lisatud 22...27.11.2009

27.11.2009

Võrdlemisi sündmustevaene päev. Aeg tundub liivana sõrmede vahelt läbi jooksvat ja mul vist ei ole ka sellega mingit probleemi, sest mul ei olegi ju midagi konkreetset plaanis selle ajaga teha. Ainus plaan on hulpida vooluga kaasa, kogeda midaiganes elu toob.

Pseudosügavamõtteline jura, tahtsin öelda, et midagi ei toimu, aga ei ole ka pealetükkivalt igav.

Hommikupoolikul siiski võtsin maha ühe kuivanud puu, mis seisis Frederici õuel. Ta kartis, et see variseb ühel päeval ta auto peale. Kuivanud puud kipuvad teinekord midagi säärast tegema küll. Kuna meil enam mootorsaagi ei ole (see sai Bernardile tagastatud), siis olin relvastatud ainult matsheetega. Ootasin ära kuni turistid päevaks välja sõitsid, kuna helid, mis tekkivad matsheetega kuiva puu tümitamisel on päris pagana valjud ja vähemeloodilised.

Sain Filippe’ilt pisut informatsiooni meie naabruses asuva kullakaevanduse kohta. Selgub, et presidendi määrusega vms-ga on otsustatud, et selles paigas ei hakka mingit kaevandamist toimuma, aga mehed ei ole kuidagi valmis loobuma, kuna ettevõtmisse on juba investeerinud miljoneid ja maak pidavat olema rikas või kuidas nüüd öeldagi. Siin tegutsev ettevõte IAMGOLD olevat Kanada päritolu ja maailmas kurikuulus oma räpase mängustiili poolest.

Kuld on müstika - tema hinnalisus tuleneb ju sellest, et ta on haruldane ja teda on raske saada; sellest, et iga grammi kulla eest on makstud mingi ühiku hävinud looduse või surnud või haigestunud tööjõuga. Kui keegi tahab vaielda, väita, et kulla kõrge kokkuleppeline väärtus tuleneb tema keemilises inertsusest, imepärasest sepistatavusest (kullalehe saab sepistada nii õhukeseks, et ta paistab läbi) või kaunist värvist ja särast, siis...noh, mina ei taha küll temaga vaielda. Mu ainus, ja tunnistan et mitte kuigi adekvaatne, vastuväide oleks ‘’bullshit!’’

26.11.2009

Oli päikesepaisteline päev. Näib, et ehk ei peagi järgmised seitse kuud ainult läbi vihmakardinate vaatama, soodne.

Filippe rääkis, et meil siin päris lähedal mõnesaja meetri kaugusel olevat väike soo, niisiis käisin hommikupoolikul seda vaatamas. Soo, võib ilmselt ka öelda märgala, on täiesti olemas, praegu küll veel veest tühi, kuid kestvad vihmad peaksid ta peagi veega täitma. Filippe’i väitel pidavat vihmaperioodi alguses maa justkui küllastuma veega ning ühel hetkel, kui see küllastumispunkt on ületatud, siis täituvad sood ja tiigid järsult. See märgala ei ole küll tõenäoliselt piisavalt suur, et elatada kaimaneid ja anakondasid, kuid siiski tükike Amazoniat meie ‘tagahoovis. Soos kohtasin sellist metallik-sini-rohelistes toonides sisalikku, keda olin varem kohanud coq de roche’i vaatluskoha juures ja seal ka pildile saanud. Täna oli ta siiski liiga kiire ega soovinud sugugi ülesvõtteks poseerida. Tegelikult ei ole ma ka päris kindel, kas tegemist on sisalikuga. ta võib ju olla ka näiteks mingi sabakonnaline nagu salamander vms.

Õhtul saabusid turistid, ning paarkümmend minutit pärast nende saabumist lahkus nende majakesest elekter. Kuna oli olnud väga päikeseline päev, langeb süü ebaadekvaatse süsteemi vildakatele õlgadele. Suhteliselt piinlik lugu, olgugi, et turistid olid mõistlikud. Kui aparatuur ei tööta ka ideaaltingimustes, siis, noh, ei ole see ju sugugi hea aparatuur.

25.11.2009

Hommikupoolikul riputasin liblikalõkse metsa, neid ei olegi enam kuigipalju jäänud, kuid kuna köis sai otsa ja üks hiinakast ostetud nööriga riputatud lõks sadas koos katkenud paelaga alla, otsustasin, et töö jätkub pärast tugevama riputusmaterjali muretsemist. Ja aega mul selle asjaga ju ometi on. Vist

Ühtlasi mõtlesin ka, miks peavad liblikalõksud kaaluma sama palju kui pagana kirjutuslaud. Ei mõelnud välja.

Proovisin esimest korda kätt võrguga liblikate püüdmises. Tuleb tunnistada, et selles tegevuses ei puudu hasart. Jaht nagu jaht ikka, küllap. Liblikate võrku rabamises olin üpris koba - oli probleeme pihta saamisega, kuid liblikate järgi jooksmine ja neile järele jooksmine ei olnud mingi küsimus, kuigi turistid on üldiselt öelnud, et seda ei ole mõtet üritada. Ma muidugi ka läbin lühikesi distantse kiiremini kui keskmine onu. Tegelikult kui nüüd mõelda, siis siinses regioonis, kus asuvad St. Kitts & Nevis, Barbados, Jamaika ja teised taolised kohad, kus saja meetri läbimine kümne sekundiga on iga teise mehe lemmikajaviide ei ole 12-koma-midagi-mehel vist midagi ülbitseda. Kui kuskil üldse on...midaiganes.

Ühe morpho sain siiski kätte, kuid paraku üritades tema tiibu laiali venitada rikkusin ta ära. Mul ei ole aimugi kuidas seda peaks tegema...

Pärastlõunal hakkas tugevalt vihma sadama, peenemat kraami oli juba hommikust saati taevast alla hõljunud. Võibolla oleks aeg hakata uurima laevaehituse köögipoolt ja mõtlema, kuidas faunat paarikaupa kohale meelitada.

24.11.2009

Minu tänase päeva töö-ülesandeks oli Frederic’i poeg Cyrill kell pol kuus õhtul koolist koju tuua. Kuna oli niikuinii vaja linna sõita lisasin plaani ka pirukautole uute numbrimärkide hankimise ja kuna mul päevaks mingeid muid plaane ei olnud mõtlesin ka teha väikese matka Matoury ja Cayenne’i vahelise tee lähedal asuvale mäele - see viimane jäi siiski ära, kuna asjad ei sujunud kuigivõrd ladusalt ja ei jäänud piisavalt aega.

Juba ennelõunal sõitsin kodust välja. Roura ja Matoury vahel asuval ristmikul peatasid sandarmid pisteliselt autosid ja valisid ka õnneliku minu välja. Numbrimärgid olid ammu aegunud ja kui politsei-mees küsis juhiluba avstasin, et rahakott oli koju ununenud ja mõtlesin, et see saab küll olema põnev lugu millest blogisse kirjutada. Mingisuguseid repressione siiski ei järgnenud. Kuna olen valge ei ole ilma juhilubadeta ning aegunud numbrimärkidega autoga liiklemine mingi probleem. Pidin siiski koju tagasi sõitma, kuna rahakotis oli ju ka raha, mida vajasin uute numbrimärkide eest tasumiseks.

Paar sõna ka nende sandarmite väljanägemise teemal, sest see oli lihtsalt liiga pöörane. Siinne politseimunder oleks kohane ainult täiskasvanutele suunatud filmis. Särk on nagu särk ikka, veidi rohkem lindikesi ehk külge riputatud, kui põhjeuroopase silmale kena paistaks, aga püksid on ekstreemselt lühikesed - ulatuvad reie ülemise ja keskmise kolmandiku piirile - nii et on näha piisavalt jalga. Säärsaabaste ja minipükste vahelist paljast pinda on ühel jalal (sõltuvalt vaadeldava sandarmi käelisusest) kaunistamas rihmadega paljale reiele kinnitatud must püstolikabuur. Kui sellises mundris mehed autole lähenevad tundub see paratamatult sissejuhatusena millessegi pornograafilisse ja suurimaks hirmusk on, et nad ütlevad, et mul on õigus teha jumal-teab-mida ja mida kõike võidakse ei-tea-kus kasutada minu vastu.

Kõige veidram oli asja juures see, et politseimehed ei paistnud end oma räigetes kostüümides sugugi ebamugavalt tundvat.

Uute numbrimärkide hankimine oli mõnevõrra tüsilik, ikkagi põhiliselt vana hea keelebarjääri tõttu. Vaatasin siiski enne järgi, kuidas on prantsuse keeles ‘numbrimärk’ ja olin võimeline moodustama lauset ‘ma tahaksin uut numbrimärki, palun’. Sellest piisas, et asi liikuma panna. Teenindaja-inimesed ei võtnud seda, kui ütlesin, et ma ei saa prantsuse keelest aru, siiski kuigivõrd tõsiselt ja vadistasid muudkui edasi. Ainus tükk informatsiooni mille ma nende jutust kinni püüdsin oli eurode arv, mida nad mult tahtsid. Võibolla ei kõlanud mu prantsuse keelne väide, et ma seda keelt ei oska, eriti usutavalt. Ehk kõlas liiga hästi. Lindi järgi ju õppisin ometi

Õhtul korjasin Cyrilli koolist peale ja asusime koduteele. Poiss tahab rääkida juttu muusikast, raamatutest, koolist, võrkpallist, aga kuna meil puudub kvaliteetne ühine keel siis on see väga keeruline. Näib, et siin oskavad koolilapsed, kes õpivad inglise keelt seda umbes sama hästi, kui vene keelt õppivad eesti lapsed. Ehk siis ligikaudu mitte. Kogu meedia on ju neil siin prantsuse keelne, mitte inglise keelne nagu Eestis. Olgu see on võibolla rumal väide, et kogu Eestis tarbitav meedia on inglise keelne, aga vähemasti on selge, mida ma üritan sellega öelda. Aga paistab, et Cyrilli julgus rääkida kasvab ja küll siis tuleb ka ladusus.

23.11.2009

Hommikul viisin Filippe’i sohu, õigem oleks vist öelda märgalale. Paraku ma ise vee peale minna ei saanud, ebaõnn, vähemalt sain heita pilgu küngaste vahel laiuvale soole - pärast nelja kuud siin esimene kokkupuude koslusega, mis sarnaneb kujutluspildile Amazoniast.

Teel sohu kakerdas auto eest läbi massiivne must lind, peas oli tal ka midagi punast. Paneb mõtlema, et vahva oleks omada mingit linnuraamatut või vähemalt ligipääsu sellele.

Riputasin metsa mõned robustsed liblikalõksud, mis eelmisel nädalal ehitasin. Ilm oli veider - justkui sadas kogu päeva, aga see ei olnud päris õige vihm - pigem midagi udu ja vihma vahepealset - niiskus mis hõljus ringi ja sadenes kõigile pindadele.

Kokkuleppe kohaselt pidi Filippe soost koju saama Eruaniga (soos töötav giid-paadimees), kuid kui loojangust oli juba päris palju aega möödas hakkas asi tunduma kahtlane - mõtlesin, et veil võis olla näiteks mingitlaadi tõrge autoga vms. Sõitsin soo-sadamasse, kust leidsin nad juba asju kokku pakkimast. Suhteliselt mõttetupoolne sõit, kuid vähemalt leevendas mingil määral ruumikitsikust Eruani tihedalt paadivarustusega täistuubitud autos.

22.11.2009

Eile hommikul käisin lähedalasuvast saekaatrist kanadele allapanuks saepuru toomas. Keelebarjäär oli kohal ja pärssimas asjaajamist nagu ikka, kuid aetud said asjad sellest hoolimata. Lisaks saepurule andis saekaatrit pidav vanapaar mulle kilekotikese koduste mangodega. Väga kena neist, eriti arvestades, et meie õuel mangopuud ei ole, vist.

Frederic sõitis ära võõrsile äri tegema ning sama lennuga lahkus ka Gianfranco. Tuleb tunnistada, et tegemist oli äärmiselt meeldiva härrasmehega, kellega oli öösiti valget lina vahtides isegi millestki rääkida. Ütlesin ‘tuleb tunnistada’ kuna algselt olin tema suhtes veidi skeptilisel seisukohal, kuna mulle tundus häiriv viis kuidas ta hetkel aktuaalsest gripist kõneles, tal võis isegi olla mitu põhimõtteliselt head mõtet, kuid faktide ja terminitega oskamatu ümberkäimine rikkus kogu mulje. Põhiliselt aga olin kahtleval seisukohal, kuna kõik rääkisid kuivõrd lahe mees ta ikka on - tahtsin olla opositisioonis.

Täna (pühapäeval) kui läksin hommikul kuivatusruumi pesu riputama leidsin põrandalt opossumi, kelle pea oli kehast võrlemisi srigjooneliselt eraldatud ja vedeles paar tolli eemal ning kelle mitmed elundkonnad vedelesid rupskitena põrandal. Koerad on meil siin öösiti toas...

Pärast pesupesemist lebotasin kohviga veranda ja lugesin, kui järsku lendas üks väike lind mulle vastu kaela ja jäigi kraevahele pusserdama. Ka mu vehklemine ei veennud teda kuigivõrd kiiresti lahkuma. Veider - linnud tavaliselt ei tee nii, ju.

Pärastlõunal läkime filmimees-Filippe’iga metsa linde vaatama. Kui küsisin Florence’ilt, kas on Ok, kui ma selleks pirukaauto võtan, vastas ta, et ainult siis, kui ma ise tahan minna, tema sõnad olid: ‘’only if it’s your pleasure’’. Veider lugu, mille taustsüsteemiks on salapärane kana, mida omavahel kitkuvad Frederic ja Filippe. Selle kana põhiolemus on see, et Frederic ei taha, et Filippe’i ringi sõidutatakse, sest too on varem säärast vastutulelikkust kurjasti ära kasutanud või midagi taolist.

Vaadeldavaks linnuks oli cassique verde (roheline ‘cassique’). Tegemist on väga suure värvulisega, kes ehitab suuri ripuvaid pesi ja teeb veidrat suurekõrilise kõlaga hääli.

Minu jaoks ammendus asi võrdlemisi kiiresti (paar klõpsu soodsamapoolse valguse hetkedel), kuid filmtegu nõudis veel aega, niisiis jalutasin veidi rada mööda edasi.

Kui õhtul koju jõudsin leidsin külmkapist ootamast lõigu mangokooki - Florence oli tegelenud küpsetamisega, pagana oskuslikult sealjuures

lisatud 14...20.11.2009

20.11.2009

Hubasuse eelduseks justkui on käegakatsutavas läheduses olev külm, niiskus ja pimedus, kaspole. Kamina ees ei ole ju hubane, kui õues särab keset sinist taevast päike.

Täna on siinne kliima loonud tingimused hubaseks katuse all olekuks. On jahe, usun et temperatuur on veidi-veidi üle 20 kraadi, sajab vihma ja vihmavaligute vahel hõluvad ringi udupilved.

Panime valguspüügi vihmas üles ja jäime ootama Gianfrancot. Mul oli üpris igav, kuna paberist raamatud on ammendunud - istusin ja keerutasin pöidlaid. Koos Gianfrancoga tuli aga ka Dantel, kes jäi ise koos Liisaga valguspüügile vabastades minu tänseks õhtuks. Niisiis esimene öö kodus üheksa valguspüügiöö järel. Istun pikkades pükstes, kampsuni ja poolvillaste sokkidega köögilaua ääres joon termosest valguspüügile kaasa tehtud kohvi ja kuulan The Flaming Lips’i. On hubane.

18.11.2009

Järjekordne valguspüügiöö. Veidi enne keskööd oli väike vihmasabin, mille järgselt hakkas linale saabuma tuhmumata värvides ‘värskeid’ liblikaid, kes ei olnud oma paari valmikueluminuti jooksul kohanud veel kübetki tolmu. Gianfranco ütles, et liblika kookonist välja meelitamiseks piisab teinekord vaid paarist veepiisast. Järjekordne näide vihmametsa pulbitsevusest - vihm justkui vajutab päästikut, plahvatavad kookonid ja öisesse metsa sööstavad tuhanded himurad narkovärvides liblikad.

17.11.2009

Kogesin elu intensiivseimat valu. Öösel valguspüügiaparatuuri lahti monteerides hammustas/nõelas miski mind vasakust peopesast. Selliseid asju juhtub, kui poolpimesi (hambus oleva taskulambi valgel) tihedalt putukatega kaetud kraami kallal nikerdada. Arvestades valu intensiivsust oleksin muidu hakanud hüsteeritsema võimaluse üle, et tegemist oli skorpioni või sajajalgsega, kuid kuna just paar päeva tagasi näitas Filippe mulle üht suurt musta sipelgat (tulisipelgas näiteks vabatõlkena), kes pidavat tekitama pöörast valu ja neid sipelgaid oli ka valguslõksul ringi liikumas näha, eeldasin et just üks selline elukas oligi mind rünnanud. Ei mingit ‘mürki’, lihtsalt metaanhape, suuremas koguses ja kontsentreeritult siiski.

Pakkisin kraami pirukaautosse, sõitsin läbi teises paigas toimuva valguspüügi juurest ja soovisin head-ööd Dantelile ja Gianfrancole. Gianfranco valas esmaabina hammustuskohale ammoniaakhüdraati (varem ebakorrektselt nimetatud ka ammooniumhüdroksiidiks). Kodus käisin dushi all, sõin võileiba, valu aga ei taandunud sugugi, pigem isegi muutus tugevamaks. Oli tunne, nagu haamriga vastu näppu lüües, ainult et kestev. Sõin 2 grammi paratsetamooli ja 400 mg ibuprofeeni, määrisin peopessa fastum geeli, võtsin pihku jääkoti ja aelesin häälitsedes voodis. Ühel hetkel andis valu ilmselt järgi, sest kui kell 10 äratuskell helises, ma siiski magasin. Nüüd - hommikul käsi veel veidi tuikab, kuid ei midagi sellist, mida saaks võrrelda eileöise tundega. Ses osas läks vast isegi hästi, sest kuulsin lugu ühest siin varem töötanud eestlannast, kes vaevles sipelgavaludes kolm päeva. Ma ise ei oleks ilmselt kolme päev sellise valu käes vastu pidanud, eriti arvestades, et mu riidekapis on täies valmisolekus kaheraudne ja mõned pardunid...

Sest see valu ... üritasin küll ennast veenda, et see ei ole ju ohtlik, vaid lihtsalt valu (valu peaks ju olema signaal - andma märku koekahjustusest või nii), aga käsi arvas sellest hoolimata, et ta põleb.

Aga kui kohtumised kurjade lülijalgsetega välja arvata, oli päris tore valguspüügiöö, mille lõpu puhul sai koguni põsel musi. Oma aja öises valgusoaasis veetsin põhiliselt lugedes järjekordset reiskirja. Ärritusin pideval tobedate rumaluste peale tekstis - näiteks oli juttu soola ‘ioniseerimisest’ Boliivia soolajärvedel. Kui juba selliseid sõnamänge mängida, siis mina isiklikult võtaks meeleldi ühe kilogrammi ironiseeritud soola, sest mulle tundub, et siin Kaw mäel on seda joogivees vähe...

16.11.2009

Päeval klammerdasin unise peaga musta pitsi robustsete puukastide ümber - ehitan endiselt lõkse.

Kestab ka valguspüügimaraton. Saak ei olnud ka täna sugugi laita ja kui Gianfranco parasjagu lülijalgsete eluküünlaid ei kustutanud, rääkis ta lugusid. Täna tähtkujuduest ja Jeesuse (väidetavast) hauast Indias Srinagaris.

Kui pärast valguspüüki dushi alla läksin leidsin vannitoa kohalt sarikalt skorpioni. Mõtlesin temaga tegeleda - st ta sügavkülmutamise teel tappa - pärast pesu, kuid mu mulistamine ajas ta ära. Loodetavasti kaugele, kardetavasti siiski lihtsalt kuhugi katuselaudade vahele varju.

16.11.2009

Käisime Cacao’s. Cacaos käimine seisneb sealsel turul paari ringi tegemises ja aasiapärase kokakunsti tarbmimises, viimaseks kasutasin täna pulki, oskamatult ja aeglaselt. Aga turult ostsin nedale paari ‘hmongi pükse’, näen neis välja nagu David Caradine, aga (ja) nad on väga mugavad. Kuid kuna nad on musta värvi, kardan et nad kaotavad peagi oma esteetilisuse nagu kõik teised mustust välja näitavast materjalist esemed mis minu trajektorile sattuvad.

Tagasiteel nägime tee ääres abitut laisikut, keda möödujad armutult pilastasid (tõstsid teda kraest nagu kassipoega või kutsikat). Ühinesime. Laisik on tõeliselt aeglane, isegi ‘põgenedes’, kuna ta ei jõudnud piisavalt kiiresti puudeni - ja inimesed ju tahtsid teda näha puu otsas - tõsteti ta sinna.

Öösel jällegi alguspüük. Ilm oli soodsalt tuulevaikne ja ka niiske. Viimastel päevadel on lõksule hakanud tulema pöörase väljanägemisega ‘sabadega’ liblikaid, kelle perekonnanimi on Copiopterix vms. Lisaks sadas ka megasomasid, kestvalt.

Üritasin teha entomo-turist Gianfrancoga fotojuttu, kuid ta kaldus sellest peagi lugude rääkimisele, mis polnud ka paha, sest ta paistab olevat üpriski mihkel vestmises..

14.11.2009

Laupäev. Käisime entomo-turist Gianfranco võõrustamisel Cayenne’i kalaturul ookeanist pärinevat kiirtoitu söömas. Oli meeldiv, teravad friteeritud kreveti ja kalapallid. Nende valmistamine nägi küll nii mikrobioloogiliselt kui ka pea igas mus mõttes üpris õõvastav välja, aga maitse oli hea.

Koduteel jooksis auto eest metsa pika kehaga must loom - jaguarundi, kahtlustan. Nagu ikka saab faunat näha põhiliselt läbi tuuleklaasi.

Sain vastuse minule küllalt olulisele küsimusele - ‘mil määral mõjutab liblikate püüdmine nende populatsioone?’. Ei mõjuta (oluliselt), sest ringi liikuvad ja seega püütavad liblikad on juba paljunenud ning nende allesjäänud elu seisnebki vaid surma ootamises. Emased liblikad pidavat nimelt pärast nukust liblikaks saamist püsima paigal kuni viljastumiseni. Isased sebivad küll ringi, kuid kinnipüütud isendite kingad saavad kenasti täidetud suguvendade poolt.

lisatud 08...13.11.2009

13.11.2009

10 minutit pärast meie valguspüügilt koju jõudmist hakkas sadama. Reede-13 oli liiga aeglane, vms.

Hommikupoolikul panin uutesse liblikalõksudesse banaane; Frederic tõi neid eile suure kotitäie, mõned neist olid veel täitsa värsked, oleks kõlvanud süüagi, kuid paraku olid mu käed seks ajaks juba lootusetult mädased ja maiustamine jäi ära.

12.11.2009

Ehitasin veel lõkse. Täna põhiliselt mustast võrgust (eelnevad olid valgest...).

Frederic tahab katsetada, kas valgetel ja mustadel lõksudel on mingi vahe. Ainus erinevus mida ma seni olen märganud on see, et must võrk on justkui pisut erootilisem.

Öösel jällegi valguspüük. Kui kaasas olnud kirjandus ammendus lõbustasin end kollaste liblikate püüdmisega.

11.11.2009

Jällegi ehitasin liblikalõkse ja riputasin neid metsa. Nööriga oli kitsas nagu alati, mistõttu pidin kombineerima siit-sealt kokku otsitud juppe. Lõksud näivad igatahes töötavat - vähemalt ühes nägin juba ‘saaki’

Mõtlesin, et minu elu siin on nagu sabbatical ja anti-sabbatical ühekorraga ja põimunult. Kohati saab tehtud suhteliselt nürit tööd, kuid see töö võimaldab mul olla siin vihmametsas, teha pilte, kohata loomi, lihtsalt kohata siinset loodust ja loomulikult ‘töötada oma päevituse kallal’.

(*terminoloogia pärineb kirjandusest ega ole mu oma kidura fantaasia vili. sõnaseletusi pakub vast internet)

10.11.2009

Veetsin päeva paugutades klambrilööjat valmivate liblikalõksude suunas. Valmis sai neid 11. Üllatavl kombel oli ka see töö väsitav, jõin vett ja puha. Eks ka päev oli kuum.

Andsin oma kunagi ammu meisterdatud puuviguri lahkumiskingitusena Fatimale, kes pidi täna Brasiiliasse sõitma, tehes temast esimese ja parem oleks kui õnneliku ‘O.M. originaalteose’ omaniku Uues Maailmas.

09.11.2009

Päev mille lõpuks oli mu kaamera mälukardil 185 RAW-formaadis faili, olid mu sõrmenukid, põlved ja sääred veidi kriibitud, suurem osa nahapinnast päikesest punane ja hell ning kõht iseend juba pooleldi ära seedinud. Oli hea päev

Plaan oli, et ma sõidutan Filippe’i ringi, et ta saaks koguda kaadreid erinevaist paigust ning ühtlasi avaneb mul võimalus teha pilte.

Startisime hommikul kell 6, lootes kohata uduseid päikesetõusuvaateid. Esimene ‘võttepaik’ oli Ilusa-Vaatega-Koht enne Rourat. Udu oli tõepoolest kohal ja üpris effektne, kirsina koogi peal võis näha ka mingeid hiiglaslikke värvulisi, liik mulle teadmata, kes elavad rippuvates sokikujulistes pesades ja teevad palju häält. Metsa all ringi kakerdades sai mulle osaks esimene kohtumine mitteohutus kauguses oleva rästikuga (siin). Otsides head vaatepunkti kuulsin järsku sahinat ja nägin pooleteise meetri kaugusel energiliselt minu poole siuglevat pruuni sakilise mustriga madu, võib ilmselt öelda, et rästikut. Hommikusest metsaidüllist lõikasid läbi minu piinlikud karjed ja hüplev jooks. Kui mõistus tagasi tuli ja üritasin hirmsat madu üles leida, et teha pilti, ei hakanud ta enam risu seest silma. Peab tunnistama, et olin selle kohtumise üle üpris ehmunud, aga kui Filippe’ile oma veidrat käitumist põhjendasin läksid ta silmad põlema ja ta uuris, kas madu on veel kohal. Loodusfilmimehed eksole...

Peatusime ka Mahury jõe ääres lootes leida uduse vaate kuldse päikesetõusuga, kuid ei olnud säärast õnne. Kõikjal mujal tõesti oli udu, aga lagedalt jõelt oli tuul ta ilmselt ära hajutanud.

Järgmiseks sihtmärgiks oli Cayenne’i vana sadam, mis justkui lõikab läbi mangroovi sõesuudmeni, ning võimaldab seega haruldast vaadet sellele kooslusele kõigi oma lindude ja mille kõigega. Kuna aga 20 km-ne sõit Matouryst Cayenne’i võttis liiklusummikute tõttu aega terve tunni, oli meie kohalejõudmise ajaks päike juba küllalt kõrgele roninud ja valgus oli muutumas koiduaegselt kuldsest päevaselt räigeks. Liiklus on siin tõeliselt pornograafiline, jääb mulje, et autosid on kordades rohkem kui inimesi ja nad kõik sõidavad korraga Cayenne’i, kogu aeg. Filippe ütles, et 15 aastat tagasi elas P. Guajaanas üle kahe korra vähem inimesi ja teel korraga mitem auto kohtamine oli haruldane. Ühtlasi arvas ta, et sotsiaalabi ostab uusi autosid ja päris palju kütust, jättes samas küllalt aega ringisõitmiseks.

Robustseks muutuvast valgusest hoolimata said sadamas nähtud erinevad haigrud, iibised ja muud linnud nii liikuvalt kui liikumatult üles võetud. Peale hakkas tulema ka tõus, mis ujutas üle lindude ‘karjamaa’, mistõttu nad tasapisi ära hakkasid kaduma.

Ühel hetkel kui kükitasin sadamakai servale, tegemaks pilti, hõivasid mu robustsed pungildavad reielihased kogu püksitasku valendikus oleva ruumi. Taskus olnud autovõtmetele ei jätkunud enam ruumi ja ad libisesid välja. Mu tähelepanu oli tol hetkel koos 300mm-se objektiiviga fokusseeritud haigrutele, nii et võtit kukkumas ma ei näinud, kuid ka audio ütles kõik. Mu spontaanne reaktsioon oli piisavalt vali ja ropp, et tõmmata ka Filippe’i tähelepanu. Tema reaktsioon, kui ta oli juhtunu sisust informeeritud, oli ‘oh no!’. Minu reaktsioon oli aga vanast sadamavahihurtsikust köiejupi otsimine ja püüd võtit päästa. Olin küll ‘Papillonist’ lugenud, kuidas mehed mõõnaaegsesse mudasse upuvad, kuid tõus tuli peale ja veetase aina tõusis nii et aega ei saanud kaotada. Filippe tahtis köit hoida, kuid eelistasin selle siduda ühe massiivse rauast kinnitusasjanduse külge, nagu need sadamate on, sest ta ei näe välja nagu mees, kes võis 80 kilogrammi köie otsas otse üles tõmmata. Ma tegelikult ei kujutagi ette, milline näeks välja mees, kes seda suudaks.

Riietusin lahti aluspüksteni, ronisin alla ja hakkasin põlvini mudases vees põhja mööda ringi kobama. Põhi osutus peaaegu kandvaks - vajusin sisse vaid pahkluuni. Kui paari minuti jooksul võtme üles leidsin oli ülevoolavalt õnneli, arvestes, et olukord on päästetud.

Ronisin üles kai peale olles endaga puha rahul. Kuid tegemist oli ju siiski ookeaniga, kus teatavasti loksub ringi soolane vesi, mis elektroonikaga sugugi hästi läbi ei saa. Selguski, et kaugjuhtimisega ‘piuks-piuks’-lukustus ei tööta. Kurb küll, aga eeldasin, et võti ju töötab sellegipoolest. See osutus siiski valeks arusaamaks asjadest - kui panin võtme süütelukku ja üritasin masinat käivitada ajas starter küll mootorit ringi, aga käima ta ei läinud.

Pesime võtme sees olevat elekroonikat mageveega ja kuivatasime päikese käes. Selle peale taastus distants-lukustus-funktsioon, kuid autot käima siiski ei saanud. Mõistus sai otsa ja otsustasin helistada Fredericile, kes oli hetkel küll hõivatud koosolekuga, kuid lubas abi lähitulevikus. Võtsime siis käesolevad sidrunid ja keetsime limonaadiks - veel loodusfilmi ja -pilti. Sadamas oli muuseas näha kolme liiki haigruid: valget, halli, ja ‘trikoloorset’, harvem näitas end punane iibis. Olid ka sellised naljakad krabid, kelle üks sõrg on suur, aga teine pisike, selle anatoomilise iseärasuse tõttu nimetatakse neid viiuldajakrabideks. Oma suurt viiuldamissõrga kasutasid nad oma liigikaaslaste kallal.

Kui sadamakail hakkas liikuma rohkem inimesi, läksin auto juurde, et uksed-aknad kinni ja lukku panna. Ilma suurema lootuseta üritasin autot ka käivitada, mis sel hetkel ja ka hiljem jälle õnnestus. Ehk siis, autovõtmed elavad supluse ookeanis küll üle, kuid vajavad pärast seda loputamist mageveega ja määramatu pikkusega toibumisaega.

Pärastlõunal käisime Remire’ ranna lähedal asuva Mahury mäe otsas, kus pidavat olema ilus ja linnurohke järv, mis osutus küll ühe pisikese pardiga pais-tiigiks. Varem oli ta siiski olnud ilus ja linnurohke, ütles Filippe. Mets selle mäe otsas oli liigilise koosseisu ja üldise väljanägemise poolest veidi erinev. Sai nähtud kahte erinevat liiki laisikut (laisklooma) ja puu võras istuvat iguaani. Kaw mäel ei ole ma iguaani kohanud, Filippe arvas, et neid siin eriti ei olegi, sest kõik on maha lastud. Esimest laisikut oli mul raske näha isegi siis, kui F. näitas - ta nägi välja nagu iga teine puuvõras rippuv tuust. Kuid olles ühte näinud leidsin järgmise juba ise. See näib alati nii olevat, et kui oled midagi/kedagi korra näinud, siis tekkib teatav mustri äratundmisvõime, mis võimaldab sarnast asja tulevikus edukamalt märgata.

Päikeseloojangu ajaks läksime tagasi vanasse sadamasse. Oli taas mõõn ja linnud lohal, kuid vastu olev valgus ei olnud nende pildistamiseks/filmimiseks kuigi soodne. Loojang oli siiski kaunis.

Tagasiteel jagas Filippe mõningaid loodusfotograafilisi nõuandeid. Nimelt tasub tema sõnul kõndida aegaselt ja vaadata ringi. Aeglaselt liikumise mõte ei olevat niivõrd loomadele märkamatult ligihiilimine -loomad märkavad tulijad niiehknaa, vaid see, et siinsed loomad on väga mihklid keskkonda sulandumises, mistõttu tuleb nende märkamiseks aeglaselt ja põhjalikult ümbrust uurida...

Kui koju jõudsime oli juba lõpusirgel Liisa sünnipäevaõhtusöök. Siiski jätkus mulle veel võileivatorti ja kooki, mis mõnevõrra vaigistasid mu söögi järele karjuvat magu. Pärast sööki ja paari annust Vana Tallinna koorelikööri olin unine nagu korbipoisiga kohtingul olev tütarlaps. (No teate nagu ameerika-filmis, rohypnol etc...)

08.11.2009

Meenus tragikoomiline lugu eilsest linnaskäigust. Nimelt, kui käisin fotopoes pilte printimas meenus ka, et kaamerasensor on juba ammugi koledasti räpane. Küsisin leti taga seisnud härrasmehelt, kas nende juures on võimalik kaamerat põhjalikult puhastada. See ei olnud rumal küsimus, eksole, enamasti ju fotopoed pakuvad selliset teenust, päris maailmas. Mees vastas, et no vaatame siis. Andsin siis lootusrikkalt kaamera talle üle. Mehel oli probleeme objektiivi kaamera eest eemaldamisega, kuid arvasin, et ehk ei ole ta enne m42 objektiivi digipeegli küljes näinud ja ignoreerisin seda esimest ohumärki. Võtsin ise objektiivi eest ära ja andsin kaamera talle tagasi. Mees tõstis sõrmega (!) peegli üles, katsus mõtlikult katikut, jällegi sõrmega mõistagi, ja andis mulle kaamera tagasi. Olin üpriski shokeeritud, mistõttu ei tulnud sel hetkel muid mõtteid, kui võtta kaamera vastu ja tänada. Nüüd muidugi mõnevõrra kahetsen, et ta kõri ei õppinud tundma mu tefloniga kaetud smith&wessoni taskunuga.

Saabus uus turist - Filippe, kellel käisin täna lennujaamas vastas. Tegemist on loodusfilmitegijaga, endise spordifotograafiga ning sellest hoolimata mitte ennastäis jobuga. Seetõttu on temast saamas minu lemmikturist seni. Tema seekordse Guajaanareisi eesmärk olevat käsiloleva filmi jaoks maastikuvaadete filmimine. Nagu vahepaladeks või nii. Hästi vahva oli üle pika aja ajada fotomöla ja härra loodusfilmimees ütles ka, et ta tahaks meeleldi näha ka minu guajaanapilte. Ma ei pidanud seda temalt isegi eriti välja pressima.

07.10.2009

Laupäeva puhul käisin linnas. Turult sai ostetud suur kotitäis värskeid puuvilju, suurem osa neist küll mitte mulle endale, vaid Ruth’i tellimusel, kuid sellegipoolest oli vahva kogu selle värske kraami seas ringi ostelda. Ja tean juba ette, et tuleval nädalal saab olema vähemalt kaks suurepärast sündmust: ananass ja pomelo.

Kuna See Hiinakas, Mis Mulle Meeldib oli viimase piirini einestajatega ummistunud sõin lõunat hoopiski Nõmedamas Hiinakas, kus teenindus on apaatne ja kõik jätab kuidagi räpaka mulje.

Käisin ka fotopoes ja lasin välja printida mõned ‘postkaardid’, mis olin vabal õhtupoolikul meisterdanud. See fotopaber küll kriimustub paraku kole kergesti, mistõttu need postkaardid ilmselt kohaletoimetamise käigus osaks saavat kohtlemist sileda näoga üle ei elaks. Vajavad enda ümber ümbrikku, kuid suur osa postkaardi võlust ongi ju nurgas olev tempel ja mark. Minu jaoks vähemalt...

Kuna ma ise piruka esiratta vahetamisega hakkama ei saanud hüppasin koduteel läbi Bernardi juurest. Lahutame ta meelt võrdlemisi sagedate ettehoiatamata sissesadamistega seoses erinevate, enamasti mehhaanilist laadi, probleemidega. Selgus, et ratta keskel asunud mutter-asja ei olnudki sugugi ratta kättesaamiseks tarvis avada; selgus, et ratast hoidis kinni hoopis tihke rooste. Bernard väärkohtles velge mõned korrad üpriski robustse vasaraga ja vähem kui viie minutiga oli probleem lahendatud.

Teel tagasi mäkke sain teada, mis juhtub maoga, kui auto temast üle sõidab ja et inimesed ei hooli kuigivõrd madude elust ja tervisest. Suhteliselt sirgel teelõigul roomas väljasirutunult üks ca meetripikkune rästik (arvan, kuna ta oli võrdlemisi jässakas pruun ja siksakitaolise mustriga), Roura poolt lähenesin pirukaga mina, Kaw poolt teine auto. Võtsin pisut hoogu maha, et olukorda kontrollitult läbida ja võimaldada vastutulijale möödapõiget tema sõidurajal laiutavast rästikust. Vastutulija aga ei olnud kõrvalepõikest kuigivõrd huvitatud, vaid eelistas looma oma 70 km/h liikuvate ratastega asfalti rammida. Kui rästik vastutulija auto alt nähtavale ilmus nägin tedatihedalt kerra tõmbumas, valust ütleme.

Muidugi on võimalik, et vastutulija ei olnud siiski sadist, vaid ei pannud madu lihtsalt tähele, kuna ei leidnud aega läbi tuuleklaasi õue vaatamiseks olles väga hõivatud mingite tähtsate Vana-Euroopa mõtetega.

Türa

lisatud 01...06.11.2009

06.11.2009

Õhtupoolikul korraldasin endale meelelahutuseks fotosessiooni surnud skorpioniga. Kui ta sügavkülmast välja võtsin ning verandaservale asetasin juhtus midagi veidrat. Tema astla tippu ilmus piimjas mürgitilk, ilmselt katkestas tema viimase rünnaku läbikülmumine ja tasapisi lahti sulades jõudis mürk lõpuks välja, siiski mitte päriselt sihtmärgini. Pöörane.

Kuna ma hetkel ühtki mõrvaplaani ei hau, pühkisin mürgitilga paberiga ära ja viskasin prügikasti.

Skorpionilaip aga ei näinud kuigivõrd põnev välja, kuna tagakeha vedeles lõdvalt maas, seetõtti jäid ära ka karvapüstitajalihaseid pingutavad fotolavastused. Võibolla oligi parem, arvestades tema post mortem mürgieritust. Võrdlemisi piinlik oleks end tahtmatult surnud skorpioniga teise ilma saata. Piinlik ja Darwini auhinna vääriline.

Eile saabusid õhtuse pimeduse varjus turistid, kelle tulekust me keegi teadlik ei olnud, Frederic küll teadis, aga käsuliinis on mõnikord tõrkeid, tihti on nad liini ülemise otsa lähedal...

Turistid olid huvitatud liblikalõksudest, seda arvestades oleks olnud kena paar päeva varem lõksudesse uut sööta panna, kuid ekstaole, panin siis täna hommikulgi. Sellest kõigest hoolimata saime juba esimesel päeval lõksust ühe morpho, aga ei miskit muud.

Seekordsete turistide näol on tegemist keskealise mehe ja kahe tõenäoliselt hilises teismeeas noormehega. Poisid oma laiguliste riiete ja vöö peal rippuva hiiglasliku jahinoa ja matsheetega näevad välja nagu tõelised vaprad dzhungliretsid. Kui siin kasvaksid haavapuud, siis nende lehed väriseksid isegi rohkem kui tavaliselt. Nooruslikkus näib entomoloogias kasuks tulevat - neil õnnestus võrguga suur morpho püüda, ka Saito-san üritas midagi sarnast, kuid 80 aastat on ikka midagi muud kui 18...

05.11.2009

Hommikupoolikul läks Liisa vanematega Patawa juga vaatama. Asju kokku pannes avastas ta oma seljakoti pealt skorpioni. Meeldiv üllatus, kaspole. Karistuseks liigse pealetükkivuse eest sai tülikale lülijalgsele määratud surm sügavkülmutamise läbi. Tulemuseks muidugi ka küllalt huvitav preparaat.

Kuna nad sõitsid autoga Patawa poole, kasutasin võimalust ning lasin end coq de roche’i raja juurde ära visata. Praegu siis kahveldan neid ilusaid ja haruldasi linnukesi. Turiste/linnupeletajaid oli jällegi palju, kuid kaks komplekti tulid mulle juba raja peal vastu, ning üks vanapaar lahkus ka peagi.

Lindude ‘mängupaiga’, kui nii võib öelda, poole kõndides nägin üht pöörase välimusega sisalikku - metalliksinine ja roheline jms. Tema värvid meenutasid mulle millegipärast särge. Eks alati on kusagil mälusopis juba mingi olemasolev sõrestik, mille peale saab uusi kogemusi riputada. Sisalik oli pisike ja siblis ringi nagu pöörane, kadudes peagi ka lehekõdu alla, kuid enne õnnestus mul siiski teha paar pilti. Hea õnn, sest tema värvikirevus oli kindlasti väärt jäädvustamist.

Kohale jõudnud seadsin end positsioonile ühe julgema linnu lähedusse ning peagi maandus lähedusse okstele veel neli kivikukke. Õnnestus neid päris kaua jälgida ning saada mõned pildid, sealhulgas paar, mis olid peaaegu teravad(!). Üht lindu nägin tegemas midagi võrdlemisi veidrat: ta justkui haigutas mõnda aega oma nokaga ning siis ilmus selle vahele mingi ümar ese, mille ta maha sülitas. Tegemist oli kas mingi puuvilja seemnega või ma nägin kivikukke munemas nokast...

Pärastlõunal vedelesin verandal juues kohvi ja lugedes Olavi Rutlase ‘Naist’, kui märkasin, et metsas ühe suhtelisel peene puu latv kõigub kuidagi kahtlaselt, kuigi märkimisväärset tuult ei olnud ja teiste puude ladvad seisid paigal. See tundus piisavalt veider - arvasin, olin tegelikult suhteliselt kindel, et puu kõikumise põhjuseks võiks olla selle otsas askeldav ühik faunat. Võtsin kaamera ja läksin vaatama. Lootsin kohata laisklooma või möiraahvi või jumalteab mis elukat, kelle olemasolust ma teadlikki ei ole. Pärast parajat orienteerumist - dzhunglist selle ühe puu leidmine ei olnudki niiväga imelihtne - jõudsin puuni ja selgus kurb tõde, et loomi selle otsas siiski ei ole. Tegemist oli lihtsalt mingi eriliselt vedela puuga, mis rahulikult ja soliidselt seisvate naabrite vahel totakalt siia-sinna kõlkus.

04.11.2009

Kui asi nii edasi läheb, siis varsti asun ma elama puuvõrasse, kasvatan selga sambla ja hakkan pahaaimamatutele liblikalõksupaigaldajatele kaela roojama samal ajal ise oma võrukaelaga kavalalt 180 kraadiseid pöördeid tehes, aeglaselt.

Päeva jooksul ronisin paaril korral välja võrkkiigest, et kasta taimi jne. Pärastlõunal käisime ka Ruthiga poes, kuid selle pooleteisetunnise sõidu jooksul ei õnnestunudki päriselt üles ärgata. Tee ääres nähtud suur sisalik siiski meelitas silmalaud hetkeks laiemalt lahti. Näib, et autoroolis on parimad shansid näha faunat. Sisalikud, maod, oravad, mingid veidrad jooksvad linnud jne. Auto kiiruse/müra-suhe lihtsalt näib olevat soodsam kui mul jalgsi liikudes. Näib tõesti kehtivat mingi säärane seaduspärasus, sest ka joostes olen kohanud rohkem loomi kui metsas jalutades.

Poest ostsin liitrise pudeli Martinique’ rummi ja hommikusöögiks baguette’i, mille küll 15 minuti jooksul pärast kojujõudmist ära sõin. Küllap selle pärast tulebki hommikusöögiks saiad osta hommikul...

Tegelikult oleks muidugi võinud ka täna minna kivikukki vaatlema, kuid olen pisut kitsi - kardan raisata aega ja energiat 10km-se rännaku peale leidmaks eest vaid haudvaikse metsa, sest idio-turistid on kõik linnud minema peletanud. Räägin juba nagu tõeline kohalik...

03.11.2009

Vedelesin päikese käes, kuni tulid pilved ja ta minu eest varjasid. Siinsetes pilvedes on palju energiat, nad keerlevad, rulluvad, lähevad üksteise sisse ja eralduvad siis jälle, jättes ilmselt teineteise sisse väikesi udutükikesi endist.

Mida ma üritan öelda on, et läks nagu pilve ja ma ei saanudki enam päevitada...

Õhtu veetsin Broken Social Scene’i ja vanade fotode seltsis. Eufooria retsept, kaspole...

02.11.2009

Kõhus on kehv tunne. Loodan, et põhjuseks on tühja kõhu peale joodud kange tee, mitte mingi infektsioon ega intoksikatsioon termiidimürgist...

Justkui unustasin täna õhtust süüa. Pärast jooksmist ei olnud eriti isu ja pärast teejoomist veelgi vähem. Peab tunnistama, et kange must tee on varemgi mind tualetipotti kallistama pannud...

Pärast hommikusööki tegin ära poole oma päevatööst - panin kanadele vett ja seda granuleeritud ollust, mida nad söövad. Teine pool päevatööst seisnes taimede kastmises, ning selle sooritasin õhtuses jaheduses.

Vaba ennelõuna investeerisin linnuvaatlusesse. Pakkisin kotti fotokraami, pudeli vett, särgi ja jope ning asusin matkama coq de roche’i elupaiga poole. Ilm oli pilvitu ning päike joonistas seljakti mulle selga. Kena ilma tõttu olid linde vaatlemas ka turistide voorid. Ebasodne, sest linnud olid minema peletatud. Kuidas kaitsta loodust loodussõprade eest? Kui üks bande linnuahistajaid oli ära läinud, naasid mõned julgemad isaslinnud aegamööda mänguplatsile. Jõudsin veidi ringi hiilida ja mõned pildid teha, kui kohal oli järgmine grupp pealetükkivaid ornitoloogiaentusiaste. Läksin ära koju, kuna ei soovinud olla kaasosaline vaeste kivikukekeste libiido tapmises.

Koduteel oleksin peaaegu kõndinud otsa maole. Enda õigustuseks võin öelda, et ta nägi välja nagu puuoks, mis oli tee kohale murdunud. Justnimelt tee kohale - peenike madu hoidis end u 50 cm pikkuselt jäigalt ja liikumatult teeserva kohal. Isegi, kui olin vaevalt sammu kauguselt tundnud ära maopea ja tagasi põrganud, nägi ta keha siiski välja nagu puuoks. Arvasin, et ehk mao keha on kuidagi selle oksa taga vms, aga ei - ühel hetkel hakkas ‘oks’ liikuma.

Nende puuvõras elavate madude ‘kõhu-’ ja ‘seljalihased’ on väga tugevad. Ka on nende keha läbimõõdu/pikkuse suhe väga väike, sellised niitjad elukad. Näivad anorektilised võrreldes harjumuspäraste kodumaiste ‘matsakate’ rästikute ja nastikutega

Minu kohaloleku peale otsustas ta teekohal rippumise ära lõpetada ja roomas metsa poole. Avanes ka võimalus näha teda puu otsa ronimas - väga muljetavaldav osavus, eriti arvestades jäsemete puudumist.

Päris naljakas oleks, kui metsas puid langetades järsku paar-kolm sellist elukat särgikaelusest sisse pudeneks. Või noh, mitte niivõrd naljakas, kui nagu ebamugav ja...

Kodumaal kartsin vahel, et toonekurg pillab rästiku mulle kaela. Hirmud vist trendina ei nõreta just ratsionaalsusest.

01.11.2009

Hommikul ärkasin varem kui tavaliselt, sest kontoripõrand, mida jagasin suure ämblikuga, ei soosinud kuigivõrd magusat und.

Kirjad saadetud ja vastu võetud ning jutud räägitud asusin lõuna paiku koduteele. Kuna oli pühapäev pidin jõudma poodi enne 1-e või 2-e pm (ei mäleta kunagi seda täpset sulgemisaega...).

Kuna neil päevil on ka Ruth’i ja Fatima jaoks ning ülise majapidamiskraami ostlemine minu õlul sain poes ringi sõita käruga ja tekitada kassade juures närvilise ummiku.

Poe juures kohtasin ka Foto’t, saramaka meest, kes korjas meile desmodiumit ja oli lõpuks paaril päeval abiks ka puhastamise ja pesemise juures. Foto võrril oli esinenud mingi tõrge, millest tulenevalt oli raskusi koju saamisega. Abipalvetele on teatavasti ebamugav ‘ei’ öelda ning antud juhul ei näinud ma selleks ka mingit põhjust. Niisiis laadisime võrri pirukakongi ja seadsime vööri Foto kodu poole. Esmalt pidin aga läbi hüppama Matoury bensiinijaamast, kuna meie kodu-hiinaka kõrval asuvas tanklas õhupump ei funktsioneerinud ning üks piruka esikummidest näis tundvat sügavat puudust õhust.

Teel Foto koju rääkisime hingehoiust, st Foto rääkis alkoholist ja inhaleeritavatest eufoorikumidest. Mu mõttelisele kaardile lisandus ka veel ühe monokultuurset aiandust praktiseeriva proua asukoht. Talle vist tundus, et mu meeleolu ei ole nii hea nagu võiks. Tegelikult polnud meeleolul suuremat vigagi, ilmselt lihtsalt minu kohatu põhjamaisus jättis talle sellise mulje. Foto’lt kuulsin ka, et mõned desmoodiumit korjanud naisterahvad ootavad ikka veel tasu, loodan, et me ei plaani neile külma teha...

Teel koju nägin Mahury jõe ja Roura küla vahel tee ääres vedelemas üht härrasmeest. Kuna ta jäsemed olid suhteliselt ebaloomulikus asendis ja ta vedeles täiesti liikumatult päris teele lähedal tundus, et talle on osaks saanud kohtumine suure tüki liikuva metalliga. Kuna tundus nii tõmbasin auto järsult teeserva ja jooksin tema juurde, üritasin ka möödasõitvat autot peatuma lehvitada, kuid selle juht ei saanud aru või ei hoolinud. Kui jõudsin meheni, selgus, et tema tee äärde niitnud trauma ei olnud sugugi olnud mehhaaniline, vaid hoopis keemiline. Peab tunnistama, et see ei ole esimene kord, kuid olen niimoodi tormanud kedagi ‘päästma’ ning leidnud siis pettumusega eest põhjalikult alkoholis marineeritud ja altvedanud sfinkteritega inimkaltsu. Samas on vist tegemist ühe olukorraga, kus tuleks püüda ikka ja jälle hundi hüüdmist uskuda. Sest et pagan teab, eks...

Tänase mehe sfinkterid olid veel siiski õnneks oma ülesannete kõrgusel. Küsisin, kas ta tahab Rourasse, ta näis mõmisevat jaatavalt, niisiis aitasin ta autosse. Kui Roura poe ees kinni pidasin, mõmises ta ‘maison midagi-midagi’ ja kohmitses rahakotiga, ilmselt tahtis, et ma ta koju viiksin. See aga lükkas bullshit-o-meetri juba skaala punasesse ossa, niisiis kummardasin üle tema, avasin ukse ja tegin ‘teil-on-nüüd-aeg-välja-ronida’-zhesti, mis tänu oma universaalsusele andis mõtte valjusti ja selgelt edasi...

Teel mäkke hakkas uni juba tasapisi murdma. Koju jõudes viskasin voodisse pisikeseks uinakuks, kui nägin voodi kohal laes tegutsemas vilgast sülemit mingeid võrdlemisi väikesi herilasesarnaseid lülijalgseid. Putukad moodustasid küllalt suure kogumi, mille keskel võis juba näha paberjat ehitist. Kuna muud lahendust ei paistnud piserdasin neid termiidimürgiga, ning seejärel keemjarünnaku katte all lammutasin pesa laest alla pappkasti. Pappkasti panin põlema. Kuigi mürk niitis otsetabamuse saanud putukad efektiivselt põrandale jäi neid veel suur hulk tuppa ringi tiirlema. Üritasid veel ka lambikuplile kodu rajada, niiet ka selle pihta sai lastud sorts mürki. Lõpuks panin keset tuba veel põlema sääsepeletusküünla. Õhtuks oli tuba neist elukatest küll tühi, aga nüüd on mul mõningaid kõhklusi selles kahtlase kolmanda maailma termiidimürgiga immutatud toas magamise osas. Lohistasin voodi peatsiga avatud akna alla, et öö jooksul mitte kümnete tuhandete vaprate kepi-, termiidi- ja herilasesõdalaste juurde Valhallasse minna...

lisatud 27...31.10.2009

31.10.2009

Päev läbi rullub pea kohal laisalt kõu, kuid tegelikku tormi ei tule ega tule. Aeg-ajalt sajab küll vihma aga ka need valingud näivad justkui sissejuhatusena. Taevas teeb ettevalmistusi, nö uurib maad, vihmaperioodiks. Või on ehk tegemist mingitlaadi eelmänguga. Taevalt võiks ju eeldada teatavad suursugusust, võiks eeldada, et ta käitub nagu härrasmees ja tibutab veidi ja vilgutab välke enne, kui hakkab robustselt vett maasse peksma.

Taevas tibutab ja coq de roche’id tantsivad - peagi võiksid silmapiirile ilmuda sündmused.

Hommikul pesin pesu. Riideid tsentrifuugist välja võttes leidsin selle põhjast kompassi, mille olin ilmselt pükste taskusse unustanud. Oli teine siiski täiesti terve. Pestud suunataju...

On näha hiiglaslikke liblikaid, kes mitte ei lenda pidevalt tiibadega vehkides nagu liblikd muidu, vaid justkui sõuavad rahulikult läbi õhu, umbes nagu kured. Kohati nad isegi liuglevad liikumatute tiibadega. Ei ole varem liblikate puhul sellist asja näinud. Kaalusin üritada neid püüda, kuid ma ei ole päris kindel, kas tahan seda teha. Neid lennult pildile saada oleks küll pagana vahva, aga kardan, et nad on selleks liialt kiired/mina liialt aeglane.

Õhtul serveerisi kanadele uue joogivee ja turgutasin diiselgeneraatoriga veidi ‘tsentraalset’ elektrisüsteemi, sest päikest oli päeval olnud kasinalt, ning sõitsin Matoury’sse. Mõtlesin manustada laupäeva õhtu puhul manustada mõned õlled, kuid hoolimata Matoury võrdlemisi põhjalikust läbikammimisest ei leidnud sellest võimalust. Täna ei olnud ka viitsimist hakata 20 km kaugusele Cayenne’i ja hiljem tagasi hääletama/kõndima. Niisiis sõin hoopiski saia...

30.10.2009

Tänase jooksu ajal kohtusin tee peal tamariniga. Proovisin ka tema peal ‘plaksutamistrikki’, lootuses heita talle lähem pilk, kuid erinevalt aguti’st jättis selle eluka mu aplaus täiesti külmaks. Eks primaadi aju ole ka midagi muud kui närilise oma. Võib ehk järeldada.

Pärastlõunane vihmasadu on saamas trendiks, aegajalt vilksatab ka päike, harva siiski. Seetõttu on ka elektriga kitsas käes - aegajalt tuleb lausa konserveeritud päikeseenergia põletamiseni laskuda hoidmaks süsteemidel elu sees.

Olin just jõudnud õhtusöögiks friikartuleid ja pihve sulatada ja seejärel veidi kõrvetada, kui tuli Fatima ja tõi kastrulitäie suppi. Vahel, kui nad on teinud suurema koguse mingit toitu jagavad nad seda. Tore. See tähendab, et homme on hommikusöögiks supp. Olen vist ca neli korda elus söönud hommikusöögiks suppi, ja kõik need korrad on olnud väga lõbusad. Enamasti on põhjuseks olnud küll külmkapis haigutav tühjus, nagu seegi kord üldjoontes...

29.10.2009

Ilm on kestvalt vihmane ja unine. Hommikupooliku veetsin rippvoodis vedeledes ja lugedes.

Pärastlõunal pakkisin hiljuti täienenud fotovarustuse kotti ja seadsin sammud coq de roche’i elupaiga poole. Kuigi algselt lubas taevas päikesepaistet, hakkas enne, kui kohale jõudsin, vihma tibutama, ning peagi valas juba vägagi lahkelt. Redutasin veidi aega puu all, suurema saju vältel, kuid ka puu ei olnud kuigivõrd veekindel, vähemasti mitte samaväärselt näiteks kuusega. Jõudes sihtpunkti olid püksid täielikult kaltustunud, t-särgi olin õnneks ettenägelikult seljakotti pistnud, tänu millele oli võimalik ükski kuiv riideese selga tõmmata.

Selgus, et ka kivikuked olid vihma eest varju. Peagi aga hakkas taevas selginema ja ükshaaval ilmusid kohale mõned uhkeldavad isased. Valgust oli pilvisuse tõttu küll kasinalt, aga tänu niiskusele oli metsaalune pehme mitte krõbe nagu kuivaga, mis võimaldas lindudele üpris lähedale hiilida - sain ka mõned pildid, millel on üldjoontes näha selle eluka välimus. Väikesed saavutused. Liialt näkku ma neile oma kaameraga siiski ei roninud, sest ei tahtnud teha midagi häirimaks nende libiidot. Pulmaaeg on teadagi selline tundlik periood.

Kohtumisi faunaga jätkus veel koduteelegi. Tee ääres nägin mingitlaadi kotkast ja tamarine. Hetkeks ka tukaane, aga neil puudus kannatlikkus end rahulikult vaadata lasta.

Rõõmus päev, hoolimata mingitest hiljuti väljailmunud pisisääskedest, kes kaaluka osa mu kehapinnast oma suurust arvestades üpris muljetavaldavate kupladega dekoreerisid ning vihma käes kaltsuks vettimisest.

Koduteel kuulasin Tegan & Sarat ja naeratasin omaette olles kõrgemal kui lohe, täiesti ilma kehavõõra keemiata..

Õhtupoolikul tegi Frederic mulle lühiekskursiooni elektrisüsteemidesse. Lihtne süsteem, mida vastava ande olemasolul on põhimõtteliselt võimalik ka segadusttekitavana näidata...

28.10.2009

28.10.2009

Järjekordne päev, mis sündmustest just üle ei voolanud.

Hommikupoolikul ilmus veoauto, mille laadungiks olid uued tsinkplekktahvlid Frederici maja katuseks. Selgus aga, et auto ei mahu ühe tee ääres kasvava puu võrast mööda. Plekikraamiga oli aga igal juhul vaja maja kõrvale pääseda, niisiis tegin oma sügavatest kõhklustest hoolimata, ilus puu ikkagi ju, puuvõrale mootorsaega äärmusliku ümberkujunduse.

Robustne ja effektne lahendus. Saag, mis oli mitu nädalat kuuris seisnud vajas küll tavalisest rohkem stimulatsiooni, et ketti vedama asuda, kuid lõpuks said siiski hääled sisse ja olukord lahendatud. Veidi mürinat ja suitsu ning kui saepurupilved selginesid, ilmus nähtavale alandlik jutustaja higi ja saepuruga kaetult ning mõistagi top-less ja tee oligi vaba.

Tegin ka väikese ‘proovisõidu’ saabunud uue fototehnikaga (55-300 mm tänapäevane Pentaxi zoom-objektiiv ja kolmekordne M42 telekonverter, mida kasutan koos 200mmse Takumariga. Arvestades ‘digikordajat’ on seega tulemuseks muljetavaldav 900 mm! Kvaliteet on mõistagi kehvapoolne, aga mitte äärmuslikult).

Fotosuunitlusega jalutuskäigu jooksul leidsin lõksudest ka mõned liblikad. Enamiku lasin lendu, kuna turiste praegu ei ole, kuid üks Morpho läks minu erakogusse.

On hakanud sadama rohkem vihma. Täna oli lausa mitmetunnine vahelduva intensiivsusega sadu. Nö kuiv periood peaks iseenesest kestma detsembrini, aga see vist ei tähendagi täiesti kuiva perioodi, vaid pigem nagu ilma pideva paduvihmata aastaaega.

27.10.2009

Täna pakkisime külmunud desmodiumikotid konteinerisse, peagi asvad nad hulpima Euroopa poole. Konteiner osutus siiski pisut väikeseks - kogu kraam ei mahtunud ka jõhkrutsemisest hoolimata sisse. Küllalt suur kogus jääb siinsesse külmlattu ootama järgmist korda, mis kardetavasti saabub millalgi veebruaris/märtsis.

Pärast seda väikest logistikaseanssi käisi bensiinijaamas - täitsin piruka paagi ning ostsin meie sure generaatori tarvi uue aku. Ütlesin küll ‘ostsin’, kuid tegelikut lihtsalt vahetasin kauba oma autogrammi vastu. Nüüd, pärast Frederici kõnet bensiinijaama, sai ka minule osaks privileeg tankida. Oi kui uhke tunne.

Liisale saabusid külla vanemad kodumaalt, tuues kaasa saadetisi ning mõistagi klassikalist toidukraami: kilu, must leib etc...