pühapäev, 16. august 2009

15.08.2009

Matsheete on siinsetes oludes umbes nagu taskurätikud parasvöötmes. Neid asju tasub alati kaasas kanda, sest kui nad maha ununevad tuleb luristada nina või tirida end läbi ogalise läbipõimunud padriku. Võsa püüd sissetungijat püüda on kohati lausa naeruväärselt intensiivne. Näiteks kui jäin eile pilti tehes statiiviga pikemalt jukerdama, märkasin liikuma hakates, et mingi ronitaim on oma keerduva ‘’jäsemega’’ (nagu hernestel) haaranud mu kingapaeltest...


Täna pärastlõunal käisime läheduses olevas (karsti)koobastikus kus pesitseb guajaanas endeemilisena esitsev kivikukk (coq de roche, inglise keeles kohmetult kõlav guianean cock of the rock vms). Igatahes selline ilus oranzh linnuke. Üritasin teda pildistada ka, kuid kombinatsioon vähesest valgusest, võrdlemisi pikast fookuskaugusest ja tihedast võsast andis tulemuseks oranzhi pleki roheluses. Rõõm visuaalist, millest jäi ilma kaamerasensor, sai siiski osaks silmale. Tehtud mentaalsed ülesvõtted :D. Pesitseb see kivikukk koobastes, igatahes andis tema pesitsemisest märku kanalalõhn. Koobastikust endast niipalju, et kuna aluskivim on siin kõva ja tugev (paljandub maapinnal ja meenutab väljanägemiselt sulametalli vetteviskamisel moodustuvaid känkraid), siis võib voolav vesi sellest moodustada keerulisi koobastikke ning ka peened võlvid püsivad kenasti. Ehitaja Vesi on kätte antud materjaliga usutavasti rahul, lustib igatahes.


Kuna on puhkepäev veetsin ka veidi aega päikese käes. Hakkab saama selgeks, et liialt palju. Praegu on veel kõik ok, õhtujahedus jne, kuid tulevik tõotab tulla kiheluserohke.

Ja mõtlesin, et olen selle kevade jooksul juba päikesega harjunud ega karda teda enam niiväga. Blond hetk; siinkohal kehtib see lausa kahemõttelisena.


Puhkepäevad on mõnusad. Ilu ronib silma ka siis kui laud on päikese tõttu kissis ja ka soojus võib olla nauditav, eriti siis, kui pole koormust, mis kataks naha higiga ka 20 kraadi juures. Kohati teeb kurvaks oskamatus muljeid elulähedase efektsusega fotodele jäädvustada, kuid mõnes mõttes ongi ehk õigem, kui värvikaimad mälestused jäävad ainult mällu ega ühelegi kõvakettale. Kõlab kuidagi sarnaselt sellele teooriale, et õigus liha süüa on vaid neil, kel on julgust võtta elu.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar