laupäev, 29. august 2009
28.08.2009
Säratu algus tõbise mootorsaega. Täna hommikupoolikul lõpetasime peenema käsitööga oma ‘’langil’’. Võtsime maha viimased salapärase funktsiooniga võrkaiajupid. Järgmine etapp on veel mõnede veidi suuremate puude langetamine, saavutamaks suurema hulga valguse jõudmise maapinnale. Tegime täna sellega ka väikestviisi algust, prooviks nö. Sael näib olevat mingitlaadi tõrge. Igatahes puudub ta hääles algne reipus, esineb teatav laiskus pöörete üles kogumisel ning ärritavalt tihti ta lihtsalt viskab pillid nurka ja jääb suisa vait. Nõme subakuutne lugu. Kui ta üldse ei töötaks oleks vähemalt mingidki ideed, aga nüüd jääb vaid kurvalt vaadata teda nö verd köhimas. Ma muidugi olen ka mehhaanika osas võhiklikkusele kalduv indiviid, parandan kohati isegi jalgratast teibiga, kuid ka konsultatsioonivõimalused on ahtad siin. Kutsusin küll korduvalt Jeesus Kristust appi, kuid ta ignoreeris mind. Sama külmalt vastasid ka tema kolleegid allkorruselt ja muidugi ka inigenitaalid, neile muidugi ei saa ma abipalvele vastamata jätmist pahaks panna, sest pöördumine oli ka küllalt vulgaarne. Kui mõned puud olid köhiva sae kaasosalusel teise ilma toimetatud, tundus mõistlikum töönädalale joon alla tõmmata...
Täna kolisin. Moodustus ‘’eesti maja’’. Valmis talitlema ka saatkonnana - kui oled end joonud prantsuse guajaanasse, ja tunned, et keegi ei saa sind aidata, võid siiski ootamatult leida abi võsast. Oma uues toast leidsin ohtralt kola. Mõned asjad pidavat kuuluma hispaanlasele S.-le, teiste päritolust vaikib isegi folkloor. Näiteks oli üks suur valge plastmassist tünn, osaliselt täidetud tehnoloogiaga. Kaks kaamerat: LOMO ja Nikon D1H, üks välk ja GPS-seade. Mõistagi olin tünni sisaldise üle üllatunud, eriti kuna Nikoni näol on siiski tegemist omaaegse väga kalli ja professionaalse suunitlusega riistaga, ka GPS- seade oli funktsioneeriv, minu arusaamade järgi seega mitte ämbrisse kuuluv. Paraku aga kallis ja keeruline tehnoloogia kipub hävima, kui ta jätta lodusjõudude meelevalda. Ka 10ks aastaks välgu sisse jäetud patareid võivad külvata palju pahandust, põhiliselt rohelise löga näol. Välgu sain siiski veidikese alumiiniumfooliumi ja teibi abil taas tööle. Ka Nikon näitab vahelduva eduga oma ekraanidel erinevaid numbreid, kuid katikut tõstma ei õnnestunud teda siiski meelitada. Kurb ja frustreeriv, sest digifotopioneerina on ta mu meelest igati võluv ja säilitamist vääriv instrument. Proovin teda homme veel veidi puhastada ja siis uuele proovisõidule viia. Mu oma kaamera mõnikord ka keeldub pildistamast, kui ta on liialt rokane.
Ka fauna on mu uues kodus teistsugune. Näiteks puuduvad täielikult kahepaiksed. Gekosid on rohkem ja nad on silmatorkavalt proaktiivsemad oma arvukuse suurendamise osas.
Sai veedetud aega päikese käes, oli mõnus. Siin võib peaaegu tunda footonite poolt avaldatavat rõhku nahapinnal või vähemasti seda endale ette kujutada, kui on piisavalt kaua päikese käes vedeletud ja pea on saanud helde portsjoni sooja.
27.08.2009
Potsti - kukkus geko katuselt köögipõrandale. Nagu ikka. Naljakas, kuidas asjad muutuvad normaalseks. Skaalad on ujuvad, nullpunkt liigub ajapikku sujuvalt väärtustevahemiku keskossa.
26.08.2009
Köögiseinal juba ammu süüdatud lambi ümber kannatamatult ootamas konn ja kolm gekot, kuid ei ühtegi oodatud lülijalgset. Lõpuks siiski tuli üks suur mardikas, kes hakkas end vastu seina peksma, ning kukkus lõpuks pliidi alla. Mulle üllatuslikult vaatasin kolm gekot protesteerimata pealt, kuidas konn liikus sündmuspaigale ja võttis päeva esimese noosi. Veidi hiljem maandus seinal mingi väiksem sääsetaoline elukas ning konn ja geko lähenesid talle erinevatest suundadest. Seekord ründas esimesena geko, kuid paraku edutult - putukas läks lendu. Maandudes siiski peaaegu kohe tagasi samale kohale. Elu õppetunnid eksole. Nüüd aga, enne kui üldse sai tekkida mingisugune arutelu, tegi kiire ja eduka sööstu saagi poole konn. Veidrad lood. Kardan siiski, et nendest pretsedentidest ei piisa gekode ja konnade vahelise etiketi täielikuks deshifreerimiseks.
Kasutan sääsepeletusvahendit meeletus kvantiteedis. Võibolla sama suures hulgas kui 90ndate alguses põhiliselt Tallinnas, aga ka kõigi eesti naiste teadvuses figureerinud tegelane Välismaa Mees kasutas kölni vett. Kardan, et 100 ml suudab mind hoida potentsiaalsete imejate jaoks piisavalt eemaletõukavana vaevalt ühe nädala. Jah tõesti olen Välismaa Mehega sarnases, kuid siiski niivõrd erinevas olukorras...
Mesilased, sipelgad ja termiidid.
Eksisteerib sellist pealkirja kandev raamat. Lugesin seda kunagi gümnaasiumis bioloogiaõpetaja soovitusel. Oli informatiivne ja filosoofiline. Altruism ja selle põhjendatus ‘iseka geeni’ seisukohast. Mhmh. Kuna täna jõudsime omavahel konsensusele, et võiks lõpetada töö mõnikümmend minutit varem ja fotograafia on sel nädalal kuidagi unarusse jäänud läksin kaameraga metsa viimase valgusega võidu jooksma. Pildistasin kep’e, termiite ja sipelgaid. Mesilasi siiski mitte. Rõõmustavalt ka mõned ligikaudu rahuldavad tulemid.
25.08.2009
Vedelen hamakis (võrkkiik/rippvoodi) ja kuulan Múm’i. Rippumas kõrgel maapinna kohal nagu lohe.
Ei sunni sulge. See oleks ka asjatu, sest sündmusi ei ole. Oleks nagu surnud eesli peksmine.
Siiski mõned naljakad lood. Tabasin täna end tegemas midagi üpris naeruväärset. Olles endale veidi haiget teinud märkasin end ootamatult hingamas nagu sünnitaja ja tegemas ka vastavat ‘’raisk-kui-valus’’-nägu ning hõõrumas haiget saanud säärt. Niisiis märkasin ja tundsin piinlikkust. Õnneks ei olnud kedagi siiski seda väljendusrikast stseeni pealt nägemas. Siiski selles veendumiseks vaatasin ettevaatlikult ringi, seejärel köhatasin ja läksin tööga edasi.
Hoolimata N,M-dietüül-m-toluamiidi sisaldava sääsetõrjevahendi ohtrast kasutamisest ründavad putukad kohati niivõrd tihedalt, et olen juba mitmed sisse hinganud. Äka.
24.08.2009
Üllatusega märkan, et hakkab tekkima teatav pühendumus selle istanudse rajamise suhtes. Olen isegi mingil määral huvitatud sellest, et asi ükskord valmis saaks ja põnevil selle üle milline ta välja saab nägema. Siiski midagi nö oma kätega tehtut ju. Ja mis võiks olla ‘’jumalale meelepärasem’ kui metsiku dzhungli istanduseks konverteerimine, looduse rakendamine inimese eesmärkide ette. Minu jumalale siiski, kardan, meeldib loodus puutumatuna.
Hakkasin lugema esinduslikku isendit pulp fictionist. Robin Cooki ‘’Critical’’. Paistab olevat autor kelle sulest on ilmunud juba hirmuäratavalt palju hästimüüvat ‘’meditsiinilist põnevuskirjandust’’. Esimesed leheküljed tekitasid juba tugevat ärritust, jäi mulje nagu oleks kirjaridade taga mingi arstiteaduskonna esmakursuslane, kes kohatult üritab oma väheste teadmistega särada. Aga võibolla lisavad sellised nö detailid loole usutavust, kellegi jaoks. Igatahes sündmustik lubab tulla danbrownilikut põnev niisiis loen seda viitmaks aega. Selles teoses näib vähemalt esmapilgul kõige kurja taga olevat MRSA (tülikas bakteritüvi). Nojah Dan’il on katoliku kirik: Robert’il on bakterid.
23.08.2009
Pühapäev.
Täna naases Frederic & pere puhkuselt Brasiiliast. Läksin neile lennujaama vastu ning kuna Matoury jäi peaaegu tee peale käisin ka kontoris ning ühendusin korraks internetti. Naeruväärne tegelikult, et tunnen vahel puudust internetiühendusest, sest enamasti ei ole niikuinii kedagi ‘’online’’ ja keegi ei kirjuta mulle. Viimane väide oli siiski veidi üledramatiseeritud, sõbrad siiski kirjutavad... Mitmuse kasutamine eelnevas lauses oli võibolla liialdus, aga eks igaüks ürita end huvitavamaks teha ja kuniks minu käes on sulg (klaviatuur) on see ka võimalik.
Kunagi varem kirjutasin, kuidas Florence’i autoga on veel lõbusam meie mägikoduteel sõita kui pirukaga, sest ta on särtsakam ja madalam jms. Mainitud on ka mittefunktsioneerivat spidomeetrit. Igatahes täna sündis sõidurõõmu, kiiruse intuitiivse hindamise ja kohati veerevatest kivikestest koosneva teekatte perverssest abielust piruett (spinn), sünnituse võttis vastu teie alandlik jutustaja. Arvasin, et olen liiklemas igati ohutult (hindasin kiirust umbes 80 km/h ümbrusesse), kui ühes kurvis läks järsku masina ahter libisema ning järgmisse kurvi läksin juba külg ees ja keereldes nagu mingi mõrvarlik vurr. Kaasliiklejaid õnneks kogu kiiresti hargnenud sündmustiku jooksul ei möödunud, nii et sain end taas õigesse suunda manööverdada. Õnneliku juhusena jäin täielikult tee peale, Tundsin end veidi lollina, jõin mõttes klaasi suhkruvett ja asusin taas teele. Siiski enne kontrollisin rehve, sest kahtlustasin, et asja taga võis olla purunenud kumm. Kuid kõik kummid olid pringid nagu vaja. Niisiis oli jällegi logisemas rooli ja juhiistme vaheline tihend. Kuna ka hiljem, veidi mõistlikuma sõidu juures, tegi ahter paar korda laiemaid kaari kui ma temalt ootasin, mõtlesin, et ehk on libeduse taga keskpäevases kuumuses pehmenenud teepind ja sellest tulenev kivikeste kergem liikumine. Varem ma vist ei olegi päris lõunasel ajal seda teed sõitnud. Igatahes see hüpotees kaitsku kilbina minu kui motoristi au, ta on küll väike, nõrguke ja auklik kilp, aga parema puudumisel üritan sellega kaitsta vähemalt oma ego tundlikemaid osi.
Frederic näis olevat väga rahul meie progressiga floora mõrvamise osas, võiks isegi öeldud, et ta oli üllatunud. Kena küll, võibolla ei tarvitsegi siis igapäevaselt homitsiidsetes mõõtmetes pingutada. Eks näis.
Järjest enam hakkab tõeks saama see mida ma veidike eeldasingi. Muutun, isegi veel rohkem kui kodumaal, eraklikuks friigiks kes ei julge inimesi kõnetada ega nendega rääkida. Varem olen pikema maal veedetud suvepuhkuse järel vahel tundnud, et ei suuda enam väga edukalt sotsiaalselt funktsioneerida või vähemalt mingit ebakindlust selles osas. Ja olukord siin on ju vägagi sarnane, räägin igapäevaselt kahe inimesega.
See teema on mul meelel millegi pärast, mis juhtus täna lennujaamas. Selguse huvides alustan algusest. Eelmisel nädalal, kui käisin külalistega coq de roche’i koobastes ekstreemronimas, kohtasime ka mingeid teisi rändureid, kes imestunult vaatasid, kuidas me neljakesi järsku august välja ronisime. Minu frentshid vadistasid teiste frentshidega erutunult, üksikute omadussõnade, zhestide ja kuulajate suursilmade ja ah-oh’ide alusel eeldan, et nende hiljutiste seikluste teemal. Mina vahetasin nendega vaid kehvasti hääldatud tervituse ja naeratused. Teised turistid olid puha erutunud ja kaalusid ka auku ronimist. Sel hetkel aga jätsime inim-/kehakeelselt hüvasti ning meie läksime ära. Igatahes olid nad täna lennujaamas, ilmselt puhkus läbi, ja kui ma kakerdasin lennujaamas frederic’i ja peret oodates ringi ning ekslesin ajalehekioskisse, tuli üks nende seast, noor naisterahvas, minu kõrvale ja justkui naeratas. Tahtsin öelda tere, ja lobiseda teemal, et kuidas nad siis oma guajaanareisiga rahule jäid etc, aga ma ei julgenud, sest mõtlesin, et see oleks võibolla creapy ja kuna ma praktiliselt ei mõista prantsuse keelt, oleks võinud tekkida kohmetu olukord. Niisiis põgenesin postkaartide juurde ning teesklesin veidi süvenenult nende uurimist ning imbusin siis sujuvalt kulissidesse tundes end idioodina.
Õnneks aga, see metsaelu, mis on osaliselt probleemi põhjuseks on sellele ka suurepäraseks lahenduseks. Kõik friigid peaksid elama metsas ja ajama end kiilaks, et nad näeksid välja nii rõvedalt retsidivistlikud, et nad isegi ei kaaluks võsast valguse kätte astumist. Nukitsamehe kollid püsisid ka kenasti metsas.
22.08.2009
Laupäev
Käisime linnas turul, ühendusime siesta ajal internetti ja käisime rannas. Magus ja värskendav nagu guavamahl.
Eredalt jäid meelde kaks teeääres nähtud jalgratturit, järjest enam selgub, et rattasadulas aja veetmiseks on võimalusi pea piiramatult. Esimene mees väntas rahuliku tempoga mööda maanteed, toetus küünarnukkidega lenksudele ja luges vähemalt näiliselt vägagi süvenenult mingit ajakirja, autod liikusid tema ümber 90 km/h. Fatalism ja rahu kehastunult. Teine mees näis rattaga sõites saavat müokardi infarkti, vähemasti etendas ta peensusteni kogu iseloomuliku pantomiimi. Kuna ta aga kõige selle juures tempot muutmata edasi sõitis, eeldasin et temaga saab kõik veel korda.
Ujutud sai Atlandi ookenis. Praegu on siinsetes randades vesi küll pruun ja sogane, aga ma ei pirtsutanud kuna ta oli siiski ka märg, soolane ja soe.
Ostsin endale külapoest sääsetõrjevahendi. Kaasa toodud kaks ballooni OFF’i olid otsa lõppenu ilma ühtegi sääske peletamata. Uue vahendi toimeainet aga soovitab Merck Manual nii malaaria, kollapalaviku kui dengue’ palaviku profülaktikaks, niiet mul on temasse usku. Paraku aga seda, kuidas vältida sipelgate poolt elusalt söödud saamist, ei tea isegi Merck Manual.
Üritasin küpsetada ananassi taignas, imiteerida eelmisel nädalal Cacao’s proovitud maiustust, välja aga kukkus roppus. Ma ei olnud shokeeritud.
laupäev, 22. august 2009
21.08.2009
Reede
Tuli paduvihm ja lõpetas töönädala pool tundi planeeritust varem. Tänuväärne, sest nädalne higiandam metsajumalatele oli juba niigi kuhjaga tasutud. Nädalavahetus on oodatud, saab minna pealinna ja mitte vähemolulisena ühenduda internetti.
Tänased sündmused minu isiklikul igaõhtusel valgustatud laval. Köögikonn kohtub palvetajaritsikaga. Sündmused hargnesid ja keerdusid taas kokku sekundi murdosa jooksul. Konna lühike kiire sööst ristsika poole, haaramine ja kugistamine. Ja siis: ühte neist ei oleks justkui kunagi olnudki. Aineringe maagia.
Märkasin suure ehmatusega, et sipelgad on leidnud strateegilise osa kehapiinast ja dirigeerivad oma vaprate sõdurite rünnakuid järjest sagedamini ‘privaatsfääri’. Piirkond mis harjumuspäraselt seostub mõnuga on nüüd seotud säärase haruldase piinaga. Iroonia.
Võibolla peitub ses loos mingi ‘kellavärgiga apelsini’ stiilis õppetund.
Igatahes - olge te neetud, eest-nööbiga-aluspüksid.
20.08.2009
Elagu Eesti Vabariiki ja M. Heisatud lipp.
Emotsioonid metsatööst on läbivalt kehvad. Palavus, väsimus, sipelgad, kep’id, enesevigastamine. MacGyver’is on selline osa, kus Mac peab tapjasipelgate rünnaku ajal oma sõbra ja enda päästmiseks minema läbi sipelgatormi ja õhkama tammi, et siis sipelgad vingudes ära upuksid. Siinne lugu on sarnane, kuid meie eesmärk ei ole mitte tammi õhkamine vaid atmosfääri hapniku osakaalu vähendamine koma midagi-midagi protsenti.
Our choice of weapon - the machete.
Pärast alusmetsa mahavõtmist omandab dzhungel lasteraamatuliku välimuse: suured puud moodustamas tumerohelisi võlve, rippuvad liaanid, ‘’katusest’’ läbitungivad üksikud päikesekiired ja aegaajalt suured metalliksinised liblikad.
Täna sai kep troonilt tõugatud, esikoha valusaimate putukahammustuste edetabelis hõivas uus tulija. Minu jaoks seni tundmatu liik, tema kirjelduski oleks puudulik, sest põhiliselt on meeles aisting, mis sündis lähikontaktist temaga. Siiski olid võrdlemise suured ja läbipaistvate tiibadega. Peaks siiski valumaestro nime välja uurima, puhtalt austusest nende töö suhtes.
19.08.2009
En insane tourguide sil vouz plais!
Oli meeldiv hommikupoolik. Käisin turistidega Patawa kosel ja coq de roche’i elupaigas. Olid väga meeldivad inimesed, nooremapoolne paar Audrey ja Jean Cristophe ning mehe isa, vähemalt pool neist rääkis inglise keelt, oli värskendav rääkida uute inimestega. Patawa’lt tagasi tulles tegin vale pöörde ja kaldusime veidi õigelt rajalt kõrvale. Õnneks haistsin kala võrdlemisi vara ja läksime tagasi ning leidsime õige raja enne kui turistid oluliselt ärevaks muutusid. Coq de roche’i juures viisin nad ka karstikoobastesse. Lähenesime koopasuule läbi tiheda läbipõimunud dzhungli, ronisime üles ühest väikesest kosest ja siis kui seisime neljakesi koopasuus olid nad puha ah ja oh. Koopale saab läheneda ka teiselt poolt, kuid siis jääb ära selline avastajatunne. Ja selleks, et uuesti välja pääseda pidi ronima üles mõnemeetrisest ‘’kaljust’’. Algul nad arvasid, et see ei ole võimalik, aga kui läksin üles ja näitasin olemasolevaid nukke tulid kõik järgi ja olid oma soorituse üle väga õnnelikud. Ka kivikukk ise oli kohal ja näitas end lahkesti. Kui istusime ja puhkasime coq de roche’i vaatluskoha juures, märkas Christophe, et mul on taskus kompass ning andis mõista, et saab aru, et olukord Patawa’l oli kogu aeg rohkem kui kontrolli all.
Naljakal kombel olid nemad olnud P. Guajaanas kauem kui mina (4 nädalat minu 2 vastu). Christophe jagas ka mõningaid tarkusi, mida nad olid erinevatelt giididelt kuulnud. Näiteks pidavat tõenäolisem võimalus mao poolt salvatud saada olema ettevaatamatult üle maapinnal lamava puutüve astudes, sest selle taha ei näe jne. Niisiis nõuanne oli astuda puutüve peale mitte sellest otse üle. Ühtlasi olevat keegi neile väitnud, et suuri metalliksiniseid liblikaid on võimalik ligi meelitada erksinise eseme viibutamisega. Neil oli üks veepudel, värvuselt umbes nagu Aura veed, millega se justkui veidi töötas. Liblikas siiski ei jäänud pudeliga kurameerima vaid leidis lähemal uurimisel selle olevat väheatraktiivse.
Kui üks selline sinine liblikas maandus kaljunukil tahtsid nad, et ma seda pildistaks. Niisiis keerasin ette 200mm-se Takumari ja seadsin end positsioonile, samal ajal kui Christophe ja tema isa eri suundadest liblikale lähenesid. Eesmärk oli siis liblikas lendu ajada. Paraku oli tegemist külmakõhulise loomaga, nii et lõpuks jõudis asi pika puuoksaga surkimiseni ja lendu ta läkski. Koostöös vähese valguse, pika fookuskauguse ja liblika kiire liikumisega said tehtud mõned ülimalt kunstipärased jäädvustused.
Tundsin end küll veidi odava libuna kuna kohtlesin neid inimesi nagu oma sõpru. Tegelikult olid nad ju justkui kliendid, mitte küll minu, aga Frederic’i siiski. Aga kuna nad olid mu nö esimesed turistid ja veetmas oma viimast päeva P. Guajaanas, siis said neile osaks salarajad ja familiaarsus.
Väljaspool jooni värvimine guajaana moodi. Eile märkasin, et Dantel on millegi pärast rainud metsa väljaspool sihte. Hämmastav, tõeliselt arusaamatu, mis tema peas toimus. Ma ei ole küll mingi semiootik, aga mis võiks olla selgem piir kui siht. Vallikraav võibolla, nojah. Ja muidugi, kes olen mina, et Danteli tsenseerida, piirata tema loomingulisust.
Kirsiks eilse toreda päeva koogil oli värskete kehavigastuste puudumine. Natuke tegin küll jalale haiget väikeselt kaljult alla võssa hüpates üritades, kuid see ei olnud võrreldav eelmiste päevade saagiga. Säärehaav on aga juba tervenemas ja silm paistab läbi. Kõik on väga suurepärane, seega. Kaljult ei hüpanud ma alla võssa mitte seepärast, et see on väga hevi-metal asi mida teha, vaid seepärast, et leidsin end turistidega järsku tupikus ja oli vaja leida teine tee.
18.08.2009
Nüüd, kui mu vasak püksisäär ja saabas on verest läbi imbunud, olen hakanud metsas kohtama paljusid uusi putukaliike lisaks vanadel headele sääskedele, parmudele ja kep’idele. Näiteks üks erkroheline kärbes, kes asus kohe sondeerima paakunud püksisäärt, tema tegevuse eesmärk oli ilmselgelt leida hästi toitlustatud lasteaiakoht oma vaglakestele.
Täna kohtasin metsas ka üht skorpionit, kes näis olevat minu kohalolekust teadlik juba veidi varem - igatahes oli ta võtnud kaitse(rünnaku)hoiaku. Poetasin ta matsheetet justkui pannilabidana kasutades sügavamale risuhunnikusse. Skorpionite komme müra kuuldes mitte peitu pugeda vaid rünnakuks valmistuda on muidugi iseenesest murettekitav.
Säärastest heategudest hoolimata laseb karma oma timukal juhusel olla minuga õel. Eilne jalaraie ja täna tabas taevast langenud tihe ja kõva keha mind paremasse silma. Tulemuseks pisarad, ‘’võõrkehatunne’’ silmas ja veidi aega sügavustunnetuseta matsheete viibutamist.
Arusaamisega on siin naljakad lood. Kuna inglise keelt ei räägi siin keegi emakeelena ja prantsuse keelt vaid Frederic ei ole kõik alati päris ‘’viiele-viiele-sain’’. Täna saabusid siia turistid, kes olid natuke abitud ja segaduses selle üle, et muud vastuvõttu peale toidu polnudki. Lõpuks Dantel küll küsis neilt, kas nad tahaksid mõnda läheadlasuvasse looduskaunisse paika jalutama minna, kuid ei saanud aru, mis nad vastasid. Sellest tulenevalt on olukord siiski veidi naljakas.
Loodusfotograafia on endiselt valdavalt kodune, võiks isegi tinglikut öelda tubane. Erinevad igapäevased ja harvemad külalised moodustamas seintel toiduahelaid. ‘’Metsikum’’ osa faunast on enamasti minu jaoks liialt inimkartlik ja ennekõike liialt kiire.
Arvasin, et nägin liblikate pulmatantu. Kaks väga suurt pikkade sabadega liblikad keerles üksteise vastu liibunult läbi õhu. Neil näis olevat teatav tung liikuda gravitatsioonivektorile vastupidises suunas, kuid paraku olid nad sattunud minu katuse alla. Lootsin, et kõrguse puudumine kelleltki tuju ei rööviks. Hiljem aga selgus, et tegemist ei olnudki pühendunud paariga vaid ühe liblikaga, kel on pöörane kaheosaline saba. Katamaraanliblikas nö.
17.08.2009
Kalevipoja mõõga lugu
Täna võsa raiudes põrkas matsheete ühelt puult mulle säärde, nagu on juhtunud ka varem. Aga seekord ei olnud ta nii nüri nagu algselt. Tulemus: vulnus caesum pretibiaalses piirkonnas. Küllalt suur haava ja palju verd. Kuid kuna nö arstiabi on siit väga kaugel, ning teetanuse vaktsiin peaks olema veel suht toimiv (viimane tehakse vist 17aastaselt) on ravi kodune. Hea oleks muidugi panna paar õmblust, sest haava servad on veidi irvakil, kuid lõppkokkuvõttes on erinevus ainult haava väljanägemises lõpuks.
Veidi irooniat ka selles loos. Matsheete käepidemest kaugem osa, mis raiub puid, kulub kiiresti nüriks ja vajab teritamist: lähem osa mis raiumises enamasti ei osalegi, kuid kipub (mul) aegajalt peremehe vastu pöörduma püsib aga kaua teravana.
Haav puhastatud piirituselahuga (mille peale on kirjutatud ‘’ei kirvele’’ - suht mõttetu tagantjärele targutamine mu meelest), asetatud puhas plaaster (siinsetes tingimuses ei paindu sõrmed üheski kontekstis trükkima sõna ‘steriilne’). Lasin verel suht kaua joosta. Minu teadmiste kohaselt oleks see võinud vähendada haava infitseerumise riski. Niisiis oli see ‘suurepärane’ idee. Loodetavasti paraneb ilusti. Keha on ka võrdlemisi harjunud paarikuuse intervalliga pool liitrit verd kaotama - ei pea ta sellest siingi puudust tundma. Õnneks on selleks ajaks kui saan blogi üles riputada haav juba paranenud/paranemas, niiet lugejal ei tarvitse enam muretseda. Kõik võidavad.
Metsa vahel näeb tihti erinevaid värvilisi liblikaid. Üks sagedasim on metalliksiniste tiibadega, ta näeb tõesti välja selline, et tahaks püüda võrku, viia koju ja naelutada seinale.
Pühapäeval käidud Cacao külas putukamuuseumis ja turul. Muuseumis oli mõned preparaadid (?) kohalikest liblikatest. Vahva oli see, et mõnede liblikatopiste all oli kirjas püüdja ja aastaarv. Vanimad olid 18ndast sajandist, tuhmid nagu öökiblikad ikka, võibolla veidi tuhmimad kui algselt. Äkki olid need ööliblikad 300 aastat tagasi hoopis päevased.
Olid ka mõned elusad lülijalgsed ja õllekõhu ja higist plekilise maikaga onu, kes neid kordamööda endale kõhu peale pani.
Seintel võis näha ka väga suuri putukakorjuseid. Näiteks mingid 15 cm-sed põderpõrnika sarnased mardikad (Titus giganteus vms võibolla). Informatiivne üldiselt.
Turul oli palju suveniirkraami, eripärasena palju hmongi kraami, tegemist on nö hiinlaste külaga. Tädid müüsid taignas friteeritud ananassiviile taignas. Pööraselt hea kraam. Pangem alati pontshikute sisse ananassi.
Sellesse külla pääsemiseks on vaja loksuda pool tundi 14 km pikkusel auklikul ja kurvilisel salapärase teekattega teel. Küllap on seda väärt, sest paljud inimesed on valmis pühapäeviti (suur turismipäev Cacaos) ühinema pika masohistliku autorongiga, kus ainsaks meelelahutuseks on vaadata oma kaaskannatajate küpsemist tasasel aukudes-jukerdamis-tulel kuni aegajalt keegi neist plahvatab ja teeb suitsidaalse möödasõidusööstu kõige idiootlikumal hetkel. Üldiselt sama oleng nagu Tallinn-Tartu maanteel, Cacao tee ääres oli siiski silmatorkavalt palju (enamasti põlenud) autovrakke
Hiljem aga külastasin pühapäevast Cayenne’i. Oli võrdlemisi mõttetu, sest pühapäeviti on linn ‘’suletud’’. Tegin siis mõned pildid tühjadest tänavanurkadest. Väheste liikuvate inimesega suheldes tegin veidra avastuse: mustad inimesed siin räägivad enamasti rahuldaval tasemel inglise keelt, aga valged peaaegu mitte kunagi, isegi kui nad arvavad, et nad räägivad :P. Tegelikult see ei olnudki nagu avastus vaid pigem kinnitus Danteli väitele. Muuseas nägin ka elupilti getomas linnaosas, kus igat möödujat ründavad 20 müügimeest käes kottikesed näidistega oma kaubast. Paljud neist, kuigi noored, on kaotanud juba mitu hammast, niiet need on tulnud kuldhammastega asendada, Siinkandis kannavad mehepojad palju kuldhambaid, arusaamatu mis värk sellega. Õigel mehel on kaelas kullast kodumaa ja näos särav kuldne naeratus. Siin meie töö- ja elukohas on üldiselt tauniv suhtumine psühhoaktiivsete ainete tarvitamisse. Linnas kõndides märkasin, et mehed osutavad ühemõttelist tähelepanu mööduvatele tüdrukutele, ka päris noortele. Selline loodusrahvalik suhtumine, et menarche teebki tüdrukust naise...
Kaks lugu. Folkloor on siin (meie hütistikus) rikkalik, on palju värvikaid tegelasi, siiski suurima mahu lugudest on hõivanud mõned üksikud kes on jätnud, millegi enamasti imeliku või halvaga, endast värvilisimad mälestused. Üks lemmiktegelasi on üks siin olnud eesti neiu, kuid neid siinkohal ei jutustata kuna ei esine keelebarjääri kangelanna ega tema sõprade, tuttavatega. Lood siis inimestest kes kunagi seda blogi ei loe ega kohta kedagi, kes oleks lugenud.
Olnud siin 35aastane hispaanlane S. Kes kasutas üldsusele vastuvõtamatult kõhklematult kõiki siinseid võiamlusi, põhiliselt autot. Neid olevat ta ära kasutanud lausa 3. Igatahes tarvitas ta inhaleeritavaid lõõgastusvahendeid. Ühtlasi magas ta ühe siinse brasiilia tädi F-ga. Kui kuulsin seda lugu, pahvatasin välja, et missmõttes nagu, fatima on ju täiega vana. Seepeale näis Dantel hetkeks välja justkui veidi solvunud ja ütles siis, et F ei ole üldsegi vana. Tagasi loo juurde. Igatahes ükskord kui F oli S’ peale millegi pärast pahane kandis ta Fredericule ette S’ tarbimisharjumustest. ‘’Fred don’t like smoke,’’ ütleb Dantel.
Teine lugu on üldiselt heaks näiteks siinsete noorte täiskasvanute elustiilist. Dantel olnud ühel peol, kus olnud ka keegi teadaolevalt vabameelse alakehaga tütarlaps. Keegi noormees lähenenud meie kangelannale ja kutsunud teda veetma üheskoos kuuma armuööd. Neiu oli kuuma armu osas kiretult käpp, kuid nõudis, et teatav kogus valuutat vahetaks selle üle omanikku. Säärane kaup istus ka noormehele. Hommikul voodis värskeltpressitud apelsiinimahla juues ja croissanti järades (päeva esimest savu tõmmates) teatas noormees, et tal ei olegi sugugi raha. Seepeale kangelanna võttis matsheete ja raius maha noormehe ühe käe. Millise, sellest folkloor vaikib, kuid igaljuhul muutis see lugu poisi töömehena poolikuks ja ka iseendaga aega viites on ka vaheldus välistatud - täielik monogaamia edaspidi selles sfääris ja sellest tulenevalt järjekordsed sekeldused libudega. See võib olla tee täieliku invaliidistumiseni.
pühapäev, 16. august 2009
15.08.2009
Matsheete on siinsetes oludes umbes nagu taskurätikud parasvöötmes. Neid asju tasub alati kaasas kanda, sest kui nad maha ununevad tuleb luristada nina või tirida end läbi ogalise läbipõimunud padriku. Võsa püüd sissetungijat püüda on kohati lausa naeruväärselt intensiivne. Näiteks kui jäin eile pilti tehes statiiviga pikemalt jukerdama, märkasin liikuma hakates, et mingi ronitaim on oma keerduva ‘’jäsemega’’ (nagu hernestel) haaranud mu kingapaeltest...
Täna pärastlõunal käisime läheduses olevas (karsti)koobastikus kus pesitseb guajaanas endeemilisena esitsev kivikukk (coq de roche, inglise keeles kohmetult kõlav guianean cock of the rock vms). Igatahes selline ilus oranzh linnuke. Üritasin teda pildistada ka, kuid kombinatsioon vähesest valgusest, võrdlemisi pikast fookuskaugusest ja tihedast võsast andis tulemuseks oranzhi pleki roheluses. Rõõm visuaalist, millest jäi ilma kaamerasensor, sai siiski osaks silmale. Tehtud mentaalsed ülesvõtted :D. Pesitseb see kivikukk koobastes, igatahes andis tema pesitsemisest märku kanalalõhn. Koobastikust endast niipalju, et kuna aluskivim on siin kõva ja tugev (paljandub maapinnal ja meenutab väljanägemiselt sulametalli vetteviskamisel moodustuvaid känkraid), siis võib voolav vesi sellest moodustada keerulisi koobastikke ning ka peened võlvid püsivad kenasti. Ehitaja Vesi on kätte antud materjaliga usutavasti rahul, lustib igatahes.
Kuna on puhkepäev veetsin ka veidi aega päikese käes. Hakkab saama selgeks, et liialt palju. Praegu on veel kõik ok, õhtujahedus jne, kuid tulevik tõotab tulla kiheluserohke.
Ja mõtlesin, et olen selle kevade jooksul juba päikesega harjunud ega karda teda enam niiväga. Blond hetk; siinkohal kehtib see lausa kahemõttelisena.
Puhkepäevad on mõnusad. Ilu ronib silma ka siis kui laud on päikese tõttu kissis ja ka soojus võib olla nauditav, eriti siis, kui pole koormust, mis kataks naha higiga ka 20 kraadi juures. Kohati teeb kurvaks oskamatus muljeid elulähedase efektsusega fotodele jäädvustada, kuid mõnes mõttes ongi ehk õigem, kui värvikaimad mälestused jäävad ainult mällu ega ühelegi kõvakettale. Kõlab kuidagi sarnaselt sellele teooriale, et õigus liha süüa on vaid neil, kel on julgust võtta elu.
14.08.2009
Tänane tööpäev oli lühike, justkui sissejuhatusena nädalavahetusele. Puhkus on meeldiv iseenesest, sest mida nädala lõpu poole seda enam hakkab matsheetelöökidest kaduma teravus. Ja teravust on neisse vaja, et neil oleks tagajärg. Kuna tegemist on kerge instrumendiga, siis näib asja võti olevat kiirus ning keharaskuse ülekandmine lõiketerale. Teravus kipub enamasti olema vaieldav ja vahel, eriti väsinult, jääb puudu ka löögi otsutavusest, konkreetsusest. Täna märgade ja ligaste kinnastega ettendasin kohati veidi halba komöödiat visates matsheete põõsastesse. Halvas komöödias mõistagi ei oleks matseheete lennanaud mitte põõsasse vaid Charlie C.-le silma.
Viimastel päevadel koguneb järjest enam ja suuremaid putukaid õhtuti ja öösiti lambi ümber. Täna istub seal üks ööliblikas, näeb välja nagu mingitlaadi suru. Rohkem ei laskukski tema kirjeldamisse, et mitte lasta oma entomoloogia alastel teadmistel liialt ‘särada’. Igatahes geko ei sega teda, küllap mäletab veel oma vaeva eilse saagi õgimisel. (on pildimaterjali). Ja tundub, et esinebki teatav sessoonsus nende öiste putukate aktiivsuses, selle pärast on ilmselt ka paljud valguspüüdjad tulemas siia septembris.
Hakkasin kasutama ühte klooritabletti pooleteiseliitrise veepudeli kohta (ette on nähtud 1 tbl per 1 l ). Kõht on veidi korrast ära; siiski mitte kooleerilises kvantiteedis. Võibolla peaks siisi panema kaks tabletti, sest nede poolitamine on tüsilik.
13.08.2009
Limonaadist ja rajamisest.
Täna hommikupoolikul Danteliga üht väänkasvustikku maha lõigates leidsime sidrunipuu. Kuigi ta oli üleni väänkasvudega kaetud ja nende poolt vastu maad surutud kandis ta rohkesti vilju. Korjasin ära maha kukkunud ja äralõigatud okste küljes olnud. Niisiis elu tõesti andis mulle sidruneid, poolteist kilo lausa.
Proovisin teha limonaadi. Eesti keeles muidugi tähendab limonaad midagi muud, ütleme siis sidrunijooki
Limonaad ‘’Sidrunijook’’: võta kaks keskmist sidrunit. pese, viiluta. aja keema 0,5 l vett. lisa sidruniviilud ja kaks supilusikatäit suhkrut. keeda veidi hävitamaks kogu tülikas vitamiin c. jahuta, maitse. märka äärmiselt kibedat maitset. lahjenda 1,5 l-ni kloreeritud vees. serveeri külmalt pikas klaasis.
Tulemus oli võrdlemisi meeldiv, meenutas maitselt toonikut.
Üksluine risus kakerdamine ja skorpioneist üle voolavate nottide tassimine oli imemas elust välja kogu lusti. Irooniliselt aga tõi veidike rõõmu tagasi seesama töö. Niivõrd-kuivõrd seesama. Esimese nö langiga lõpetanud liikusime uude kohta. Kus mõistagi tuleb esmalt raiuda sihid, panna paika piirid. See rajamise töö istus palju paremini. Opereerimine kompassi ja kaardiga, sammupaaridega vahemaade määramine jne, justkui tegevus, mis eeldab aju omamist, mitte palju küll, aga siiski rohkem kui vana hea maha-tükkideks-hunnikusse-jebo. Rajamine! Loomulikult ka kahe meetri laiuse sihi raiumine edeneb oluliselt nähtavamalt kui hiljem sihtide sisse jääva läbipõimunud dzhungli kuubikuteks lõikamine ja hunnikutesse tassimine. Kirsiks koogi peal oli aga see, et kasutada oli ka kaart, kuhu oli kõnealune ala peale märgitud. Tõeline edasiminek võrreldes eelmise korraga, kui olid ainult juhtnöörid stiilis ‘’sirge puu suunas’’.
12.08.2009
Eesti-Brasiilia :)
Täna pärastlõunal, kui parasjagu metsa raiusime, andsid siinsed brasiilia prouad Fatima ja Ruth mõista, et mingilt brasiilia spordikanalilt kantakse üle eesti-brasiilia kohtumist. Niisiis vaatasime seda tädide majakeses. Telekanali stiil oli päris eksootiline, mingid naljakad reklaamid, kus erutunud häälega mees hüüab midagi ning ekraaninurka ilmub keerlev vigur vastava firmamärgiga. Millegipärast tundus see mulle lätipärane, kuidagi see hääl ja maneer. Eks ka Läti ole lõunamaa. Ja kui brasiilia lõi värava, kõlasid fanfaarid ja mingid jullad lendasid ekraanil ringi, pöörane. Esimese poolaja järel asusime tagasi metsatööle ja kuna brasiilia oli juba löönud värava, siis langetasin Ruthi maja akna ette ca 30meetrise puu. Suund oli planeeritud ja olin kindel, et ta majani ei ulatu. Siiski uskusin et latv jääb majast veidi kaugemale. Igatahes 1:1 siis :). Mõjuv zhest, olgugi et mittetaotluslik.
Sama puuga seoses veel üks naljakas lugu. Nimelt, kui asusin tema ladvaosa tükkideks raiuma hakkas tüvesse löödud sälgust välja jooksma pruuni õlist vedelikku. Lootes, et Dantel ehk teab, millega tegu, küsisin:’’coca-cola?!’’ ja Dantel vastas ‘’yeah, the best coca-cola’’. Sedasi siis.
11.08.2009
Esimesestest kordadest ja..
Just nüüd panin esimest korda siin 5ndal laiuskraadil selga kampsuni. Panin, sest on jahe, pakun, et umbes 20 kraadi. Võibolla on asi lihtsalt kontrastis: päev oli täna tõeliselt soe, umbes 35 kraadi, usun, ja selgest taevast otse paistev päike, mis näib ülekõige igatsevat oma vööle minu skalpi. Nüüd kiilaspäisena määrin endale iga päev pealaele 25-se faktoriga päikesekreemi. Päris naljakas tegelikult - nii enne päikest varjanud puud dzunglis kui ka juuksed on nüüdseks maha lõigatud. Pea/maakera. Loodan südamest, et ei tule erosioon ega vii mu mõistust.
Kõrvalepõikena: keedan praegu gaasipliidil teevett, hetk tagasi lendas suur ööliblikas leeki ja justkui plahvatas. No vaata aga
Täna kõdunevaid puunotte üles tõstes kohtasin esmakordselt skorpionit. Ei nõustunud teda lömastama, seeasemel kuhjasin talle peale natuke lehti ja kõdu, et kõik saaksid oma elu rahulikult edasi elada, ilma et võetaks käiku astlad või raudninaga saapad. Meenus kuidas üks mua vanaemadest alati räägib, kuidas ta sõlmis plikapõlves rästikuga lepingu, mille sisuks oli kokkuvõtlikult mätta materdamata jätmine vanaema poolt ja mitte salvamine ussisoo poolt. Sõlmisin analoogse lepingu täna selle skorpioniga, salamisi loodan, et ta esindas kogu kohalike mürgiste lülijalgsete seltskonda.
Esmakordselt täna nägin raiesmikul suuremat sorti sisalikku. Oli ta umbes 40...70 cm pikkune ning piisavalt suur, et panna liikudes oksad ragisema. Niivõrd umbmäärane hinnang tema pikkusele seetõttu, et annan endale aru oma erutusseisundis tehtud hinnangute tegelikust väärtusest - näiteks, kui kunagi nägin ja pildistasin soos mulle ootamatult peaaegu otsa jooksnud metskitse, mäletasin hiljem tal olevat uhkeid sarvi, kuid
pärast filmi ilmutamist selgus, et sarvi ei olnud sugugi..
Täna jälle hammustas (nõelas) mind gep (kep). Seekord kaelast. Õnnesk küll ei järgnenud kõriturset asfüksiat ega surma. Karistusaktsioon, oli küll veidi ebaproportsionaalselt ulatuslik, kuid paratamatu, sest pesapuu oli ikkagi vaja maha võtta. Ehk siis pristsisin nende pesa termiidimürgiga; tegevus lakkas kiiresti. (Vt ka Dresden, Hiroshima, Nagasaki)
Juba kaks päeva ei ole teinud pilte, sest pole ka kusagil käinud, midagi teinud peale metsa raiumise. Mingil hetekel kaalusin ka kaamera raiesmikule kaasa võtmist, kuid ma ei taha teda räpaste kätega katsuda ega muul viisil ohu teele seada. Paraku aga näeb kõige rohkem faunat just töö käigus. Keerulised dilemmad, ja niivõrd olulised, oi-oi
10.08.2009
Kirjutan jällegi metsalangetamisest. Täna laekus ‘rindele’ Dantel, niiet asjad liiguvad veidike kiiremini. Kuid saekett on juba päris nüri ja nagu sellest oleks veel vähe oleks,üritasin teda joota ka diisliga. Bensiinimootor ei tööta selle kraamiga, sugugi. Valisin vaatide vahel, mille peale oli kirjutatud kas ‘’gasole’’ või ‘’super’’ ja nagu tuli välja, on gasole diisel. Vanahea nuusutamine oleks vast ka aidanud...
Igatahes pärast paagi sisu vahetamist veidi tuleohtlikuma süsivesiniku-kokteili vastu nõustus saag jällegi oma nürit ketti keerutama.
Ilm oli täna selge ja krõbedaks kuivanud lehtede vahel nägin esimesi suuremat sorti ämblikke - sellised karvaste jalgadega nagu nad ikka on. Muidugi kõigi ämblike jalad on karvased, kui piisavalt lähedalt vaadata, aga täna nähtud elukate jalakarvad võiksid probleemideta mängida palli minu jalakarvadega samas liigas. Nad siiski küll kaotaksid, aga mitte suurelt..
Sain Dantelilt üle miljardi baidi kitsamas (guajaana) ja laiemas (kariibi) mõttes kohalikku muusikat. Peaks olema igati sobiv soundtrack õhtusele võrkkiiges vedelemisele.
09.08.2009
Eile laupäeval käisime jällegi Cayenne’is. Turul jne. Muuseas ka rannas, mis oli kaunis, paradiisjas võiks öelda, siiski erinevalt kujuteldavast klisheeparadiisirannast oli vesi pruun, mudane, kuid räägitakse, et mingil osal aastast on vesi puha ilus ja selge. Suvitajaid oli rannas võrdlemisi hõredalt, mis on samas ka mõistetav, kui mõelda selle peale, et suuremal osal kohalikest ei ole nagu mingit põhjust päevitada. Aga mõistagi on rannas teha muudki peale grillitavaks broileriks kehastumise, näiteks oli seal näha palju efektseid lohesurfajaid (ei tea paraku korrektset terminit). Põnevaim atraktsioon oli siiski munev merikilpkonn, keda ümbritses ca 20pealine uudishimulik kamp. Ühinesime, mõistagi
Nägin ära ka menetluse, mille abil muudetakse meie pirukaauto 3kohaliseks - kongi nimelt pannakse plastmassist aiatool. Alguses tundus see lihtsalt naeruväärne, aga kui pikemalt mõelda siis lihtsalt hirmuäratavalt rumal praktika. Aga noh...kui oled Roomas, siis tee nagu roomlased, isegi kui sulle näib, et nad on peast segi.
Turult ostsin jällegi puuvilju, neist on siin väga palju rõõmu nädala sees. Vähemasti minusugusel kõhuorjal, kel esinevad võrdlemisi otsesed hoovad mao ja ‘’tujukeskuste’’ vahel
Frederic sõitis perega puhkama Brasiiliasse. Kaheks nädalaks. Pool tundi enne ärasõitu said üle antud/vastu võetud juhtnöörid. Raietöö annab muidugi probleemideta tegevust kogu selleks ajaks. Frederic andis mulle tseremooniavabalt üle oma kaheraudse ja kilekotitäie padruneid. Sain tunda ennast säärase ‘’alfana’’ sel hetkel :) tore-tore. Tutvusin selle aparaadi hingeeluga ka veidi, selgub, et tegemist on isegi veel rohkem ‘’plug-and-play’’-seadmega kui seda oli vana hea AK4.
Seoses relvamölaga meenus nüüd, et eile hankisin ka endale isikliku Smith&Wessoni. Tegemist küll liigendnoaga, aga siiski niivõrd räige isendiga ,et muutun seda käes hoides 12aastaseks jõmpsikaks. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et tegemist on mattmusta taskunoaga, mille tera (va lõikeserv) näib olevat kaetud tefloniga ja miski selle noa välimuses justkui ütleb, et selle kaasaskandmise põhieesmärk ei ole juhuslikult ettejuhtuva puutüki tarbekunstiks konverteerimine.
Igatahes täna hommikul siis viisin Fredericu, Florence’i ja Cyrilli lennujaama. Kuidagi naljakas ja kohmetu oli see neile head reisi soovimise akt, kuigi olin tegelikult nagu puha siiras jne. Aga ei ole mul seda oskust võõraste inimestega lähedane olla. Lisaks mulle tundub, et nad kardavad mind. Siiski miks... Igatahes tagsiteel tegin ühe peatuse selleks et jäädvustada ümbrust ja teise selleks, et anda veidi edumaad neljaautolisele teokiirusel liikuvale taignakolonnile, kelle taha jäin frustreerivalt toppama meie lõbusal kurvilisel mägi-metsateel. Nautisin veerand tundi vaadet, ning siis lustisin läbi kurvide, küngaste, orgude koju. Oli lõbus, Florence’i autoga isegi rohkem kui pirukaga, sest oli roolivõimendus ja veidi madalamalt istub tee peal ka see masin. Vastutustunne on muuseas puha kohal - lihtsalt see tee on nagu kardirada - mõnusa sõiduelamuse saamiseks polegi vaja spidomeetri seierit taevani ajada. Florence’i auto spidomeeter kusjuures ei töötagi, niiet pidin kiirust tajuma lahtise küljeakana raamile toetuva käe karvakestega. Meenusid vanad head ajad, kui sai tehtud pilte Zenit B-ga ning pidi säritama intuitiivselt...
Pärastlõunal leidis aset jalutuskäik dzhunglisse ühe oja ja selle koskede/kärestike juurde. Oli kaunis, sai ronida ja solberdada vees - pidupäev. Nende koskedeni viib kohati kujuteldav ja kohati valgete ümber puu seotud paeltega märgistatud rada, niiet tegemist on veelgi erilisema kohaga kui eelmisel nädalavahetusel külastatud Patawa juga. Erilisemaga ses mõttes, et seda on näinud vähem inimesi. (Seda kriteeriumi ei pruugi olla üle kantav inimsuhetesse...)
Statiivi mõistagi unustasin kaasa võtta. Ebaõnn, kuid tuge õnnestus leida ka kohalikelt kehadelt, see küll tähendadas palju kõhuli vetikastel kividel roomamist, aga mis parata: voolavat vett on ju teatavasti PAREM pildistada pika säriajaga (see nali läheb vist küll kaduma kõigile peale Kadri..)
Ja ongi nädalavahetus otsas. Puhkepäevade muljed on olnud vääriline palk nädala sees valatud higigallonite eest, usun.
laupäev, 8. august 2009
08.08.2009 laupäev
07.09.2009
Täna tabas mind midagi kurnatusetaolist. Arvan, et asi on juuste puudumises. Vana hea Simsoni lugu eksole :P. Teine (tõenäolisem) variant on muidugi seitsme raiepäeva kummuleerunud väsimus. Aga nüüd on nädalavahetus - st kaks päeva puhkust. Selgub siiski, et raieplaanid on massiivsemad kui alguses välja paistis. Niiet mõnda aega tuleb liblikavõrguga päikeselisel aasal kekslemise asemel mütata võsas ühes käes välkumas matsheete ja teises urisemas husqvarna.
I’m a lumberjack and that's ok. I sleep all night and I work all day
Kliima intensiivsus ei väsi endiselt üllatamast - kui pärast vihma tuleb välja päike, hakkab ta kohe maha sadanud vett üles keetma niiet moodustuvad udupilved. Elu nagu vannitoas. Kogu see kuivatamisakt kestab ainult mõned kümned minutid, kuid selle aja jooksul võib metsas näha vana head Tyndalli efekti (puha maagia ja kaunidus üldjoontes). Mingil määral kajastatud ka pildimaterjalis.
Näib, et vannitoakonna peeker oli tänaseks saanud täis pidevast näkkuvälgutamisest ja sellest, et ma ‘käin välja’’ tema ujumisbasseini. Niisiis ta ründas mind sirgjooneliselt ja päise päeva ajal. Olin just asumas dushi alla võsapuru ja higi maha uhuma kui ta oma teiduurkast minu peale viskus. Mis tal ometi arus oli - jõudude vahekord peaks ju olema ilmselge. Vapper, vapper amfiiib, tuleb tunnistada. Igatahes tegin mingi kohmetu tõrjeliigutuse ja emiteerisin ehmatushäälitsuse (kiljatasin nagu plika) ja konna salakaval rünnak lõppes kuulsusetult matil (vannitoapõrandal). Praegu, ma usun, teeb ta seal isekeskis koivakõverdusi ja veeretab tualettpaberirulli. Järgmise korrani...
Gekod käituvad samuti halvasti. Eile, kui hakkasin magama minema ja panin aknad kinni, märkasin et üks geko on jäänud tuppa. Üritasin teda harjaga ukse poole suunata, aga ta ei saanud sellest peenest vihjest sugugi aru ning puges hoopis kugugi kapi alla. Öösel ta ilmselt lõi mu näol tantsu oma naljakate iminappkäppadega. Aga piisavalt sügava anesteesia puhul võib ju teatavasti inimest pilastada nii palju kui kulub, niiet pole viga, ainus mida sellele gekole tõeliselt pahaks panen on keset põrandat jäetud julk.
Puhkuselt kodumaalt Surinamest tuli tagasi Dantel. Saramaka mees, kes on töötanud siin juba palju aastaid. Paistab olevat meeldiv ja tema arusaam inglise keelest ületab kõik siin seni kogetu. Juhhei ses mõttes.
06.08.2009
On sadanud palju vihma, peaaegu kogu päev. Kohati üritas taevas lausa niivõrd raevukalt vett maasse peksta, et tekkisid udupilved (nagu neid võib näha jugade läheduses) Seetõttu sai võsas ragistatud võrdlemisi üürikeselt. Selle aja jooksul õnnestus siiski näha üht sinikollast konna, kelle kirgas välimus lausa karjus lubadusi värvilisest reisist mis saab osaks sellele, kes üritab teda printsiks lakkuda.
Täna said mulle osaks ka seni valusaimad putukahammustused siin maailmajaos. Dolomeetri seier näitaks kaugelt üle sipelgahammustuse, kuid veidi alla herilase nõelamise. Hammustajate liigitamise osas ei võimalda mu kasinad teadmised hõimkonnast kaugemale minna. Igatahes olid nad ühiselulised (vaat kus sõna - sellise sõna kasutaja on ju ilmselgelt mingitlaadi asjatundja :P )
Kuna vihma tõttu ei saanud olulisel määral lõigata võsa, siis lõikasin hoopiski juukseid. Kohe päris ära. Väljanägemise seisukohalt mõistagi halb käik, aga see ei ole siin mingi teema. Igapäevastes hügieenitoimungutes on igatahes kohe peaaegu et minutine kokkuhoid ja päheronivate mutukate varjumisvõimalused on ka palju kesisemad.
05.08.2009
Siinsete puude mootorsaagimisel tekkiv saepuru lõhnab pagana hästi, mõne liigi puhul isegi niivõrd hästi, et võiks panna pudelisse ning määrida näkku kui on aetud habet.
Võiks ju eeldada, et pärast viibimist parfümeeritud võsas on endalgi meeldiv lõhn küljes, aga kus sa sellega. Traagiline kui iseenda hais muutub eemaletõukavaks. Pääsu ju pole. Nagu see julmade laste mäng, mis seisneb kassi saba külge mingi koliseva sodi, näiteks joogipurkide, sidumises. Kuigi lõhna eest ära jooksmine on vist siiski veidi võimalikum kui heli eest pagemine, mis on tuldsülgavate mootorite abita vist suisa võimatu. Ja vaesel kiisul ei ole sellist tehnoloogiliselt arenenud abi mõistagi kusagilt võtta.
Leha eest päästab muidugi ka dush ja puhtad puhkehetekrõivad. Kuid eelmiste päevade hapnenud higi tööriietes saadab mind varjuna. Ja erinevalt varjust ei kahane mind ümbritsev sokiaura isegi mitte keskpäeval.
04.08.2009
Võsa raiumine on väga harjumatult hetero töö mu abiõe käte jaoks. Liikumisaparatuur hakkab juba justkui kohanema, kuid pehmed käekesed ei ole veel sugugi omandanud vajalikku kulumiskindlust ning seetõttu muudkui kaotavad nahka. Ja vinguvad. Vinguvad nagu haledad pussyd kes nad ka on. Tegelikult isegi veidi empaatiat tekitab nende kurb ja väljapääsmatu olukord: leida end ühel päeval robustse dzungli-macho küljest kes neid tihti ja järjepidevalt väärkohtleb. Õhtuti muidugi hoolitsus ja ma-enam-ei-tee-jutt, aga kui jälle tõuseb päike on kohe tagasi vana sõber peks ning puudutused karedate ja kõrvetavate esemetega. Tõeliselt kurb, kui järjekordne õnnetu hing leiab end sellisest olukorrast, olukorrast mille ta on õigupoolest ise põhjustanud. See viimane tõik mõistagi veel lisab traagikat. Aga eks ta ole, kõigile meeldivad ‘pahad poisid’, aga kui justkui ootamatult tuleb peks ja piinamine sipelgatega on puha kahetsus majas... Klassikaline liblika ja leegi värk. Aga kaldusin nüüd vist veidi kõrvale mõistliku jutu sirgest rajast.
Seoses liblikate ja leekidega - avastasin, et minu võimuses on katta köögigekole vahva pidulaud ning heatahtliku inimesena ma mõistagi seda ka teen. Nimelt kui kööginurgas tuli põlema jätta saabuvad kohe mitmesugused lülijalgsed, kes arvavad end haistvat nahktagi, kuid ei ole siin mingit nahktagis paaripäevase habemetüükaga isendit, kelle pilgust võib lugeda, et ta mängib ainult iseenda reeglite järgi vaid hoopis geko kes paneb nad soovima, et nad oleksid sündinud selgroogsetena. (Plagieerisin selles viimases lauses veidi üht vinnie jonesi monoloogi the snatch’is. palun vabandust). Igatahes - plaan on nuumata köögigekot, et minu geko oleks kõige suurem. See oleks lihtsalt nii pagana vinge.
Seoses loomadele toidulaua katmisega - siin on üks koer Zorro. Tema perenaine on brasiillanna Uti, kuid talle meeldib veeta aega ka siin minu juures. Niisiis andsin talle üleeile mõned vürtsikilu soolikad. Andsin kuigi üldiselt taunin väga sellist võõrastele koertele maiustuste andmist, aga no tõepoolest soolikad ju, imepärane, et ta need üldsegi ära sõi. Igatahes nüüd kui ma söön ja ta parajasti siin vedeleb on mul äärmiselt ebamugav. Ta isegi ei nuru pealetükkivalt palukesi, kuid valdab naeruväärselt hästi kurva koera näo tegemist. Raske on hoida temaga sirget joont...täna andsin talle ka väikese tüki musta leiba mille ta põrandale sülitas. Solvang.
Täna saabus meil siin asetleidva inimese ja looduse vahelise võitluse rindejoonele motoriseeritud üksus - mootorsaag ‘’husqvarna’’. Tuli ta mõistagi Inimese tagalast. Mobiliseeritud oma peremehe Bernardi poolt otse siinsete sündmuste tulipunkti. Bernardi näol on tegemist hilises keskeas mehega, kes minu silmale näeb välja kuidagi väga indiaanlaslik (teravad näojooned, kongus nina, sooniline, veidi kõhukas tegelane, keda on kerge kujutleda hoidmas käes matsheetet). Misiganes tema tegelik rahvus ka ei oleks on tema põhiroll siinsel scenel olla universaalne kuldsete-kätega-mees. Igatahes sümpaatne onu, jagas õpetussõnu sae kasutamise osas ja puha...või noh - mitte õpetusSõnu siiski, sest esineb teatav keelebarjäär. Aga kes kurat kasutab väljendit õpetuspantomiim...
Kui Bernard koju läks sai inimeste rindepool kahjuks jällegi demotoriseeritud. Kurb küll, samas muidugi mõistetav otsus mitte jätta oma väärt tööriista võõrastele hoorata.
03.08.2009
Veidi paraoiadest. Täna võsas lõhkusin ühe puu mahavõtmisekäigus ära sipelgapesa. Tundus vähemalt nii. Igatahes oli tulemuseks sipelgatepoolne ärritatus; mingite kümnete minutite jooksul sai mulle osaks rohkem sipelgahammustusi, kui seniste mingite kümnete aastate jooksul kokku. See olukord sünnitas minu pähe paranoia, et sipelgad märgistasid mu - nõristasid mu peale mingit feromoni - näitamaks, et see on see paha mees, kes lõhkus ära meie pesa. Need väikesed metsalised panid nö postkontori seinale minu näoga wanted-plakati. Kuigi antud olukorras olin postkontori seinaks mina ise, ja plakatiks miski vedelik, sipelgapiss öelgem. Tärganud paranoiataimekesele lisas veel väetist see, et ka mu koduhüti lähedal olid sipelgad kuidagi varasemast pealetükkivamad. Või siis ma mõtlesin selle välja...
Oh seda inimese aju.
Siiski (mulle teadaolevalt) vähemasti mesilaste puhul on selline alanud rünnakut üles puhuv positiivse tagasiside mehhanism, mille hoobadeks on miskid vihasus-feromoonid, täiesti toimiv.
02.08.2009
On joodud rummi. Sest on pühapäev, mis tähendab, et tuleb hingata. Hoolimata Jeesuse seisukohast tänase päeva veetmise teemal raiusin siiski maha mingi koguse metsa, piiride rajamine peaks olema valmis, vaja veel teha enda omaks see osa vihmametsast mis jääb sihtide sisse. Millegipärast kerkib silm ette olukord, kus kamp noorsande on hilisõhtul piiranud sisse üksiku kojukomberrdava tütarlapse...
Aga tõesti - tarvitseb siis nüüd jälle olla nii dramaatiline..
Koostöö matsheete ja mu keha vahel on sujumas järjest paremini. Viimast vastupanu osutab veel nahk peopesas, mis pigem sureb ja eraldub ülejäänud kehast kui asub koostööle vihatud matsheetekäepidemega. Eks ta ise teab...
Eile sain teada mis häält teeb geko - ta nimelt kädistab, see näib olevat parim sõna selle kirjeldamiseks, umbes nagu rästad vms.
Ööpäevase diureesi ja joodud vedeliku koguse erinevus on endiselt umbes kuuekordne, kuigi temperatuur ja muud kliimakomponendid on juba näiliselt mugavaks muutunud. Mida ütleks Guyton?!
01.08.2009
Kuna täna jäi vaba päev ära,siis toimus see eile, reedel. Käisime pealinnas Cayenne’is. Oli eksootiline ja lõunamaine, ootuspäraselt, siiski mitte nii räpane nagu üldiselt selle regiooni (ladin eksole) linnad, nad räägivad.. Linnas, aga eriti turul olnud melu oli sama pealetükkivalt intensiivne nagu kõik muu siin. Lettide kaupa erinevaid puuvilju, paljud neist mulle tundmatud; ehk kunagi nähtud botaaniakaaias: kuid rubriigis ‘’toit’’ varem mitte figureerinud liigid. Sarnaselt nagu Eestis suured toidupoed ventileerivad oma köögiaurud otse tänavale, reklaam nö eksole, teeb siin kalaturg - kogu ümbrus lõhnab nagu surnud kala - kutsub ostma. Kes jõuakski vahetpidamata hõikuda ‘’kala!ostke kala!värske kala...’’. Lõunamaa mees on tabanud ära, et Kalalõhn kui meedium on ju tasuta käes ja rakendanud ta reklaamiree ette. Tegelikult muidugi ei ole ma kindel, kas kalaturu ‘aura’ oli taotluslik või lihtsalt paratamatu, aga avaldas lihtsalt muljet..
Sõime hiinarestoranis, oli odav/täitev.
Oli mõõn, sadamakai ääres mudaloikudes solberdasid tiibadega kalad. Olid ka sõbralikud kohalikud noormehed, kes arvasid meid pärinevat inglismaalt; nende miimika oli ääretult manööverdamisvõimeline - näiteks jahmatusevarju, mis tekkis nende nöole, kui ütlesime ‘’estonia’’, suutsid nad silmapilkselt muuta ‘ahjaa-teame-ikka’-ilmeks. Viisakas on mitte põhjustada inimestele liigseid komplekse nende kodumaa väiksuse pärast, siin prantsuse guajaanas nad seda vist teavad, sest no tõesti - kus pagana kohas on prantsuse guajaana?!...
Veel seoses kodumaa ja temaga seonduvaga - siin väga paljud inimesed kannavad kaelas väärismetallist p. guajaana kontuuri või kuidas nüüd öelda. väga popp
Ametlikud kanalid hoiatavad piirkonnas aset leidva dengue’i palaviku eest. Mul aga on õnneks kaasas Merck Manual (18th ed.), millega toimetada sääskedele kätte (või üldiselt kehatüve piirkonda) nende imemiskatsega väljateenitud palk. Scientia potentia est! (Oh yeah!!)
Tee lähimast külast Rourast siia meie hütistikku on väga kurviline ja kõrgustevahe-rikas. See muudab sõidu täiesti nauditavaks, samas aga on nad siin autode osas veidi umbusklikud ning eelistavad nende mitte mäsaks sõitmist. Aga isegi nö mõistlikuse piires liigeldes võib koguda piisavalt kiirendusjõude kõigis võimalikes suundades.
Täna siis algas võitlus inimene vs loodus. Areenil mina, matsheete, mingi kogus ekvatoriaalset vihmametsa koos kõige juurdekuuluvaga. Kõike erapooliku kohtunikuna pealt vaatamas päike, kes tegutseb pigem selles suunas, et mina ja matsheete jääksime külmana (soojana!) metsa alla vedelema, et dzungel saaks teha meid omaks, konverteerida veel mõneks lisameetriks tolle kõige suurema puu tipus. Oleks au, poleks paha.
Matsheetest siis. Meie esimene kohtumini leidis aset eile ekvaatori lähedal. Tema eelmine peremees - külapoehiinlane - andis ta mulle üle mõistliku 10 euro eest. Tema eelmised peremehed polnud talle aga teragi õpetanud puidulõikamise saladusi - tegemist oli nüri instrumendiga. Ja see siin ei ole mingi ‘’skalpell-on-nüri’’-lugu. Matsheete näol oli alguses tegemist lausa niivõrd tömbi esemega, et kui ta esimese kasutuskorra käigus puu pealt mulle vastu säärt põrkas, siis ei olnud see isegi olulisel määral häiriv, tuvastatavatest tagajärgesdest rääkimata. Olen nüüd üritanud talle vaheldumisi viili ja luisu abil neid seni tundmatuid saladusi õpetada, alguses edutumalt, kuid hiljem juba teatava tagsisidega puu mahavõtmiseks kuluvate hoopide arvu osas.
Muidugi ka võsalõikuri see osa, mis kinnitub matsheete käepidemele tahab ilmselt kohanemist, et omandada nö ergonoomilisem käik.
Aga kõigest hoolimata võsa muudkui langeb.
Kui soovida nüüd olla hirmus dramaatiline, siis võiks ju mõelda, et ma ei ole ju sugugi eemaldunud tarbimiskultuurist ega üldse kogu sellest Maa silmapussitamise üritusest, vaid lihtsalt liikunud rindejoonele lähemale. Nüüd, vähemalt lähipäevil, olen mina see mees, kes tekitab emfüseemi ‘’maakera kopsudes’’ - vehib higist läikides ‘tera’riistaga talle endale tundmatute taimede suunas jättes nad surnult või surevana maha vedelema. Kui Michael J oleks veel elus, siis ta laulaks ‘’a-haa-aaa-a-a-a’’, langeks põlvili ja tõstaks käed taeva poole...(vt ka ‘’earth song’’)
Aga tõesti - tarvitseb siis nüüd olla nii dramaatiline?!
Käidud läheduses asuva Patawa joa (kaskaadi) juures suplemas ja nautimas visuaali. Kohas oli midagi eedeniaialikku, siiski looduse silmatorkav kontrollimatus (langenud puud, väänkasvud, juba varem kirjeldatud kõige samaaegne õitseng ja mädanemine) ei sobinud väga sellesse pilti. Aga seal muidugi ei olnud ka aednikku. Viimase lausega ma ei tahtnud sugugi öelda, et see oleks nagu jumalast mahajäetud paik ega midagi taolist. Jeesus armastab sind siiski.
Pimedus tuleb vara ja kiiresti ning toob endaga une.
