Pesin puhtaks veel mõned päikesepatareid ja veesoojenduspaneelid (ma ei tea kuidas neid seadmeid oleks korrektne nimetada), pärast seda jätkasin eile alustatud risu põletamist. Mitte eriti üllataval kombel on kolm kuud seisnud oksahunnikutesse asunud elama mitmesuguseid loomi. Tõstes tulest puutumata jäänud kraami lõkke keskmesse kohtusin rästikuga. Õnneks ei näidanud ta üles mingit agressiivsust - küllap oli tule ja suitsu tõttu veidi segaduses ja shokeeritud. Näitas end veidi aega, piisavalt kaua, et jõudsin jooksuga tuua kaamera ja klõpsida paar pilti ja puges siis tagasi risuhunnikusse, vaid umbes pooleteise meetri kaugusele tulest. Kuna madu tundus suur, hirmus ja mürgine, vajasin enda mugavalt tundmiseks enda ja tema vahele pikimat käepärast olevat fookuskaugust - 300 mm-t ja sellest tulenevalt ei voola saadud kaadrid just üle teravussügavusest. Siiski uus loom minu kollektsioonis, pealegi on pisukese ebateravusega kergem leppida, kui maohammustusega näkku, leian ma.
Paistab, et selle rästiku strateegia sarnaneb üldjoontes Eestis ringi roomavate nastikute omale, kes munevad kõdu sisse, kompostihunnikutesse - keskkonda, kus käärimine hoiab munad soojas. Tuli ei olnud väga suur, lootsin, et rästikul ja hüpoteetilisel järgmisle põlvkonnal on piisavalt aega evakueeruda. Kunagi oli meil kodus jaanipäeval selline intsident, et süüdatud lõkkest roomasid iga ilmakaare suunas välja nastikud. Ilmselt toimus täna siin midagi sarnast, end näitas isegi üks ühik tõendusmaterjali selle hüpoteesi toetuseks. Õhtul kutsus Ruth mind oma majja appi, tavaliselt on neil juhtudel probleemiks mingi elukas, mistõttu eeldasin, et ka sel korral. Ruthi juttust püüdsin kinni sõna ‘serpent’, keda siis tema osutamise peale tualetipoti kõrval ka silmasin. Elukas, kes seal kerra tõmbunult lamas oli päeval risuhunnikus nähtud mao värviskeemi osas täpne, kuid mõned korrad vähendatud koopia, mis andis alust kahtlustada nende vahel põlvnemissuhte olemasolu. Kuna tegemist oli, vähemasti minu semi-haritud hinnangul, mürgise maoga, valmistusin tema teisaldamiseks põhjalikult: pikad püksid, saapad, jope ja töökindad, kuid sellest hoolimata oli tegemist üpris kõhtu lahtistava ettevõtmisega. Kõik siiski sujus kenasti - viskasin mao kepiga ämbrisse, siis aga avastasin, et olin tema ronimisvõimet pisut alahinnanud, aga õnneks oli Ruthil käepärast mingi kaas, millega sain rästiku kõrgustesse püüdlused piirata. Viisin mao majadest umbes 150 meetri kaugusele ja kallutasin metsa alla. Loodan, et siinne siugkond hindab seda järjekordset mätta materdamata jätmist ja hoiab ka edaspidi oma hambad minust eemale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar