Täna puhastasin kakaoube ja tegin protsessist Frederici seebikarbiga pilte. Pildid pidid olema ‘juhendiks’ inimestele, kes Frederici jaoks Lääne-Aafrikas kakaoube kasvatavad ja koguvad. Mul ei olnud vähimatki aimu, kuidas neid seemneid puhastada. Ubade kättesaamine käis lihtsalt: kakaokaun purunes kergesti vastu maad lööduna ja seemned sai välja urgitseda lusika või sõrmedega, kuid nad olid kaetud kleepuva viljalihaga, mis tuli ka justkui eemaldada. Selleks meisterdasin liblikalõksudest üle jäänud mustast võrgust ja õue peal vedelenud lauarisust midagi suure sõela laadset ja nühkisin ja uhusin seemneid kaks tundi. Viljaliha hulk ilmselt küll mõnevõrra vähenes, kuid ta ei olnud kaugeltki kadunud. Proovisin ube pesta ka liivaga, kuid see oli äärmiselt kehv mõte, sest soovitud toimet ei olnud ja hiljem oli palju jama liivast lahti saamisega. Lõpuks otsustasin, et see tegevus on täiesti mõttetu, ja et kui see kraam korralikult ära kuivatada, siis ei ole seda viljaliha niikuinii enam isegi märgata. Pakkisin ligased seemned karpi ja sõitsin linna. Frederic ei olnud algul seemente külge jäänud viljaliha osas kuigivõrd rahulolev, kuid nõustus, et kuivatamine ilmselt lahendab selle probleemi.
Mul on pisut kõrini saanud ropust prügilehast üle voolava autoga sõitmisest, mistõttu küsisin täna Fredericilt, kas oleks võimalik muretseda meile metsa prügikonteiner, et siis ei pääseks loomad ligi prügikotte lõhkuma ja konteineri võiks ka lihtsalt tõsta pirukakongi ja teel linna suurtesse konteineritesse tühjaks valada. Seni oleme lõhkiseid prügikotte vedanud lahtiselt pirukakongis solk mööda autot eingi voolamas. Frederic ütles, et võin võtta kontori õue pealt ühe väikese konteneri ja selle kiiresti autosse pista ilma et keegi märkaks; jagame neid konteinereid seal vist teiste majaelanikega. Nüüd on see konteiner igatahes meil siin laagris. Vahva - tulevik lubab tulla vähem ropp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar