Köögiseinal juba ammu süüdatud lambi ümber kannatamatult ootamas konn ja kolm gekot, kuid ei ühtegi oodatud lülijalgset. Lõpuks siiski tuli üks suur mardikas, kes hakkas end vastu seina peksma, ning kukkus lõpuks pliidi alla. Mulle üllatuslikult vaatasin kolm gekot protesteerimata pealt, kuidas konn liikus sündmuspaigale ja võttis päeva esimese noosi. Veidi hiljem maandus seinal mingi väiksem sääsetaoline elukas ning konn ja geko lähenesid talle erinevatest suundadest. Seekord ründas esimesena geko, kuid paraku edutult - putukas läks lendu. Maandudes siiski peaaegu kohe tagasi samale kohale. Elu õppetunnid eksole. Nüüd aga, enne kui üldse sai tekkida mingisugune arutelu, tegi kiire ja eduka sööstu saagi poole konn. Veidrad lood. Kardan siiski, et nendest pretsedentidest ei piisa gekode ja konnade vahelise etiketi täielikuks deshifreerimiseks.
Kasutan sääsepeletusvahendit meeletus kvantiteedis. Võibolla sama suures hulgas kui 90ndate alguses põhiliselt Tallinnas, aga ka kõigi eesti naiste teadvuses figureerinud tegelane Välismaa Mees kasutas kölni vett. Kardan, et 100 ml suudab mind hoida potentsiaalsete imejate jaoks piisavalt eemaletõukavana vaevalt ühe nädala. Jah tõesti olen Välismaa Mehega sarnases, kuid siiski niivõrd erinevas olukorras...
Mesilased, sipelgad ja termiidid.
Eksisteerib sellist pealkirja kandev raamat. Lugesin seda kunagi gümnaasiumis bioloogiaõpetaja soovitusel. Oli informatiivne ja filosoofiline. Altruism ja selle põhjendatus ‘iseka geeni’ seisukohast. Mhmh. Kuna täna jõudsime omavahel konsensusele, et võiks lõpetada töö mõnikümmend minutit varem ja fotograafia on sel nädalal kuidagi unarusse jäänud läksin kaameraga metsa viimase valgusega võidu jooksma. Pildistasin kep’e, termiite ja sipelgaid. Mesilasi siiski mitte. Rõõmustavalt ka mõned ligikaudu rahuldavad tulemid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar