lisatud 21...25.12.2009

25.12.2009

Hommik tuli kuidagi väga uniselt. Eilne rikkalik jõulusöök ja jook tekitasin endiselt teatavat rammestust. Seetõttu ja kuna ka ilm oli kena otsustasin minna väikesele metsaringile.

Liikusin nagu tavaliselt mööda üht oja. See oli minu jaoks uus, kuivaperioodil temas vett ei voolanudki, mistõttu ka isegi pisut põnev. Nagu alati lootsin leida mõne 5meetrise joa või kõrvitsasuuruse kullakamaka (võrdsed väärtused...). Midagi taolist siiski mu teele ei jäänud, küll aga mõned kenad pisemad kosed, mõned koopad ja üks kärnkonn kellesugust ma varem näinud ei olnud. Nieet polnud sugugi paha väike matk ja kirsiks koogi peal oli see, et ma täna kordagi ei kukkunud. Soodne, sest ahter ja põlv vajavad veel pisut aega eelmisest korrast taastumiseks.

Kodus avastasin, et üks puuk oli mu varvaste vahel aplalt einestamas. Õnneks ta eemaldus kerge vaevaga ja panin ta põlema (lapsepõlvest külge jäänud harjumus -- siis sai koertelt ja kassidelt tualettpaberitüki või pabersalvrätikuga puuke eemaldatud ja neid põletamise teel hävitatud). Ma ei mõista selle piirkonna võlu siinsete puukide jaoks. Eesti puugid küll kunagi sinna ei pugenud.

Öö jooksul ei olnud ka ükski kana kärvanud. Jõulurahu vast.

Ka täna pühadeõhtusöök Frederici pere ja Danteliga. Laual oli kreoolipärased verivorstid. Erinevalt saksa verivorstidest ei olnud nende sees kruupe, vaid puhas vereollus, tahaks justkui öelda melaena, ja nad olid maitsestatud kardemoniga. Ma arvan, et tegemist oli kardemoniga st ja nad ei olnud sugugi halvad.

24.12.2009

Jõululaupäeva hommikupoolik sai veedetud veterinaarselt. Nagu juba mainitud, on kanadel miskit viga: eile leidsin ühe surnuna ja põhjalikumal uurimisel on paljudel alaseljal sulgedeta laigud ja haavandid.

Frederic arvas, et tegemist võib olla mingi suure kärbse vastsetega, kes naha all tegutsevad. Seetõttu palus ta mul ühe haavandiga kana kuudist välja võtta ning haava peale putukatõrjevahendit pihustada - see pidi siis teoreetiliselt vastsed naha alt väljuma sundima. Midagi sellist siiski ei juhtunud ja tegelikult ei näinud haavandid välja ka sedamoodi, et võiks eeldada mingi parasiidi esinemist naha all. Nad nägid pigem välja lamatisesarnased - nahk ja nahaalune kude oli hävinud kuni fastsiani. Suhteliselt ropp lugu igal juhul. Panime nende haavandite peale mingi kohaliku puu ( Couepia) õli, mida siin kasutatakse nähtavasti kõige ravimiseks. Näiteks nende kolevalusate sipelgate hammustuse puhul pidavat ka veidi aitama.

Igatahes, kogu selle veterinaaria käigus selgus, et ma ei oska kanu püüda. Ma ei arvanud, et nad nii raevukalt ja jõuliselt põgenevad ja rabelevad. Seetõttu pidin kutsuma appi Danteli, kellel oli ka selle asjaga parajalt raskusi, kuid kui võtsime appi liblikavõrgu hakkas asi tasapisi siiski sujuma. Palju lõbu püüdes 3*5*2.5 m ruumis ükshaaval kanu samal ajal kui ülejäänud 28 neist pööraselt tiibadega vehkides ringi lendasid ja jooksid. Dantel jutustas, et kui ta elas väikese poisina Surinames ja suured poisid tahtsid kana süüa, siis pidi tema alati selle kinni püüdma...

Hiljem käisin prominentse ornitoloogi ja tema orhideehuvilise sõbraga soos. ‘Prominentsega’, kuna ta on kohalikke linde kirjeldava raamatu üks autoreist, see raamat on riiulis mulgi. Konnasid olulisel määral näha ei olnud, kuid vesi mustas paari nädala taguse lärmi tagajärgedest. Mehed rääkisid ka, et selline nö plahvatuslik sigimine toimubki ainult kord aastas, vihmaperioodi alguses.

Toimus ka jõuluõhtusöök. Oli meeldiv. Traditsioonilised prantsuse jõuluroad - foie gras (vabandage kirjapilti, võibolla) viigipuumoosi ja hautatud sibula-asjaga jne. Ja õhtu oli vahva ka muus osas peale gastronoomia.

23.12.2009

Jõulupraad a la Montagne de Kaw:

Võta kuni 24 h maas vedelenud ja teiste kanade poolt nokitud saanud troopilise parasiitinfektsiooni kätte surnud kana ja pista suhkrukotti.

Lisa väike sületäis kuivi puuhalge

Leia tuleohtuse sesikohalt sobiv lagendik elumajadest piisavalt kaugel; aseta suhkrukott selle keskmesse.

Lisa 2...3 liitrit (100...150 spl) diiselkütust.

Garneeri vanadest pükstest rebitud diiselkütusega immutatud linase riide tükiga.

Süüta; saluteeri

Hommikupoolikul käisin väikesel metsaringil. Läheduses on üks pisike rada, mis on raiutud asimuudi järgi sirgjooneliselt kilomeetreid läbi metsa siit meie juurest kullakaevanuseni, seda rada mööda on veetud kaabel, mis kunagi võibolla kandis endas telefoniühendust. Rada ei ole veel täiesti kinnikasvanud - on kõikjal nähtav või vähemalt aimatav. Ehk siis mugav viis kõndida sügavale metsa, ilma et oleks vaja omaenda arunatukest orienteerumisega vaevata. Kaugemal nägi mets tõepoolest välja kuidagi justkui ‘ehtsam’ linnuhääli oli ka pisut rohkem, aga midagi oluliselt põnevat ma sealt eest ei leidnud.

Koju jõudnud, astusin läbi kanakuudist et vaadata, kas neil ikka vett ja toitu on ning leidsingi põrandalt vedelemast surnud kana. Praeretsept on elust.

22.12.2009

Numbritest pisut.

Prantsuse Guajaanas esineb mürkmao hammustusi aastas 50/100 000 elaniku kohta, kuid kui vaadelda eraldi inimesi, kes elavad või töötavad vihmametsas, on sagedus palju kõrgem - 600/100 000 elaniku kohta. St et iga aasta saab üks 160st vihmametsas tegutsevast inimesest mürkmao poolt salvatud. Meid on siin laagris hetkel 6, kuid peagi peaks saabuma 2 inimest veel, niiet justkui ootuspärane oleks meie rõõmsal kogukonnal kogeda ühte maohammustust kahekümne jooksul, ehk siis mitte just liialt tihti.

Hammustajaks on kõige sagedamini Bothrops spp.

Päike ei tee enam sugugi elektrit, mistõttu generaator peab käima pea kogu päeva. Frederici majas on ka mingi naeruväärselt suur elektrikulu - 500 W. Generaator suudab tekitada võimsust 1000 W, mis tähendaks, et peaksin ainuüksi Frederici maja akusid laadima 12 tundi ööpäevas, mis on ju pisut naeruväärne. Ja ma ei mõista, mis seal saab nii palju elektrit kulutada. Võin ju spekuleerida, et Cyrill, kel on neil päevil koolivaheaeg veedab terved päevad ratsutades elektrilis-mehhaanilise rodeopulliga, selle võimsus võiks olla ju vähemalt 500 W. Aga võibolla ei tarvitse ka nii palju spekuleerida.

Pärastlõunal tulid miskid ornitoloogiahuvilised turistid kes käisid ringi ja suunasid jämedaid vaatetorusid puuvõradesse. Selle tegevuse juurest tabasin nad ka suure tee ääres, kui olin parasjagu oma jooskuringilt tagasi jõudnud. Õnneks ei olnud tänane jooks väga kurnav - mu suunurkades ei olnud kuivanud okset ja suutsin veel kenasti kõnelda. Selle soodsa olukorras küsisingi siis neilt, kuidas linnuvaatlus edeneb ja kas nad teavad, et siin päris lähedal saab näha coq de roche. Nad teadsid küll. Selgus, et tegemist oli kohalikega. Aga olen üpris kindel, et nad ei ole teadlikud kohast kus saab saab soodsates tingimustes rohelise cacique’i kolooniat vaadelda...

Igatages, seoses sellega mõtlesin, et mul on siin välja kujunenud tüüpilised line’id, mida küsin turistidelt: ‘kas tahate näha coq de roche’i/patawa juga/minu pagana pilte?’

Suhteliselt naeruväärne värk, umbes samavõrd kui vedeleda sügisel 2010 igal õhtul zavoodis ja küsida kõigilt inimestelt, kellega silmside tekkib: ‘’hei, kas tahaksid näha mu liblikakollektsiooni?!’’

Jah umbes sama tobe küll.

21.12.2009

Täna puhastasin kakaoube ja tegin protsessist Frederici seebikarbiga pilte. Pildid pidid olema ‘juhendiks’ inimestele, kes Frederici jaoks Lääne-Aafrikas kakaoube kasvatavad ja koguvad. Mul ei olnud vähimatki aimu, kuidas neid seemneid puhastada. Ubade kättesaamine käis lihtsalt: kakaokaun purunes kergesti vastu maad lööduna ja seemned sai välja urgitseda lusika või sõrmedega, kuid nad olid kaetud kleepuva viljalihaga, mis tuli ka justkui eemaldada. Selleks meisterdasin liblikalõksudest üle jäänud mustast võrgust ja õue peal vedelenud lauarisust midagi suure sõela laadset ja nühkisin ja uhusin seemneid kaks tundi. Viljaliha hulk ilmselt küll mõnevõrra vähenes, kuid ta ei olnud kaugeltki kadunud. Proovisin ube pesta ka liivaga, kuid see oli äärmiselt kehv mõte, sest soovitud toimet ei olnud ja hiljem oli palju jama liivast lahti saamisega. Lõpuks otsustasin, et see tegevus on täiesti mõttetu, ja et kui see kraam korralikult ära kuivatada, siis ei ole seda viljaliha niikuinii enam isegi märgata. Pakkisin ligased seemned karpi ja sõitsin linna. Frederic ei olnud algul seemente külge jäänud viljaliha osas kuigivõrd rahulolev, kuid nõustus, et kuivatamine ilmselt lahendab selle probleemi.

Mul on pisut kõrini saanud ropust prügilehast üle voolava autoga sõitmisest, mistõttu küsisin täna Fredericilt, kas oleks võimalik muretseda meile metsa prügikonteiner, et siis ei pääseks loomad ligi prügikotte lõhkuma ja konteineri võiks ka lihtsalt tõsta pirukakongi ja teel linna suurtesse konteineritesse tühjaks valada. Seni oleme lõhkiseid prügikotte vedanud lahtiselt pirukakongis solk mööda autot eingi voolamas. Frederic ütles, et võin võtta kontori õue pealt ühe väikese konteneri ja selle kiiresti autosse pista ilma et keegi märkaks; jagame neid konteinereid seal vist teiste majaelanikega. Nüüd on see konteiner igatahes meil siin laagris. Vahva - tulevik lubab tulla vähem ropp.

lisatud 18...20.12.2009

20.12.2009

Pähapäev ja kuna kõik inimesed olid kohal oli mul võimalik minna laagrist välja. Käisin metsas, oja ääres. Pidevate vihmasadude tõttu olid ka veel paar kuud tagasi kuivad olnud ojasängid nüüdseks valgest veest vahutavad ja väikesed nired jooksid mööda kõiki mäekülgi joonistades lehekõdusse oma enda pisikesi sänge. Olid suured plaanid, kavatsesin läbi käia kõik ilusamad tuttavad kosekesed, et näha kuidas nad suurema veehulgaga välja näevad, kuid paraku kukkusin libedatel kaljudel ronides üpris õnnetult ja hakkas ka tugevasti vihma sadama, mistõttu seiklusjanu asendas tahtmine lihtsalt oma valutav keha koju tagasi lohistada. Tegelikult õnnestus mul kukkuda lausa kaks korda. Esimesel korral libisesin vetikasel kivil ning lõin allasadades vasaku sääre vastu kivi, sekundiga modustus naha alla poole kanamuna suurune verevalum, pihta oli ilmselt saanud mingi pagaa pindmine veen. Pärast seda kui olin paar minutit madalas vees aelenud ja enda haigeks meelelahutuseks pisut röökinud andis valu juba järgi ja ronisin edasi, sest tahtsin ju ometi midagi näha ka. Teisel korral murdus puuvtüvi mu jalge all ja sadasin sellili kivide otsa. Teine kord oli palju valusam ja hetkeks tundus isegi, et peangi jääma sinna vedelema ja ‘elu lõugu’ (the jaws of life), mida siinkandis ilmselt enamasti kehastavad anakondad,jaaguarid või miks mitte sipelgad, ootama jääma. Parem parasakraalne piirkond, võib ilmset öelda ka tuhara ülemine osa, oli korralikult pihta saanud ja elumahalad olid välja jooksmas ka põlvest. Läks pisut aega, enne kui kogusin end ja liikusin edasi, neljal jalal. Vaatasin kose, mille poole ma teel olin olnud, siiski üle, seejärel hakkasin lonkama kodu poole. See oli ka üpris lõbus - järskudest mägedest üles ronides tuleb teatavasti ju üpris rohkesti suurt tuharalihast rakendada ja minu omadest üks oli hetkel üpris kahetsusväärses seisukorras, võiks isegi öelda, et ta oli verest läbi imbunud lihatomp, vasardatud lihakäntsakas lihuniku vitriinis. Ja siis märja ja valutavana läbi metsa kakerdades mõtesin, et pagan, on mul kõike seda jama siis tarvis ja mõistsin, et no muidugi on. Ei ole ilu ilma valuta ja see on minu jaoks igati aktseptaabelne.

Kodus avastasin, et kivi mille otsa kukkusin oli lõiganud läbi pükste ja aluspükste. nahk oli siiski intaktne, kuid selle alla oli moodustunud lisatuhar. Mul on neid paremal pool nüüd kaks, vähemalt mõned päevad veel.

Vähemalt on millestki blogisse kirjutada, viimasest suuremast enesevigastamisloost on juba möödas vähemalt kuu...

Õhtul leidsin vannitoa seinalt eest sajajalgse, seninähtustest suurima isendi. Ja nagu ikka on sellise sissetungi eest tasuks sügavkülmutamine ja tänase eluka puhul tõenäoliselt ka reis Põhjamaale kunagi tulevikus.

19.12.2009

Hommikul saabus komplekt kohalikke turiste - noor abielupaar Cayenne’ist. Mees on pärist Marseille’st ja töötab sõjaväes IT-mehena, tegemist on kõhna mehega, kuid tema küünarvartel pungilduvaid veene nähes on selge, et Prantsuse armees teevad ka itimehed üpris palju pumpasid; naine on pärit Senegalist. Käisin nendega coq de roche’e vaatlemas. Vihmases päevas leidus siiski üks suhteliselt selge hetk, mille kasutasimegi metsaskäiguks. Linnud olid täitsa kohal ja näitasid end lahkesti ja nägijad olid selle üle rõõmsad. Kui olime teel tagasi auto juurde hakkas küll vihma sadama, aga õnneks oin pistnud kotti ühe kilepontsho ja ühe vihmavarju, mille rüütellikult turistidele loovutasin. Mind hoidis peaaegu kuivana jope. Noorpaar palus, et teeksin neist mõned pildid, kuid samas tundsid nad end kaamera ees justkui üpris ebamugavalt ja pidin need mõned kaadrid varastama kuidagi pooleldi ‘hõlma alt’, et vältida pildistatavatel näokrampide tekitamist.

Kuna ilm oli loodusturismiks suhteliselt sobimatu hängisime turistidega nende majakeses ja näitasin neile pilte. Oli meeldiv ajaviide mullegi, kuna nad olid sõbralikud, mees rääkis veidi inglise keelt ja neiul oli kena tagumik.

Õhtupimeduses ilmus õuele naabrionu saekaatrist, kes tõi suure pangetäie mangosid.

Veidi hilisemas õhtupimeduses saabus ka kaks noort teadlast, kes töötavad siin P. Guajaanas. Jäi mulje, et noormees uurib metsa (ökologia siis vist) ja neiu uurib sipelgaid. Täna öösel olin neile aga teejuhiks meie ‘tagahoovis’ ehk siis u 500 me kaugusel asuvasse sohu, nad olid nimlet huvitatud ka konnadest. Konnalaulu oli kuulda küll, aga see ei oud kaugeltki nii pöörane kui paar nädalat tagasi, kui ma seal viimati käisin. Teadurid ütlesid, et see oli ka ootuspärane, sest äärmuslikult vali laul pidavat kaasnema ‘plahvatusliku sigimisega’, mis kestab lühikest aega, nagu plahvatused ikka.

Öises metsas orienteerumine sujus vähemalt esialgu segi üllatavalt kenasti. Sai kohatud mitmeid suuri ämblike; ühte hiiglastlikku musta ämblikulaadset, kel olid skorpionilaadse sõrad, aga puudus astel; krabi; mõningaid konni ja lambi valgusvihus ka helkivaid silmi, mis pärast mõningast arutelu arvati (haritult) kuuluvat kaimanile. (üritasin siinkohal vabatõlkida eesti keelde väljendit ‘’educated guess’’). Tagasiteele asudes ei õnnestunud seda rada, mida mööda sohu tulnud olime enam leida. Mul on sellega päevavalguseski raskusi olnud, niiet see ei olnud kuigivõrd üllatav. Eelmainitu tõttu tuli soost lahkuda sirgjooneliselt asimuudi järgi; see sujus tõrgeteta ja jõudsime peagi tee peale.

Esimene öine metsaskäik oli päris mujetavaldav ja ka esteetiline: üles suunatud taskulambi valgusvihus sätendavad läbi lehestiku pudenevad rasked vihmapiisad, madalas vees ringi sumpavate kaaslaste lampide kiired paistmas läbi tiheda taimestiku ja joonistamas udusse helendavaid koridore. Kaunis, kaunis.

18.12.2009

Ameeriklased lendasid täna koju. Naljakal kombel kestab lend siit üle Kariibi mere Miamisse umbes sama kaua kui lend Pariisi, aga selles on süüdi arvukad vahepeatused erinevatel saartel: Guadalupe, Martinique etc. Lennujaama sõitsime kahe autoga, kuna pagasit oli palju. Ka üks turistidest sõitis minuga koos pirukaautos. Rääkisime militaatiast, Ameerika meditsiinisüsteemist ja jumal teab millest veel. Ääretult vahva on ikka aegajalt saada võimalus rääkidaga kellegagi mõnes keeles mida mõlemad vähemalt rahuldavalt valdavad. Mitte, et see oleks midagi uut minu jaoks, aga kinniutst sai teadmine, et USA meditsiinisüsteem on ikka pagana pöörane. Näiteks pärast pensionile jäämist tuleb hakata ise oma tervisekindlustuse eest maksma (seni maksab tööandja), ja kuigi Bob’i töö on suhteliselt hästitasuv maksab ta siiani mõned aastad tagasi Arlene’ile tehtud ablatsiooni eest (teatav invasiivne protseduur teatava arütmia raviks..). Ühtlasi küsis Jan (proua kes minuga koos pirukas sõitis), kas Eesti sõduritel Afganistaanis on ikka kuulivestid. olin üpris sõnatu sellise küsimuse peale, aga suutsin siiski välja pobiseda, et ilmselt on olemas mingi suhteliselt standartiseeritud NATO varustus ja et meie poisid ei ole seal päris vibudega. Umbes sarnase ignorantsuselaenguga oli ka küsimus, kas mu Eestis tehtud juhiload kehtivad siin, või pidin uued tegema, aga tegelikult on selline teadmatus ilmselt üpriski mõistetav või vähemalt on võimalik sellega leppida. Igatahes ei suutnud ma selle peale kuidagi solvuda, pigem andis see mulle ingi veidra üleolekutunde mida mingil veidral põhjusel pea kõik maailma inimesed tunnevad Ameeriklasega kõneldes. Siiski ei olnud nad ebameeldivad inimesed, pigem isegi väga meeldivad. Ja nendega oli kerge vestelda - ei olnud isegi alati tarvis kõiges ühel arvamusel olla.

Pirukaautol oli aga miski üpris halvav tehniline rike. Võime kiirendada ja mägedest üles ronida oli kuhugi kadunud ning selleks, et lennujaama sõites Fredericil sabas püsida vägistasin masinat kohati teise käiguga 70 km/h. Õnneks jõudsime siiski kohale. Hiljem viisime masina remonditöökotta ja selgus, et probleemi põhjuseks oli mingi defekt gaasitrossis.

Aja, mis kulus auto parandamisele veetsin ma kontoris: tarvitasin internetti ja käisin postkontoris. Meeldiva üllatusena leidsin postkastist kirja Sõbralt ja elektroonilisest postkastist kirja Sõbralt, kellega ei ole juba mõnda aega kontakti olnud. Ja kõndides postkontorist nurgapealse poe poole märkasin inimesi taevasse vahtimas. Suunasin siis ka oma pilgu üles ja nägin raketistarti - jäme valge kaarjas sik-sakitav valge juga, mille taevapoolses otsas võis veel eristada pisikest valget kosmosesõidukit (P. Guajaanas asub Euroopa ‘kosmosekeskus’). Et ma seda raketistarti nägema juhtusin oli naeruväärselt hea juhus, sest kui pärast seda läskin poodi ja väljusin sealt viie minuti pärast oli taevasse maalitud kaarjas auru(jää)triip juba pea täiesti nähtamatuks hajunud.

Pärastlõunal tõime auto remonditöökojast ära ja asusime koduteele. Pidin käima läbi ka poest (hiinakast), et osta toitu endale ja pesupulbrit.

Kuna auto oli jälle tagasi saanud oma (minu meelest) arvestatava jõulisuse ja ka teeääri oli hiljuti pisut puhastatud, nii et kurvid paistsid läbi pareminin kui tavaliselt, siis nautisin sõitu tõeliselt, st sõitsin kiiresti. Ja see oli tõeliselt lõbus, sisikond sai erinevatle hetkedel venitatud igas kujutletavas suunas, kuid ühela hetkel päris palju enne kodu jõudsin järsku järgi ühele autole. Lähemalt sain aru, et tegemist on Fredericiga ja mõtlesin: ‘’#%/?!’’, kuna tal oli olnud suhteliselt suur edumaa ning oli selge, et olin talle järgi jõudnud üpris kiiresti aga ta ei öelnud hiljem selle kohta midagi. Igatahes, kui olin talle järele jõudnud liikusime edasi konvoina. Vahetult enne kodust teeotsa oli tee sulgenud langenud puu. Mööda teepeenart ja osaliselt läbi peenemate okste pugedes oli siiski võimalik mööda sõita. Frederic palus mul siiski minna tagasi ja ühe sõiduraja vabaks raiuda, kuna Florence pidi sõitma koju hilja öösel ja pimedas läbi kraavi ukerdamine ei oleks kuigivõrd lõbus. Ta arvas, et võin abiks kaasa võtta ka Danteli, kuida ma arvasin, et saan paari oksa raiumisega ka ise hakkama. Praeguseks istub matsheete juba päris hästi käes ja ‘olukord’ teel lahenes umbes kahe minutiga. Kui olin viimaseid oksi raiumas, sõitis mööda üks mikrobuss, mis kandis koolibussimärki. Aknast pistis pea välja meeldiv noormees ja ütles: ‘merci beaucoup!’, kuna mu välimusest oli selge, et minu näol ei ole tegemist mingi kohaliku maanteeamaeti töölisega vaid lihtsalt altruistiga (tegelikult siiski altruisti - Frederici käsilasega eksole), naeratasin ja vastasin: ‘’mua-hah’’. Kui üks sõidurada oli kenasti vabaks raiutud riputasin allesjäänud puu külge numbrimärgi, mis mul piruka kongis vedeles (korjasin selle kunagi tee äärest üles. ei tea miks ega tea ka kas see on illegaalne tegevus...). Igatahes leidsin seda tehes, et olen pärs pagana vaimukas ja mõtlesin, kuidas keegi leiab tee peal vedeleva puu ja selle tüvesse kiildunud üksiku numbrimärgi ja mõtleb hämmaldusega: ‘’kus on ometi ülejäänud auto?!’’

Õhtupimeduses istusin oma terassil, lugesin kirju sõpradelt ja Bukowskit ja põletasin veinipudelisse pistetud küünalt, sest see on ilus ja siin ei ole ühtegi douchebagi, kes ütleks mulle, et see on klishee. Päeva väikesed detailid tõid üllatavalt palju rõõmu.

Aga kardan, et kui muutun õnnelikumaks, siis muutun ka ühtlasi idioodiks. See on ju teatavasti ka üks klishee. Küünilisus ja bitchimine on ju ometi inimintelligentsi tipp eksole.

17.12.2009

Liisa sõitis täna tagasi Eestisse. Vaadates teda asju pakkimas tuli endalgi justkui tahtmine pisut koristada. Panin raamatud riiulis kenasti ritta.

Bob on juba küllastumiseni liblikaid kogunud ja täna veetsid ameeriklased niisama mõnusasti aega, veiniga. Mingil pärastlõunasel hetkel tõid prouad mulle suure vorsti, ütlesid selle olevat ‘summersausage’, ma ei tea kas nad tõid selle kodust kaasa ega miks. Aga kena zhest neist igatahes, söön vorsti meeleldi.

Üldjoontes puhkepäev - lugesin Bukowskit ja käisin jooksmas.

16.12.2009

Hommikul käisin liblikalõksudesse uusi banaane panemas. Ühest lõksust leidsin väiksemat sorti Morpho, kelle tiibade servad olid juba pisuta sakiliseks rapsitud, mistõttu otsustasin ta lasta vabadusse. Selgus aga, et selle putuka arutus peas oli lõksus istutud aja jooksul end sisse seadnud Stockholmi sündroom. Ta klammerdus mu jopeesisele, ega soovinudki enam lennata. Lennata ‘vabadusse’.

Turistide maja oli endiselt sipelgate rünnaku all. Lõpuks sai kogu maja ümbrus robustse kemikaliga üle piserdatud. Bob tahtis ka sipelgate rada mööda nende pesa asukoha välja nuhkida ja siis selle keemiaga läbi immutada. Tundus kuidagi väga ameerikalik mõttekäik.

Muuseas tegemist ei ole üldsegi ebameeldivate inimestega, tahan rõhutada.

Täna tegime ka viimase valguspüügi Bobiga. Dantel naases Surinamest ja oli ka kohal valguspüüki mehitamas.

lisatud 13...15.12.2009

15.12.2009

Hommikuks oli planeeritud coq de roche-i-vaatlemine ameeriklastega. Paraku hakkas vihma kallama ja olukord metsas osutus turismiks sobimatuks. Et väljasõit ei oleks täiesti mõttetu viisin nad cacique vert’i (suured laululinnud, ehitavad rippuvaid sokjaid pesi) kolooniat vaatama, linnud end vihma tõttu küll ei näidanu, kuid vähamasti ei tarvitsenud effektsete pesade vaatamiseks soojast ja kuivast autokliimast väljuda. Drive-in linnuvaatlus justkui.

Kuna linnud jäif elusana vaatamata näitasin neile fotosid ja kuna nad emiteerisid piisavas koguses ja piisavalt siiralt kõlavaid ah-oh-e ja muid elamus-häälitsusi, siis kirjutasin neile ka mõned pildid koju kaasa võtmiseks plaadile. Leppimisime siiski kokku, et neil pole õigust neid fotosid oma nime all National Geographicus avaldada. sest mu suurim hirm on, et NG tuleb ja varastab minu suurepärased loodusfotod ja teeb nendest kalendri või midagi.

Pärastlõunal tabas turistide maja sipelgate invasioon. Paari tunni joksul olid sipegad vallutanud peaaegu poole majast ja pealevool oli endiselt tugev. Piserdasin sipelgate radu maapinnal ja maja välisseinal kemikaliga, mida kasutame termiiditõrjeks ja üritasime juba majas olevaid sipelgaid välja pühkida; võrdlemise vähese eduga. Seetõttu tuli turistid evakueerida teise majja ja homseks on planeeritud vihasem ning suuremahuisem keemiarünnak pealetükkivate putukate vastu.

14.12.2009

ärjekordne valguspüügiöö Bobiga. Täna mitte eriti saagikas, kuid kindlasti mitte kehv. Võibolla ei olegi ülevoolav saagikus hea, sest Bob kurtis niigi, et kodus ootab sirutamist ja seadmist piisavalt liblikaid, et sisustada kõik tema elu õhtupoolikud.

Täna tuli linale siiski üks mardikas, keda ma varem näinud ei olnud - arlekiinmardikas, võiks vast öelda eesti keeles. Tegemist oli umbes 5...7 cm pikkuse keha ja ebaproportsionaalselt suure esimese jalapaariga putukaga, kes olevat Bobi sõnul mingi entomoloogiavarustust müüva kataloogi kaaneloomaks. Seetõttu nimetas mees seda ‘Bioquip beatle’-iks.

Täna ei saanud ma lõksu maha võttes ühegi herilase käest nõelata. Milline pöörane õnn.

13.12.2009

Hetkel on meil siin kolm ameerika turisti: Arlene, Jan ja Bob. Bob on entomoloogiahuviline kinnisvaramees ja tema naine ning naise õde on üldiselt loodushuvilised entomo-groupie’d, kes ühinesid temaga selleks püügireisiks.

Täna käisin daamidega Cacaos. Olen kirjutanud sellesse külla viiva tee kahetsusväärsest seisukorrast; ameeriklannade jaoks oli see täiesti üle mõistuse käiv, kuidas keegi nende aukode osas midagi ette ei võta. Võimestunud kodanikena oleksid nemad igatahes juba ammugi kaevanud valitsusele.

Osad metsas olevad liblikalõksud olevat ameeriklaste jaoks teest liialt kaugel ning nad ei taha maohirmus nende juurde minna. Soovisid, et ma liigutaksin lõksud teele lähemale ,aga rääkisime asjast Fredericuga ja otsustasime, et ega ikka ei liiguta küll - lõksud said algselt ju paigutatud eesmärgiga püüda liblikaid, mitte võimaldada ‘drive-in’-juurdepääsu neile. Mõnikord, kui tahad püüda vihmametsast liblikaid tuleb minna vihmametsa. Elu...

Tasapisi kogusid turistid siiski ka julgust ja läksid ka põõsaste vahel olevaid lõkse uurima. Universum lahendas olukorra valutult.

Meil üpris kodu lähedal kasvavad veidrad seened, mille viljakeha näeb välja nagu punane võrkjas sfäär ja lõhnab nagu roiskuv raibe. Nende viljakehade eluiga on üpris lühike - langevad peagi kokku, kuid täna õnnestus neid tabada soodsal hetkel ja klõpsida mõned pildid.

Valguspüügiöö oli pööraselt saagirohke, suuri ja effektseid ööliblikaid sadas maha nagu konni Vanas Testamendis. Ja kui Bobil olid need juba olemas saime nii mõnedki koguda ka enda jaoks. See on küll vastuolus mõnede asjadega, mida olen varem kirjutanud, kuid nüüd on tasapisi moodumas mu oma liblikakogu. Inimesed ei olegi ju loomult kuigivõrd järjepidevad. Kogumise alustamisele kallutas mind teataval määral lahenduse saabumine probleemile, mida nende liblikatega peale hakata, kuidas neid seada jne. Pealegi sünnitab valguslõksu mahavõtmisega tüüpiliselt kaasnev herilaste (kep’ide) poolt nõelatud saamine mõrvarlikke kihki, mida saab siis nende ilusamate ja värvilisemate klassikaaslaste peale välja valada. Võimalik, et herilased ja liblikad kuuluvad üheskoos ka mingisse võiksemasse struktuuriüksusesse, aga see ei ole teema millel spekuleerimine asetaks mind tugevale jääle.

lisatud 06...11.12.2009

11.12.2009

Saabusid ameerika turistid ja Frederic. Nende lennujamast siia toomine osutus üllatavalt keeruliseks operatsiooniks, kuna lennufirmad on ju vahel liigoptimistlikud saabumisaegade välja mõtlemise osas. Masterplaani kohaselt pidi Frederic saabuma kell kolm pärastlõunal ja tulema koju mäkke. Siis pidime tavapärasel ajal (ene pimedat) panema üles valguspüügi, Frederic pidi ise jääma seda valvama ja Liisa ning mina sõitma kahe autoga lennujaama turistidele vastu, kuna neid oli kolm ja neil oli palju pagasit...

Kuna aga Frederici lend hilines veidi, kujunesid asjad pisut teisiti. Frederic ja Liisa saabusid Kaw mäele (koju), kui pimedus oli minutite kaugusel. Laadisin varustuse pirukasse ning läksin valguslõksu üles panema. Hakkas tugevalt vihma sadama, avastasin, et mu jope on peaaegu täiesti veekindel - ainsad nõrgad kohad on need augud, kust väljuvad kehaosad. Paarikümne minuti pärast asus tõi Liisa Frederici ja Cyrilli valguslõksu juurde ning asus ise teele lennujaama suunas. Siis tuli Fredericil idee, et Florence, kes umbes sel ajal linnas tööpäeva lõpetamas oli võiks ju minu asemel lennujaama sõita ning läks koju, et talle helistada, kätte ta Florenceit igatahes ei saanud ja pool tundi hiljem asusin pirukat läbi vihma ja udu lennujaama poole suruma. Oli üpris meelelahutuslik sõit - kohati miniatuurne nähtavus ja teele langenud puud, päris palju tuli ka triblada ümber teel olevate madude ja puuokste, mis nägid välja nagu maod. Kui jõudsin lennujaama leidsin Liisa ja turistid juba eest ootamas, õnneks ei olnud nad seda teinud veel kuigi kaua.

Kogu see udu ja vihm lõid ideaalsed tingimused valguspüügi jaoks - lina oli tihedalt ööeluga täidetud. Tulid ka mõned elukad, keda ma varem näinud ei olnud: mingi suur mardikas kelle kohta turist Bob ütles ‘waterbug’ ja kes pidavat valusasti hammustama ja teine üpris pika kehaga mardikas, keda arvasime olevat Titanus - suurima mardikaliigi esindaja...

10.12.2009

Lõpuks ometi sain pildile värvilise konna, kellelaadseid olen juba 4 kuud edutult tabada üritanud. Püha Graal on käes - mul puuduvad edasised eesmärgid. Seni on need elukad alati liiga kiired olnud, aga täna kohtasin üht otse õuel, kus puudusid peitumisvõimalused. Sain võimaluse võrdlemisi rahulikult tema pihta välke tulistada ja ta välimust ka lähemalt uurida - näib et ta alaseljal on nääre, mis eritab (mürgist) lima, mis siis peaks ilmselt katma kogu naha. Tegemist ei ole ilmselt konnaga, keda tasuks üritada printsiks lakkuda.

Kogu päev sadas vihma ja kõikjal laiutavad loigud. Seoses naeruväärse niiskuse ja jalgupidi lompides platerdamisega on kohati täitsa jahe.

Õhtul enne pimedat käisin kodulähedases soos, mis oli ootuspäraselt veega täitunud ning seetõttu muutunud ka tõeliseks konnaparadiisiks. Konnade laul oli lausa valusalt vali, kõlas nagu tuhat autoalarmi. See kõrvulukustav lärm ja saabuv hämarus muutsid sooskäigu tõeliselt õõvastaks kogemuseks - tundus, et hüpoteetilisel anakondal oleks nii visuaalselt kui akustiliselt varjatuna liiga kerge ligi roomata ja minu tuleviku osas oma tahtmine saada ja see tunne oli mõistagi ebamugav. Looduse kohalolu oli sel hetkel minu jaoks talumatult intensiivne - lasin jalga. Enne jõudsin siiski kohata ka kilpkonna, kes minu kohalolu märgates häguses vees kaugemale sõudis. Peaks kunagi keskpäevasel ajal, kui päikesevalgus hirmud kontrolli all hoiab, tagasi minema, sest see koht nägi siiski pööraselt effektne välja. Tõeline tükk Amazoniat.

Ilmusid naeruväärselt arvukad väikesed sipelgasarnased putukad, kes lendasid tuppa ja terassile, pugesid näkku, juustesse ja särgikaelusest sisse ja hammustasid ka justkui, mitte küll väga valusasti, aga ebameeldivalt. Neil putukatel oli ka üks tähelepanu vääriv veidrus - nad kaotasid oma tiibu, st need pudenesid neil seljast ja jäid igale poole vedelema.

09.12.2009

See siin ei ole mingi betoon-dzhungel, vaid tõeline lihast ja luust, või oleks ehk korrektsem öelda puust mets, kus suurte vihmasadude ajal langevad puud doominokividena. Kuna varsti on tulemas turistid, kes tahavad lõksudest liblikaid korjata, käisin täna lõkse üle vaatamas. Selgus, et vähem kui kuu aja jooksul olid kaks tükki neist juba alla sadanud. Üks katkenud paela tõttu ja teine seetõttu, et puu mille küljes ta rippus oli maha sadanud. Õnneks on lõksud riputatud madalale ega saa maha kukkudes liiga palju viga.

Pärastlõunal saabusid banaanid, panin nad peenelt fileerituna lõksudesse. Ühe lõksu lähedalt leidsin magusalt lõhnava tundmatu puuvilja. Lõikasin ta pooleks, leidsin seest kivi, mistõttu diletantlik välibotaanik minus julges spekuleerida, et tegemist võiks olla ‘luuviljalisega’. Pooled panin koos banaanidega lõksu söödaks. Ma ei imestaks, kui paari päeva pärast oleks see lõks lõhkemiseni värvilisi liblikaid täis. Ei ma ei imestaks sugugi.

Kui olin lõksude ettevalmistamisega peaaegu lõpetamas, hakkas tugevasti vihma sadama. Redutasin mõnda aega võsas, kuid siinsed puud paraku ei konkureeri vettpidavuse osas kuuskedega. Kuna ka taeva hallusel ei näinud olevat piiri otsustasin jalutada koju tagasi. Kohtasin musta (tumedat värvi) madu, kes oli piisavalt pikk, et katta tee kolmveerandi osas (ca 1,5...2 m). Mul ei olnud sugugi tahtmist mööduda temast vabaks jäänud veerandit teest kasutades, kuna see manööver oleks mind asetanud ebamugavalt lähedale tema ohtlikule otsale, ‘business end’-ile. Minu lihtsustatud käsitus madude morfoloogiast: ohtlik ots, tüvi/põhimik, ohutu ots.

Enne seda kui jõudsin hakata temast üle teivashüppama või mingil muul pööraselt mõistlikul viisil teda kui hirmuäratavat takistust ületama, tõstis ta õnneks pea, tegi väikese ‘’zzzhh!’’-häälitsuse ja siugles võssa.

Õhtul kirjutasin mõned postkaardid. Oli igavesti tragikoomiline ettevõtmine: kuna niiskus on pugenud kõikjale kleepusid pildid iga pinna külge, kuhu nied toetasin, tint kippus laiali voolama ja avastasin, et postmargid, mis olin viimasel linnaskäigul ostnud olid omavahel kokku kleepunud.

Elu õppetund: veealustes tingimustes on mõistlik tarvitada vees mitte lahustuvaid materjale.

08.12.2009

Platsidel, kus käime öiseid valguspüüke tegemas on sellised sõrestik-hurtsikud, millele saab presendi peala tõmmata moodustades nii varjualuse, kuhu saab pugeda vihma ja lihtsalt öösel kaela sadeneva niiskuse eest. Täna käisime ühte neist hurtsikutest kohendamas, said paigaldatud mõned põikitoed ja läbipainduva katuselati kõrvale seotud toeks uus. Selline hüperkonservatiivne ehitusstiil - mädanevate ja termiitidest näritud postide ja talade kõrvale või toeks saavad pandud uued, nii et raskus vanade õlul veidi kergeneb ja nad saavad oma noore sõbra kõrval väärikalt tolmuks kõduneda.

Liigne romantika hurtsikurenoveerimise üle..?

Avastasin, et sugugi mitte pisike puu oli langenud ühe turistidele mõeldud maja peale, seda mitte küll oluliselt lõhkudes, kannatada olid saanud vaid mõned vihmaveetorud. Raiusin oksa, millega puu vihmaveerenni alla üritas tirida matsheetega läbi ja vabastasin räästast ja sellega piirdusingi, sest tegemist on suhteliselt suure jämeda puuga, loodan, et kusagilt ilmub kunagi siiski mootorsaag ja ei tarvitse hakata seda puud matsheetega tükeldama.

Mu koduterassi serval kasvab üks puu, mis õitsemise ajal meelitab ligi palju koolibrisid, kes on sel ajal fotograafile tavalisest kergemaks saagiks, praegu aga kannab see puu piklikke kaunakujulisi vilju, mis näevad hämaras välja nagu okstelt rippuvad puumaod ja pimedas nagu pahatahtlikud okstelt rippuvad puumaod. Nende kaunade sees on muuseas valge ollus, mis on tinglikult öeldes söödav - magus aga kuidagi ebameeldivalt puine ja villane.

07.12.2009

Põletasin oksi. Veenmaks tuld liikuma mulle soovitud suunas kasutasin veidi bensiini. Effektsed plahvatused, mis täitsid metsaaluse villa põlemise lõhnaga. Käed ja küünarvarred kaotasid osa oma karvastikust; habe ei saanud siiski kuigi korralikut aetud.

06.12.2009

Nädalavahetusel sai käidud linnas turul, hiinakas söömas nagu ikka. Laupäeva pärastlõunal ka rannas. Ilm oli küll veidi pilvine, kuid kaugeltki mitte sedavõrd kui meil siin mäel. Päike töötas ja ookean oli ujutav, kuigi endiselt minu jaoks ebameeldivalt soolane. Võibolla muidugi ei tarvitse oma ümbritsevat keskkonda neelata, aga mul näib see paratamatult ujumisega kaasnevat. Mingi teatav respiratoorne ‘väljakutsutus’ küllap.

Pärast nelja kuud püsinud arvamust, et mu telefon siin ei tööta, avastasin, et töötab siiski. Natuke naeruväärne. Igatahes seoses vastavastatud sidevõimekusega helistasin ka kunagi ammu folkfestivalil kohatud noortele inimestele, kes osutusid siiski hõivatuks mingi tantsushow vaatamisega. Minu kaotus.

Liisaga läbi linna kõndides möödusime kolmest naisterahvast, kes näisid olevat proffesionaalsed kaaslased, või kuidas nüüd öeldagi, igatahes kandsid nad vastavat vormiriietust ja etendasid asjakohast pantomiimi. Öeldakse, et raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi, aga üpris tihti on ju pealkiri siiski kaanel kirjas...

Igatahes üks tüüpiline ‘lõunamaa linna’ komponent, mis seni oli kuidagi märkamata jäänud.

Täna, koju tagasi jõudnuna, pesin pesu ja mängisin samal ajal Cyrilliga võrkpalli, kuigi õigem oleks vist öelda, et üritasime sööta palli edasi-tagasi. Üritasin justkui mängida treenerit ja hoolimata minu piiratud pedagoogilisest talendist ja ühise keele puudulikkusest suutsin end veenda, et nägin vähemalt veidi progressi. Järgmisel nädalal pidid poisil olema võrkpallivõistlused, päris vaimukas oleks ju etendada 90ndate spordifilmi laadset imepärast treeningperioodi koos tüüpiliselt kaasneva munajoomise ja trepijooksuga. Ma küll kahtlen, kas Cyrillil on tahtmist lihtsalt minu meele lahutamiseks midagi nii veidrat teha. Seoses sellega meenub, kuidas ma ise kooli ajal eelmisel päeval enne kergejõustikuvõistlusi ‘harjutasin’ liivahunnikusse kaugushüpet ja sprintisin mööda koduteed...

Ka üks naljakas kohtumine faunaga. Hakkasin ühes turistide majas lambipirni vahetama, kui nägin vana pirni küljes istumas konna. Veidraks tegi tema sealt leidmine tõsiasi, et lamb rippus pooleteise meetri pikkuse juhtme otsas sarika küljest ja ainsad võimalikud teed konnal selle peale saamiseks olid kas mööda juhet alla ronimine või rohkem kui meetri kauguselt pinnalt kaskadöörlikult hüppamine. Ja ta ei tahtnud ka pirnist kuidagi lahti lasta. Keerasin vana pirni noos konnaga välja ja viisin õue; konna pirni küljest eemaldamiseks pidin seda üpris energiliselt sakutama.

Mu sinine t-särk oli juba pikemat aega salapäraselt kadunud. Ma ei mäletanud kuhu ta võis jääda, kahtlustasin ulakaid koeri - arvasin, et küllap nad lohistasid selle kuhugi maja alla ja rebisid oma haiglase meele lahutamiseks peenikesteks ribadeks, et peletada suust roiskunud opossumiraibete ebameeldivat maitset. Aga täna leidsin oma särgi üles. Vedeles teine Frederici maja kõrval ajatooli seljatoel. Mõnda aega tagasi, kui seal ühte kuivanud puud maha raiusin olin vist palavusega särgi seljast võtnud ja sinna unustanud. Praeguseks oli talle osaks saanud palju vahetuid kliimakogemusi, mistõttu ta lõhnas nagu ookean ja oli kuidagi rohekamat sinist värvi kui ma mäletasin.

04.12.2009

Hommikul käis meil külas Bernard, kes lennult lahendas elektriprobleemi ühes turistidele mõeldud majas, kus osa majast oli püsivalt pimendatud. Selgus, et mingi jubin (kaitse) oli ära küpsenud. Mureks polnud siiski põhjust sest fooliumist sai kerge vaevada meisterdada asendus-jubina. Pagan, sel mehel peaks olema oma taustamuusika, midagi a-rühma- või mcguyverilaadset.

Käisin Cyrillil koolis järel, ühtlasi hüppasin läbi postkontorist - sain kätte Krisostomusest tellitud raamatu (oli Muhvilikku rõõm paki saabumise üle) ja kontorist, kus pidasin andmesidet.

Pärastlõunal tegin jällegi tuld. Aus olles peantunnistama, et tule üles saamisele eelnes arvukas plahvatuste ja lühiealiste leekide seeria. Selle märja risu kuivatamiseks ja süütamiseks on siiski vaja ka sületäit kuivi puid, ainult kergestisüttivatest süsivesinikest ei piisa.

Ja nüüd, istudes laua taga ja kirjutades seda sissekannet, märkasin, et üks palvetajaritsikas üritab mu t-särgi varrukast sisse pugeda. Kõditas teine seal õlavarre kallal tükk aega, mõtlesin algul, et sääsed kiusavad ja üritasin neid käeviibetega peletada, siis aga vaatasin ja nägin tooli käetoel palvetajaritsikat. Nojah, vähemasti need elukad ei hammusta, vist. Nüüd on ta sügavkülmas - hind, mis tuleb kõigil effektse välimusega putukatel tasuda eluruumidesse tungimise eest.

lisatud 29.11 ...03.12.2009

03.12.2009

Üritasin põlema poputada üht oksarisuhunnikut, kuid enne kui õnnestus tekitada piisavalt kuum tulekese, mis kogu hunniku kuivataks ja siis säraküünlana lahvatama paneks, algas tugev vihmahoog, mis noore ja nõrgukese tule päris ära kustutas.

Kõduneva risu hunnikutest tuleb välja parvede kaupa väikesi kärbselaadseid elukaid, kes kipuvad ninna, silma, suhu ja juustesse, tekitades sellega palju ebamugavust. Mõte sellest, et mingid elukad lähevad minu sisse on üpris tülgastav, minu jaoks.

Õhtul üritasin vaadata televisiooni, Frederic mainis kunagi, et kuidagi on võimalik lülitada asi ümber inglise keelseks aga täna mul see küll ei õnnestunud. Võibolla on selleks mingi eriline menetlus, näiteks lõikad ööpimeduses opossumil pea otsast, tantsid veidi aega loitsudes ümber tema korjuse ja jätad ta siis kuivatusruumi põrandale vedelema. Näiteks.

Siiski leidsin ühe kanali, kus ei olnud prantsuse keeles dubleeritud, vaid kasutati subtiitreid. Paraku aga näidati sellelt kanalilt ‘’Alf’i’’, mis tundus lõbus ainult väga piiratud perioodi vältel.

02.12.2009

Pesin puhtaks veel mõned päikesepatareid ja veesoojenduspaneelid (ma ei tea kuidas neid seadmeid oleks korrektne nimetada), pärast seda jätkasin eile alustatud risu põletamist. Mitte eriti üllataval kombel on kolm kuud seisnud oksahunnikutesse asunud elama mitmesuguseid loomi. Tõstes tulest puutumata jäänud kraami lõkke keskmesse kohtusin rästikuga. Õnneks ei näidanud ta üles mingit agressiivsust - küllap oli tule ja suitsu tõttu veidi segaduses ja shokeeritud. Näitas end veidi aega, piisavalt kaua, et jõudsin jooksuga tuua kaamera ja klõpsida paar pilti ja puges siis tagasi risuhunnikusse, vaid umbes pooleteise meetri kaugusele tulest. Kuna madu tundus suur, hirmus ja mürgine, vajasin enda mugavalt tundmiseks enda ja tema vahele pikimat käepärast olevat fookuskaugust - 300 mm-t ja sellest tulenevalt ei voola saadud kaadrid just üle teravussügavusest. Siiski uus loom minu kollektsioonis, pealegi on pisukese ebateravusega kergem leppida, kui maohammustusega näkku, leian ma.

Paistab, et selle rästiku strateegia sarnaneb üldjoontes Eestis ringi roomavate nastikute omale, kes munevad kõdu sisse, kompostihunnikutesse - keskkonda, kus käärimine hoiab munad soojas. Tuli ei olnud väga suur, lootsin, et rästikul ja hüpoteetilisel järgmisle põlvkonnal on piisavalt aega evakueeruda. Kunagi oli meil kodus jaanipäeval selline intsident, et süüdatud lõkkest roomasid iga ilmakaare suunas välja nastikud. Ilmselt toimus täna siin midagi sarnast, end näitas isegi üks ühik tõendusmaterjali selle hüpoteesi toetuseks. Õhtul kutsus Ruth mind oma majja appi, tavaliselt on neil juhtudel probleemiks mingi elukas, mistõttu eeldasin, et ka sel korral. Ruthi juttust püüdsin kinni sõna ‘serpent’, keda siis tema osutamise peale tualetipoti kõrval ka silmasin. Elukas, kes seal kerra tõmbunult lamas oli päeval risuhunnikus nähtud mao värviskeemi osas täpne, kuid mõned korrad vähendatud koopia, mis andis alust kahtlustada nende vahel põlvnemissuhte olemasolu. Kuna tegemist oli, vähemasti minu semi-haritud hinnangul, mürgise maoga, valmistusin tema teisaldamiseks põhjalikult: pikad püksid, saapad, jope ja töökindad, kuid sellest hoolimata oli tegemist üpris kõhtu lahtistava ettevõtmisega. Kõik siiski sujus kenasti - viskasin mao kepiga ämbrisse, siis aga avastasin, et olin tema ronimisvõimet pisut alahinnanud, aga õnneks oli Ruthil käepärast mingi kaas, millega sain rästiku kõrgustesse püüdlused piirata. Viisin mao majadest umbes 150 meetri kaugusele ja kallutasin metsa alla. Loodan, et siinne siugkond hindab seda järjekordset mätta materdamata jätmist ja hoiab ka edaspidi oma hambad minust eemale.

01.12.2009

Selgub, et nädalate kaupa vihmas vedelenud võsarisu on võimalik põletada isegi hoolimata kestvast tugevast vihmast. Tarvis on vaid sületäit kuivi puid, mis hunniku serva alla toppida, kus nad suurema veevoolu eest kaitstud on ja kuna ma ei ole suurem asi skaut eriti, kui käepärast on tuleohtlikke vedelikke, siis ka liitrit diiselkütust ja poolt auklikuks kulunud pükste säärest.

Algas jõulukuu.

Tule tegemise kõrvalt märkasin ühe oksa peal elukat, kes nägi üldjoontes välja nagu sajajalgne, aga ei liikunud nii vilkalt, nagu olen sajajalgseid näinud seda tegemas. Igatahes oli tal pikk lüliline keha ja palju jalgu. Plaanisin ta purki panna ja sügavkülmutada. Kuna aga kõik mu purgid olid juba lülijalgsete korjuste poolt hõivatud otsustasin ühest väiksemast topsist skorpioni suuremasse purki teiste elukate juurde ümber asustada. Paraku ei jätkunud mul aga kanatlikust lasta tal topsi seina küljest lahti sulada ja tema sealt lahti urgitsemine katkestas ta keha terviklikkuse. Kurb küll. Seoses sellega kaotasin ka isu leitud hulkjalgset elukat sügavkülmutada.

30.11.2009

Omandasin täna ehitaja tüüpi päikesepõletuse - selg on punane ja veidi kipitav, kuid loodetavasti sellega asi piirdubki. Ülemäära ekspositsioon päikesekiirtele leidis aset katusel päikesepaneele ja veesoojendussüsteemi pestes. Aegajalt on tarvis nende pealt vegetatsiooni eemaldada, et päike pääseks ikka ligi oma tööd tegema. Katustel ronimine oli lõbus- tore kui aegajalt õnnestub mõnest tööst lapsikut rõõmu leida.

Riputasin metsa viimased liblikalõksud ja ehmatasin end selle tegevuse käigus kananahkseks. Olin parasjagu matsheetega raiumas metsa auku, kuhu riputada lõks, kui kuulsin järsku ja valju sahinat - tegemist oli siiski pinge alla paindunud maha raiutud puuga, mis end risu all hooga sirgeks situtas. See on päris naljakas, kuidas olen siin dresseerunud selliste asjade peale tõmblema.

29.11.2009

Täna oli Filippe’i viimane päev siin ja kuna ta arvas, et nüüd on piisavalt palju materjali oma filmi jaoks siis ka tõenäoliselt viimane päev P. Guajaanas üldse pikema pikema aja jooksul. Lend Pariisi väljus õhtul, hommikupoolikul käisime veel vaatamas hiiglaslikku aedniksipelgate (leaf cutter ants) pesa. Kuna ilm oli vihmane ja sombune, ei olnud liikumas kuigi palju lehetükiga töölisi, kuid mõned siiski. Pesa oli muljetavaldav nii oma suuruses kui organiseerituses. Selle pesa näol oli tegemist tõelise superorganismiga, millel oli hingamissüsteem (ventilatsioonikäigud); eritussüsteem - töölised kandsid prügitombud ja surnud sipelgad pesast mööda voolava ojani ja viskasid vette; töölised varustavad pesa korrapäraselt lehetükkidega, ja sõdurid tegelevad sissetungijatega. Pesa keskseks tegelaseks ja südmeks on aga kuninganna, kes elab pesa sügavustes. Kuninganna eluiga on ca 20...30 aastat ja kui tema sureb, hävib ka pesa.

Pärastlõunal sõidutasin Filippe’i lennuväljale. Vahetasime kontakte, et mina saaksin temale saata mõned pildid, et ta saaks tüdruksõbrale näidata, mida ta seal Guajaanas õigupoolest 3 nädalat tegi ja et tema saaks mulle teada anda, kui ta film on valmis saamas.

lisatud 22...27.11.2009

27.11.2009

Võrdlemisi sündmustevaene päev. Aeg tundub liivana sõrmede vahelt läbi jooksvat ja mul vist ei ole ka sellega mingit probleemi, sest mul ei olegi ju midagi konkreetset plaanis selle ajaga teha. Ainus plaan on hulpida vooluga kaasa, kogeda midaiganes elu toob.

Pseudosügavamõtteline jura, tahtsin öelda, et midagi ei toimu, aga ei ole ka pealetükkivalt igav.

Hommikupoolikul siiski võtsin maha ühe kuivanud puu, mis seisis Frederici õuel. Ta kartis, et see variseb ühel päeval ta auto peale. Kuivanud puud kipuvad teinekord midagi säärast tegema küll. Kuna meil enam mootorsaagi ei ole (see sai Bernardile tagastatud), siis olin relvastatud ainult matsheetega. Ootasin ära kuni turistid päevaks välja sõitsid, kuna helid, mis tekkivad matsheetega kuiva puu tümitamisel on päris pagana valjud ja vähemeloodilised.

Sain Filippe’ilt pisut informatsiooni meie naabruses asuva kullakaevanduse kohta. Selgub, et presidendi määrusega vms-ga on otsustatud, et selles paigas ei hakka mingit kaevandamist toimuma, aga mehed ei ole kuidagi valmis loobuma, kuna ettevõtmisse on juba investeerinud miljoneid ja maak pidavat olema rikas või kuidas nüüd öeldagi. Siin tegutsev ettevõte IAMGOLD olevat Kanada päritolu ja maailmas kurikuulus oma räpase mängustiili poolest.

Kuld on müstika - tema hinnalisus tuleneb ju sellest, et ta on haruldane ja teda on raske saada; sellest, et iga grammi kulla eest on makstud mingi ühiku hävinud looduse või surnud või haigestunud tööjõuga. Kui keegi tahab vaielda, väita, et kulla kõrge kokkuleppeline väärtus tuleneb tema keemilises inertsusest, imepärasest sepistatavusest (kullalehe saab sepistada nii õhukeseks, et ta paistab läbi) või kaunist värvist ja särast, siis...noh, mina ei taha küll temaga vaielda. Mu ainus, ja tunnistan et mitte kuigi adekvaatne, vastuväide oleks ‘’bullshit!’’

26.11.2009

Oli päikesepaisteline päev. Näib, et ehk ei peagi järgmised seitse kuud ainult läbi vihmakardinate vaatama, soodne.

Filippe rääkis, et meil siin päris lähedal mõnesaja meetri kaugusel olevat väike soo, niisiis käisin hommikupoolikul seda vaatamas. Soo, võib ilmselt ka öelda märgala, on täiesti olemas, praegu küll veel veest tühi, kuid kestvad vihmad peaksid ta peagi veega täitma. Filippe’i väitel pidavat vihmaperioodi alguses maa justkui küllastuma veega ning ühel hetkel, kui see küllastumispunkt on ületatud, siis täituvad sood ja tiigid järsult. See märgala ei ole küll tõenäoliselt piisavalt suur, et elatada kaimaneid ja anakondasid, kuid siiski tükike Amazoniat meie ‘tagahoovis. Soos kohtasin sellist metallik-sini-rohelistes toonides sisalikku, keda olin varem kohanud coq de roche’i vaatluskoha juures ja seal ka pildile saanud. Täna oli ta siiski liiga kiire ega soovinud sugugi ülesvõtteks poseerida. Tegelikult ei ole ma ka päris kindel, kas tegemist on sisalikuga. ta võib ju olla ka näiteks mingi sabakonnaline nagu salamander vms.

Õhtul saabusid turistid, ning paarkümmend minutit pärast nende saabumist lahkus nende majakesest elekter. Kuna oli olnud väga päikeseline päev, langeb süü ebaadekvaatse süsteemi vildakatele õlgadele. Suhteliselt piinlik lugu, olgugi, et turistid olid mõistlikud. Kui aparatuur ei tööta ka ideaaltingimustes, siis, noh, ei ole see ju sugugi hea aparatuur.

25.11.2009

Hommikupoolikul riputasin liblikalõkse metsa, neid ei olegi enam kuigipalju jäänud, kuid kuna köis sai otsa ja üks hiinakast ostetud nööriga riputatud lõks sadas koos katkenud paelaga alla, otsustasin, et töö jätkub pärast tugevama riputusmaterjali muretsemist. Ja aega mul selle asjaga ju ometi on. Vist

Ühtlasi mõtlesin ka, miks peavad liblikalõksud kaaluma sama palju kui pagana kirjutuslaud. Ei mõelnud välja.

Proovisin esimest korda kätt võrguga liblikate püüdmises. Tuleb tunnistada, et selles tegevuses ei puudu hasart. Jaht nagu jaht ikka, küllap. Liblikate võrku rabamises olin üpris koba - oli probleeme pihta saamisega, kuid liblikate järgi jooksmine ja neile järele jooksmine ei olnud mingi küsimus, kuigi turistid on üldiselt öelnud, et seda ei ole mõtet üritada. Ma muidugi ka läbin lühikesi distantse kiiremini kui keskmine onu. Tegelikult kui nüüd mõelda, siis siinses regioonis, kus asuvad St. Kitts & Nevis, Barbados, Jamaika ja teised taolised kohad, kus saja meetri läbimine kümne sekundiga on iga teise mehe lemmikajaviide ei ole 12-koma-midagi-mehel vist midagi ülbitseda. Kui kuskil üldse on...midaiganes.

Ühe morpho sain siiski kätte, kuid paraku üritades tema tiibu laiali venitada rikkusin ta ära. Mul ei ole aimugi kuidas seda peaks tegema...

Pärastlõunal hakkas tugevalt vihma sadama, peenemat kraami oli juba hommikust saati taevast alla hõljunud. Võibolla oleks aeg hakata uurima laevaehituse köögipoolt ja mõtlema, kuidas faunat paarikaupa kohale meelitada.

24.11.2009

Minu tänase päeva töö-ülesandeks oli Frederic’i poeg Cyrill kell pol kuus õhtul koolist koju tuua. Kuna oli niikuinii vaja linna sõita lisasin plaani ka pirukautole uute numbrimärkide hankimise ja kuna mul päevaks mingeid muid plaane ei olnud mõtlesin ka teha väikese matka Matoury ja Cayenne’i vahelise tee lähedal asuvale mäele - see viimane jäi siiski ära, kuna asjad ei sujunud kuigivõrd ladusalt ja ei jäänud piisavalt aega.

Juba ennelõunal sõitsin kodust välja. Roura ja Matoury vahel asuval ristmikul peatasid sandarmid pisteliselt autosid ja valisid ka õnneliku minu välja. Numbrimärgid olid ammu aegunud ja kui politsei-mees küsis juhiluba avstasin, et rahakott oli koju ununenud ja mõtlesin, et see saab küll olema põnev lugu millest blogisse kirjutada. Mingisuguseid repressione siiski ei järgnenud. Kuna olen valge ei ole ilma juhilubadeta ning aegunud numbrimärkidega autoga liiklemine mingi probleem. Pidin siiski koju tagasi sõitma, kuna rahakotis oli ju ka raha, mida vajasin uute numbrimärkide eest tasumiseks.

Paar sõna ka nende sandarmite väljanägemise teemal, sest see oli lihtsalt liiga pöörane. Siinne politseimunder oleks kohane ainult täiskasvanutele suunatud filmis. Särk on nagu särk ikka, veidi rohkem lindikesi ehk külge riputatud, kui põhjeuroopase silmale kena paistaks, aga püksid on ekstreemselt lühikesed - ulatuvad reie ülemise ja keskmise kolmandiku piirile - nii et on näha piisavalt jalga. Säärsaabaste ja minipükste vahelist paljast pinda on ühel jalal (sõltuvalt vaadeldava sandarmi käelisusest) kaunistamas rihmadega paljale reiele kinnitatud must püstolikabuur. Kui sellises mundris mehed autole lähenevad tundub see paratamatult sissejuhatusena millessegi pornograafilisse ja suurimaks hirmusk on, et nad ütlevad, et mul on õigus teha jumal-teab-mida ja mida kõike võidakse ei-tea-kus kasutada minu vastu.

Kõige veidram oli asja juures see, et politseimehed ei paistnud end oma räigetes kostüümides sugugi ebamugavalt tundvat.

Uute numbrimärkide hankimine oli mõnevõrra tüsilik, ikkagi põhiliselt vana hea keelebarjääri tõttu. Vaatasin siiski enne järgi, kuidas on prantsuse keeles ‘numbrimärk’ ja olin võimeline moodustama lauset ‘ma tahaksin uut numbrimärki, palun’. Sellest piisas, et asi liikuma panna. Teenindaja-inimesed ei võtnud seda, kui ütlesin, et ma ei saa prantsuse keelest aru, siiski kuigivõrd tõsiselt ja vadistasid muudkui edasi. Ainus tükk informatsiooni mille ma nende jutust kinni püüdsin oli eurode arv, mida nad mult tahtsid. Võibolla ei kõlanud mu prantsuse keelne väide, et ma seda keelt ei oska, eriti usutavalt. Ehk kõlas liiga hästi. Lindi järgi ju õppisin ometi

Õhtul korjasin Cyrilli koolist peale ja asusime koduteele. Poiss tahab rääkida juttu muusikast, raamatutest, koolist, võrkpallist, aga kuna meil puudub kvaliteetne ühine keel siis on see väga keeruline. Näib, et siin oskavad koolilapsed, kes õpivad inglise keelt seda umbes sama hästi, kui vene keelt õppivad eesti lapsed. Ehk siis ligikaudu mitte. Kogu meedia on ju neil siin prantsuse keelne, mitte inglise keelne nagu Eestis. Olgu see on võibolla rumal väide, et kogu Eestis tarbitav meedia on inglise keelne, aga vähemasti on selge, mida ma üritan sellega öelda. Aga paistab, et Cyrilli julgus rääkida kasvab ja küll siis tuleb ka ladusus.

23.11.2009

Hommikul viisin Filippe’i sohu, õigem oleks vist öelda märgalale. Paraku ma ise vee peale minna ei saanud, ebaõnn, vähemalt sain heita pilgu küngaste vahel laiuvale soole - pärast nelja kuud siin esimene kokkupuude koslusega, mis sarnaneb kujutluspildile Amazoniast.

Teel sohu kakerdas auto eest läbi massiivne must lind, peas oli tal ka midagi punast. Paneb mõtlema, et vahva oleks omada mingit linnuraamatut või vähemalt ligipääsu sellele.

Riputasin metsa mõned robustsed liblikalõksud, mis eelmisel nädalal ehitasin. Ilm oli veider - justkui sadas kogu päeva, aga see ei olnud päris õige vihm - pigem midagi udu ja vihma vahepealset - niiskus mis hõljus ringi ja sadenes kõigile pindadele.

Kokkuleppe kohaselt pidi Filippe soost koju saama Eruaniga (soos töötav giid-paadimees), kuid kui loojangust oli juba päris palju aega möödas hakkas asi tunduma kahtlane - mõtlesin, et veil võis olla näiteks mingitlaadi tõrge autoga vms. Sõitsin soo-sadamasse, kust leidsin nad juba asju kokku pakkimast. Suhteliselt mõttetupoolne sõit, kuid vähemalt leevendas mingil määral ruumikitsikust Eruani tihedalt paadivarustusega täistuubitud autos.

22.11.2009

Eile hommikul käisin lähedalasuvast saekaatrist kanadele allapanuks saepuru toomas. Keelebarjäär oli kohal ja pärssimas asjaajamist nagu ikka, kuid aetud said asjad sellest hoolimata. Lisaks saepurule andis saekaatrit pidav vanapaar mulle kilekotikese koduste mangodega. Väga kena neist, eriti arvestades, et meie õuel mangopuud ei ole, vist.

Frederic sõitis ära võõrsile äri tegema ning sama lennuga lahkus ka Gianfranco. Tuleb tunnistada, et tegemist oli äärmiselt meeldiva härrasmehega, kellega oli öösiti valget lina vahtides isegi millestki rääkida. Ütlesin ‘tuleb tunnistada’ kuna algselt olin tema suhtes veidi skeptilisel seisukohal, kuna mulle tundus häiriv viis kuidas ta hetkel aktuaalsest gripist kõneles, tal võis isegi olla mitu põhimõtteliselt head mõtet, kuid faktide ja terminitega oskamatu ümberkäimine rikkus kogu mulje. Põhiliselt aga olin kahtleval seisukohal, kuna kõik rääkisid kuivõrd lahe mees ta ikka on - tahtsin olla opositisioonis.

Täna (pühapäeval) kui läksin hommikul kuivatusruumi pesu riputama leidsin põrandalt opossumi, kelle pea oli kehast võrlemisi srigjooneliselt eraldatud ja vedeles paar tolli eemal ning kelle mitmed elundkonnad vedelesid rupskitena põrandal. Koerad on meil siin öösiti toas...

Pärast pesupesemist lebotasin kohviga veranda ja lugesin, kui järsku lendas üks väike lind mulle vastu kaela ja jäigi kraevahele pusserdama. Ka mu vehklemine ei veennud teda kuigivõrd kiiresti lahkuma. Veider - linnud tavaliselt ei tee nii, ju.

Pärastlõunal läkime filmimees-Filippe’iga metsa linde vaatama. Kui küsisin Florence’ilt, kas on Ok, kui ma selleks pirukaauto võtan, vastas ta, et ainult siis, kui ma ise tahan minna, tema sõnad olid: ‘’only if it’s your pleasure’’. Veider lugu, mille taustsüsteemiks on salapärane kana, mida omavahel kitkuvad Frederic ja Filippe. Selle kana põhiolemus on see, et Frederic ei taha, et Filippe’i ringi sõidutatakse, sest too on varem säärast vastutulelikkust kurjasti ära kasutanud või midagi taolist.

Vaadeldavaks linnuks oli cassique verde (roheline ‘cassique’). Tegemist on väga suure värvulisega, kes ehitab suuri ripuvaid pesi ja teeb veidrat suurekõrilise kõlaga hääli.

Minu jaoks ammendus asi võrdlemisi kiiresti (paar klõpsu soodsamapoolse valguse hetkedel), kuid filmtegu nõudis veel aega, niisiis jalutasin veidi rada mööda edasi.

Kui õhtul koju jõudsin leidsin külmkapist ootamast lõigu mangokooki - Florence oli tegelenud küpsetamisega, pagana oskuslikult sealjuures

lisatud 14...20.11.2009

20.11.2009

Hubasuse eelduseks justkui on käegakatsutavas läheduses olev külm, niiskus ja pimedus, kaspole. Kamina ees ei ole ju hubane, kui õues särab keset sinist taevast päike.

Täna on siinne kliima loonud tingimused hubaseks katuse all olekuks. On jahe, usun et temperatuur on veidi-veidi üle 20 kraadi, sajab vihma ja vihmavaligute vahel hõluvad ringi udupilved.

Panime valguspüügi vihmas üles ja jäime ootama Gianfrancot. Mul oli üpris igav, kuna paberist raamatud on ammendunud - istusin ja keerutasin pöidlaid. Koos Gianfrancoga tuli aga ka Dantel, kes jäi ise koos Liisaga valguspüügile vabastades minu tänseks õhtuks. Niisiis esimene öö kodus üheksa valguspüügiöö järel. Istun pikkades pükstes, kampsuni ja poolvillaste sokkidega köögilaua ääres joon termosest valguspüügile kaasa tehtud kohvi ja kuulan The Flaming Lips’i. On hubane.

18.11.2009

Järjekordne valguspüügiöö. Veidi enne keskööd oli väike vihmasabin, mille järgselt hakkas linale saabuma tuhmumata värvides ‘värskeid’ liblikaid, kes ei olnud oma paari valmikueluminuti jooksul kohanud veel kübetki tolmu. Gianfranco ütles, et liblika kookonist välja meelitamiseks piisab teinekord vaid paarist veepiisast. Järjekordne näide vihmametsa pulbitsevusest - vihm justkui vajutab päästikut, plahvatavad kookonid ja öisesse metsa sööstavad tuhanded himurad narkovärvides liblikad.

17.11.2009

Kogesin elu intensiivseimat valu. Öösel valguspüügiaparatuuri lahti monteerides hammustas/nõelas miski mind vasakust peopesast. Selliseid asju juhtub, kui poolpimesi (hambus oleva taskulambi valgel) tihedalt putukatega kaetud kraami kallal nikerdada. Arvestades valu intensiivsust oleksin muidu hakanud hüsteeritsema võimaluse üle, et tegemist oli skorpioni või sajajalgsega, kuid kuna just paar päeva tagasi näitas Filippe mulle üht suurt musta sipelgat (tulisipelgas näiteks vabatõlkena), kes pidavat tekitama pöörast valu ja neid sipelgaid oli ka valguslõksul ringi liikumas näha, eeldasin et just üks selline elukas oligi mind rünnanud. Ei mingit ‘mürki’, lihtsalt metaanhape, suuremas koguses ja kontsentreeritult siiski.

Pakkisin kraami pirukaautosse, sõitsin läbi teises paigas toimuva valguspüügi juurest ja soovisin head-ööd Dantelile ja Gianfrancole. Gianfranco valas esmaabina hammustuskohale ammoniaakhüdraati (varem ebakorrektselt nimetatud ka ammooniumhüdroksiidiks). Kodus käisin dushi all, sõin võileiba, valu aga ei taandunud sugugi, pigem isegi muutus tugevamaks. Oli tunne, nagu haamriga vastu näppu lüües, ainult et kestev. Sõin 2 grammi paratsetamooli ja 400 mg ibuprofeeni, määrisin peopessa fastum geeli, võtsin pihku jääkoti ja aelesin häälitsedes voodis. Ühel hetkel andis valu ilmselt järgi, sest kui kell 10 äratuskell helises, ma siiski magasin. Nüüd - hommikul käsi veel veidi tuikab, kuid ei midagi sellist, mida saaks võrrelda eileöise tundega. Ses osas läks vast isegi hästi, sest kuulsin lugu ühest siin varem töötanud eestlannast, kes vaevles sipelgavaludes kolm päeva. Ma ise ei oleks ilmselt kolme päev sellise valu käes vastu pidanud, eriti arvestades, et mu riidekapis on täies valmisolekus kaheraudne ja mõned pardunid...

Sest see valu ... üritasin küll ennast veenda, et see ei ole ju ohtlik, vaid lihtsalt valu (valu peaks ju olema signaal - andma märku koekahjustusest või nii), aga käsi arvas sellest hoolimata, et ta põleb.

Aga kui kohtumised kurjade lülijalgsetega välja arvata, oli päris tore valguspüügiöö, mille lõpu puhul sai koguni põsel musi. Oma aja öises valgusoaasis veetsin põhiliselt lugedes järjekordset reiskirja. Ärritusin pideval tobedate rumaluste peale tekstis - näiteks oli juttu soola ‘ioniseerimisest’ Boliivia soolajärvedel. Kui juba selliseid sõnamänge mängida, siis mina isiklikult võtaks meeleldi ühe kilogrammi ironiseeritud soola, sest mulle tundub, et siin Kaw mäel on seda joogivees vähe...