lisatud 24...26.10.2009

26.10.2009

Hommikul sai kuuri all vedelev desmodiumikuhi kottidesse pakitud. Alumine kiht oli küll veidi roiskunud, kuid mitte niivõrd, et seda oleks olnud võimatu ignoreerida.

Vaba pärastlõuna investeerisin nagu ikka ümbruse mentaalsele kaardistamisele. Leidsin küllalt atraktiivsed kaljud, mõned ojad ja kosekesed. Kogu päeva on kehas olnud mingi veider rammestus, väsimus, võibolla on asi vihmases ilmas, igatahes selle tõttu ei olnud tänane metsaskäik nii agressiivselt eksploreeriv nagu tavaliselt vaid pigem selline mõtlik, tunnetav.

Vaevalt olin metsa jõudnud, kui hakkas järjekordne vihmasadu. Redutasin mõnda aega suure puu varjus, kuid see muutus kiiresti igavaks, pealegi loksutab kaela sadav vesi mind siinses kliimas ainult niivõrd, et higistamisega tuleb vähem vaeva näha. Taevane vesi lõhnab ka palju pareminei, kui mu enda seest immitsev maine kraam.

Pärast vihma plahvatas mets ellu. Puud ja muud taimed ajasid oma genitaalid õieli ning kogu mets oli üle ujutatud rammusatest magusatest lõhnadest. Ka liblikaid oli näha rohkem kui keskmiselt.

Õhtul veetsin aega prantsuse entomo-turistidega. Väike õlu ning näitasin neile oma pilte. Justkui varrukatest pudenes rohkelt head sorti kriitikat. Viisakad inimesed...

25.10.2009

Kuna töö desmodiumiga sai eile üldjoontes lõpetatud leidis täna aset midagi pühapäeva laadset, üle pika aja ühtis tegelikkus kalendriga.

Hommikul tegin siiski veidi ka nö tööd - käisin uute, eile saabunud, prantsuse päritolu entomo-turistidega liblikalõkse mööda. Nende jaoks on see esimene kord viibida P. Guajaanas ning üldse vihmametsas, mistõttu olid nad kõige üle väga sümpaatselt elevil. Kui ütlesin neile, et tore on vahelduseks kohata turiste, kes ei vingu pidevalt kehva saagi üle, vaid on siiralt õnnelikud iga püütud liblika üle, ütles mees, et ta annab endale aru, et entomoloogia ei ole supermarketiskäik ja et loodus käib mööda salapäraseid teid. Kuldsed sõnad. Paljud sellest endale siiski aru ei anna.

Minu järjst pikenevasse paranoiade nimekirja lisandus täna üks uus tõbi. Seniste teadmiste põhjal oli mul ettekujutus, et Chagase tõbi levib Mehhikos ja mujal Kesk-Ameerikas, täna aga õppisin, et seda tõve tekitavat Trypanosoma cruzi’t levitavad lutikad (Reduvidae) on täiesti kohal ka siin. Õppisin seda nii, et näitasin turistidele peo peal üht putukat, kelle olin lõksust välja õngitsenud, mispeale härra entomoloog ütles, et selle konkreetse eluka kättevõtmist tasuks pigem vältida, sest T. cruzi kandlus nende populatsioonis olevat kõrge-kõrge. Magamistoas õnneks neid elukaid (näinud) ei ole (klassikaline infitseerumistee seisneb nimelt magavale inimesele näkku kakanud lutika rooja naha sisse sügamises).

Veidi hiljem leidis aset minu jaoks äärmiselt üllatav, isegi veidi absurdsena tundunud kohtumine faunaga. Nimelt nägime vihmametsas krabi. Umbes kümnesentimetrise parameetriga ja punaste sõrgadega. Meri on mõnekümne kilomeetri kaugusel eksole.

Igatahes nüüd, kui ühel päeval peaks mulle metsas vastu loivama merilõvi, üllatuksin tunduvalt vähem.

Sümpaatia seekordsete turistide vastu süvenes veelgi, kui kohtasime üht Morphot. Ta lendas ringi, ning siis otse meie poole, mugavalt liblikavõrgu ulatusse, kuid jäi püüdmata. Härra turist ütles, ütles, et liblikas oli liialt ilus, et püüda. Haruldane suhtumine.

Pärastlõunal kasutasin vaba aega jalutuskäiguks oja äärde. Möödudes ühest liblikalõksust, märkasin selles Morphot. Külmaverelise mõrtsukana otsustasin, et ta on piisavalt ilus, et püüda. Niisiis püüdsingi ja viisin täienduseks lähitulevikus koju sõitva Liisa erakogusse.

Oja ääres kohtasin üht kaunist suurt liblikat. Usun, et see võis olla emane Morpho. Pildistasin, mis oli küll üpriski pingutust ja aeganõudev, kuid seda enam rahuldust pakkusid lõpuks siiski kätte saadud ülesvõtted. Liblikas nimelt istus küllalt kõrgel oksal oja kohal, seal samas lähedal olid aga üle ojasängi murdunud kaks jämedat puutüve, mille pealt näis avanevat hea vaade Morphole tema loomulikus keskkonnas ja kogu häirimatus ilus. Ronisin siis läbi tihedate põõsaste puutüvedele ning lasin sealt, oja kohal balanseerides, liblika pihta mõned välgud. Flash-flash. Olen hakanud palju rohkem välku kasutama kui enne siiatulekut, sest metsa all on küllalt hämar ning kohtumised faunaga liialt hinnalised, et pildistamisvõimalus udusena tuulde lasta. Välk muudab pildistamisakti minu jaoks kahjuks justkui veidi vägivaldsemaks... aga võibolla ei ole see kuigivõrd loogiline mõttekäik.

Sel liblikal oli tiibade alaküljel mitu ‘silma’. Seda ei ole küll vist päris korrektne nimetada mimikriks, aga midagi taolist igatahes. Tiivamaalingute mõte on ilmselt potentsiaalne agressor nelja-viie kurja pilguga ära hirmutada, vältides seega söödud saamist.

Üritasin oma kauni modelli ka lendu ajada ning siis liikumises pildile püüda. Väikese häirimisega õnnestuski ta liikuma veenda, kuid siis osutus ta minu kaamerasilma jaoks liiga kiireks. Lendava liblika kaadris hoidmine, samaaegne pidev manuaalteravustamine, siis sobival hetkel jällegi manuaalselt diafragma kokku ja ‘’välk’’, mis tabas vaid udust rohelist müüri sest liblikas oli lühikese pimedushetke jooksul läinud oma teed. Näib, et istuvate partide ja panges ujuvate kalade pildistamine ongi üldjoontes minu ja mu kasutuses oleva tehnika kombineeritud võimete piir. Siiski, kogu selles manuaalsuses on vähemalt minu jaoks teatav romantika. Järgmisel nädalal, kui jõuab kohale vennalt laenatud tänapäevane teleobjektiiv, ei ole enam kuidagi võimalik usutavata halva määrde või vale rehvivaliku juttu ajada...

Oja äärest koju kõndides ristus mu rada ühe seninägemata sisalikuga. Hea päev.

24.10.2009

Eile õhtul õnnestus lõgismaol salakavalalt mu mõtetesse pugeda, tulemuseks paranoiadest kubisev katkendlik uni. Kardan endiselt madusid.

Desmodiumiga on nüüd selleks korraks asi ühel pool. Esmaspäeva hommikul veel tarvis kraam kottidesse toppida ja külmlattu viia. Külmladu on nimelt nädalavahetusel suletud ning kaheks ööpäevaks kottidesse käärima ei ole taimi mõistlik jätta, juhtuks midagi taolist nagu niiske viljakuhjaga - läheks kuumaks ja hapuks.

Silmapiiril on mõningad hõredamalt tööga täidetud päevad, vahva. Vaheldus on alati teretulnud, peagi saan vinguda igavuse üle...

lisatud 19...23.10.2009

23.10.2009

Eile öösel toimus viimane valguspüük vanade belgia onudega. Nende vanus ei paistnud välja mitte ainult kortsude sügavusest vaid ka vanakooli koloniaalmõtteviisist. Aga see mõtteviis oli nende puhul kuidagi nii loomulik, istus neile, et ei tundunudki otseselt väga häiriv. Isegi see, ei tundunud väga häiriv, kui üks mees jutustas teel valguspüügile, kuidas ta omal ajal oli Aafrikas maha lasknud leopardi, lõvi, ja kaks elevanti, ning kuidas need kõik olid olnud äärmiselt majesteetlikud isendid ning igavesti uhked trofeed. Veidi ebaloogiline küll, kuid kuna tema mõttemaailmas oli trofeeküttimine (‘’shooting big game’’ nagu ta ütles) midagi suursugust ning põnevat, üldsegi mitte tülgastavalt põhjendamatut, säilitasid need lood ka minu jaoks taolise justkui heroilise alatooni. Ei saanud kuidagi panna pahaks.

Kuna esineb teatav konkurents ‘hea valguspüügiplatsi’ pärast tuli aparatuur üles seada jällegi kella neljast. See on veel täitsa päikeseline aeg, ning piinlikul kombel kõrvetasin oma turja siin esimest korda veidi kipitavaks ‘öise’ valguspüügi käigus. Kas pole mitte irooniline, nagu ütleks Alanis M.

Kõige rohkemaarvuliselt tõmbab valguslõks ligi väikesi (1...1,5 cm) musti ümara kehaga mardikaid, kes samas ühelegi kollektsionäärile huvi ei paku ning vedelevad seetõttu kõikjal ning saavad hooletult jalge alla tallatud. Kui minna päevasel ajal valguspüügiplatsile on maapind neist ‘tsiviilohvritest’ must.

Kuna öö vältel suurt muud teha ei ole, kui vaadata turiste lina ümber tegutsemas ning telefonist muusikat kuulavat Danteli aegajalt omaette tantus löömas ning laulda ulumas, uitavad pilk ja mõtte sihitut ja laisalt ringi. Eile jälgisin üht rohutirtsu (ritsikat?), kes kaapis paar minutit oma tagajalgadega maad nagu ‘kanda kinnitav’ köievedaja, vaatas hetke uurival pilgul ringi ning hüppas siis lendu. Muuseas, enne siia tulekut ei olnud ma sugugi teadlik sellest, et rohutirtsud/ristikad lendavad, mitte lihtsalt ei liugle, vaid teevad lausa effektsed õhuakrobaatikat.

Pärast valguspüüki põõnasin lõunani, ärgates paraja kuumuspohmakaga, kuna olin koiduaegses jaheduses magama heites teki peale võtnud, mis keskpäevases palavuses on vägagi liiast. Keskpäevases palavuses on muidugi liiast isegi lina, pesu, nahk ja nahaalune rasvkude.

Pärastlõuna möödus viimaste nädalate meelisajaviite - desmodiumi puhastamise ja pesemise seltsis. Kolleegide läbune töökultuur sööb kohati vägagi aplalt närve. Aga sellest hoolimata peaks põhja ja lõuna meetodite sümbioos lähipäevadel selle tööga ühele poole saama. Ja paar tundi pärast töö lõppu lahtub ka soov Ruthi sharmantset abikaasat, kes meil siin päevade kaupa aegluubis ringi loivab, parmjaid aroome emiteerib ja seosetult läbustab, veidi kägistada. Ka Ruth ise on järjest enam tüdinud oma idioodist puusaluudoonori kantseldamisest. See mees, näib, on lihtsalt ebameeldiv, kuid paratamatu osa kodakondsuspaketist. Igal asjal on hind...

Viimastel päevadel on kõik, kaasaarvatud mina, kuidagi tatised. Kahtlustan etiololoogilise faktorina belgiaonusid, kes saabusid juba köhivate ja aevastavatena. Ikka ja jälle kipuvad eurooplased Uude Maailma pisikuid tooma.

21.10.2009

Neil päevil on meil siin kaks brasiljeerost ehitusmeest, kes täna aga pandi hoopiski desmodiumit puhastama. Ei tahaks olla rassistlik, mistõttu ütlen, et kogemus näitab, et brasiillased teevad seda tööd väljapaistvalt kenasti ja puhtalt ning jõudsime võrdlemisi valutult 151 kg võrra eesmärgile lähemale. Homme siiski jätkub töö tavapärase kaadriga. Ma vist siiski viilin suurema osa päevast akumuleerimaks energiat tulevaseks valguspüügiööks, mis jällegi saab algama kell 4 pm.

20.10.2009

Kuulan juba jumalteab kui mitmendat korda järjest kolme Hello Saferide’i lugu, mis mu kõvakettal on. Ja kuidagi ei suuda end sundida muusikat kinni panema või vahetama. Ega ma vist ikka mingi õige mees ei ole, kui säärast muusikat kuulan, aga pole parata, tekitab assotsiatsioone õnnelike aegadega. Nii õnnelikega, et neile seni järgnenud ja ka kardetavasti ka tulevased ajad ei suuda konkureerida. Enam ei ole ei Seda Tüdrukut ega Seda Poissi, muusika on siiski alles, lubab trippida.

Järjekordne olukord, mis paneb mind end tundma väga vana mehena. Kiigun rippvoodis ja mõlgutan mõtteid möödunud elu üle, elan mälestustes. Ainus ‘sõbralik kep’ kõige selle juures on tõsiasi, et olen siiski veel varastes kahekümnendates - veidi vara veel elukogemused kenasti arhiveerida ning kõrvad pea alla panna. (‘sõbralik kep’ figureerib eelnevas lauses ‘valge varese’ piirkonnaspetsiifilise analoogina. st midagi ebanormaalset)

Seetõttu mõtlen oma aastast Guajaanas tihti justkui pausist kahe poolaja vahel - aeg tunnistada vajakajäämisi esimese poolaja mängus ning tõmmata higise käega mänguplaanile uusi hoogsaid jooni. Ma ei ole mänguplaanide osas siiski kuigivõrd mihkel, enamasti on plaaniks siiski ‘silma eesmärki ning torma otse selle suunas’ nii otseses kui üekantud tähenduses. Rebase pildistamisest lagedal põllu olen siin blogis vist juba kirjutanud.

Täna viisime Danteliga pisikoguse (59kg) desmodiumit külmlattu ning seejärel sõitsime Cacaosse maksmaks kõigile korjajatele ära võlgu jäänud tasud. Saramaka inimestest korjajad elasid seal justkui väikeses kommuunis - palju inimesi kahes väikeses majas, alati ruumi kodust eemal olevale rahvuskaaslasele, ühine toiduvalmistamine jne. Õuel kasvasid papaiapuud ja banaanitaimed, hoov ise oli silmatorkavalt puhas ja korras - säärane luuaga puhtaks pühitud kõvaks tallutud mullapind, mida ka Eestis mõneski taluõues näha võib. Kuna saramakakeelne ja -pärane asjaajamine on keerukas ja aeganõudev ettevõtmine jõudsime tagasi koju alles poole neljast, mis jättis pool tundi valguspüügivarustuse pirukasse laadimiseks ja võileiva seedetrakti rammimiseks. Täna pidime juba nõnda varasel ajal valguspüügi aparatuuri üles seadma, kuna eile kell 6 oli keegi alkolõhnu emiteeriv putukahuviline juba meie soovitud platsi hõivanud. Täna siis sai mindud kindla peale.

Ööseks ma siiski ei jäänud, eredaid pirne mehitavad täna Liisa ja Dantel, mina seekord magan.

19.10.2009

Laupäeval pärast töö lõpetamist sõitsime linna. Kaasa tuli ka Foto, kes oli olnud meil abiks taimi puhastamas. Plaan oli viia ta ca 100 km kaugusele Cacao külla, kuid selgus, et tanklad hetkel streikisid (just nii jah...) ning kuna meil paagis piisavalt kütust pikaks sõiduks ei olnud, viisin Foto poolele teele, kust üks proua pidi ta 25 euro eest edasi sõidutama. Seal, kohas poolele teel, võttis meid vastu märgade juustega ning vaid käterätti riietatud silmatorkavalt kaunis piimakohvi värvi näitsik, kes lävis meiega sundimatult, nagu oleks napp rätik tema standardrõivastus.

Sai sõidetud Cayenne’i. Õhtu tähtsünmuseks selgus olevat ‘’miss cayenne 2009’’. See tähendas, et kogu kesklinn oli pidutseva inimmassiga üle ujutatud ning kogu riigi autod olid pealinna tänavatele kuhjatud. Missi ennast nägin vaid vilksamisi, laulmas veidrat laulukest ning keerutades selle saatel veel veidramat aeg-luubis-tantsu (pööras end aeglaselt ning tõstis aeg-ajalt käe). Tantsu mõte näis olevat võimaldada iga publiku liikme pilgule head ligipääsu kaunitari kogu 360nele kraadile.

Hiljem triivisin sihitult mööda linna kõrtse, leidmata olulisel määral mittejoodavat meelelahutust, ning käisin kesköises sadamas tühjale pimedale jõesuudmele tule ning suitsusignaale saatmas. Oli sügav mõõn.

Ajaks kui asusin koduteele tundsin vajadust miski söögipoolise järele ning otsustasin kõndida sisse ja läbi McDonaldsist. Mäletasin, et ‘restoran’ asub ühe ringtee ääres, kuid ei omanud siiski täpsemat aimu. Leidis aset tunniajane rohke kilometraazhiga kakerdus mööda Cayenne’i. Sai nähtud mitmeid ringteid, aga ükski neist ei osutunud Selleks Õigeks. Veidi nälase, kuid muidu lõbusana asusin kõndima Matoury suunas. Äärelinnas ühinesin ühe teise öise kõndijaga, ning jagasime mõndasada meetrit rada ja paar lauset. Teekäija inglise keel oli võrdlemisi ladus, nagu see kipub siin ikka plekkkuudis magavate öiste rändurite, kommiraha eest rasket tööd tegevate immigrantide ja teiste koolihariduseta inimeste puhul. Ta avaldas arvamust, et jõan 15...20 km kaugusele Matoury’sse kiiresti ning vaevata, sest iga inimene, kel on auto, võtaks mind peale, sest ma olen ju valge. Päris õigus tal siiski ei olnud - kuigi liiklust oli täitsa palju, sain üpris pikalt jalutada. Kaks autosetskonda viisid mind siiski mõned kiiremad kilomeetrid sihtpunkti poole. Jalutades läbisin ka suhteliselt kriminogeensema auraga Balata. Bussibaviljonides ja mujal veetsid aega valjud seltskonnad, ning lakkamatult sõitsid edasi-tagasi lugematud ‘motoroll-bandiidid’. (Nad tõesti sõitsid tihedas formatsioonis, nagu mingi veider ‘hell’s angels the 50cc edition’’). Kuid erinevalt näiteks öisest Annelinnast jäid igasugused ettepanekud mu nöokolju ümberkujundamise osas või muud ülbitsemised olemata, ka kõnnitee vabastati aupaklikult. Ei oska öelda, kas siin on tegemist mingi üldise siinse viisakusega, või oli see järjekordne näide olukorrast, kus valge inimene on justkui püha lehm.

Pühapäev möödus uniselt. Õhtul läksime Danteliga turistidega valguspüüki tegema. Teel kohtasime tuulepäist agutit, kelle elusolemine oli evolutsiooni seisukohalt vaadates vägagi hämmastav. Nimelt seisis ta auto esitulede vihus ega üritanudki läheneva sõiduki eest hoiduda ning kui jäime temast paari meetri kaugusel seisma keksis ta endiselt häirimatult tulede valguses, vaatas meid uudishimulikult ja pöördus siis võssa.

Oli naeruväärselt rikkalik Megasoma-saak. Maha potsatas kaks isast ning 5-6 emast isendit. Turistid olid kaks äärmiselt energilist vanahärrat Belgiast - küllalt tihti võis kuulda hüüatust ‘’hop!’’ kui nad kahekesi lina poole sööstsid. Kõlas veidi nagu Family Guy’s episoodiliselt figureerivad ‘vanakoolivõimlejad’. Hilisõhtul peatus teel auto ning ilmus grupp valguspüügist huvitatud noori, kes küsisid luba veidi asja uurida ning üht-teist pärida. Mõistagi ei olnud kellelgi midagi selle vastu. Veidikese ümber lina tiirutamise ning mõnede ammoniaagisüstide järel ööliblikate rinnakutesse surusid nad veel kord kõigi kohalolijate kätt ning kadusid öhe.

Olin eelnenud öö endiselt kustutamata unevõla tõttu väga unine ja nokkisin juba keskööst alates. Turistid arvasid, et võin ju ka koju tunniks.paariks magama minna, lahked onud, kuid jäin siiski kohusetundlikut kaadervärki mehitama.

Täna, esmaspäeval. möödus kaalukas osa valgest ajast põõnates. Pärastlõunal saabus väiksem laadung desmodiumit, mille puhastamine kestis siiski poole kuueni. Juba hilisest ajast hoolimata otsustasin ikkagi minna jooksma. Teel kohtasin veel turiste, kes vajasid abi metsast lõksude leidmiseks ning nõudsid seega veel osa allesjäänud valgest ajast. Eelneva tõttu oli selleks ajaks, kui coq de roche’i raja juurest tagasi pöörasin juba vägagi hämar, ning kodutee jooksul saabus pimedus. Pimedas jooksmine oli mõnevõrra hirmutav, kuna olin viimases valguses näinud asfaldil üht veidi suuremat madu...hiljem ma enam neid ei märganud või ehk neid rohkem ei olnudki, oleks kuidagi mõnusam mõelda. Puuvõrade all olev kodutee oli täiesti pime mistõttu kõndisin viimased paarsada meetrit ettesirutatud käega ja pidevalt pöidadega ettevaatlikult maapinda kompides, sellest hoolimata õnnestus aegajalt jalutada põõsastesse. Säärane põnevus.

lisasin sissekanded 14...16.10.2009

16.10.2009

Rumm nõustub Guarna Araga kenasti.

Hommikul panin liblikalõksudesse värskemaid banaane. Veidral kombel ei olnud üheski lõksus praktiliselt saaki. Kui käisin neid esmakordselt saksa turistidele näitmas, oli igas lõksus mitu suuremat liblikat. Seletamatu lugu.

Kui kell 9 kuuri alla taimepuhastamisürituse manu läksin ootas ees ekstreemne läbu: pesemata taimede virn kõrgumas pea sarikateni, kuna keegi ei tahtnud neid pesta, puhas kraam segi prügiga etc. Paljudel kaastöötajatel puudub paraku vähimgi ettekujutus korrast ja süstemaatilisusest. Ja ei, ma ei ole ise liialt anaalne selle koha pealt. Eelmainitu tõttu oli hommikupoolik üpris ebameeldiv, pesin hoogsalt desmodiumit ning üritasin veidigi korda majja tuua. Kord saabus lõpuks alles lõunapaiku, ning edaspiidi oli töö vaid tavapärastes mõõtmetes tüütu.

15.10.2009

Nägin tukaani! Täna lõpetasime töö juba pärastlõunal (mitte pimeduse saabudes nagu tavaliselt). Kasutasin haruldast võimalust ning käisin sportimas ning seal, teel, ma tukaani kohtasingi. Nägin teda küll vaid paari sekundi vältel, kui ta minust üle lendas, aga siiski väga tore kohtumine. Tukaan on ju kuidagi selline ikooniline elukas, figureerib ta siin kõiksugu märkidel ja reklaamasjandustel.

Täna läks külmlattu jällegi üle 400 kg rohelist massi. Selline tempo annaks justkui märku käegakatsutavas tulevikus silmapiirile ilmuvast finishist. Loodan, et ta (tempo) ei peta.

Köögiseinal tegutseb täna üks geko, kes käitub oluliselt erinevalt oma liigikaaslastest, keda ma seni kohanud olen. Nimelt ei ole ma varem näinud gekot, kes liputaks saba. Liputamine ei ole võibolla päris õige verb siinkohal ... ta nagu pigem viibutab seda, väga sarnaselt pahuratele kassidele. Seisab seal, vaatab putukaid, silmis kuri kavatsus, ja viibutab pahaendeliselt sabaga.

Seni dramaatilisim geko, pean tunnistama.

Õhtuse pimeduse varjus saabus mikrobussitäis (ca 800 kg) taimi, mida saame homme rõõmsalt puhastada. Kuurialune on pea laeni täis tuubitud, silmapiiril terendab kaos ja läbu ning veidi kaugemal nende taga järgnemas suurejooneline röövkapitalistlik laupäevak. Elagu! tõepoolest...

14.10.2009

Vivat Guarana Ara.

Guarana Ara on üks kohalik karastusjook, maitselt midagi Tartu limonaadi taolist ning sisaldab guaraanat. Igatahes on mul temast väga palju rõõmu. No, niivõrd kui limonaadist saab olla, mõistuse piires, mitte lastes mõtetel uidata perverssetesse sfääridesse. Filmis ‘’into the wild’’ on koht kus see poiss istub mingil sillal ja sööb punast õuna ning räägib, kuidas see on ‘’the apple of his eye’’ etc. Mõtlesin, et minu limonaadiarmastus on midagi sarnast, aga niiväga palju labasem. See võibolla ei kehtigi ainult limonaadi, vaid ka üldisemalt kogu siinoleku kohta.

Hommikul viisin pirukatäie taimi külmlattu ning kasutades ära võimalust hüppasin ka läbi kontorist ja laadisin alla kirjad ja üles pildid ja blogimöla. Minnes sõitsin ühe auto taga, mille tagaaknal istus näoga minu poole üks väike laps, kes minuga terve tee tõtt vaatas. Naljakas lugu. Kurvides ma kül aegajalt kadusin silmapiirilt, kuid ilmusin peagi tagasi.

Käitusin Danteliga täna vist veidi ebaõiglaselt, vähemasti tundus, et tema tunded said riivatud. Hommikul, kui olime kogu bandega taimi puhastamas helises telefon. Ruth ja Fatima ei reageerinud, kuna arvasid, et tegemist on niiehknaa Fredericiga, kel on miskit rääkida Danteliga. Niisiis nad palusid Dantelil telefonile vastata, tema aga ei liikunud sugugi. Olles joonud mõned tunnid tagasi 330 milliliitrit õlut, oli ta endiselt ülemeelikus tujus ja vadises midagi seosetut. Kui telefon oli juba pea 5 minutit helisenud, ütlesin talle veidi järsul toonil: ‘’answer the fucking phone!’’. Nüüd siis mossitame.

lisasin sissekanded 05.10...13.10 ning olen endiselt elus muuseas

13.10.2009

Täna kuulasime heinapesu taustaks raadiot, kreeolipoiss Ines’i telefonist.

Kaks laulu jätsid küllalt sügava mälujälje: esimene algas sõnadega ‘’i’ve got a mouthfull of cavities’’ ja jätkus ka teemal, et elu on nagu pigem kehv, aga laulja on sellest puha üle ja nii; teine oli justkui duett, kus mees laulis, et ta on täiesti ‘available’, ning tulge aga võtke, naishääl vastas, et tema on ka täiesti ‘available’ ja igati käpp võtma tulemise osas. Need olid ühtlasi ka ainsad (tinglikult) inglis keelsed laulud, mida kogu pärastlõuna jooksul kuulsi. Taustamuusika oli siiski tore - muutis olemise veidi talutavamaks.

Tee Cacaosse hakkab juba päris koduseks muutuma. Ka täna varahommikul sai sinna sõidetud, et pirukas tihkelt desmoodiumi täis laadida. Peab tunnistama, et pirukas veab üllatavalt vapralt 300kilost koormat mägedest üles. Pakkumine on suur, rohkem kui suudame puhastada, pesta ja pakkida. Hunnik kuuri all kasvab iga päevaga aina suuremaks - puhastamine muutub järjest rusuvamaks - lõppu ei paistagi. Küllap tuleb olla tugev nagu Pirukas...

12.10.2009

Näib, et kirjutan põhiliselt enesevigastamisest. Kurb küll tõdeda, aga päris tihti ongi need kõige värvikamad sündmused päevas. Täna suutsin kaks korda pea vastu ühte ja sama tala väga jõhkralt ära lüüa. Seal, kus kunagi ammu oli suurlõge kõrgub nüüd hiiglaslik muhk. Ma küll oma pealaele ei näe, kuid usun, et muhu tipp on lumine.

Taimedega susserdamine on jätkuvalt uskumatult tüütu. Õhtupoolikul pakkus siiski mõnevõrra vaheldust näiliselt tugevalt farmakonide mõju all olev Ruth’i mees, kes aegluubis liikudes ja häälitsedes arusaamatult, kuid vägagi sihikindlalt maltsahunnikutega aega veetis. Meelelahutus seegi, küllap.

Pärastlõunal sain kaheks tunniks desmoodiumisaagast kõrvale hiilida - käsin turistidega liblikalõkse vaatamas. Saaki oli kenasti, hoolimata põrmustunud banaanidest. Küllap on lihtsalt uskumatult osavalt valitud kohad ( jah :P, mina valisin). Homseks lubasin siiski panna lõksudesse uued, energilisemalt lõhnavad puuviljad.

Ühes lõksus oli ka suur Morpho, kuid meie tulekut kuuldes lahkus ta. Lõksu mõte peaks ju muidugi olema võimaldada rohkem sisenemisi ja vähem väljumisi, kuid meil kasutuses olevad eksemplarid täidavad seda ülesannet vaid tinglikult.

Õhtul tuli Ruth ning rääkis midagi-midagi beaucoup papillon. Selgus, et Frederic’i maja köögis, kus Ruth oli toitu valmistamas oligi üks suur-suur ja tiibade peale maalitud silmadega liblikas. Panin ta tiivad kokku ning viisin ta turistidele, Ruthi korraldusel.

Praegused turistid on härra ja proua sakslased. Rääkisime põhiliselt nende emakeeles - hea võimalus praktiseerida etc, aga küllalt tihti tuli appi võtta universaalselt (tõsi küll - mitte prantslate poolt) mõistetav inglise keel.

Uusi maitseelamusi: proovisin täna üht vilja, mis näeb välja nagu vaniljekaun või midagi tolist, aga on meetripikkune. Maitseb magusjahuselt ning on ebameeldiva konsistentsiga. Ikalduse korral vast järaks.

11.10.2009

On pühapäev, mistõttu austasime püha kolmainsust 12tunnise tööpäevaga. Ei olnud ebameeldiv päev siiski. Vaheldust oli rohkem kui keskmiselt.

Hommikul riputasin üles 8 olemasolevat liblikalõksu - valmistused turistide tulekuks. Ülesanne osutus rohkem kui pisut tüsilikuks.

Mädabanaanid on nüüdseks juba mitu kuud vanad ning muutumas juba tolmuks. Mõne üksiku musta tolmava junni seest õnnestus siiski välja pigistada veidi rõvedalt haisvat kollakaspruuni ollust, kardan siiski, et see ei ole piisav emiteerimaks efektiivselt liblikaid lõksu meelitavat lehka.

Lõksud, mis mõned päevad tagasi olid kuuri alla pandud olid nüüdseks tihedalt sipelgate poolt koloniseeritud. Kolonisaatorid ei olnud ka kuigivõrd altid rahumeelselt oma valdustest loobuma, nagu see vist ikka kipub olema. Võtsin appi kemikaali, näib, et kasutame seda pea kõige häiriva vastu, millel ei ole selgroogu. Mul oli veidi kahtlusi putukate meelitamiseks mõeldud asja mürgiga pritsimise osas, kuid kohalik ekspertide paneel leidis, et see on parim lahendus. Loodan, et liblikad jõuavad siiski enne lõksu siseneda, kui sellest õhkuv mürk nad niidab.

Nagu metsaskäimiste puhul kombeks kohtusin ka täna kep’idega. Olin üht lõksu parasjagu puuvõrasse riputamas, kui mu tegevus ületas läheduses pesitsevate kep’ide taluvuse piiri ning algas ebasõbralike kontaktide sadu.

Otsustasin, et see ei ole siiski lõksule parim koht, hoolimata kõrgest lülijalgsete kontsentratsioonist ümbritsevas õhus. Kohatu oleks ju turiste otse piinarikkasse olukorda juhatada.

Pärastlõual järjekordne taimede toomis ots Danteliga. Sõit oli täna pikk - Cacao külla ning lisaks veel ühte ka varasematel päevadel käidud nurgatagusesse külasse. Saagiks oli äärmiselt tihe pirukakongitäis rohelust. Muidu on kõik tore, aga puhastamisega on kole raske sellist tempot hoida. Võibolla tuleb ka aeg, mil riputame üles valguspüügiaparatuuri võimaldamaks öist sorteerimist. Oleks see vast leidlikkus.

Naljakas lugu - nimelt mõned korjajad annavad desmodiumilaadungiga kaasa ka tasuta näidiseid muust bioaktiivsest florast.

10.10.2009

Frederic’i pere majas on end sisse seadnud suurematsorti konn, kes terroriseerib neid väga valju mulksuva haukumise sarnase ‘lauluga’. On juttu kaotatud unest, ning peetakse kurje kavatsusi konnakese elu ja tervise teemal. Tema häälitsus kõlab veidi nagu ‘’what’’ ja ta kordab seda paarisekundise intervalliga, nii et ,kui lisada taustaks sünditrumm, oleks justkui tegemist hip-hop palaga.

Hommikul kohvi jaoks suhkrut võttes leidsin suhkrukotis ringi sibamas mingid väikesed putukad. Kuna minu kindel lemmik duellirelvade seas, kui vastasteks on lülijalgsed, on külm, siis panin suhkrupaki päevaks sügavkülma. Õhtune tee maitseb pisut veidralt, vähest lohutust paku tõsiasi, et loomakesed olid juba enne teeks keetmist surnud.

Tänast taimelaadungit toomas käies sain nähtud paljugi huvitavat ja veidrat. Väga paljudel inimestel siin ei ole dokumente, Prantsuse kodakondsust; ühtlasi ei ole neil ka tervisekindlustust, pidevat töökohta, kraanivett, elektrit ega kanalisatsiooni, mille torustiku pikkus ületaks 10 meetrit. Käisime ühe saramaka pere õuel, mis asus justkui hõreda hurtsikuasula serval. Õuel jooksid ringi armsad väikesed lapsed ja kukk. Lapsed oli uudishimulikud ja naerusuised. Kohal olnud naisterahvast ja uhke desmoodiumisaagiga noormehest õhkus elurõõmu ja rahu.

Oli kange tahtmine võtta välja kaamera ning salvestada tükikesed neist kahes mõõtmes, kuid miski justkui ei lasknud mul seda teha. Ei tahtnud olla mees, kes tuleb nende õuele ning teeb pilte sisuga ‘’kuidas Need Siin ometi elavad’’ ja kartsin, et just nii mu tegevus välja paistaks. Mulje jäi siiski sügav ega saanud samas võetud jõhkralt, vaid põngerjatele sõbralikult naeratades.

Kui olime just pirukakongi desmodiumit täis saanud ning asusime koduteele, hakkas sadama vihma. Pärast pikka pea täiesti kuiva perioodi on nüüd viimastel päevadel jällegi sadama hakanud. Veidral kombel on suuremad vihmasajud toimunud öösiti. Võibolla on kuivaperiood ses mõttes nagu ramadan - vihmal on lubatud sadada vaid öösiti. Teine võimalik seletus oleks, et öösel on külm, ning veeaur kipub massiliselt välja kondenseeruma, aga see oleks ju lihtsalt absurdne...

09.10.2009

Arvasin, et täna on teisipäev, aga tuli välja, et hoopiski reede. Ilmselt on lugu sarnane sellele, mis leiab aset kui rotike või miks mitte inimene panna keskkonda, kus ta on isoleeritud loomulikust valgusest ja seega ka ööpäevase tsükli tähtsündmustest - tema ‘tsirkadiaansete’ rütmide periood enamasti pikeneb veidi võrreldes algse 24 h-ga. Ehk siis muutub, hälbib. Minu elus on jäänud ära viimased kaks nädalavahetust ja käesoleva nädalapäeva kindlaksmääramine polegi enam nii lihtne. Puudu on tähised.

Kuna hommikupoolikul puudus hein mida puhastada ja pesta, veetsin vabanenud aja poolalasti murus aeledes - võttes päikesevanne.

Pärastlõunal saabus täna laadung. Uskumatu prügi - suvalisest võsast koosnevatest pundardest tokerdamas välja üksikud desmodiumivarred. Kogu aeg kuni hämaruse saabumiseni möödus seda frustreerivat kraami puhastades. Lõbu.

Kui töö oli lõpetatud, pistsin mõned asjad kotti ja läksin dzhunglisse. Istusin ühe väikese teeraja kivisel pinnal, kuulasin ööhääli, jälgisin ‘jaaniusside’ lendu ja kosutasin päevase taimejura poolt teotatud meelt. Jaaniussid olid täna pöörased; oranzhid ja rohelised lendamas, keerlemas, süttimas ja kustumas. Üritasin neid taskulambiga tantsule paluda, kuid nad eelistasid jääda oma algupärase kava juurde.

08.10.2009

Õhtu on igavavõitu, mistõttu veetsin Photoshopi seltsis tavalisest kauem aega ning meisterdasin endale pööraselt effektse taustapildi. Nüüd võin veeta lõputult aega lihtsalt vaadates oma desktop’i.

Täna alustas elevuse karikas juba varahommikul pöörast ülevoolamist. Nimelt tuli erakorraline kutsung, sisuga ilmuda kiiresti-kiiresti valmis olemasolevate puhaste taimedega Frigodomi juurde.

Kusagil on ilmselt palatitäis agoonias vinguvaid lapsi, kelleni on eluliselt tähtis kiiresti toimetada suurem kogus ekvatorialset heina, mis effektselt ja maagiliselt raviks välja nende kroonilise maksahaiguse ja tooks nende kollastele aukuvajunud põskedele armsad naerulohukesed. Või palatitäis joodikuid, maitse küsimus eksole. (Frederic ütles, et Desmodiumit kasutatakse hepatiidi teraapias ja see on ka kogu info mis mul on...)

Jah, külmlao nimi ongi ‘Frigodom’, päris päris ausalt. Seoses selle toreda nimega veelgi - tee ääres Matouryst Cayenne’i on ehituspood, mille nimi on ‘Brickorama’, ka päris ausalt.

Igatahes täna hommikul avanes mulle harukordne võimalus meie vapper pirukas töörindele juhtida. Aus olles, see võimalus tegelikult niivõrd ei avanenud, kui sai minu poolt jultunult võetud. Viisime siis Danteliga esmalt valmis kraami külmlattu ja sõitsime siis sündmuskohale, ehk paika kus kamp saramaka mehi oli korjanud järjekordse laadungi värsket desmodiumit. Tegemist tundus olevat mingitlaadi vana karjääriga, sest kohati oli emakese Maa nägu üpris inetult lõhki lõigatud. Ja ka tee oli selline, mida mööda ei saa niivõrd sõita, kui (kuu)kulgeda. Kaevete servadel oli kõikjal näha mingit hallikat, kohati veidi metallse läikega kivimit. Küsisin Dantelilt, kas tegemist võiks olla boksiidiga. Ta ütles, et võibolla ja et ta teab küll, mis on boksiit. Kuna korjepaik oli meeste kodust päris kaugel, viisime nad pirukaga koju. Lõbus sõit kolmekesi pirukakongis taimekottide vahel möödus visates nalja ja suitsetades ganjat. Dantel eelistas küll mõelda, et tegemist oli tubakaga, aga isegi tunde hiljem kui taimi puhastasime ja pesime emiteerus neist lõhna, mis andis lubadusi maailma värvilisusest. Korjajad koju viidud, läksime tagasi kuumaastikule ja täitsime ka varem inimkehadega täidetud osa pirukakongist taimekottidega ja asusime koduteele. Meestele transpordi pakkumine tundus kuidagi iseenesestmõistetav. Kerge on olla filantroop, kui ei pea ise heategemise hinda tasuma, kuid Frederic ütles hiljem, et sellised taksosõidud jäävad edaspidi ära. Tegelikult oleks ka paarkümmend krooni ja minutit minu jaoks vastuvõetav kulu ligimese aitamisele, aga selgub, et on inimesi, kellele ei oleks.

Pärastlõuna möödus kreoolikeelse vadina saatel taimi puhastades ja pestes.

07.10.2009

Õhtuti kalendrisse vaadates näib, et aeg suisa lendab, kuid päeval tundub ta samas liikuvat umbes sama energiliselt kui dodo. (joonealuse märkusena: dodo nii oli lennuvõimetu kui on nüüdseks välja surnud)

Kestab gurmeeheinategu. See näib kohaseim nimetus neil päevil asetleidva tegevuse kohta: päevas 100...200 kg taimse kraami sorteerimine, pesemine ja pakkimine. Üks heinarull kaalub muuseas ca 250...300 kg; kodus Vigalas on väike jõeäärne heinamaa, ca 50*150 meetrit ning kui timut on jaanipäevaks rinnuni kõrgunud ja siis heinaks tehtud on tulemuseks 2...3 rulli, lihtsalt illustratsiooniks või nii. Ja meie praegune eesmärk on akumuleerida umbes 15 heinarulli jagu seda kraami. Ometi ei ole mängus ei kaarutavaid traktoreid ega isegi vikateid vaid hoopis paljud käed.

Täna demonstreeris Frederic hämmastavat juhtimisalast geeniust ning tõi mänguväljale lisaks kaks paari töökäsi. Enne seda olid paanikahoos mobiliseeritud brasiillannad Ruth ja Fatima, kes pärast abiväe kohalejõudmist võisid siiski naasta oma niigi mitte just kasina igapäevase töö juurde.

Saabusid kaks noormeest, kes, paistab, on varemgi siin selliste talgude puhul abiks käinud. Töö soreerimistöö lausa lendas nende käes. Võidu eest kiiruses tuleb muidugi tasuda kaotusega kvaliteedis, kuid eeldan, et Frederic arvestas sellega ning see on vastuvõetav. Kuna mul läks taimede kallal pusimine spetsialistidega võrreldespiinlikult aeglaselt taandusin rohkem pesemistöö peale. Ja mis seal salata - see oli ka palju rohkem ‘minu tass teed’. Minu täielikuks hämmelduseks suutsime kolmekesi paari tunni jooksul sorteerida ja pesta umbes sama suure hunniku kraami, kui pika-pika hommikupooliku jooksul viiekesi. Suur respekt selles osas. Lõpptulem ei ole ka väga ilmselgelt prahine, niiet kõik võiksid vast rahul olla. Noormehed muuseas rääkisid omavahel kreooli keeles. Ma pole kindel kas see on antud keele, või nende noormeeste kõneviisi eripära, aga kõik laused öeldi sellise tooniga ,millega võiksin kujutleda inimesi ütlemas ‘’aega on’’ või midagi sarnasetoonilist. Lõunamaiselt muretult kõlas see, tahan öelda.

Kui töö lõpetasime oli kell juba viis läbi. Otsustasin kasutada viimast käesolevat valgust sportides, seejärel loputasin päeva jooskul kogunenud kõntsa ‘kanalisatsiooni’ (toru, mis viib kuhugi põõsaste vahele, loodetavasti mitte otse tiiki, kust saame oma vee...). Külmkapis hakkas silma seal juba kaks kuud konutanud Vana Tallinna põhi. Lahendasin selle olukorra. Voolas üle magus rammestus, mis seljatas mu rippvoodisse, pani raamatu leheküljed imeliselt aeglaselt pöörduma ja lükkas õhtusöögi harjumatult hiliseks...

06.10.2009

Kuna hommikupoolik oli justkui vaba võtsin ette jalutuskäigu ühe tahvlikesega märgistatud metsaraja suunas, mida olin möödasõites tee ääres märganud. Mõne kilomeetri kaugusel baaslaagrist nö. Tähistatut rajad on muidugi olemuslikult nõmedad, aga mõtlesin, et kui on võetud vaevaks värviline hoiatuste ja keeldudega tahvlike üles riputada, et ehk siis viib rada ka väärt sihtmärgini. Folkloor jutustas ka hämmastavast vaatest, rääkis, et lausa ookean paistvat sealt. Leidsin eest midagi panga laadset, selline kõrgepoolne kalju keset metsa. Panga ümber aga tegutsesid mingitlaadi filmitegijad: ehitasid, paigaldasid seadmestikku homme algavate võtete tarvis. Kas tegemist saab olema dokumentaali, dzhunglimäruli või romantilise komöödiaga ei selgunud. Kui hästipigmenteerunud abipersonal oli väga sõbralik ja külalislahke, siis kahvatud võllid näitasid üles teatavat külma viisakut ja arenenud territoriaalsust. Seetõttu otsustasin neile mitte liialt juustese ronida, ning laskusin pangaalusesse metsa, kus tegin väikese elamustevaese tiiru, misjärel imbusin territooriumilt minema. Ekslesin ka teisele rajale, mis kindasti lõpuks oleks ka kuhugi viinud, kuid kuna kojuminekuaeg hakkas peale tükkima pidin tagasi pöörduma. Enne seda õnnestu siiski vilksamisi näha üht suuremat looma, suuremat kui mingi rott-elajad st. Tegemist võis olla millegi kitse- või hirvetaolisega, usun.

Siesta ajal jäin rippvoodisse magama ja ärkasin jõhkra kuumuspohmakaga.

Otsustasin oma valu eest maksma panna mitte niiväga süütud meie majakese alustalasid kollektiivselt närivad termiidid. Taktikaliselt kaapisin maha nende rajad ning strateegia mõttes pritsisin veidi ‘produkti’, mis kardetavasti on muta-, kartsino- ja teratogeenne. (no nagu taktikaline ja strateegiline pommitamine. ses mõttes...)

Nelja paiku sõitsime Danteliga teise autotäie taimede järgi (esimesel korral oli sohvriks olnud Liisa). Tore vaheldus oli näha veidi teistsugust ümbrust, liikuda ringi. Selgub, et seoses juba krõbiseva kuivaperioodiga terve Prantuse Guajaana põleb. Kohati on näha hektarite suurusi tulega niidetud välju. Teisal aga on tuli läinud oma teed ning hammustanud või veel hammustamas ka tükke metsast...

Ühtlasi järjekordne off-road kogemus meie super-pirukaga.

Käesoleva taime (Desmodium adscendens) korjamisega on minemas väga kiireks. On antud optimistlikke lubadusi, ning lombakas reaalsus ei suuda nendega kuidagi sammu pidada...

Eile oli vannituppa eksinud kaunis ja veidrate pikkade karvadega liblikas. Pildistasin. Nüüd seda pilti töödeldes, käis peast läbi mõte, et miks ma teda otsesemas mõttes purki ei püüdnud ning hetkeline kahetus. Siis aga jõudis mõte järelduseni, et pildis on ju olemas kogu ilu, puudub vaid surmamisvajadus ja see teatav õõvastavus, mida kannab endas korjuste kollektsioneerimine.

Tunnistan, et see teema on vaieldav. Mu arvamus vaid...

05.10.2009

Hommikupoolikul taime (desmodium adscendens) puhastamine, pesemine ja pakkimine.

Pärastlõuna avanes võimalus sõita veidi ringi, laskuda alla Kaw mäelt. Meeldiv võimalus, vaheldus oli igati teretulnud. Viisime pirukakongitäie desmodiumit sadama lähedale külmlattu (seda taime on tarvis hoida värskena) ning pärast käisime ka kontoris, kus sai ühendutud internetti ning laetud üles suurem kogus sõnalist ja visuaalset möla.

Heidetud mõrda, nö

Leidsid aset ka mõned värvikad kohtumised faunaga.

Teel sadamasse nägime tee ääres väikest kilpkonna. Kuigi ajaga oli sel hetkel võrdlemisi põud sai siiski peatutud, tehtud operatiivselt mõned ülesvõtted, ning see tore hoonestatud roomaja üle tee aidatud. Tegemist oli ka küllalt effektset välimust omava loomaga, musta-kollase kirjud jäsemed, pea ja kael, kilp oli pastellsemates rohepruunides toonides, mis on ilmselt ka mõistetav, arvestades tõsiasja, et see tema tagasihoidlik eluase on ju mõeldud pigem varjumiseks kui uhkeldavaks promeneerimiseks. Kui on aeg ilunumbriteks võib ju kiirelt pea ja jalad välja sirutada.

Tagasiteel, kui oli juba hämar, lendas avatud küljeaknast auto salongi nahkhiir. Kiljumise poolt saadetud avarii jäi siiski tegemata, kuid küllalt ehmatav juhtum siiski. See etiketi osas ignorantne käsitiivaline seadis end sisse käsipidurihoova peale ega näidanud isegi puuoksaga julgustamise järgselt mingit lahkumiskavatsust. Seetõttu oli tarvis koguda julgust, saada üle õõvastusest ja mingist raskestipõhjendatavast hirmust ning loomake manuaalselt õue tagasi juhatada. Haarasin ta siis õrnalt tiivaotsast ja viskasin uksest välja. Vastupidiselt kardetule ei hammustaud ta mind sugugi ega muutnud vampiiriks või, proosalisemalt, marutõbiseks. Tegelikult ta hoopiski toibus kesk passiivset õhulendu autosse sattumise shokist, avas oma tiivad ja sööstis pimedusse.

lisatud postitused 27.09...04.10.2009

internetikasutus on lähiajal vist ebaregulaarne...

04.10.2009

Pliidi kohalt pudeneb pottidesse ja pannidesse niivõrd palju mutukaid, et ma ei jõua piisavalt silmi kinni pigistada. Isu on sellest hoolimata hea. Kas ma olen rõve?

Taimekorjamise unelm ja reaalsus

See peab olema lähedal. Tunnen. Üksikud läbi tiheda lehestiku tungivad päikesekiired joonistavad hommikuses udus helendavaid sambaid. Looduse hääled päeva algusele kohaselt reipad. Mets on sõbralik, kuid mängutujus, varjab oma aaret. Hea küll - mängime pealegi, mõtlen, kui jõuan järjekordse koseni. Üles viib tee. Olen tänulik, et on vihmaperiood, sest minu näol ei ole ju tegemist lõhega, kes suudab vastuvoolu vahutavatest koskedest üles hüpata. Praegu on jõeke kuivanud kokku väheldaseks ojaks, ning vastu pahisev vesi on pigem kosutuseks kui takistuseks. Oma raskuskeset üle kaljuserva vinnates otsustan piirata toiduõlitarbimist. Higi. Ja seal see ongi - justkui pisikesel kruusasel saarekesel keset oja - kastetilkadega kaetud haljendavad vahajad lehed ning magusalt lõhnavad õiskikud, mille ümber kihutamas kolibrid. Ärge muretsege - jätan küllalt õisi teilegi. Kodutee on värviline...

Kodutee äär. Kruusane ja veidi niiske. Istun maas ning kraabin sõrmedega kõdunevaid lehti huvipakkuvatelt taimekestelt. Oi - skorpion, aga näed astel jäi viibutamata. Mõnikord kohe veab. Kraabin edasi. Jackpot - taimevarred. Paistab olevat julgelt 15 grammi. Võtan mahakoorunud etiketiga ‘guarana ara’ pudelist lonksu leiget kloorimaitselist vett ja naudin võitu. 7985 grammi veel...

Katusealune. Suur hunnik, mis paistab esmapilgul koosnevat heinast, voolik, kolm ühikut odavat tööjõudu. Kõrvaliste taimede eemaldamine, ning vajaliku kraami pesemine. Spekulatsioonid, selle üle, kuivõrd tõenäoline on tähelepanematult madu sõlme keerata ja kotti toppida. Tüütus. Leppimine ja omaksvõtt...

Eelnevate lugude fiktsioonisisaldus varieerub.

Viimane lugu aga oli reaalsus täna. Ja väikeste kõrvalpõigetega vist ka lähima kuu aja jooksul.

Pärast ametliku programmi, ehk taimedega susserdamist, läksin jooksma. Mäed näivad olevat veelgi laugemaks muutunud. Samas märkasin aga ka uut huvitavat geoloogilist fenomeni - nimelt pärast ühe mäe, mis oli eriti oluliselt lamendunud, entusiastliku kiirendusega ületamist oli järgnev küngas kerkinud järsemaks kui ta kunagi varem oli olnud ning ka hapniku osarõhk tema tipu lähedal näis olevat inimelu toetamiseks liialt madal...

Ja tänane päevasündmus - jooksin üle ühe pisikese mao. Sellise pruuni ja siksakilise, sellise, kes räägitakse olevat mürgine. Tema silmahambad võisid küll olla mürgised, aga tema suhtumine minusse seda kindasti ei olnud (haa!). Ta nimelt lesis rahulikult, ilma mistahes agressiivsete siuglemiste või peatõstmisteta, edasi ning tegi mulle oma olematute jäsemetega ‘’pöidlad püsti’’-zhesti justkui öeldes: ’’mens sana in corpore sana’’. Eeldan, et ta võiks kõneleda ladina keeles, sest tal on nagu selline nimi ja...

03.10.2009

Im Süden nichts neues...

Nichts!

02.10.2009

Jällegi palju mittemiskit.

Hommikul käisin väikesel ekskursioonil metsas. Uued rajad, uus oja, uued kosed. Ühtlasi hakkavad metsamineku suunad nüüdseks ammenduma. Tänane oja oma kosekeste ja väikeste kanjonitega oli siiski küllalt effektne. Ja sugugi mitte vähem tähtsana - üksi metsas veedetud aeg oli tõeliselt kosutav.

Kõikjal on näha märke voolanud veest. Näiteks tänane rada näis ühtlasi olevat ka oja. Algselt võis olla tegemist motoriseeritud aparatuuriga läbitava metsateega, kuid nüüdseks on vesi rattaroopad kohati meetrisügavusteks kanjoniteks uhunud. Veidi naljakas on neid tunnistusi vee võimsuse kohta näha krõbekuivana.

Ootan juba vihmasid. Jälgede järgi otsustades muutub siinne maa vihmaperioodil justkui dushikabiini põrandaks - kõikjal voolab vesi. Ja isegi praegu voolavat vett sisaldavad ojad võiksid eeldatavasti muutuda pöörasteks kärestikujõgedeks...

Õhus on streigiootus. Siin leidvat aegajalt aset üleüldised streigid, kus nõutakse madalamaid kütusehindu, rohkem turvalisust ja muud taolist. Nõudmised on ühesõnaga pigem abstraktset laadi. Igatahes on streigi puhul kombeks sulgeda teid, mis edukalt halvab kogu elu, nagu kurare. Juba on varutud suured vaadid kütusega, täna ostsin 75 euro eest toitu. Kusjuures toiduaineid ei olnudki justkui nii palju, mu meelest mitte piisavalt, et põhjendada niivõrd astronoomilist summat. Aga ekstaole... rikkad eurooplased...

01.10.2009

Hommikul korjasin metsast kokku liblikalõksud. Kaasnes harjumuspärane parmuimetamissessioon. Ühe lõksu kokkupakkimise ajal tabas mu kätt mingi uskumatult rõveda haisuga ollus - selles oli kõike: roiskumist, käärimist, hapnemist, mädanemist. Tõenäoliselt põhjendamatult, pean süüdlaseks laisklooma, sest minu loogika järgi eeldab rooja säärane äärmuslik roiskumus ekstreemselt aeglast ainevahetust ja soolepassaazhi.

Kahtlusalust ennast aga ei õnnestunud puuvõrades silmata, siiski usun, et kusagil seal oli loomake, kes pomises: ‘’ mida paganat?! kas arvad, et sinu sitt ei haise?!’’, aga väga aeglaselt ja prantsuse keeles.

Kohtasin ka mingeid keskmisest suuremaid ja seetõttu mõistagi ka huvitavamid linde, kelle häälitsused kõlasid justkui kriiskamine tünnipõhjas, kõrv tabas helivärvis teatavat metallsust ja jäi umbmäärane tunne, et nende hääleaparaat on tõenäoliselt küllaltki ruumikas. Oma väheses asjatundlikuses pidasin neid mingitlaadi papagoideks, põhiliselt noka kuju alusel, kuid tegemist võis olla ka hoopiski röövlindudega. Tegin ka pilti. Ei croppinud, sest ma ei häbene oma 200 mm-st Takumari. Ta ei pruugi olla küll maailma pikim (tele)objektiiv, kuid mulle meeldib tema ‘bokeh’ ja iga kord, kui õnnestub saada temaga mõni kvaliteetsem pilt, tunnen, et olen näidanud süsteemile pikka peetrit ja teinud ninanipsu kõigile autofookuse ja pikkade torudega piltnikele.

Väikesed rõõmud eksole...

Jooksuvorm, mis kuuajase metsas higistamise jooksul üllatavalt pea jäljetult aurustunud oli annab nüüd häguseid lubadusi naasmise kohta. Kuid tean, et ega ta ise tagasi tule. Ta tuleb tagasi võtta, valuga. Aga valu on ju hea, puhastab ja mis kõik veel...

Sain täna esimese (paberil) kirja siin oldud aja jooksul. Tore, tegi päeva. Aitäh, Maarja!

30.09.2009

Kui sulen laud, näevad mu silmad ‘südalehise kivilemburi’ varsi üksteisega põimunult vohamas kaljusel pinnal, silmapiirini. See, usun, ongi paradiis.

Täna aga saigi kokku piisav hulk seda vahvat taime. Leitud mõned rikkalikumad kasvukohad ning neid jõudumööda hõrendatud. Õhtuhämaruses veel lõpuspurt korjatud kraami lehepudist ja mullast puhastamise näol ja jõudsiki kätte aeg öelda ‘’kotis’’. Või midagi taolist.

Siesta ajal nägin hoovil ringi kõndimas massiivset sisalikku. Parameeter võis jääda kuhugi meetri alla. Tegin ka pilti, mõistagi, kaugelt. Vastusena mu lähenemiskatsele puges ta konteineri alal peitu ( meil on siin nimelt kaks merekonteinerit, mis leiavad rakendust kuuridena).

29.09.2009

Milligrammidest kilogrammideni e. südalehise kivilemburi kogunemise lugu.

Nüüdseks olen seda taime kogunud juba niipalju, et võiks lausa öelda, et ma ei ole kunagi varem ühtegi taime nii suures koguses ühes hunnikus näinud, peale timuti, keraheina ja muu taolise mõistagi, no ja puud ka ... jutu mõte on, et nagu palju. Ütleks et umbes 10...15...20 liitrit, kuid siiski alla kahe kilogrammi. Tarvisoleva 1,5 kg kuivatatud ürdi saamiseks olevat vaja koguda umbes 8 kg taimi. Peaks vist tõstma kuidagi tempot.

Töö iseenest pole ebameeldiv, saab veeta aega dzhunglis, kuid kahjuks on tarvis kanda pikki pükse ja saapaid, sest muidu parmud muudkui võtaksid ega jätakski miskit alles. Pikematel matkadel sellises kostüümis akumuleerub riietesse rohkelt higi. Plussid ja miinused nagu ikka, eksole. Täna leidsin ka mõned rikkalikumad kasvukohad, kust õnnestus koguda isegi mitusada (!) grammi biomassi. Kivilemb ei ole iseenest haruldane, Frederic ütles isegi, et tavaline, ma võibolla nii kaugele siiski ei läheks - on nähtud ka tavalisemaid. Aga tõele au andes leidsin teda kasvamas päris paljudes kohtades, enamasti küll vaid sellises massis, mis kulla puhul oleks nähtmatu ega ajaks sisse hingamise korral aevastama.

Hommikupoolikul leidis aset randevuu, mille järel kartsin, et mu karvastik ei laskugi enam valveseisakust.

See nö kivilemb kasvab nimelt maapinnal, kõdu vahel, all, sees. Kaapisin siis hoogsalt sõrmedega taimevarte pealt langenud lehti ja muud pahna, kui märkasin, et olen eemaldanud ka katue ühe skorpioni pea kohalt. Ta oli mõistagi ärritunud, ma ei ole küll mingi etoloog, aga ta astel näis olevat ‘’vinnastatud’’. Tänuväärne temast, et ta jultunud solvangu alla neelas ega salvanud mind. Vastutasuks jätsin ‘’mätta materdamata’’ ning toimetasin ta matsheeteteral enda jaoks ohutusse kaugusesse. Leping püsib.

Pärastlõunal tungisin jällegi kullakaevanduse territooriumile eesmärgiga alatult metsaaluseid taimi kotti toppida ja koju viia. Saak oli fooni arvestades küllaltki hea, isegi väärt paarikilomeetrist liitrise higilõivuga matkakest. Kaevurid ise olid ka liikvel, kuid ei pöördunud minu poole seekord ei lahkumispalvete ega millegi muuga. Fredericu soovitust sõiduki häält kuuldes metsa varjuda otsustasin selle naeruväärsuse ja absurdsuse tõttu eirata. Ma ei ole ju enam viieaastane ja see siin ei ole ju lasteaia tagaõu.

28.09.2009

Täna siis esimene kokkupuude paljulubatud taimekorjamisega. Frederici käest saadud näidise järgi pidin koguma taime, mille nimi, elupaigaeelistused ja väljanägemine looduses olid mulle üldjoontes saladuseks. Frederic jutustas ka ühest kohast, kus taime pidavat leiduma, kuid seal ei silmanud ma teda esmapilgul sugugi, jalutasin siis veel metsas ringi, taime ei paistnud endiselt kusagil. Tulututest otsingutest frustreenunult naasesin ‘tõotatud kasvukohta’’ kus taim muidugi siiski kasvas - roomas maapinnal langenud lehtede vahel ja all. Olin enne oma pilgu hoidnud veidi liialt kõrgel, eeldades, et seda taime võiks näha puudel ronimas. Oma palet näitas tõsiasi, et kasulik on teada mida sa otsid ning leidsin hiljem veel paar kasvukohta. Õhtul sain teada ka taime nime ‘ öelgem näiteks südalehine kivilemb (Geophila cordifolia). Selle ravimtaime otstarbe osas olen endiselt pimeduses, tean vaid, et teda peab saama kuivatatult poolteist kilo. Selleks pidavat vaja minema umbes 8 kg värskeid taimi.

Fredericu juhatatud kasvukoht asus kullakaevandusse viiva tee ääres ja kui seal tegutsesin sai mulle lõpuks ka osaks au tutvuda demoniseeritud kullakaevuritega. Tuli kõhetu ja kahvatu valge mees suure maasturiga. Arvasin ,et viisakas ‘’bonjour’’ lahendab olukorra, kuid siiski nägi ta ka vajadust tõstatada teema, et mida ma õigupoolest tema maa peal teen. Mees rääkis küllalt ladusat inglise keelt, ning verbaliseeris selle abil oma väite, et see on eramaa, ning et võõrastel seal viibimine on ebaseaduslik, ja palve, et ma lahkuksin. Ühtlasi päris ta, kas mul on teaduskraad botaanikas. Mul ei ole. On vaid kaks ainepunkti ‘taimeanatoomia ja -füsioloogia kursuse eest’’ aga needki on kusagil sahtlipõhjas.

Kaevuri jutt tundus usutav, niisiis lahkusingi territooriumilt. Hiljem tulid veel kaks suurte tumedanahaliste meestega täidetud maasturit, nemad siiski vaid tervitasid ega peatunud. Muidugi liikusin ka juba kodu poole. Kuid nende tulek siiski tõestas, et esimese mehe matsheetega mõrvamine ja põõsastesse peitmine oleks hiljem osutunud halvaks ideeks, olin õnnelik, et olin sellest plaanist loobunud.

Minu päringutele kullakaevanduse territooriumil liikumise lubatuse kohta ütles Frederic, et olukord on segane ja et läheneva sõiduki häält kuuldes on otstarbekas metsa varjuda. Ja mina mõtlesin, et olen peitusemängimiseast välja kasvanud. Tobe.

Pärastlõunal käisin turistidega Patawa joa ääres. Nende inglise keel oli umbes sama ladus kui minu prantsuse keel, mistõttu verbaalne suhtlus oli tüsilik, kuid mõtted said sellest hoolimata vahetatud. Kuivaperioodi tõttu veevaene kosk ei avaldanud neile kuigivõrd muljet; ujumiskoht, kus eelmisel nädalal suriname perekond nii lustlikult suples, hirmutas neid oma jaheda vee ja väikeste krabikestega ning tagasitee oli väsitav ja higirohke. Kõige selle tõttu, näisid nad veidi pettunud, siiski aga lõbusad ja suhtushimulised. Seda, et nad augus ei supelnud, võtsin millegipärast isikliku solvanguna.

Kuidas nad julgesid mitte olla vaimustunud higirohkest retkest umbkeelse idaeuroopa giidiga praktiliselt kuiva ojasängi ja suplusest krabidega, kuid siiski peaaegu selge veega ujumisaugus. Veidrikud...

27.09.2009

(ennelõuna)

Nädalavahetusel aset leidnud kahepäevane visiit Cayenne’i lõikas oma intensiivsuse ja elamusterohkusega siinset suhteliselt sündmustevaest elu nagu 60-se juhtarvuga välk kella seitsmest hämarust. Ja pean tunnistama, et olen pisut pimestatud. Alla on neelatud suures koguses muljeid, mis tunduvad olevat ka võrdlemisi raskesti seeditavad, hetkel näib nende mistahes moel väljendamine üpris võimatu. Küllastumus kohalikust kultuurist põhjustab justkui kapitaalset düskomforti. Siiski mitte ‘kapitaalset’ tähenduses ‘’absoluutset’’ või ‘’ulatuslikku’’ vaid hoopis ‘peaga seonduvat’ (caput=pea), nagu oleks ramminud oma mao ja söögitoru liialt tihedalt täis rammusat jõulukraami ning kogeks teatavat abdominaalset düskomforti, ainult et piiratud mahuga ‘ruumiks’ on antud juhul hoopis teadvus, mitte seedetrakt....

(õhtu)

Täna tegin siin teise katse tervisjooksu osas. Valisin veidi jahedama aja (5 p.m) ning pilt oli kohe teine: elu jäi sisse, pilt ette, lõunasöök makku ja ka tempo polnud kuigivõrd laita. Imelikul kombel olid ka mäed jahedamas laugemad - kui veider geoloogiline fenomen... :P. Peaks muidugi üritama rakendada mingit teatavat regulaarsust selle sportimise osas, aga see sõltub küllalt palju ka ‘’ametlikust tegevusest’’.

Selgus ka, et enne pimedat on väga tõenäoline kohata metsloomi, nägin agouti’d (suuremat sorti näriline) ja mingit musta kanasuurust ringipatseerivat lindu. Kohtumine agoutiga oli ka küllalt humoorikas: kui ta jooksis mu ees teele, tegin paar järsku käteplaksu, mille peale ta justkui paralüseerus ja jäi ühe koha peale kükitama, mistõttu jõudsin joostes talle üpris lähedale (ca 5 m), siis aga sai ta järsku oma lavahirmust üle ja kalpsas tagasi põõsastesse. Tee jäigi tal seekord ületamata.

Ehk siis teinekord, kui olen kaameraga ringi liikumas, üritangi aplausiga metsloomi peatada.

Kehaline koormus ja hüperventilatsioon värske õhtuse õhuga uhusid ka teadvuse veidi selgemaks, mis ehk võimaldab nüüd kirja panna möödunud nädalavahetuse essentsi.

Minu jaoks olid need esimesed Cayenne’is veedetud õhtud ja kui turulkäigud välja arvata, siis ka esimesed kokkupuuted kohaliku eluga. Tagajärgedest siis...

Leitud kesklinna mobiilsed kiirtoidukioskid. Koos hämarusega saabuvad Place de Palmier’s ümber erinevad burgeri ja võileivakaupmehed oma maanteekõlblikke köökidega. Valik on küllalt lai, ja ‘’laadaburgerid’’ maitsevad väga head ka siin. Tausta arvestades on hinnad mõistlikud, ligikaudu nagu Statoilis, ja teenindus on tore - teisel õhtul olin jubaühe putka püsikunde ning spaatlimees tervitas juba kaugelt ning kutsus jaole. Spaatlimees tegels muuseas millegi üsna veidraga - ta tegi pihvidest hakkliha. Putkades müüakse ka õlut ning paistab, et öö läbi.

Reedeõhtune Cayenne oli võrdlemisi sündmsutevaene. Toimus üleüldine oleng keskväljakul, muuseas oli näha rohkesti juusteta nurgelisi noorsande, kes ujutavad nädalavahetuseti üle linna tänavad ja baarid. Sõdurid siis, ei teagi kas mingist ‘tava’-väeosast, või leegionärid. Nad paistsid üpriski noored kuid siis meenus, et ma ise hoidsin püssi käes ju juba rohkem kui 4 aastat tagasi...

Leitud ‘suurepärased’ giidid Danteli ja Maisi näol. Ürituste toimumise osas neil aim puudus, kuid baaride asukohad olid selged, niisiis liikusimegi ühte joogikohta, kus sai hulga eurode eest tarbida cuba libret, mille põhjas oli muuseas suhkur, töötas kenasti.

Teel baari ‘Domino’ möödusime kukega I Maailmasõja mälestusmärgist, ning kohalikud teadjamehed Dantel ja Mais selgitasid, et ‘see ese seal on kuidagi seotud sõjaväelastega ja vist oli mingi värk, et mitu meest sai surma ja puha’... No tore teada tõesti.

Maiss õpetas ka, et kui kontsertile või muule taolisele üritusele ei ole lubatud oma jooke kaasa tuua, on need mõistlik värava taga ringesse sisestada. Ta ise eelistavat kanget õlut (uhkusega!), varem olla joonud rummi, aga see olnud liialt kange kraam...

Reedel läksime linna autoga, mistõttu toimus sõit Matourysse tagasi joobnult. Tasapisi nikerdades ja hoolimata sellest, et siin on mõju all juhtimise eest karistatud saamine vähetõenäoline (see ei ole vist isegi oluliselt taunitav), oli tunne väga vale. Liikuv tonnine metallese tahaks kontrollseadmete juurde siiski aju...

Laupäeval läksime linna häälega, mis osutus hõlpsamaks kui oodatud. Küllap nägime eksootilised välja.

Avastatud Cayenne’i parim vaade. Mingitlaadi küngas sadama lähedal, kust avaneb vaade nii läände (jõele), kui itta (merele), mis annab võimaluse nautida nii päikesetõusu kui ka -loojangut. Kuna oli õhtu, oli seekord käepärast vaid loojang. Lisaks on ka linn ise justkui peo peal, hämaruses küllaltki effektne vaatepilt, kuigi Cayenne tuledesäraga just ei hiilga - põhiliselt peatänava äärsed söögi-joogikohad ning mõned õhtused motoriseeritud liiklejad.

Laupäeval sattusime festivalile, kus olid oma muusikaga esindatud suuremad kohalikud etnilised grupid: saramakalased, martiniiklased, indiaanlased...

Ürituse nimi oli ‘Festival Busi Konde Sama’’. Muusika ja tants olid pöörased, kohati olid tantsijate liigutused hämmastavad, mitte ainult kiiruse ja energilisuse poolest, vaid näiteks naisterahvaste ‘ahtritantsu’ puhul ei saanud ma isegi aru, mida nad õigupoolest liigutavad - kas ainult tuharalihaseid või hoopiski puusi. Melu oli nakkav - õhk oli erutavatest tantsudest ja metsikutest trummidest justkui laetud.

Festivalilt said leitud ka esimesed kohalikud tuttavad väljaspool Danteli sõprusingkonda. Suhteliselt veidral viisil toimus see tutvumine - üks noormees uuris, mis veidra objektiivi ma olen oma digikaamerale ette monteerinud. Seletasin siis talle, et tegemist on M42 keermega objektiiviga, Pentaxile mõeldud ka muuseas, kuigi 40 aastat tagasi ning et on olemas selline pisike adapter-jubin, mis võimaldab M42 keermega objektiive Pentaxi bajonetiga ühendada. Ja muud fotomöla stiilis, et fiksobjektiivid on ikka paremad ning et autofookus on memmekatele. Siis aga lõid rahvamuusika detsibellid taas peakohal kokku ning vestlus takerdus. Hiljem aga ühinesime nende seltskonnaga ning vahetasime kontakte, nagu noortel inimestel nähtavasti sellises olukorras kombeks on. Lubasime saada kokku linnas ja kutsusin neid külla mäele dzhunglisse.

Leitud kohalik Pitsapoe analoog, kust saab öösiti pitsat, mis ei ole kunagi olnud sügavkülmutatud ega tundnud enda nahal mikrolaineid. Lisaks värskelt küpsetatud toidukraamile on saadaval ka õlu, ka öösel mõistagi.

Esimest korda kahe kuu jooksul sain tunda pohmelli. Ma ei olnud teda sugugi igatsenud.

Kui jõudsime tagasi mäele ning laadisin pildi arvutisse, oli pettumus oodatust väiksem. Selgub, et pildid värvilistes riietes tantsijatest võivad küllalt effektsed välja näha kohati ka suvalisest (läbi rahvamassi) kadreeringust hoolimata. Õnneks oli mu ‘’vaatepunkt’’ siiski veidi kõrgemal kui suurem osa peademerest.

Täna (pühapäeva) õhtul laekusid meie juurde kaks turisti, kohalikud inimesed näib. Igatahes ei olnud nad nõus vannitoakonna silme all oma sanitaartoimetusi toimetama, mistõttu pidin looma teisaldama. Sellega seoses avastasin, et kardan gekosid, kuid mitte konni.

Konna kätte võtmine ei tekita isegi mingit küsimust, aga kui hiljem kodus õhtusööki valmistasin ning pliidi kohal seinal, otse minu näo ees, tegi geko äkilise sööstu ühe pisiliblika suunas, paiskasid jalalihased mind jõuliselt selg ees vastu külmkappi.

Idee geko kättevõtmisest tundub vägagi õudne. Aga miks ometi? Kus on selle põhjendus? Gekod ei ole ju millegi poolest ohtlikumad kui konnad, vist. Ilmselt ajab mu alateadvusele hirmu nahka tõsiasi, et roomajate südames on venoosne veri arteriaalsest veidi tõhusamalt eraldatud kui kahepaiksetel.

Alateadvus näitab end vahel tõelise taignana...

Tahaksin veel lisada paar sõna oma Megasoma-korjuse kohta. Eeldasin, et ta kuivab kuidagi diskreetselt ilusaks preparaadiks, kuid kuna tegemist on siiski suhteliselt suure loomaga, hakkas temast emiteeruma küllalt tülgastavat raipelehka. Seetõttu hakkasin teda ‘’balsameerima’’: päeval, kui meenub, panen ta mõnikord aknalauale päikese kätte kuivama ja iga päev piserdan veidi ‘’OFF’’’iga. Näib, et strateegia on viimas sihile - haisvast korjusest on juba peaaegu saanud lõhnatu meene.