui meetri kauguselt pinnalt kaskadöörlikult hüppamine. Ja ta ei tahtnud ka pirnist kuidagi lahti lasta. Keerasin vana pirni noos konnaga välja ja viisin õue; konna pirni küljest eemaldamiseks pidin seda üpris energiliselt sakutama.

Mu sinine t-särk oli juba pikemat aega salapäraselt kadunud. Ma ei mäletanud kuhu ta võis jääda, kahtlustasin ulakaid koeri - arvasin, et küllap nad lohistasid selle kuhugi maja alla ja rebisid oma haiglase meele lahutamiseks peenikesteks ribadeks, et peletada suust roiskunud opossumiraibete ebameeldivat maitset. Aga täna leidsin oma särgi üles. Vedeles teine Frederici maja kõrval ajatooli seljatoel. Mõnda aega tagasi, kui seal ühte kuivanud puud maha raiusin olin vist palavusega särgi seljast võtnud ja sinna unustanud. Praeguseks oli talle osaks saanud palju vahetuid kliimakogemusi, mistõttu ta lõhnas nagu ookean ja oli kuidagi rohekamat sinist värvi kui ma mäletasin.

04.12.2009

Hommikul käis meil külas Bernard, kes lennult lahendas elektriprobleemi ühes turistidele mõeldud majas, kus osa majast oli püsivalt pimendatud. Selgus, et mingi jubin (kaitse) oli ära küpsenud. Mureks polnud siiski põhjust sest fooliumist sai kerge vaevada meisterdada asendus-jubina. Pagan, sel mehel peaks olema oma taustamuusika, midagi a-rühma- või mcguyverilaadset.

Käisin Cyrillil koolis järel, ühtlasi hüppasin läbi postkontorist - sain kätte Krisostomusest tellitud raamatu (oli Muhvilikku rõõm paki saabumise üle) ja kontorist, kus pidasin andmesidet.

Pärastlõunal tegin jällegi tuld. Aus olles peantunnistama, et tule üles saamisele eelnes arvukas plahvatuste ja lühiealiste leekide seeria. Selle märja risu kuivatamiseks ja süütamiseks on siiski vaja ka sületäit kuivi puid, ainult kergestisüttivatest süsivesinikest ei piisa.

Ja nüüd, istudes laua taga ja kirjutades seda sissekannet, märkasin, et üks palvetajaritsikas üritab mu t-särgi varrukast sisse pugeda. Kõditas teine seal õlavarre kallal tükk aega, mõtlesin algul, et sääsed kiusavad ja üritasin neid käeviibetega peletada, siis aga vaatasin ja nägin tooli käetoel palvetajaritsikat. Nojah, vähemasti need elukad ei hammusta, vist. Nüüd on ta sügavkülmas - hind, mis tuleb kõigil effektse välimusega putukatel tasuda eluruumidesse tungimise eest.