Nüüd ma olen tagasi parasvöötmes. Kui leian, et mul on veel midagi kookuvõtliku lisada, siis kirjutan, aga üldjoontes on mu guajaanalugu lõppenud...

17.07.2010

Mu viimane õhtu P. Guajaanas. Kati ja Kuldar läksid valguspüügile, ma siin mehitan elektri ja veesüsteeme ja pean kanu. Kui õhtul generaatori välja saan lülitada ühinen ka ilmselt nendega valguslõksu juures.
Asjad on juba pakitud ning lõhkemiseni pungil seljakott kaalub pisut üle 21 kg. Loodan, et see ei saa olema probleem. Niigi sai enamik riideid maha jäetud, ka matsheete, mille mõtlesin algselt koju kaasa viia jääb maha. Ega mul temaga samas mingit eriti emotsionaalset suhet ole ka, lihtsalt hea kaaslane florotsiidis on olnud ta.
Üldiselt on siinolek juba ammu kestnud rohkem kui piisavalt, aga kojuminekul on ka oma kurvem pool - Kati jääb ju siia veel mitmeks kuuks...

14.07.2010

Õhtul läksid Kati ja Kuldar valguspüügile ning mina noore turisti Jonathaniga koopasse. Sellest kujunes kõige metsikum ja elamusterohkem metsaskäik minu siinoleku jooksul. Startisime kell 8 pm, sel ajal on siin juba täiesti pime. Nähtavus oli parimatel hetkedel kuni 5 m, sellest kaugemal vaid roheline müür, pimedus ja ööhääled, kui kontrollisin liikumissuunda kompassi abil maniakaalse hoolega ning navigatsioon sujus viperusteta. Teel koopasse kohtasime üht pisemat krabi, madusid ei silmanud, kuid vahetult enne äraminekut olin näinud laagri läheduses üht pruunides toonides ümara sinusoidilaadse seljamustriga madu. Ta ei näinud küll välja ohtlik (st mitte nagu mistahes lõgismadulane), aga maotundlikud seljakarvad olid siiski juba enne metsaminekut turris.

J.-ile huvi pakkuvad ämblikulaadsed (p. keeles ‘’Ambipige’’) olid koopas arvukad ning tal õnnestus ka soovitav kogus elukaid kilekottidesse püüda. Neid elukaid nägime iseenesest ka päevasel koopaskäigul kaks päeva tagasi, aga siis olid nad pisut kartlikumad ning ka Jonathani püügitehnika oli veidi algajalikum, nii et saak jäi olemata.
Päevavalguses oli ka näha koopasuu lähedal laes olev coq de roche’i pesa. Öösel oli kohal ka selle omanik - emane coq de roche, kes osutus igavesti agressiivseks ja raevukaks perenaiseks - kogu aja, mis koopas veetsime pikeeris ta meie peade kohal ning maandus aegajalt ühe või teise turjale või seljakotile. Üpris nö elumuutev kogemus ju - saada läbi pekstud haruldase, inimpelgliku ja range kaitse all oleva linnu poolt. Aja edenedes paistis ta siski meie kohalolekuga pisut leppivat ning istus lihtsalt koopaseinal ning vaatas meid, kutsumata külalisi, kurja pilguga. Leidsin ka ühe suhteliselt pisema tarantli, J. tahtis tedagi kinni püüda, kuid ämblik puges oma urgu ja jäi seal koukivate orkide eest varjatuks. Ja selle koopa fauna ei piirdunud kaugeltki mitte senimainituga - kohal olid ka veidrad kahvatud kärnkonnad ning mõistagi nahkhiired ja ühes koopa lae lõhes märkasin vaikselt redutavat madu - vikerboad. See pragu oli seintest ligi kümne meetri kaugusel ja selleni jõudmine mööda lae konarusi pidi olema jäsemeteta eluka poolt tõesti muljetavaldav sooritus. J. hoidis pidevalt ühe silma laes oleval boal, kuna talle ei meeldivat maod, see et tegemist ei olnud mürkmaoga paistis teda siiski veidi rahustavat. Üllatav, et tal oli selline pisike maohirm, arvestades, et kümnesentimeetriste sõrgadega õõvastavate koopa-misiganes-ämblikulaadsete käperdamine paistis talle olevat ülim rõõm.

Pärast pooltteist tundi koopas asusime koduteele. J.-l oli nüüd käes täispuhutud kottidesse pakitud elukatega täidetud liblikavõrk ja sellega pimedas üle ja läbi murdunud puude ronimine oli üpris akrobaatiline ettevõtmine. Liikusime siis sedasi tasapisi ja vaevaliselt asimuudi järgi läbi pimeda metsa, hääli oli kuulda mitmesuguseid - rohkem ja vähem kurjakuulutavaid. Ühte oja ületades kuulsin, seljatagant, et J. libises ja kukkus, kui tagasi vaatasin, nägin küklooplambi vihus, et J. oli sellili maas, jalgupidi väikeses ojasopis ja karjus ning siputas energiliselt jalgadega. Sekundi pärast nägin ka kogu selle hüsteeria põhjust. Ojasopis oli redutanud kaiman (caiman rouge või caiman gris - teised liigid ei ela sellistes metsaojades ja on ka suuremad. Nähtu põhjal enesekindlalt väita, et tegemist oli kindlalt kas ühe või teisega neist kahest liigist oleks puhas sharlatanism, seetõttu ütlengi: kas üks või teine. Nad on üpriski sarnased, muuseas), selline pisut-üle-meetrine elukas, kes selle peale, et talle järsku libastunud teekäija selga sadas samuti rabelema kukkus. Hammustamist siiski aset ei leidnud ning olukord lahenes umbed 10 sekundi jooksul sellega, et kaiman põgenes - sõud-jooksis mööda kärestikku alla.
Selle pöörase intsidenti poolt vallapäästetud katehoolamiinid kandsid meid ülejäänud tee koju. Nägime veel mõningaid puukonni, sealhulgas ühte, kes oli naeruväärselt pisike ja tulnukasilmadega.
Öine mets on ühesõnaga mõnevõrra elamusterohkem kui päevane. Millestki mainitust mul pilte kahjuks ei ole, sest mu kameral ei ole enam välgukontakti. See ‘’pildistamata jäämine’’ tekitas küll mõnevõrra kibedust, kuid samas elamused olid pagana uhked. Ja kaiman oleks tõenäoliselt püüdmatuks jäänud ka siis, kui kaamera oleks pidevalt käes valmis olnud - liialt kiire olukord oli see.
J. jäi värvika metsaskäiguga mõistagi väga rahule, ja mul oli rõõm, et sain korraldada ühe sellise ühiku seiklusturismi, kui soovite. Selline gideerimine on igaljuhul midagi mida oleksin siin meeleldi rohkem teinud. Küllap peab aga tunnistama, et suur osa turistidest ei elaks sellist ‘’teenust’’ üle.

12.07.2010

Hommikul sõitsime Danteliga Matoury lähedale Tapiria lehti koguma. Neid oli tarvis veel 20 kg. Teel nägimel suurt kärplast, nimeks tal ladina keeles Eira Barbara. Tegemist on u 70cm pikkuse pikliku musta loomaga, kelle pea on heledamat värvi. Arvan, et olen teda enne ka näinud, aga pidanud jaguarundiks.

Pärastlõunal tapsime metsas laisiku, õnnetusena justkui. Ühe liaani kogumiseks langetasime suure puu ning kui ronisime võra vahele taimelehti koguma nägime seal okste vahel maapinnal vedelemas end veel pisut liigutavat kolmvarvaslaisikut. Kurb. Samas paneb mõtlema - seda laisikuliiki ei ole ma varem Kaw mäe kohanud, kuid nüüd ühe juhusliku puu langetamisel sadas üks alla. Loomulikult ratsionaalselt mõeldes ei ole võimalik sellest midagi järeldada, kuid nö talupojatarkuse kohaselt võiks mõelda, et nad ei ole ka siin kaugeltki mitte haruldased, vaid lihtsalt jahtimise tõttu inimkartlikumad ja varjavad end hoolsamalt kui näiteks Rorota mäel.
Niisiis tarbides toodet, mille sees on vihmametsast korjatud taimed võite (pisut siiski kaudsemalt kui meie siin, kes reaalselt hoiame käes mootorsaage ja matsheetesid) olla vastutav nunnude laisikute või mistahes teiste metsaelukate hukkumise eest. Ja peab ütlema, et selleks et saada võrdlemisi väike kogus selle liaani lehti tuli metsale põhjustada silmapaistev trauma.
Vot - ja mis on siis öko - kas industrialiseeritud põllumajanduse toodang või midagi, mis on pärit ‘’otse loodusest’’...

11.07.2010

Hommikul läksid Kati ja Kuldar linna, ma jäin metsa. Magasin kaua ja käisin metsas jalutamas, liblikavõrgu ja kaameraga. Ei olnud küll päris-päris päikeseline ilm, kuid Morpho’sid oli liikumas siiski palju. Õnnestus püüda nii mõnigi heas seisukorras eksemplar. Tegin mõned pildid ka, kuigi viimasel ajal ei ole ses osas nagu õiget tuhinat olnud. Olin muutunud liialt sõltuvaks oma uuest välgust ja teravusest mida ta piltidel võimaldas. Täna pidin läbi ajama loomuliku valgusega, tulemuseks taimestiku varjus suur sisalik söömas väikest sisalikku ja kolmas sisalik peesitamas Heliconi lehel päikeselaigus. Naljakas, et mu lähenemine mistahes olukorra pildistamisele sõltub nii ulatuslikult tehnikast mis mul käepärast on, see määrab kogu asja võtme nö. Tegelikult peaks vast olema vastupidi, et esmalt on mingi idee, visioon, kui soovite kasutada lolle väljendeid, mille teostamine toimub siis vastavat vajalikku tehnikat kasutades. Võibolla see eristabki fotograafe inimestest, kes teevad palju pilte.

Täna ma ise valguspüügile ei läinud, kuid õhtul kui jooksult tagasi jõudsin leidsin Kuldari ja Kati õuelt pirukaga maadlemas. Süütelukk ei allunud menetlustele võtmega. See ei ole sugugi uus probleem, kuid enamasti on õnnestunud pärast mõningast pusserdamist siiski süüde sisse saada. Täna aga tuli pimedus halastamatult peale ning üle ei jäänud muud, kui pirukas teise auto järel valguspüügiplatsile pukseerida. Aitasin neil valguslõksu üles panna ja jalutaisn tagasi laagrisse. Teel oli pisike musta põhivärvi ning tiigrilaadselt paiknevate kollaste triibukestega madu. Kutsusin kolleegid pilti tegema ja vaatasin kibedusega pealt - mul ei olnud kaamerat kaasas ja ta ei ole enam ka öö-makrodeks võimeline.

Õhtupimeduses majade vahel kõndides leidsin maast emase Megasoma acteoni, jajah pillun liiginimesid nagu Karl Linne, aga sellega tõenäoliselt tegemist oli. Ja siis noh, külmutasin ta ära, nagu ikka.

09.07.2010

Käisin linnas. Võtsin peale tee ääres hääletava vana mehe ning viisin mõned kilomeetrid edasi. Too mees oli nii uskumatult kõhn, praktiliselt skelett, millele olid püksid vööga tihedalt ümber tõmmatud ja ta nina oli langenud sisse, ei tea kas süüfilisest, lesihmaniaasist või mingil muul tagajärjel. Esimese asjana küsis ta mult prantsuse keeles, miks on elu nii raske … peagi jõudsime arusaamiseni, et saame paremini suhelda inglise keeles - päritolult oli ta nimelt shotlane, P. Guajaanas elanud 20 aastat. Kui ütlesin, et olen eestlane, rääkis ta, et enne Teist Maailmasõda oli ta isa viinud ta vaatama Maailma Tugevaima Mehe esinemist. See mees olnud eestlane, nimega Georg Hackelschmidt vms, ja tema esinemine seisnes selles, et ta muuseas tõstis üles hobuse koos ratsanikuga ning painutas raudtalasid. Too hääletaja oli ühtlasi sõdinud Teises Maailmasõjas, seega peaks ta olema ligikaudu 90aastane. Pöörane.
Hirmus oli teda koos kompsudega sinna teeristi peale maha jätta, sest taeva tumesinisus andis märku vihma peatsest algusest. Mina keerasin ära Roura poole, tema sihtpunkt pidavat aga olema kusagil Regina’sse viiva maantee ääres. Vähemalt oli tal vihmavari…

Pärastlõunal läksin lennujaama vastu noorele prantsuse entomoturistile. Poiss oli tõesti vaevalt 18 vms. Öösel tegime valguspüüki. Pirukas roomas püügikohta ja tagasi veel omal jõul, kuid ilma tuledeta, mistõttu kesköine laagrisse tagasi tulek oli üpris seikluslik: küljeaknast väljas hoitav pisike küklooplamp ei valgusta ikka kaugeltki nii hästi kui auto tuled.

lisatud 04...08.07.2010

08.07.2010

Hommikul sai raiesmiku puurisust puhastamine lõpetatud. Pärast seda plaanisime tuua kanadele uut saepuru ning viia ära prügi. Selleks mõistagi oli tarvis pirukas käima tõmmata, kuna tavapärasel viisil ta juba mõnda aega ei käivitu. Ka tõmbamine ei andnud kergesti vilju, lõpuks kui proovisin kolmanda käiguga hakkas mootor siiski tööle. Ühtlasi vupsas kapoti alt välja purunenud generaatori rihm. Veidral kombel selle rihma purunemine lahendas auto käivitumisprobleemi. Jõudsime isekeskis hüpoteesini, et probleem ei olnudki starteris, vaid konditsioneeri pumbas, mis mingil põhjusel ringi ei käinud ning seetõttu ka generaatorit ja mootorit kinni hoidis (nad olid sama rihma all). Nüüd läheb pirukas ilusti võtmest käima, kuid ilmselt oleks liialdus öelda, et ta on sõidukorras, samas tema seisukord on vähemalt sama hea kui enne.

Käisin täna esimest korda siinoleku jooksul ilma fotovarustuseta metsas, sihtpunktiks seekord ‘’kõrge kosk’’ laagri suhtelises läheduses. Kaamera jäi koju, kuna ta oli traagiliselt pooleks murdunud. Tõstsin teda välgust, mille peale välgujalg koos ümbristseva odava plasti tükiga kaamera kere küljest murdus/rebenes jättes endast järgi haigutava augu. See mõjus mõistagi kaamera ilmataluvusele hävitavalt. Õhtul liimisin killu tagasi, kui välgu ühendused on siiski hävinud ja ma ei ole kindel kas neid on võimalik taastada. Kehv lugu, sest makrotegemine on seega nüüd praktiliselt lõpetatud ja see on ka enamvähem aius ‘’zhanr’’ või nii, mis sest masinast talutava kvaliteediga välja tuleb. Edaspidi puuduvad mul vahendid, et temasse robustses kvantiteedis footoneid sisse rammida.

07.07.2010

Eile sai metsalangetamine lõpetatud. Bernardi suure mootorsaega tulid viimased puud maha kiiresti ja valutult, vähemasti minu jaoks.
Täna põletasime oksi, motivatsioon ei olnud kuigivõrd kõrge, mistõttu lõpetasime varakult. Otsusele koju minna aitas muidugi kaasa ka vihmasadu. Viimastel päevadel on umbes nelja ajal päeval hakanud sadama, nagu kellavärk.

05.07.2010

Hommikul käisime Matoury lähedalt maantee äärest T. guianensis’e (üks puu) lehti kogumas. Maantee äärest just - kui mingi toote peale on kirjutatud ‘’vihmametsast’’ vms, siis võib ilmselt eeldada, et koostisosas on kogutud kusagilt prügimäe servalt, linnakanalisatsiooni suubumiskohalt või maantee äärest.
Kui 30 kg oli koos, oli veel vaja käia Danteliga linnas asju ajamas, teha peatus Bernardi juures, et laenata tema mootorsaagi ning sõitsimegi tagasi koju mäele. Pärastlõunal langetasin metsa. Bernardi masin on naeruväärselt effektiivsem kui see jubin, mille Frederic osta otsustas, aga samas on tegemist ka üpris massiivse aparaadiga. Küllap on seal mingi seos: võimsamad saed on suuremad, tihti. Igatahes hävis vihmamets igavesti jõudsasti, kuni õlikork eest ära hüppas. Seesama kork, mida sügisel epo-liimiga parandasin. Lootsin tegelikult salamisi, et ehk on Bernard ise vahepeal saagi kasutanud ning uue korgi hankinud, kuid ei olnud säärast õnne. Õhtul meisterdasin korgi uuesti liimiga kokku ja kui ta homme vähemalt samagi kaua vastu peab kui täna, siis peaks asi valmis ka saama. Oleks ehk tore see asi nö ära lõpetada, tegemist oli ju ometi mu viimase aasta põhilise, suurima projektiga, mis on kestnud alates eelmisest augustist, kuigi aegajalt on mingid muud ettevõtmised metsatöö seisma pannud.

04.07.2010

Pühapäev. Hommikupoolikul käisin Kuldariga lähedalasuvat suurt koobast vaatamas, et pärandada informatsioon selle asukoha kohta jne. Ilm oli niiske ja seetõttu ei olnud Katil tahtmist metsa tulla. Tegin pilte veidratest koopaelukatest, eksploreerisime taskulampide valgel koopa tagumist nahkhiirtest kubisevat osa ja sellega ekskursioon allmaailma kulmineeruski. Nahkhiired olid sama õõvastavad nagu alati.

Pärast pühapäevaselt pannkoogist lõunasööki näitas ilm mõningasi paranemismärke ning läksime välja kolmekesi. Seekord Patawa joa juurde. See on põhiline meie laagri lähedal asuv ‘’peavoolu’’ turismiobjekt, no see ja cock-de-roche’i koopad, olen neid ehk juba maininud ka. No igaljuhul võiks info ka selle kose asukoha kohta siinses eesti kogukonnas edasi kanduda. Oja oli täna väga veerohke, juga vahutas ning pihustas rikkalikult veetolmu, mis kaameral pikema kokkupuute puhul pead kippus segi ajama. Turnisime ka kive mööda pisut allavoolu ja solberdasime lõbusasti jalgupidi ojas.
Tagasiteel märkas Kuldar augus redutavat suurt pruuni tarantlit, usutavasti oli siis tegu Theraposa blondi’ga. Kahjuks aga eksponeeris ta ainult oma tagakeha ja mõnda jalga ning neid ma pildistamisvääriliseks ei pidanud. Urgitsemise peale ronis ta augus hoopis sügavamale, mis nüüd retrospektiivis ei tundugi tema poolt kuigivõrd üllatava teguviisina.

lisatud 25.06...02.07.2010

02.07.2010

Praegu sajab nii pöörast vihma, mida isegi siin liialt tihti ei näe. Langeva vee ja plekkkatuse kokkupuutest produtseerub palju detsibelle, maapind keeb ja pulbitseb miljonist survepesujoast, mis teda tabavad ja udu hõljub ka katuse alla ja akendest sisse. Seetõttu olen ma ka toas, lisapõhjuseks on ehk ka tõsiasi, et ei olegi nagu miskit teha. Risupõletamine lagendikul sai juba hommikul nö valmis, ühtki teist projekti plaanis ei ole ja jalutamiseks on kehv ilm. Ennelõunal tegin siiski pisikese retke metsa, kohta kus ei olnudki varme käinud. Ronisin üht oja mööda mäest alla, mitte kuigi kaugele siiski, sest tundsin end sandaalidega risus soperdades pisut ebamugavalt (seal teatavasti on ju igasugused ohtlikud lülijalgsed ja maod) ja oli ka tunda, et lõunasöögiaeg on lähenemas.

Eile kohtasin laagri lähedal kõrvalteel üht magistranti Mississipi State (University)-st, kes püüdis liblikaid liigist Heliconius errata (vms). Rääkis, et selle liigi isendite tiibade värvuse ja mustri variatsioon on väga lai ning ta uurib, kuidas ja kas konkreetse isendi tiibade värvus mõjutab tõenäosust, et ta saab lindude poolt ära söödud. Selline evolutsiooniline ökoloogia värk siis nagu, ka rääkis ta, et on võrdlemisi ebatavaline, et magistrandil õnnestub nõnda eksootilisse paika välitöödele tulla ja et professorid on kadedad.

30.06.2010

Täna märkasin metsas risu sees musta-valge-triibulist madu, kel olid pea juures kollakad laigud. Vaatasime teda kõik huviga, aga siis ta roomas järgmise risuhunniku sisse peitu. Eks need asjad kipu nii olema jah. Ei teagi, kas ta oli mürgine või mitte, aga kindlasti ei olnud ta agressiivne.
Ruth tegi märkuse, et mu keha kogu ventraalset pinda katvate kuplade kohta ja tõi mulle mingi kortikosteroidisalvi. Seni ei ole salv aidanud ja sügan end endiselt nagu loom. Ei teagi, kes on kurja juur, kuid kahtlustan, et Doggy (või Doki.Dok-Dok, e teagi) andis mulle edasi mõned oma kirbud, kui üleeile murus päikest võttes tema kõrvatagust sügasin. Käsi peseb kätt, jätkuvalt.
Pärast tööd tegime pisikese retke metsa, et korjata mõned H. bihai õisikud Florencile, kel on täna sünnipäev. Sel taimel on igavesti uhked punased õie kattelehed.

Viimasel ajal olen pisut kibetsenud asjade üle, mis on siin nö tegemata jäänud. Küllalt suur osa asjadest, mida lootsin selle aasta jooksul juhtuma saavat. Aga kibetsemine hakkab tasapisi otsa ka saama. Viimastel nädalavahetustel teen veel mõned retked võssa, sprayin&prayin kõikvõimalikku ettejäävat ekvatoriaalset loodust ja töötan tööpäevadel lõunapauside ajal oma päevituse kallal saavutamaks roosa asemele tumepunast. Mul täiega on eesmärgid, elus või nii...

29.06.2010

Täna põletasime raiesmikul vihmametsa jäänuseid ja kuna tegime seda neljakesi kulges asi tavalisest silmnähtavalt kiiremini. Päev oli ka viljakas fotograafia ja huvitav loodusteaduslikult seisukohalt: puunottide alt tulid välja skorpion ja üks väiksemapoolne pruu madu ning teele jäi ka üks ilus värviline ritsikas, kellele sai lisaks välgutabamusele osaks ka sügavkülmutamine.

27.06.2010

Nägin täna puumat ja lausa kaks korda sealjuures. Esimesel korral siis, kui käisin hommikul kohe pärast ärkamist väikesel jalutuskäigul. Kati ei viitsinud tulla ja oli pärast pettunud. Kuid pettumus ei kestnud kaua, sest pärast hommikusööki läksime pisikesele matkale mööda ‘’le grand tour’’-i (nii märkisin selle kaardil, mille Fredericile sünnipäevaks kinkisime) ja nägime kõik kolmekesi (Kati; Kuldar; ma) tee peal puumat. Viis kuidas see loom käitus oli üpris muljetavaldav, ei paistnud mingit hirmu ega ka mingi ähvardust. Mõlemal kohtumisel kõndis ta rahulikult minema, esimesel korral mööda teed nii, et kui talle järgi kõndisin nägin teda kurvi taga jällegi ja nii kaks korda. Siis tüdines ta mängust ära ja läks metsa. Mingit tegelikku pilti ma temast mõistagi ei saanud, vaid ühe über-uduse käkerdise ning sellelgi on esimene pool puumast puude varjus.

Jalutuskäik väsitas päris korralikult ära ja tegi uniseks nagu ka eelmsiel pühapäeval. Kuid selliste metsaskäikude jaoks ma siin ju olengi. Nädalapäevadel aset leidev ei vääriks enamasti isegi teadvselolekut, leian ma.

26.06.2010

Kuigi oli laupäev oli meil tänaseks kavas tööülesanne. Korjasime ühe puu -Tapiria guianensis- lehti. Selleks sõitsime hommikul varakult Matourysse, korjasime peale Danteli, tõime piruka ära töökojast, kus ta lekkivat radiaatorit väidetavasti pisut tihendati. Hästi ta töötada siiski ei taha, kriitilisim moment on käivitamine - starter justkui ei jõua mootorit ringi ajada, siis paistab abi olevat sellest kui mootorit manuaalselt pisut ringi loksutada.
Taimede korjamine sujus jõudsasti, kiiresti ja valutult. Kui olime korjatud kraami kuivatisse laiali laotanud sõidutasin Danteli Cayenne’i, käsisin turul varumas puuvilju ning supermarketis, et osta Fredericile sünnipäevakink - laagri ümbruse kaart. Selle kardi tegime hiljev ka pisut ära - lisasime kahe koopa asukohad ja ka pisut huumorit - näit x’ga märgitud koht keset homogeense väljanägemisega märgala tähistusega ‘’the middle of nowhere’’. Õhtul andsime kingituse Fredericile üle pressides sellega välja kutse sünnipäevakooki sööma. Masterplaan eksole.

25.06.2010

Põletasime pisut puurisu - nö puhastasime raiesmikku, mis on teel istanduseks saamisele. Kui olime töö lõpetanud, jalutasin kaameraga raiesmikul ringi ja otsisin väikesi objekte. Nägin pruunikates toonides madu pugemas ühte oksahunnikusse, mille päeval ladunud olime. Vahva - ehitasime tõelise ussipesa.

Täna saabus Kuldar. Algselt pidi Frederic talle ise lennujaama vastu minema, kuid kuna lend hilines 2 tundi, siis ei olnud tal tahtmist seda ootama jääda ning saatis vastuvõttu läbi viima hoopis minu. Ühtlasi viisin Ruth’i nädalavahetusel linna. Sõit kujunes tavalisest elamusterohkemaks. Sirgel maantelõigul enne Matoury’t hakkas mu ees olev auto sooritama vasakpööret, pidurdasin tasapisi ja järsku kuulsmie kummivingumist ja tundsime , et keegi on meile tagant sisse sõitnud. Taga sõitnud auto juhi tähelepanu ja motoorika ei olnud kaugeltmi ülesannete kõrgusel. Õnneks ei olnud kahju suur - Frederici auto tagumisel põrke’’rauale’’ jäi vaid pisutpunast värvi teise masina esiotsast. Zhestikuleerisin tuhmile kaasliiklejale ‘’kus su pagana silmad on?!’’, kuid kui selgus, et katki ei olegi miskit, otsustasime, et ‘’pas problem’’, kätlesime ja liiklesime edasi.

Tagasiteel laagrisse peatusin, et näidata Kuldarile üle tee minevaid aedniksipelgaid, aga ma ei ole kindel, kas see talle muljet avaldas.

lisatud 20...24.06.2010

24.06.2010

Täna ei teinud me üldsegi tööd, üle pika aja, kuna istutamine sai eile valmis ja täna on justkui püha ka, vähemalt Eesti Vabariigis.
Pärast hommikusööki läksime väikesele jalutuskäigule ja päeva kõrghetk oli ära juba sellisel varajasel hommikutunnil. Nägime kaksvarvaslaisikut puu ladvast alla ronimas. See laisikuliik on öise eluviisiga (erinevalt kolmvarvaslaisikust) ning loom oli parasjagu päevaks puuvõrasse peitu pugemas. Saime kätte ka mõned pildid. Igavesti uhke - uus liik ja meeldiv avastus, et ka siin hommikuti püssirohusuitsu mattunud Kaw mäel on siiski mõned loomad säilinud.
Ülejäänud osa puhkepäevast möödus päikese käes lebotades ja laagri läheduses metsas jalutades. Kvaliteet-aeg.

23.06.2010

Võidupüha ja Jaanilaupäev. Istutasime umbes 80 puukest, niiet suuremat pühitsemist aset ei leidnud, kuid õhtul tegime siiski väikese tule - panime põlema puu jäänused, millelt mõni päev tagasi koort kogusime. Lõke põles umbes 20 minutit, mis oli ka igati sobiv, sest asi ei olekski kauem huvitav olnud. Hiljem jõime rummi erinevate ‘pikendajatega’, sealhulgas kondenspiimaga. Viimatimainitud kombinatsioon ei olnud siiski kuigivõrd maitsev. Ka vaatasime me halba filmi.

21.06.2010

Täna kogusime biomassi kahelt erinevalt puult perekonnast Cecropia. Tegemist on kiirekasvuliste maltspuudega, mis koloniserivad kiiresti lagendikud, raiesmikud, teeääred ja teised taolised kohad. Ühtlasi on tegemist laisikute lemmiktoidusega - Rorota mäel käies seirame pilguga põhiliselt just nende puude võrasid ja seni ei ole kordagi loomad nägemata jäänud. Kolmvarvaslaisiku eestikeelne nimi - pöördpea tsekroopia on lausa tuletatud selle puuperekonna nimest ja ühes kohalikus indiaani keeles kutsutakse puud laisiku järgi. Vot kui põnev siis.
Ühelt liigilt kogusime koort, teiselt koort, tüve ja lehti, aga tunduvalt väiksemas koguses. 5 kg koore saamiseks raiusin maha siinsamas laagri lähedal kasvava puu ja järjekordselt riivasin oma puulagetamisega Ruth’i maja, aga seekord ei olnud teda õnneks kodus.
Koorimine oli iseenesest lihtne, aga käed jäid mahlast räpaseks ja kleepuvaks ning taimest emiteeruvad aurud tekitasid kerge iivelduse ja peavalu. Sellest võib ilmselt järeldada, et taimes on tõesti aineid mis elusorganismidele mõju avaldavad.

Pärastlõunal inventeerisime valguspüügivarustust. Juulis pidavat jällegi tulema entomo-turistid ja selleks ajaks peavad olema ‘’all systems go’’, nagu nad ütlevad. Praeguse seisuga on ainult üks süsteem ‘’go’’, kuid puudu on vaid mõned Hg-auru-pirnid ja industriaalsetes mõõtmetes ööliblikatraalimine võib alata.

20.06.2010

On olnud suurepärane nädalavahetus. Reede õhtul sõitsime linna. Kuna Cyrille’il pidi olema Matoury’s ‘rendez-vous’, siis me ei julgenud esialgu kontorisse minna - kartsime nö katkestada seal aset leidvat alaealist armastust. Istusime siis pool tundi maja ees pirukas ja mölisesime ning mina jõin õlut. Lõpuks paistis asi siiski juba naeruväärne ja astusime edasi. Leidsime Cyrille’i arvuti tagant - ilmselt oli ‘rendez-vouz’ juba läbi. Panime asjad kontorisse ja sõitsime Cayenne’i õhtut veetma vms. See seisnes põhiliselt õhtustel tänavatel jalutamises ja burksiputka röövimises. Tegelikult mul röövimisplaani ei olnudki aga asi lihtsalt kujunes nii - nad unustasid mult võileiva eest raha küsida. Ja see tasuta võileib maitses suurepäraselt hoolimata isegi oma kuivusest ja maitsetusest.
Laupäeval käisime turul ja poodlemas. Põhiliselt poodlesin mina, häbi tunnistada, ostsin äärmiselt moeka palmidega linase särgi. Lõunat sõime kreooli restoranis, minu jaoks esmakordne kogemus. Toit oli maitsev, aga tema ‘kreoolipärasus’ ei olnud sugugi ilmselge.
Pärastlõunal käisime Rorota mäel, mis on endiselt parim koht nägemaks laisikuid ja ahve, mille olen P. Guajaanas leidnud. Sel korral ronisid puudel ringi väikeste armsate beebidega laisikuemad. Paistis, et seoses järglase kaasaskandmisega olid nad motiveeritud liikuma tavalisest kiiremini - üks ‘’kihutas’’ ület teeraja sirutuval oksal sellise pöörase kiirusega, et oli piltidel täiesti laiali määrdunud, ilmset oleks pidanud kaasa vedama. Koduteel oli juba pime - sobiv aeg nägemaks madusid. Kohtasimegi üht lõgismadulast (termolohud olid ilusti näha…). Ajal kui temast pilte tegime möödus üks auto ning kui masin oli otse mao kõrval, siis ta ründas selle kumme. Psühho-kurjad on ikka need bothropsid.

Pühapäeval oli kavas üpris pikk matkake metsas Camp Caimani juurest läbi kullakaevanduse laagri meie oma laagrisse, kokku 10...15 km. Oli väsitav, üpris kunaalustasime hilja ja kõht läks ebamugavalt tühjaks juba ettevõtmise alguse poole. Sellest hoolimata või ehk hoopis selle tõttu oli metsaskäik elamusterohke. Nägime suuri musti ahve (tõenäoliselt Ateles paniscus), kes hüppasid effektselt puult puule, ja kuna nad olid nii palju kogukamad kui näiteks tamarinid, siis oks, millele nad maandusid paindus nende all päris kõvasti. Mõtlesin kui tihti nad murdunud okstega puu otsast alla sajavad, kui tõenäoliselt nad ikkagi teavad mida teevad.
Veel kohtasime kaunist suurt ‘’öökull-liblikat’’ (owl butterfly). Proovisin teda ka käega oksalt ära napsata, kuid olin liiga aeglane - libises sõrmede vahelt minema.
Kaevandusest üles mäkke ronimine tundus sportlikum kui tavaliselt ja ülejäänud päeva painas mõrvarlik unisus.

lisatud 13...16juuni2010

16.06.2010

Oleme nüüd kaks päeva istutanud Griffonia puukesi. Minu jaoks tähendab see põhiliselt mullakäruga mudasel raiesmikul ukerdamist. Pean tunnistama, et see on naruväärselt raske. Üritasin üle muda laduda laudadest raja, kuid see ei kukkunud kuigi hästi välja - lauad libisesid käru ratta eest ära jne. Seetõttu oli mu teekond mullahunnikust istutuskohani jagatud kaheks, vahepeal tegin väikese pausi, hingeldasin käed põlvil ja ootasin, et pulss langeks 150-lt kuhugi 100 kanti ja kärutasin siis teise poole teest. Ja nii terve päev eksole, täna hommikul valutasid lihased, mille olemasolust ma seni kuigi teadlik ei olnud. No nii öeldakse ju, tegelikult ma muidugi ilmselgelt olin neist teadlik, anatoomiat sai täitsa hoolikalt õpitud. Igatahes ei ole mu oma mm. rhombeoidei kunagi kaevelnud, ega ole neil selleks ka ilmselt põhjust olnud.

Täna käisime järjekordsel loodusteaduslikul jalutuskäigul. Paljud konnakullesed lompides on jõudnud oma arengus nii kaugele, et näevad välja peaaegu nagu konnad, on veel säilitanud vaid pisikese sabajupi. Ühe suure lombi ümber hüppas neid ringi kümneid. Veidi mööda teed edasi nägime kedagi sogases vees lehekõdu all sahmerdamas. Peituja osutus kilpkonnaks. Kiusasime teda pisut ja tegime ülesvõtteid.

14.06.2010

Need ekvatoriaalsed kanad siin on ühed hirmsad elukad. Täna võttis üks neist õue pealt kinni 3ocm-se mao, nokkis teda veidi aega ja neelas siis elusalt alla. Madu üritas veel tal suust välja roomata, agaei olnud tal pääsu kana jõulisest neelust ning 10 sekundi jooksul oli kõik möödas. John Fromm, mis kõik siin sünnib.

Hommikupoolikul kaevasin paarkümmend auku taimede jaoks, pärastlõunal jõudis lõpuks kohale ka muld, mida oli nii kaua oodatud, et ta oli muutunud pea mütoloogiliseks.

Õhtul pimedas käisin väikese ringi mööda teed ja Väikeses Soos. Lambi valgusvihus paistsid põhiliselt ämblike säravad silmad, kuid soos nägin kaumbes 5...10 cm-se vahega paiknevt silmapaari, mille hea fantaasia korral võis omistada anakondale. Ja hea mu fantaasia oli sel hetkel. Hetke jooksul loom liigutas end ning paistis läbi taimestiku vilksamisi ka paremini. Tegemist oli umbes 30cm-se turjakõrgusega palja rotisabaga elukaga, ehk siis kõige tõenäolisemalt opossumiga. Põnev kohtumine sellegipoolest. Öine sooskäik oli igavesti närviline ettevõtmine nagu alati, kuid vist esines ka hetk, kui päris kõik mu karvad ei olnud turris - selline vapper moment siis. Veider ja naljakas on asja juures see, et ma päris täpselt ei kujuta ette, mil määral oleks sellises olukorras adekvaatne tunda hirmu või olla ettevaatlik.

13.06.2010

Sõitsime eile õhtul Matoury’sse, et täna hommikul varakult Cacao küla poole teele asuda. Seal on pühapäeviti turg, putukamuuseum ja palju ebaesteetilisi turiste. Laupäeva hilisõhtul käisime veel rannal - kestab merikilpkonnade munemishooaeg. Ühte suurt merikilpkonna (Dermochelys coriacea) seal ka nägime rannal valvava vabatahtliku taskulambi punases valguses. Mu oma taskulambi palusid ‘kilpkonnavalvurid’ är kustutada, sest valge ere valgus häirib neid suuri roomajaid. Seetõttu jäid tegemata ka pildid. Välgusähvatus näkku oleks kahtlemata häirinud selle hiiglasliku ema rahlulikku munemist. Iseenesest on see rand väga käidav, aga kilpkonn matab oma munad liiva alla ja päevased päevitajad ei häiri neid sugugi. Küll aga pidid probleemiks olema ATW-dega ringikärutavad ossid. Näib, et ossid asustavad kõiki kliimavöötmeid, nagu inimesed. Pojad pidavat kooruma umbes 20 päeva pärast ja samuti ööpimeduses merre ronima.

Kui olime pühapäeval juba peaaegu jõudmas Cacaosse peatus piruka mootor ootamatult. Vähemalt minu jaoks ootamatult, sest olin kaasreisija ega pannud tähele mistahes preagoonilisi nähte mida ta võis olnud eelnevalt avaldanud. Asja uurides selgus, et õli keeb mootoris ning radiaator on jahutusveest täiesti kuiv - veepaagist ei tulnud isegi auru.
Tõrge esines umbes kilomeetri kaugusel ühest saekaatrist. Võtsin autost kaasa kaks pudelit (õnneks on meil pirukas alati pisut prügi) ja läksin saekaatrisse vett otsima. Kuna oli pühapäev, ei olnud seal näha ühtki hngelist, ammutasin sopast vett palgivirnade vahel olevast lombist. Kaks pudelitäit ei täitnud jahutussüsteemi piisaval määral, kuid ei olnud viitsimist teha järjekordset päikeselist edasi-tagasi matka. Kuna saekaater oli auto asukohast allamäge otsustasime gravitatsiooni jõul sinna veereda. Kati oli roolis ja mina lükkamas: pöörasime auto ümber, kuid kui suund sai mäest alla veeresid Kati ja pirukas mind ootamata minema. Mõtlesin - mida paganat - selgus, et oli kulunud pisut leiutamist, et leida viis auto aeglustamiseks, kuna piduripedaali vajutamine ei andnud tavapärast vastust. Lõpuks valasime jahutusvee paaki piisava koguse hägust pruuni vett ja kui mootor oli jahtunud normaaltemperatuuride piiresse, sõitsime edasi Cacaosse. Rohkem selle asjaga probleeme ei olnud ka, täna.

Cacao oli nagu ikka, võrdlemisi arusaamatuks jääb, mis sinna jätkuvalt pühapäeviti turistihorde meelitab, eriti arvestades, et sõit sinna on naeruväärselt aeglane ja frustreeriv. Võimalik, et asi ongi teekonnas. Palverännak, millel ostetakse ka pisut h’mongide käsitöönänni.

lisatud 06...10.06.2010

10.06.2010

Täna on P. Guajaanas püha - orjuse kaotamise päev. Seega hommikupoolikul jalutasime laagri läheduses, põhiliselt raiesmikul. Raiesmik oma maas vedeleva oksarisu ja teatava ‘mitmekesisuse’ tõttu on suurepärane koht nägemaks faunat, põhiliselt mitmesuguseid sisalikke ja lülijalgseid elukaid. Täna silmas Kati ühe epifüüdi lehe serval ‘’Buprisida’’-t, sai tehtud kaunid ülesvõtted. Tollest mardikast mul elusana pilti ei olegi, kaalusin juba tasapisi võimalusi kuid surnud olnud eksemplari kuhugi puu otsa installeerimiseks, kuid nüüd võin selle palagani kerge südamega ära jätta.

Pärastlõunal sõitsime brasiillaste juurde taimedel järgi. Nad olid kogunud üle saja kilo väga ilusat kraami, kuid ütlesid, et rohkem ei ole. Mul mõistagi ei ole selle vastu midagi, kuid kahtlustan, et Frederic veenab neid ikkagi edasi korjama. Tagasiteel purunes ühe tagaratta rehv - koos väljapääsuga õhule sest kummist avanes mulle võimalus pimedas ja vihmas ratast vahetada. Lõbu.

09.06.2010

Olen viimastel päevadel teinud nii palju pilte, et toorfailid kuhjuvad ning jäävad mitmeks päevaks ootama photoshoppi pääsemist. Ei saa öelda, et mul ei ole aega, lihtsalt ilmad on ilusad, üle pika aja, ja meelsamini olen õues, kui krutin higist nõretades pilte.
Hommikul veetsin kolmveerand tundi katusel varitsedes koolibisid. Meie maja kõrval on nimelt üks valgete õitega põõsas, mis neid ligi meelitab, kuid enamik tema õites on kõrgel ja jäävad terassilt vaadates katuse serva taha peitu. Katuselt aga on peaaegu ideaalne vaade põõsa ülakorrusele ja seal askeldavatele elukatele. Selgus aga, et hommi ei ole koolibride jaoks parim aeg, või lausa halb. Selle aja vältel ei näinud ega kuulnud ma ühtegi, küll lendas ringi üks ööliblikas, kes samuti õitest jõi. Tema lennumuster oli niivõrd sarnane koolibrile, et arvasingi algul, et tegemist on mingi eriti pisikese liigiga, keda ma varem kohanud ei ole. Piltide peal on aga näha tundlad ja nagu me teame, siis lindudel tundlaid ei ole.

Meie tänaseks tööprojektiks oli ‘istutada’ 150 kg mädanevat desmoodiumit, mis eile toodud sai. Laotasime taimed maapinnale, loopisime peale pisut mulda ning katsime päikese eest pooltihedalt palmilehtedega, mis metsast lõikasin. Ma ei ole küll päris kindel, kas see oli see, mida Frederic silmas pidas, kuid käesolevates tingimustes ja olemasolevate materjalidega paistis see olevat parim lahendus. Minu meelest oli palmilehtede kasutamine isegi üpris elgantne viis seda asja teha, väga ‘kreool’ jne.

Kella nelja paiku ronisin tagasi katusele. Sel ajal oli liikumas rohkelt koolibrisid. Istusin, varitsesin ja kahveldasin neid, kuni ebamugavus päikesest kuumal plekkkatusel sai võitu jahihasardist.

08.06.2010

Hommikul jalutasime ringi ja tegime pilti. Kohtasin sinise sabaga pisikest sisalikku, olen sellist näinud vaid kolmel korral - tegemist on ühega siinsetest ‘püha graal’-loomadest mu jaoks. Ajasin teda mööda metsaalust taga, liikus ta põhiliselt varjatult kuivade lehtede all ja nii väledasti, kuid sain siiski ühe pildi.

Pärastlõunal käisin väikesel väljasõidul, või noh mitte päriselt väljasõidul vaid Fredericiga mingist brasiljeerode karjafarmist desmodiumit toomas. Tegemist oli Mittekusagil asuva üpris suure ettevõtmisega, saan aru, et oli olemas mingi keskne Patroon, kellele kuulus maa ja kogu aparatuur, kelle ümber oli koondunud tööliskond, kes olid alale ehitanud oma majad ja sinna elama asunud, tekkinud oli pisike külakogukond. Igatahes kasvas osadel karjamaadel rohkesti desmoodiumit, mille järel me olimegi. Kraam oli korjatud juba mitu päeva tagasi ning hunnikus mustaks mädanenud, kuid Frederic arvas, et see kõlbab siiski istutamiseks, on piisavalt elujõuline nö.

06.06.2010

Päev oli üpris rikkalik kohtumiste poolest faunaga. Hommikuse kooparetke ajal nägin üht vähemigapäevast sisalikku ning õhtusel jalutuskäigul kohtasime imepisikest koolibrid (tõesti mesilasesuurust, ma ei olnudki säärast varem näinud) ning mingit tumedat volaskjat elukat, kes meie lähenemise peale puu otsast alla ronis ning plehku pani. Määrasime ta suurima tõenäosusega puu otsas elutsevaks okasseaks.

Sain ühe uue ühiku fotovarustust ning lähiajal kavatsen teha palju tobedaid ja toredaid makrofotosid. Üleelusuurusena on kõik ju huvitavam. Näiteks Turkmen-bashi, muidugi on ka kuldsena kõik huvitavam, aga mul puuduvad ideed, kuidas metsaelu kullata.

lisatud 31.05...03.06.2010

03.06.2010

Nägin üht madu tegemas midagi üpris veidrat. Tegemist oli sellise ‘korallmao tüüpi’ maoga, pean siis silmas, et ta oli musta-kollase-valge-triibuline. Olin just teel raiesmikule metsa põletama, kui ta minu ees tee peale roomas. Tahtsin temast pilti teha, kuid ta liikus liialt kiiresti, võimaldamaks mul aparaat kotist välja otsida, seetõttu viskasin matsheete tema ette võssa, see ehmatas ta paigale. Kahjuks korralikku kaadrit siiski ei saanud, kuna esines nii tehnika kui kasutaja poolseid tõrkeid. Igatahes ületas ta umbes 10 sekundi jooksul oma ehmatuse ning sai maha kavala pettemanöövriga: ta roomas tagurpidi minema. Jah päris tõsiselt, tõstis saba isegi üles nagu maod tavaliselt oma peaga teevad. Tagurpidi roomamine tuli tal küll kohmakalt välja, aga muljetavaldav diversioon siiski - ilmselt on asja mõte suunata võimaliku ründaja raev oma sabale, kaitstes seega pead, mille kaotamine erinevalt sabast ei oleks ju sugugu eluga sobiv.
Kaval küll, aga üht primaati juba nii kergesti haneks ei tõmba...

01.06.2010

Teine päikeseline päev järjest ning mul on tunne, et hakkan ärkama talveunest. Kui ilm ei ole ropp on siin täiesti tore.

Mootorsaag ei püsi koos mu liimimistest hoolimata, arvan, et nüüd üritamisest piisab ka, Frederic võib selle viia parandusse või prügimäele. Kuna puudub vahend (mootorsaag eksole) tavaliselt argipäevi täitvaks primaarse vihmametsa hävitamiseks, ründasin tänagi trimmeriga laagris võimust võtvat sekundaarset vihmametsa. Ma ei liialda siinkohal üldsegi palju - viimane niitmine leidis vist aset aastal 2009 ja osad ‘’murus’’ vohavad noored puukesed on jõudnud endale kasvatada juba sentimeetri jämeduse tüve.

Hommikul käisin siiski korraks ka metsas. Aega ei kulunud palju enne kui eile suure hoolega kokku liimitud saag hüppas laiali nagu jack-in-the-box. Ainult, et selline Jack, kes kastist välja hüpates vehib vihaselt terava saeketiga. Koju jõudes märkasin õue peal puudesalus rohelisi papagoisid. Spray-and-pray’isin neid nii püsti kui põlvelt laskeasendis ning paistab, et sain kätte isegi mõned head kaadrid. Jälle üks uus loom purgis.

31.05.2010

Laager on täis värske heina lõhna. Kuna mootorsaag oli jälle rivist väljas, disintegreerunud detail on küll liimitud tagasi, kuid liim vajas aega tahkumiseks, siis niitsin täna muru. Tahtsin lihtsalt proovida seda trimmeriga muru niitmise asja, kuna see näib siin olevat niivõrd popp tegevus. Võiks lausa öelda, et võrri või rolleriga sõitev must mees, kel on trimmer üle õla, on Prantsuse Guajaana mitteametlik vapientiteet. Nüüd asusin minagi nende suursugustesse ridadesse, sügavat tumedat päevitust mul siiski ei ole, endiselt ja homme tõenäoliselt tagasi metsa.

lisatud 26...27.05.2010

27.05.2010

Käisin pärast tööd väikesel jalutuskäigul. Pole seda teinud juba ammu, kuid tundub, et peaks kombe jälle üles võtma, sest oli igavesti tore: nägin mustvalget punase peaga rähni, kes oli väga sarnane kodumaistele kirjurähnidele, aga veidi suurem, umbes musträhni mõõtu (ega ma tegelikult kunagi musträhni näinud ei ole, väljaspool raamatuillustratsioone st) ja tuukaneid (või tukaane, ma ei tea). Tukaanid teevad üpris naljakat häält, see kõlab nagu väga heledahäälne haukumine, justkui kükitaks puulatvades parv kastreeritud koeri.
Tuukanid olid kahjuks väga kartlikud - lendasid ära niipea kui mind mitmekümna meetri kauguselt silmasid, sellest hoolimata tegin neist mõned halvad pildid.

26.05.2010

Viimastel päevadel olen puhastanud (st põhiliselt kändude maha trimmerdamist) üht platsi, kuhu haiitipoisid nüüd auke kaevavad. Seni on nad neid kaevanud juba mitu.

Eile lendas kraaksudes üle platis aara ning seejärel veel kaks. Vaatasin neid töllmokliku imestusega, kuid Harry’t ja Johnny’t ei paistnud nad vähimalgi määral huvitavat. Kas tõesti on aarad nende jaoks nii tavalised, nagu harakad või midagi. Lihtsalt pisut suuremad ja värvilisemad harakad. Nagu lõunamaised asjad ikka.

Täna käisin linnas Cyrillil järel. Enne kojusõitu pidime veel külastama massööri. Sõitsime, Cyrill ‘’lugemas kaarti’’, kui selgus, et ta tegelikult ikkagi ei tea, kuhu me peame minema. Tegime mitu patrullringi Matoury ja Balata vahel, kuni lõpuks sai Cyrill telefonis emalt toimivad instruktsioonid pärale jõudmiseks. Rõõm.

oi kui peen :P

...Certains clichés nous ont été proposés par des membres de l’ALF. Parmi ceux qui, non membres de notre association, ont accepté la publication de leurs photos sur cette page, nous remercions particulièrement Ott, jeune photographe estonien. Depuis plusieurs mois, il photographie, avec talent, la vie sauvage – notamment batraciens et reptiles – autour de la Montagne de Kaw. Ses photos sont visibles sur cette page....

lisatud 16...20.05.2010

20.05.2010

Päikeseline päev. Sel nädalal paistabki, et selged päevad vahelduvad vihmastega, üle ühe nö.
Põletasime metsas risu. Tasapisi on ühest vihmametsatükist saamas midagi inglise pargi taolist. Ilusa ilma tõttu lendasid ringi ka Morphod, ühe neist panin ka ümbrikusse.

Õhtul pärast tööd tegin mõned pildid laagrist. Frederic teeb järgmisel nädalal mingitlaadi esitluse maeiteakellele ja kasutab neid seal. Pildistasin parasjagu maja ‘’Angelique’’, kui nägin selle ees olevate väikeste puude otsas üht rohelist papagoid - tegemist siis vist nö Amazon-papagoiga. Paraku olin varustunud lühinägelikult ainult kalasilmaga, mis ei ulatu haarama isegi 5 meetri kaugusel oksal istuvat lindu. Küllap on see ka põhjus, miks ta end mulle näidata julges; pikemaid torusid nad kardavad hirmsasti.

19.05.2010

Hommikul puhastasin Frederici satitaldriku vaatevälja, nüüd näeb ta rohelise asemel sinist, või halli - käesoleval aastaajal. Selles mõttes on meie pisike barbisaag tore, et teda on võimalik puu otsa kaasa võtta. Selline vajadus võib tekkida, kui nõutav on keerulisem ‘’lõikus’’ tavapärase ‘’nulliga!’’ asemel. Rääkides lõikustest - nüüd on sellest, kui ma viimati masinaga juksed päris maha lõikasin möödas umbes 7...8 kuud ja olukord mu skalbil on suhteliselt naeruväärne, üpris pokumaine. Pokudest rääkides - siin on ka sellised, mis kasvavad puu otsas, lisaks tavapärastele maapinnal kasvavatele pokudele.

Üleeile tõi Frederici haiitipoisid Harry ja Johny. Lisatööjõud nö. Täna lisandusid nad siis raiesmikule. Üritasin siis neid rakendada okste põletamise juures ja hoolimata äärmiselt tüsilikust suhtlusest isegi väheldase eduga. Minu prantsuse- ja viipekeelest piisab selleks, et öelda: ‘’palun tehke tuli ja põletage seda puurisu mis kõikjal maas vedeleb, diiselkütusekanister on siin!’’, aga kui tuleb iga pisematki liigutust tihedalt juhendada jääb suhtluseffektiivsusest pisut vajaka.

16.05.2010

Hilishommiku veetsime väikeses soos mulistades kummikutega vees ringi. Oli näha väikeste parvedena liikuvaid hiiglaslikke konnakulleseid (umbes 3 cm pikkusi), smapilgul pidasin neid kaladeks. Puulatvades märatses ka mingi suur kraaksuv lind, aga meie pilkude eest jäi ta rikkaliku mitmekihilise flora poolt varjatuks.

Pärastlõunal läksin väikesele jalutuskäigule metsa. Kuigi sadas vihma, tegin siin-seal pilte ja ronisin üht oja mööda ülesvoolu. Nüüd lõpuks siis, kogemata nö, leidsin üles ‘’Orkestrikoopa’’, mida mõni aeg tagasi otsisime. Selgus, et ta oli laagrile lähemal, kui olime arvanud. Koobas nägi välja kaunis - ühest tema suu servast langes umbes 5...6meetrine oja ja tõepoolest võiks sellesse koopasse mahutada orkestri, suure tahtmise korral. Olin oma avastuse üle igavesti õnnelik, kuid kuna Frederic ei emiteerunud piisavalt vaimustust, kui ütlesin, et leidsin ta mütoloogilise koopa üles, siis arvan, et ma ei märgigi seda tema GPS-i. Nagu jonnist või nii. Siiski tahaks, et juhendid koopa leidmiseks säiliks kuidagi siin töötavate eestlaste jadas. Õnneks on võimalik need juhendid ka võrdlemisi üheseltmõistetavalt formuleerida, eeldusel, et otsija tunneb mõisteid ‘’asimuut’’ ja ‘’distants’’. Usun, et on turvaline eeldada, et suur osa tulevastest Otsijatest tunnevad.

Sellega seoses kerkis jällegi pinnale kibedustunne selle üle, et teeme siin päev-päevalt absoluutset ‘neegritööd’ ja minu mistahes võimed või kompetents ei huvita kedagi. Turism on siin ilmselgelt sekundaarne. Näha ja kogeda oleks metsas samas palju. See on midagi, millest mul on võimatu üle saada.

http://www.youtube.com/grandeallegro#p/u/4/ZQGIp1fCi5I

hoiatus - groteskne!

vagla eemaldamine õlavarrest

lisatud 09...14.05.2010

14.05.2010

Jällegi olukord, kus tuli ehitada mittemillestki midagi. Mootorsae käimatõmbamisnöör katkes. Ta oli juba mõnda aega narmendanud ja hädine välja näinud, kuid täna andis siis lõplikult alla rebestavatele pingetele. Kuna meil siin mingit asjalikku peenikest nööri ei ole (mu teada), siis kasutasin paela oma katkistelt troopikasaabastelt. Mõtlesin, et saapapael peaks kannatama hõõrdumist jne. Olgu selle hõõrdumisega kuidas on, kuid igal juhul puudus tal vajalik tõmbetugevus. Kui olin sae just kokku tagasi keeranud, siis proovikäivitus küll õnnestus, kuid metsas järjekordse ohvri all katkes pael esimese tõmbega. Järgmiseks leidsin kuuri alt poolemeetrise jupi heinarullinööri taolist paela. See on juba üle elanud kolme paagitäie jagu saagimist, kuid palju käivitusi ei paista ka temas enam olevat. Ehk toon linnast mingit vingemat paela. Linnast! eksole, ja siis toon soola ja püssirohtu ka.

Mitu puud järjest keeldusid langemast. Rippusid liaane pidi toekate naabrite küljes ja lihtsalt keeldusid. Pidin siis neid pooleteise meetriste juppide kaupa otsast närima, kusjuures iga kord, kui puu alla vajus kaasnes sellega risurahe latvadest. Aga ei ühtki märkimisväärset tabamust minu pihta, ei ühtki taolist lugu täna.
Tegelikult võib sellist jukerdamist näha ju omamoodi kunstina - langetada 30meetrine puu 3meetrise raadiusega ringi sisse. Maagia.

13.05.2010

Taevaminemispüha on siinses kalendris punane. seetõttu ja ka kuna olen end mitu päeva kehvasti tundnud täna metsa tööle ei läinud.

Hommikupoolikul käisin hoopiski korraks ‘pisikeses soos’. Kui olin just veeni jõudmas kuulsin okste raginat ja valju plärtsatust sookese keskel - mu tulek oli ilmselt kedagi ehmatanud. Näha ei olnud muud kui veepinna värelust, see mõistagi võimaldab mul mõelda, et kohtasin soos suurt kaimanit või anakondat - igatahes üht intrigeerivat ühikut faunat, eksole.
Hiljem õnnestus üht sooelukat ka näha: 70...100 cm-ne sisalik või kaiman jooskis mööda veepiiri mu eest ära. Üldiselt on see soo mu mõttemaailmas selline õudne koht - alati on seal hämar, häguses vees mulistavad pilgu eest varjatult ringi järvekoletised ja vahel laulavad konnad oma pööraseid pulmalaule.

Kullakaevanduse tegevus on nüüd lõpetatud. Kaevurid on läinud ja teel olevad väravad on avatud. Pärastlõunal käisimegi kaevurite radadel, seiklesime nende mahajäetud laagris ning võtsime sealt kaasa kobara tooreid banaane. Laagri väljanägemise ning seintel olevate käskude ja keelude alusel näib, et kord oli sela päris tihedalt majas, peaaegu sõjaväeline kord isegi. Eks selline eralduses keset metsa asuv ettevõtmine on ju ka mõnes mõttes nagu laev. Ei ole ruumi korralageduseks. Ei ole piisavat lagedust nö.

11.05.2010

Täna panime teele Desmodiumilaadungi. Selleks pidin hommikul sõtma Frigodomi (külmladu) juurde ning kohtuma seal Frederici, Danteli ja Bernardiga. Plaan oli laadida kotid külmunud taimedega merekonteinerisse, kuid enne avasime mõned kahtlased kotid, kontrollimaks, kas on ikka tegemist õigete taimedega. Ja võta näpust - kõigil juhtudel osutus kahtlus põhjendatuks - st vähemalt Frederici arvates olid enis kottides valed taimed.
Valed taimed laadisime pirukaautosse, kuid neid jäi veel järgmisekski autotäieks. Plaan on teha nad kompostiks. See saab olema tõeliselt kallis ja töömahukas hunnik komposti, kuid pole miskit parata - tegemist lihtsalt ei ole selle taimega mille müügi osas Frederic oma klientidega kokku leppis. Muus osas on tegemist igati ilusa halja heinaga, lihtsalt mitte tolle ‘’päris õigega’’.
Frigodomi miinuskraadides kottide konteinerisse laadimine oli tõeline eksootika, nagu kliimahüpe tunniks ajaks talvisele kodumaale ja siis taas tagasi 28 kraadi ja 100 %-lise niiskuse juurde.

10.05.2010

Käisin turistidega metsas. Tegemist inimestega, kel on huvi sammalde vastu ning kes tahtsid näha koobast, mille siin hiljuti ‘’avastasime’’, lootuses näha mõningaid kaljudel ja koobastes elutsevaid samblaliike.
Navigatsioon oli täna pisut nurgeline - esmalt õnnestus kalduda metsas liialt itta ning koopast kaugelt mööda kõndida, kuid tagasiteelt tegin suuna osas väikesed korrektiivid ning lõpuks ilmus koopasuu siiski nähtavale. Selleks ajaks olid turistid muidugi metsa mööda ringijooksutatud saamisest pisut väsinud, kuid õnneks siiski mõistvad. Kui nägin läbi võsa mustavat oletatavat koopasuud, jätsin oma ohvrid veidikeseks paigale puhkama ning sibasin ise mäest üles, et teha pisut maastikuluuret ja naasta heade uudistega. Tegemist tõesti oli otsitud koopaga, kuid kohale jõudes jooksin praktiliselt otsa maole, kes koopasuu lähedal lebas. Tegemist oli helepruuni pisut roheka varjundiga umbes randmejämeduse ja 2 m pikkuse roomajaga, kes väristas oma ülestõstetud saba, kuigi miskit muusikat sellest ei sündinud. Tema nägemine tarretas mind kesk jooksusammu ning jäin vaatama, sekundiks-paariks, siis aga siugles ta järsku läbi taimestiku ja risu minu poole. Tormasin mööda kaljusid mäest alla, pean tunnistama, et pisut karjusin ka, vaadates tagasi alles siis, kui olin jõudnud 15 meetri kaugusele - madu enam ei silmanud. Mõistagi ei olnud pärast sellist kohtumist enam tahtmist sama rada mööda koopale läheneda, ei mul ega turistidel, mistõttu ‘’tiibasime’’ teiselt küljelt.
Koopas ei olnud samblike osas just kuigivõrd rikkalik ning turistid arvasid, et ka liialt niiske, et selles elada (olime enne arutlenud, kas seal võinuksid kunagi elutseda indiaanlased). Vähemalt minu jaoks oli koopakülastus siiski tulemist väärt, sest peale kurja mao nägime ka emast kivikukke.

Nende turistide näol on tegemist justkui Frederici äripartneritega. Igaljuhul andis Frederic meile enne nende tulekut juhtnöörid, et teatavatest teemadest nendega rääkida ei tohi. Aga metsas jalutades ning hiljem kui neile majja võrkkiikesid riputasin tundsin end nagu ristküsitluse all olevana - neid huvitasid põhiliselt just need ‘salajased’ aspetkid meie tegevusest siin. Laveerisin siis mittemidagiütlevate vastustega, kuid põhiliselt üritasin anda mõista, et nad võivad minu kiusamise lõpetada, sest mind tegelikult vähimalgi määral ei huvita nende ärisuhted Fredericiga.

Kaks viimasel ajal aset leidnud tihedat kohtumist maoga on paranoiapoisid üle igasuguse piiri ülemeelikuks ajanud. Uni on rahutu ja suhtumine kõikvõimalikesse riskidesse muutub justkui ettevaatlikumaks. Suremine ei näi kuuluvat minu alateadvuse lähimatesse plaanidesse...

09.05.2010

Vabanesin täna oma parasiidist. Surnud oli ta ilmselt juba paar päeva - hukkunud tubakakompressi tagajärjel, kuid käsi on endiselt turses, kuum ja valulik - ehk siis põletikuline. Hommikul pigistasin turses piirkonda ning august voolas välja mõni milliliiter verist mäda. Pigistasin veel ning nähtavale ilmus ka vagla keha - peenike ja valge. Tirisin ta pintsettidega välja, see vajas küllalt suurt jõudu ja vagla keha rebenes, õnneks siiski osa, mis oli juba nahapinnast väljaspool. Proovisin uuesti ning välja ta saigi. Mõistagi sai kogu lugu põhjalikult nii pildile kui videole üles võetud, ikkagi põnevaim sündmus viimase paari nädala jooksul.
Palavik ja peavalu siiski püsivad, ilmselt mingi sekundaarne infektsioon selles vaglakoopas, kuid loodan, et see laheneb lähiajal.

lisatud 01...06.05.2010

06.05.2010

Pisut tragikomöödiat, samas ei midagi liialt üllatavalt, suhteliselt tavaline asjade kulg siin: hommikul ütles Dantel, et Fredericil kahtlustab, et käesolev laadung Desmodiumit, mida juba teist päeva puhastasime, ei olegi D. adscendens. Ma ei olnud isegi kaalunud, et võiks taimi sellise pilguga uurida. Kunagi varem olin ka Fredericilt küsinud, kas ta usub tõesti, et saramaka inimesed, kes talle taimi korjavad eristavad neid üpris sarnaseid liike. Ta oli kindel, et nad eristavad. Aga kui ma nüüd Danteli ütlemise peale taimi pisut hoolikamalt vaatasin, oli selge, et tegemist on tõesti teise, ka üpris tavalise, sama perekonna liigiga. Dantel arvas siiski, et liik on õige ja peaksime neid edasi puhastama ja pesema. Ta uskus seda isegi pärast seda, kui oli käinud istanduses õigeid taimi uurimas. Kuna mul oli võrdlemisi ükskõik ja olen kindel, et tegemist ei ole esimese korraga, kui valed taimed on sekka sattunud, töötasimegi edasi. Kuni kella 11-ni, kui saabus Bernard sõnumiga Fredericilt, et võime nüüd siiski ära lõpetada ning allesjäänud kraami ja ka juba kottidesse pakitud 200 kg puhtaid ja pestud taimi kompostiks teha. Sellisele asjale ei saa ju tõesti reageerida muud moodi, kui naeruga, mida kõik ka tegid.

Mul on juba 2 nädalat olnud paremal õlavarrel kõva paapul, mis viimase nädala jooksul on ka veritsenud ja andnud aegajalt küllatki intensiivseid valuhooge. Kui seda täna Dantelile näitasin ning valumustrit kirjeldasin tundis ta kohe ära millega on tegemist - ta ütles, et see on ‘’verm macaque’’ (oletame, et see on prantsusepärane kirjaviis) ja soovitas peale määrida carapa õli. See on sama kraam millega mõni aeg tagasi ravisime kanade haavandeid. Mõne aja pärast tõi ta mulle ka mingi aapteegisalvi, mille ta leidis Frederici ravimikarbist. Peagi tulid asja uurima ka Ruth ja tema mees DJ, kes olid nõus, et tegemist on ‘’verm macaque’’-iga ja pakkusid omapoolset ravimeetodit - märja tubaka kompressi, mida peaksin peal hoidma hommikuni. Siis peaks haiget kohta pigistama ning ussikese (tegelikult vist mingi putuka vastse) välja tirima. Kartsin, et veritseva haavandi taga võib olla Trypanosoma cruzi (Chagase tõve tekitaja) või Leishmania sp, sest mind on hammustanud ka vähemalt üks Triatoma ning kümned väikesed kärbsed, kes minu poolest võivad vabalt olla liivakärbsed (kannavad Leishmaniat), mistõttu olen isegi üpris õnnelik, et asja taga on tõenäoliselt mingi vagel ning see peaks lahenema ilma pikaajaliste tüsistusteta. Jah - ma ütlesin just, et olen õnnelik, et mu õlavarres vingerdab ringi pisike pagana vagel ja ma annan küll endale aru, et see võib kõlada pisut veidralt.
Näib ka, et tubakakompressist hakkab tasapisi imenduma nikotiin -enesetunne on võrdlemisi trippy.

05.05.2010

Pesin Desmodiumit pea ümbes parvlemas pisikesed verejanulised kärbsed, kelle tähelepanu oli fokusseeritud mu silmadele. Eks ole ju konjuktiiv lihtsalt üks mahalane tükk kergesti kättesaadavat limaskesta.
Biodiversiteet on tore, aga mulle ei meeldi figureerida korraga mitmes toiduahelas, eriti kui ma ei ole nende tipus.

04.05.2010

Täna tabas mind ebamugav ärevus, mitte just päriselt halvav, aga peaaegu. Põhjustajaks oli pruunikirju madu, kes roomas minema mu jala alt kui metsas langetatud puud okstest laasisin. Tegemist ei pruukinudki tingimata olla mürgise maoga, näiteks esindajaga perekonnast Bothrops, vabalt võis ta olla ka miski hoopis muu. Veidra juhusena olid mul täna jalas kõrge säärega kummisaapad, mis Frederic omal ajal Andrese jaoks ostis. Need on mulle küll veidi suured, kuid mu oma töö(pool)saapad on kaotanud tallad. Kõrged sääred peaksid ju lisama pisut turvatunnet seoses madudega, kuid sellest hoolimata tundus oksarisu ja puutüvede vahel edasi ukerdamine äärmiselt ahistav ja ärevusttekitav mistõttu läksime varakult lõunapausile.
Ka pärastlõunal ei andnud paranoiad asu. Kartsin isegi karvaseid ämblikke, kes puude küljes üpris tavalised on, ja sedagi, et võin end vigastada mootorsaega. Mingi selline tobe veerev hirmulumepall. Ühel hetkel tundsin, et mingi elukas on mu parema nimetissõrme küljes, justkui mingi putukas või ämblik, raputasin kätt, et temast lahti saada, kuid tulutult, siis vehkisin juba hüsteeriliselt käega ja viskasin sae maha; ihu kattus kananahaga ja kuklakarvad tõusid turri. Kui lõpuks mõistsin, et sõrme küljes on vaid tilbendav plaaster, mis ühest küljest lahti oli tulnud, ei tundunud see isegi naljakas.
Hakkan vist pisut peast segi minema.
Õnneks ei olnud vähemalt kedagi seda piinlikku palagani nägemas - Kati oli sõitnud Cyrillile kooli järgi.

01.05.2010

Tänaseks oli meil puhastada vaid väike kogus taimi. Lõpetasime seetõttu juba hommikul enne kella 10-t. Taimede pesemisega oli aga veidi keerulisem lugu, kuna viimastel päevadel on veesüsteem pidevalt streikinud. Mudaaugust (kaevust) paaki vettsuruv pump on juhuslikult jäänud seisma ja siis taaskäivitunud. Täna jõudsin lõpuks siiski probleemi tuumani. Keegi erilistest kolleegidest oli lihtsalt pumbajuhet välja tirides ühe traadi klemmi küljest eraldanud. Parandasin asja ära ja tugevdasin rohke toruteibiga, et ta edasisele väärkohtlemisele vapramalt vastu seista suudaks. Enne tegeliku probleemi avastamist arvasin, et ehk on probleem pumba asendis, et ehk on ta mattunud liialt sügavale mudasse ning konstrueerisin selle probleemi välistamiseks hüpervinge värskest metsamaterjalist statiivi, mis hoiab pumpa püstises asendis tiigikese kõige sügavamas kohas. Selle ettevõtmise käigus vajusin ühel hetkel üle põlve mudasse. Selline ‘kaev’ meil siis. Aga me paneme joogivee sisse klooritablette, nii et kõik on OK. Eksole.

Ülejäänud päev möödus Bernardi oodates. Võiks ehk lausa öelda ‘’Bernardi oodates’’. Meil puudub igasugune informatsioon selle kohta millal võiks saabuda järjekordne laadung taimi või et mis meil siin üldsegi aset leiab. Võibolla oleks mõistlik käesolevat olukorda näha stoilisuseharjutusena, kus ümbritsevas absurdsuses tuleb üritada säilitada eneseväärikust. See oleks ju omal moel päris põnev harjutus. Igaljuhul - kui oleks olnud teada, millal Bernard siis lõpuks uue hunniku taimi toob, oleksime võinud ju täna sõita linna või teha mida tahes. Selle asemel aga…
Laialivalguvad frenchid...

video torulott-õgijatest...

http://www.youtube.com/grandeallegro#p/a/u/1/OVNjiw55fMo

lisatud 28...30.04.2010

30.04.2010

Puhastasime Desmodiumit. Terve päeva. Pärastlõunal läks Dantel koos Bernard’iga linna ja töö hakkas kohe kiiremini liikuma. Võibolla oli haiitipoiste leitud entusiasmi eest osaliselt vastutav ka see, et Bernard pisut kärkis nendega. Tegelikult aga on haiitipoisid täitsa tublid, eriti võrreldes Danteli või Ruthi abikaasa DJ-ga. See, et nad on vahel täitsa tragid on väga tore ja aitab mind ühe probleemiga mis mul on viimastel päevadel olnud. Nimelt pean tegema pidevaid mõtteharjutusi, pingutama ratsionaalsust, et peletada peast arvamus, et mustanahalised on naeruväärselt laisad ja lollid. Mõistagi oleks see igavesti väiklane ja pealeselle põhjendamatu arvamus ja mõistagi ei ole ma kohanud kõiki mustanahalisi ja mõistagi on samasse sotsiaalmajanduslikku klassi kuuluvad (onnides elavad ja juhutöid teevad) inimesed kogu maailmas rassist hoolimata täpselt sama lapsikud, küündimatud ja laisad. Siinne töökorraldus tahab vägisi muuta rassistlikuks, kulub päris palju energiat, et säilitada nö valgustatud mõtteviis. Piinlikult naeruväärne on teha päevade kaupa tööd, mille eest makstakse karjale mölisevatele idiootidele. Selles mõttes on haiitipoisid meeldiv vaheldus, värske tuuleiil nö - nad ei mölise vaid kõnelevad, ei paista olevat idioodid ja teevad kõigele lisaks tööd. Lihtsalt suurepärane.

28.04.2010

Täiskuu. Juba üheksas siin. Ja viimasel ajal hakkab tunduma, et siinolekut on juba kantud küllalt, hakkab piisama nö. (gestatsioonimetafoorid - päris peen kaspole). Aga võibolla, pigem isegi tõenäoliselt, jõuab säärane tunne veel enne suve vaibuda.

Geko kukkus just koos plastikkausiga riiulist köögi põrandale, vaatas hetke hämmeldunud ilmel ringi ja sibas siis külmkapi taha. Vandaalid.

Viimasel ajal tunnen end agu Jossef K (Protsessis). Tunnen, et mu nö positsioon on võõrandatud ja olen ilma selleta alasti, kaitsetu, ebakindel. Mitte et mul oleks mingisugune ‘positsioon’ per se, mõtlen lihtsalt neid ego ripatseid, mille kaudu ta end defineerib. Need ripatsid, mis ei ole tegelikult ‘’mina ise’’, nagu oleme kuulnud Eckhart T.-lt. Kuid käesoleva valgustatusastme juures (kasutan seda väljendit ainult osaliselt irooniaga) annavad need ripatsid mulle siiski jalgealuse. Olen üliõpilane; mulle meeldib mängida võrkpalli; inimesed, kes mind tunnevad arvavad minsut seda ja toda, tema ja tema on minu sõbrad jne. Aga nüüd on kõik see olnud juba 9 kuud teises maailmas ja siin olen alasti. Mõtlesin näiteks, et kui leiaks aset mingi plekimõlkimine või mistahes konflikt kellegagi siin, siis on vähetõenäoline, et see olukord laheneks minu jaoks soodsalt, sest olen ju võõras, ja nemad on Omad.

Kestab töö Desmodiumiga. Danteli täna ei olnud, ning sellega seoses selgus veider nähtus. Näib, et need inimesed, kelle Frederic tõi siia käesolevaks perioodiks abitööjõunam funktsioneerivad justkui Danteli lisamoodulitena, plug-in’idena kui soovite. Ma loodan, et see ei ole liiga õudne asi mida öelda. Aga täna, Danteli puudusel osutusid nad kuidagi abituteks ja kasutusteks, niiväga vajavad nad oma vahetu juhendaja tihedat kohalolu. Ka Photoshopi pluginat töötavad ju ainult programmi enda küljes.

lisatud 21...26.04.2010

26.04.2010

Puhastasin eile oma arvutit, nii väljast kui seest (ehk siis formaatisin kõvaketta ja panin tas peale op-süsteemi). Suurema osa andmetest säästsin, kuid kahjuks unustasin Photoshopi plugina, mis võimaldab avada RAW- faile. Seetõttu on mu Mac nüüd vähemalt järgmise internetikülastuseni lihtsalt üks ülearu keeruline trükimasin, siis saab temast ehk jällegi trüki- ja pilditöötlusmasin.
Täna paistab olevat vaba hommikupoolik. Sajab vihma, lebotame ‘’toas’’ ja ootame Desmoodiumilaadungit, mis pidavat saabuma. Ega niiväga tegelikult ei oota ka.

24.04.2010

Puhastasime kolmekesi Desmodiumit. Algselt oli seda 160 kg, alles jäi ehk 100. Suures kausis taimi pestes tõstsin pilgi ja nägin, et majaseinal istub suur Bupresidae mardikas, otsustasin ta pärast töö lõpetamist kinni püüda, kuid mõne aja pärast märkasin, et ta oli juba oma teed läinud. Ebaõnn. Moraal: loomad liiguvad.
Töö ajal kuulasin audioraamatut (Palahniuki ‘’Snuff’’), see pani aja pisut kiiremini liikuma ja muutis kogu tegevuse talutavamaks, lisaks oli Dantelil ja Katil lõbus näha mind aegajalt naerma purskumas.

21/22.04.2010 Les Iles du Salut

Teisipäeva õhtul võtsime Cayenne’ist rendiauto ja jäime ööbima kontorisse, et kolmapäeva hommikul varakult Kourou poole teele asuda. Laev saartele startis kell 8:30, jõudsime õigeks ajaks Kourousse ja pärast pisukest seiklemist saramaka linnaosas leidsime üles ka sadama.

Kuningasaar ( L’Ile Royale) on Kourou jõe suudmest umbes 15 km kaugusel ja meresõit sinna võttis aega pisut alla tunni. Katamaraan hüples isegi pisikesel lainetel ja vett ja vahtu pritsis ‘päikesedekilegi’.

Esimesel päeval oli kaunis ilm - sinine taevas ja kuum päike, mis jättis selja ja turja põlenuks. Sai tehtud palmipuude-mereranna-sinitaeva-fotosid ning jalutatud ringi. Oma hamakid riputasime palmide vahelekalju kohale, kuhu purunesid mõnesekundise perioodiga lained. Kuna me laagripaik oli võrdlemisi raskesti ligipääsetaval kaljunukil ning vähemasti teadmatu pilgu eest varjatud, usaldasime oma asjad hamakki jätta ning kõndisime Kuningasaarel ringi kergemas varustuses. Kuna päev oli palav ammendus kaasavõetud 1,5 liitrit Guarana Ara’t peagi ning läksime veejahile. Selgus, et ühestki kraanistvett ei emiteeru (restorani tualetis oli suur vaat mereveega, mida pidi kopsikuga peale uhuma nii WC-le ja kasutama kätepesuks). 1,5 liitrine veepudel maksis 3.10, kokku vajasime lõpuks nelja pudelit. Röövlid. Jõime tühjaks ka mõningad kookospähklid, saarel ringi promeneerides oli see üpris mugav viis janu kustutamiseks, kuna pähklid vedelesid kõikjal ja neist piima kätte saamine on vaid paariminutise nikerdamise küsimus. Enam ei tundu ka kookospiima maitse nii eemaletõukav kui algselt ja avastasin lõbusa tõsiasja, et tegemist on tõenäoliselt ainsa joogiga, mille taara puruksviskamist võib vaadata lausa omamoodi heateona - kohe olid jaol saarel kartmatult ringisibavad aguutid, kel oli kookosest palju rõõmu. Aegajalt võis neid elukaid näha jooksmas ka terve kookospähkel hambus, see nägi välja üpris vaevaline ja koomiline (aguuti on u 30 cm-se tüvepikkusega näriline). Toitu olime õnneks kaasa võtnud küllalt ja saime muretult kaljudel piknikke pidada ja privaatsust nautida, selle asemel, et restoranis maksta epistaksist indutseerivaid hindu ja taluda ümbritsevat turistkonda.

Õhtul pildistasime oma laagripaiga lähedal päikeseloojangut, koht oli valitud nii osavalt, et sealt nägi nii päikesetõusu, kui ka -loojangut. Sel ajal, umbes kella 19 paiku oli algamas ka tõus. Suutsin uputada soolasesse vette oma Zenitari kalasilma ning tema päästmise käigus ka kit-objektiivi, sellest viimasest oli küll suht ükskõik. Õnneks kuivas kalasilm mõne päeva jooksul siiski peaaegu läbipaistvaks ja ka kit paistab üldjoontes töötavat. Kogu äpardustest tulenevast närvikulust hoolimata ei tulnudki ühtki nii hingematvat loojangupilti kui lootsin. Siinsed loojangud on ka sellised kiired - päike ei loiva horisondi taha nagu kodumaal, vaid vajub sinna silmnähtava kiirusega.

Öö möödus võrdlemisi unetult, kuna esiteks ei ole ma suurem hamakismagaja ja teisekstegi iga kaljudele paiskuv laine põrgulärmi ja pani pilku tõstma, küll aga peab mainima, et saartel ei olnud praktiliselt põhilisi öiseid häirijaid - sääski. Hommikul olime ärkvel juba enne koitu. Kobisime hamakist välja ja nautisime värvilist päikesetõusu ning mõistagi viljelesime fotograafiat. Nüüd oli kati kord kannatada kaotust oma fotovarustuse ridades - kaljudele kukkus ja ookeani poolt neelatud sai üks objektiiv. On küll aset leidnud kaotusi, aga sellest hoolimata me ei leina. Fotovarustus on ju lõpuks kasutamiseks.
Peagi pärast koitu algas vihmasadu, mis vältas väheldaste pausidega pärastlõunani. Seetõttu olid asjad enne kojusõitu asjad märjad, eriti mu seljakoti põhjas fermenteeruvad hamakid. Sellest pisiasjast ei lasknud me end siiski kuigivõrd häirida. Teise päeva ennelõunal käisime paaritunnise tiiru Saint Joseph’i saarel, mis on pisut vähem turismiks arendatud ja seetõttu ka huvitavam. Seal sai näha kord üksikvangstusse määratud mehi kinni hoidnud ehtitiste varemeid. Saare ühes nurgas oli ka lainete eest kaitstud merekarpidest põhjaga abajake, kus sai supelda. Tol saarel olid mõned militaarhooned ja neid mehitamas kaks sõjaväelast, kes käruga kive veeretasid ja kiviaedu üles ladusid. Võibolla on tegemist sellise omalaadse toimkonnaga, kuhu sõdureid nimekirjast järjest saadetakse, võibolla hoopis karistustoimkonnaga. Sõit Saint Joseph’ile ja tagasi toimus pisikese kummipaadiga, mille juht osavasti lainetel hüpeldes üle saari eraldava paarisajameetrise väina juhtis.

Ülejäänud osa teisest päevast veetsime Kuningasaarel supeldes ja kohvitasside taga lebotades.

Paar sõna ka saarte faunast: peale kõikjal ringijooksvate inimestega harjunud aguutide nägime ka poolkodustatud aarasid, kes küll vabalt ringi lendasid, aga vahel hotelli õuel aega viitsid, iguaane ja mingeid muid sisalikke mereäärsetel kividel. Vilksamisi nägin ka väiksemat sorti merikilpkonna, kes korraks pinnale tõusis.

Tagasisõit Kourousse möödus sündmusteta, meri oli tasane. Laagrisse jõudsime enne kella 21-e üpris väsinute, kuid rahulolevatena. Teel üles mäkke mõistsin, miks turistid sel Kaw teel niivõrd aeglaselt sõidavad - rendiauto roolis oli tunne, et Surm võib varitseda igas kurvis.

15.04.2010

Neil päevil sajab päris kõvasti vihma. Mitte katkematult siiski, aga valdava osa päevast ja ööst.

Töö metsas edeneb tasapisi, järgmine plaan on mahavõetud puud vihma kiuste ära põletada ja siis hakkame jällegi Cestrumeid istutama.

Kohtusin intiimselt sadajalgsega - ta oli t-särgi sees, mida selga panin. Elukas ei soovinud hilpu minuga jagada ja lipsas varrukast välja, jättes minu siiski hammustamata, tundsin vaid tema sadat teravat jalga üle oma sõrmede jooksmas ja murusse ta lipsaski.

Euroopast naases Frederic, kes tõi mulle uue objektiivi ja uudiseid, et Islandil aset leidev vulkaanipurse on suitsukatmas Euroopat ja Atlandi ookeani. Me olime sellest täielikus teadmatuses, sest oleme juba kaks nädalat maailmast eraldatud olnud.

13.04.2010

Langetasime metsa. Laiali lagunes järjekordne osa mootorsaest - seekord siis gaasihoovastik, õnneks kergestiparandatav. Nädalavahetusel tehtud liimistöö peab aga kenasti vastu.

Ühe suure langetatud puu otsast sadas alla veel üks punase-kollase-musta-kirju ritsikas, arlekiinritsikas nagu ütles Frederic. Nüüd on siis temagi sügavkülmutatud. Näib, et mul on isegi mingisugune entomoloogiahuvi, kuid ta on kuidagi piinlikult kvantitatiivse orientatsiooniga.

12.04.2010

Täna põletasime mahasaetud puude põrmu. Sai kõvasti puunottide kallal rassitud ja valatud higi nii, et Dantel küsis, kas ma käisin dushi all. Tegemist oli siis sellise omamoodi villaviskega.

Ühe puutüve alt ronis välja väga effektse väljanägemisega ning kartmatu triibuline sisalik. Mul ei olnud kahjuks kaamerat, kuid Kati tegi pilti seebikaga. Veel näitas end tarantel, kelle uru ümbruse maastik oli meie käte läbi ekstreemselt muutunud, ja kes oli sellest üpris segaduses.

Raiesmiku servast oksarisu alt leidsin oma kompassi, mille olin kaotanud augustis sihte raiudes. Mõned päevad tagasi tuli kõdu seest välja ka Liisa matsheete, mis jäi metsa kaduma samuti päris mitu kuud tagasi. Matsheete käepide näitas kergeid kõdunemise märke, kuid ta ei olnud kaotanud oma kasutamiskõlblikkust, kompassil samas ei olnud viga mitte vähematki, sest ta on, noh, plastikust.

Lõunapausi ajal käis meil külas Eruan, tegelikult ta muidugi otsis Frederici, kuid teada ei ole ju hetkel maal. Eruan näitas kaardil Orkestrikoopa tegeliku umbmäärase asukoha, mis asub Frederici näidatust võrdlemisi kaugel, teises ojavalgalas, kui nii võib öelda, lausa. Ma omakorda andsin Eruanile meie hiljutiavastatud koopa koordinaadid. Koopad on popid.

11.04.2010

Kuna on pühapäev, siis sai veeta pika hommiku voodis. Seejärel pärast mõnusat rahulikku hommikueinet läksime metsa. Samasse kanti, kus olen viimasel ajal hulkunud, otsinud mütoloogilist ‘Orkestrikoobast’. Ühtki suurt koobast ei jäänud meie teele tänagi, kuid maastik oli ilus ja vaheldusrikas - ojade sügavad sängid, mida võiks kohati nimetada lausa kanjoniteks ja punased kaljud. Nägime ka aguutit ja üht suurt röövlindu. Pärastlõunal hakkas sadama paduvihma, mis pani vulisema ka väikesed ojakesed, mis jäid meie koduteele. Metsaretkel oli kaasas ka GPS, mis kodus ütles, et liikusime metsas 5,8 km, päris mitme tunni jooksul. Eks ta pisut ümardas meie trajektoori nurki ka, aga üldiselt iseloomustab see siinset metsas liikumist küll. Eriti kui tee kulgeb ojasängides ja kaljudel.

Kojujõudmises oli hubasust - sai koorida seljast läbimärjad riided ja asendada kuivadega ning juua kuuma kohvi. Vihm ei ole siin muidu sugugi külm, kuid sellest hoolimata märg nagu ikka.

Õhtuse jooksu ajal nägin udupilvede vahel lendavat aarat. Miks kardavad kõik loomad kaamerat...

09.04.2010

Oli päikeseline päev. Töötasime metsas ja lendamas oli palju morphosid. Kati tõi liblikavõrgu ja metalliksinise morphopeibutusrätikukese ning viljeles hobientomoloogiat. Püüdsin isegi ühe isendi, võrguga liblikate jahtimises on ju täiesti vaieldamatu hasart.

Pärastlõunal disintegreerus mootorsaag jällegi. Paistab, et ketiõli lahustas liimi, millega ta poes kokku pandi. Proovin ise uuesti liimida, kuid seekord epoksivaiguga.

Olen juba päris pagana väsinud selle pisikese mootorsae käekäigust kirjutamisest, kuid millest muust mul ikka jutustada on. Nädalavahetustel on teinekord ka sündmusi, kuid argipäevade õhtutel on päevikusse kirjutada vaid tööst. Elu ise on siiski pisut värvikam kui päevik, kuid on ju asju, millest kirjutamine oleks kohatu ja ega olegi tahtmist neist kirjutada. See siin ei ole ju ometi mingi bestseller.

08.04.2010

Langetasime metsas puid. Kogu päeva suurimaks sündmuseks oli see, et hommikul pudenes saag kesk puulangetamist laiali ning saelehte kinni hoidev mutrike kadus maapinda katvasse lehe-ja kõdukihti. Pärast veerandtunnist pahnas ringikahlamist ja otsimist õnnestus aparaat siiski taaskomplekteerida. Miks saag siis sel moel laiali lagunes - mutter ei olnud lihtsalt korralikult kinni keeratud, ma ei tulnud selle peale, et peaks otse parandusest elukutseliste saeasjameeste käest tulnud masinal mutreid üle keerama.

Ühe langetatud puu ladvast ronis välja musta-punase-kollase-kirju ritsikas, säärane nagu nägime ka eelmisel nädalal, võimalik, et koguni sama. Frederic ütles, et tegemist on küllalt raskestipüütava elukaga, mistõttu sel korral panin ta kilekotikesega sügavkülma. Sellest ritsikast sai ‘eksemplar’.

07.04.2010

Eile käisin Fredericiga linnas ‘asju ajamas’. Viisime mootorsae parandusse jne. Pärastlõunal kuivendasime Katiga laagrisse viival teel laiutavad hiiglaslikud vihmaveeloigud. Süvenndasime kraave mulistades poole sääreni mudases vees. Kaane ei olnud, niitusse tõenäoliselt ka mitte.

Täna hommikul läksin jällegi Fredericiga linna. Pakkisime kokku taimed, mis ta pidi Pariisi kaasa võtma ja viisime siis kogu kraami lennujaama. Pariisist lubas ta tuua mulle uue objektiivi, heitsin siin silma ühele valgusjõulisele normaalfiksile, kui nii võib öelda. Sõites jutustas Frederic ka prantsuseguajaanalugusid. Näiteks olevat eelmisel nädalal lennujaamas kinni peetud üks saksa mees, kelle kotist leiti 44 Dendrobates tincturiat. Juhuslikult sellise tegelase tabamine on mõistagi ebatõenäoline, toll olevat saanud vihje. Konnaliik keda sakslane sellises ülevoolavas koguses üritas P. Guajaanast välja smuugeldada on kaitstud CITES’i raames ning lisaks sellele on kõigi selgroogsete väljavedu P. Guajaanast keelatud.

Bensiinijaamas olid inglise keelt kõnelevad hääletajad, kes tahtsid sõita Saint Laurent’i. Ma ei saanud neid paraku ses osas aidata.

05.04.2010

Hommikul panime kanadele värske saepuru, vana oli juba liialt väetiselaadseks muutunud. Selle ürituse käigus leidsin tühjade kottide hunnikust tarantli, kuna Cyrillil olid lihavõtte puhul külas sõbrad, pistsin ämbliku karpi ja andsin neile. Poistele ju ikka meeldivad ohtliku väljanägemisega loomad, kuigi tarantlit iseenest ei saa ju küll oluliselt ohtlikuks pidada.

Kuna täna on tõenäoliselt puhkepäev, siis läksime metsa. Sihtmärgiks oli mõned nädalad tagasi leitud koobas. Sel korral tahtsin mõõta GPS-iga selle koordinaadid ning ta kaardile märkida. Täiendavad maadeavastused justkui. Metsas kõndides nägime looma, kes on varem mõned korrad ka teel auto eest läbi jooksunud, konsensuslikult peame teda jaguarundiks, aga ta võib olla ka mingitlaadi kärplane.

Frederi rääkis, et lähedal pidi olema ka üks väga suur koobas, piisavalt suur, et mahutada sümfooniaorkestrit, rääkivat Nemad. Frederic ise koopa täpset asukohta ei tea, kuid näitas mulle üldise piirkonna. Täna pärastlõunal läksingi sellesse kanti kõndima. ‘Orkestrikoobast’ sel korral ei leidnud, kuid jalutuskäik oli siiski tore, ilusad ojad ja mitmekesise maastiku tõttu varieeruv taimkate. Kohtasin vaid üht huvitavat elukat - pisikest sisalikku, kes osavalt puudel ronib ja hüppab. Tegin mõned pildid, kuigi selline loom on varemgi mu kaamera ette jäänud. Kahveldamine ja ‘spray&pray’.

04.04.2010

Laupäeval jätkus eneseväärkohtlemine. Üritasime Danteliga tõsta üht pooleldi täis 200liitrist diislivaati, kui see meil käest libises ning mind oma servaga vastu lõuga lõi. Pihta saanud koht oli pisut verine ja kasvatas hiljem hematoomi ning vastaspoolne lõualiiges sai venitatud nii, et mälumine oli valus. Seetõttu sõin terve päeva vaid magusat, miski muu ei tundunud olevat väärt valusat lõugade liigutamist.

Laupäeva hommikupooliku veetsin sohverdades Frederici ja Danteli, pärast lõunasööki sõitsime Katiga linna. Õhtu Cayenne’is oli väga meeldiv, öistesse lõunamaa tänavatesse hakkab siginema juba teatav kodusus. Lisaks käisime ka poes, kust leidsime laagri ümbrust kujutava kaardi, ei olnud ki varem seda kaardilehte kusagil silmanud - edu. Nüüd saab pisut rohkem informeeritult metsaretki planeerida.

Pühapäeva hommikul käisime Matoury lähedasel mäel ( Montagne Grande de Matoury vms), kus oli pisut teistsuguse väljanägemisega vihmamets kui kodusel Kaw mäel (domineerisid erinevad palmid) ja ka pisut faunat: sisalikud ja aedniksipelgad.

Õhtul sai pisut eksperimenteeritud plasttaldrikust välguhajuti meisterdamisega ning seejärel seda testitud. Nädalavahetused on toredad...

lisatud 28.03...02.04.2010. järjekord läks pisut valesti...

02.04.2010

Torso vingub veel pisut eilse väärkohtlemise üle. Täna puhastasime ja pesime Desmodiumit. Selle üle vingusin piisavalt juba eelmisel korral, nüüd polegi öelda muud kui ‘’jälle, raisk!’’.

Päev väätjaid taimi sorteerides, pestes ja pakkides, taustaks pidev saramakakeelne vadin - kui suur võib olla üks reede. Töökorralduses oli ka üks uuendus - eelmisel korral maksis Frederic korjajatele ‘musta’ kaaluühiku eest, sel korral aga puhastame ja peseme kraami puhtaks ja makstakse puhta taime kaaluühiku eest, sama palju muuseas. Saramaka mehed on mõistagi pettunud ja ka arusaadavalt. Mõnes mõttes on muidugi tobe juhusliku heina ja muda eest maksta, kuid puhas, nö valmistoodang, võiks ju ka esimesele lülile pisut rohkem sisse tuua.

Õnneks aga saime täna käesoleva kogusega valmis, mis tähendab, et homme, laupäeval, saab siiski minna linna.

01.04.2010

Haruldaselt naljakaid sündmusi ei juhtunud. Dantel tõmbas meid haneks, öeldes, et Florence tahab meiega rääkida. See oli isegi küllalt vaimukas vemp, rohkemgi kui Dantel ise võinuks ette kujutada. Arvasime, et saame moraali.

Ma omaltpoolt, olles ääretult vaimukas, viisin Florence’ile vaagnatäie puuvilju, mis täna ühe metsas langetatud puu otsast korjasin, tegemist oli kivikõvade ovoidsete umbes 10 cm pikkuste viljadega, mis olid tõenäoliselt mitte- või raskestisöödavad. Muidugi ütlesin Florencile kohe, et tegemist on mingitlaadi naljaga.

Päeval töötasin metsas. Sael on endiselt raskusi koospüsimisega. Pool ajast kulus saagides, teine pool aga masinat putitades.

Ammu ei ole saanud kirjutada enesevigastamislugusid. Metsatööd annavad nüüd jällegi materjali selleks zhanriks. Täna juhtus üpris rumal õnnetus: üks umbes 15cm-se diameetriga puu oli suurema puu poolt, mille talle otsa olin langetanud, looka painutatud. Kui hakkasin teda saagima, eeldasin, et ta murdub ja kukub ümber, kuid kuna tema ülemine ots oli tugevasti kinni liaanipuntras ja teiste puude küljes käitus ta sootuks teisiti. Maapinnalt läbi saagimise tagajärjel ei langenud ta sugugi. Seejärel saagisin tüve läbi umbes näo kõrguselt, arvasin, et puu langeb minust eemale, kuid selle asemel viskas ta end vibuna sirgu ning lõi mind lõigatud otsaga vastu rinda. Pillasin sae ja taganesin, osaliselt sain ka visatud tagasi, ehmatusest ja valust. Esialgu domineeris ehmatus ja kompimise ning tunde põhjal tundub, et luumurde mulle osaks ei saanud. Siiski on kogu torso muljutud ja nüüd difuusselt kange, valu iseenest lokaliseerub asetleidnud sündmuste epitsentrisse - vasaku sternoklavikulaarliigese piirkonda ning vasaku rinnalihase ja m. sternocleidomastoideuse osalusel toimuvad liigutused torgivad pisut. Ilmselt oli aga tegemist õnneliku õnnetusega - löök tabas võrdlemisi elastset ja muljutavat osa kehast, mida lisaks kaitsevad vähemalt mingidki lihased, erinevalt näiteks näost.

Õhtul käisin poes, kuna toiduvarud vajasid täiendamist. Hiinakas kohtasin Foto’t ja kahte teist saramaka meest, kes olid koos Fredericuga teel laagrisse. Mehed on korjanud mitu-mitu-sada kilo desmodiumit, mida hakkame koos nendega homme puhastama ja pesema.

28.03.2010

Eile (laupäeval) kogusime Clidemia juuri. Pisut segaseks jäi, miks oli seda vaja just laupäeval teha, aga sel ei ole ka lõpuks mingit tähtsust. Töö iseenesest on meeldivalt destruktiivne vaheldus pisikeste desmodiumivarte istandusse matmisele, millega tegelesime paar viimast nädalat. Istutamise pöördprotsess nö. Mõned põõsad hoidsid küll päris kõvasti aluspinnast kinni ja osad kandsid oma võras herilasepesa, kuid see lisas asjale vaid teatava sportliku alatooni. Õhtuks olid kottides üle 600 taime maa-aluse osa jäänused. Me Katiga pesime end puhtaks ja sõitsime Cayenne’i, juurte pesemine ja pisemaks tükeldamine jäi Dantelile pühapäevaseks ettevõtmiseks. Jällegi ei näe ma, miks ei võiks see asi oodata esmaspäeva…

Laupäeva õhtu veetsime Cayenne’is, jalutades ringi ja hingates sooja lõunamaaööd; istusime ‘’ranna’’- ehk siis tegelikult mangroovi äärses paaviljonis, vaatasime pentanqueimängijaid nautides lähedalasuvast kohvikust imbuvat elavat klaverimuusikat. See osa õhtust oli justkui päris kohtamine.

Täna, kui jõudsime tagasi laagrisse, murdis uni ja vihm ei kutsunud kuigivõrd õue jalutama, mistõttu möödus suurem osa päevast väheproduktiivselt.

29.03.2010

Täna asusime taas vihmametsa kallale - st langetasime mõned puud ning saatsime nad suitsu ja auruna atmosfääri. Muidugi, kui olla päris-päris täpne, siis neis puudes sisaldunud metallilised elemendid jäid siiski suuremalt jaolt tuhana maha, aga kui palju puudes neid metalle ongi … vähe.

Hommikul kohe selgus, et saekett vajaks teritamist, aga meil ei ole selle pisikese barbisae jaoks piisavalt väikest viili. Käisin hiinapoes uue viili järel, kuna pood oli hommikuselt inimtühi ja pirukas jooksis väledasti võttis kogu üritus aega vaid tund ja viis minutit. Ühes kurvis surus laiutav vastutulev kaasliikleja mind teepeenrale ja auto keeras hetkeks külje ette, kuid kontroll masina liikumissuuna üle taastus peagi ja olukord lahenes draamata.

Pärast seda kui saekett oli saanud tunda pisut karedat viili läksime metsa. Ka Kadri proovis kätt mootorsaagimises. Mõistagi pidin tegema sellest pilte.

Ühe puu ladvaokstest hüppas välja rohelise-kollase-punase kirju ritsikas. Palju kirevam kui need, keda olen näinud maapinna lähedal või valguslõksul. Mis põnev ja värviline elu seal puulatvades. Eks ta ole - seal on ju päike, õied, puuviljad; maapinnal on vaid surnud lehed, nende all roomavad elukad ja vähesed taimed.

lisatud 21...25.03.2010

25.03.2010

Tänane tõi pisut vaheldust. Desmodiumi istutamise asemel käisin hommikupoolikul Danteliga ühe põõsa (Clidemia hierta) juuri korjamas ning pärastlõunal kogusime istanudsest Cestrumi lehti.

Perekonda Clidemia kuulub hulk üpris sarnaseid põõsaid ning oli tükk tegu roheluse seest õige kraami välja tirimisega. Justnimelt tirisimegi need põõsad välja, raiusime juured maha ning pistsime kotti. Tarvis on 30 kg kuivatatud juuri, tänase hommikupoolikuga saime kokku 22 kg, värskelt. Selleks oli tarvis maa seest välja tirida 280 põõsast. Kui olime juba lõpetamas jõudis pärale ka arusaamine, et selle töö juures oleks mõistlik kanda kindaid - mõju kätele oli olnud äestav.

Laagris pesime juured puhtaks ja raiusime väiksetakes tükkideks, see meenutas vägagi midagi kokanduslikku, ainult et terariist oli pisut pikem kui keskmine kööginuga.

Pärastlõunal, kui olime istanduses Cestrumit korjamas teatas Dantel, et umbes kuu aja pärast lõpetab ta töötamise Frederici juures. Mõistetav, sest elu siin nädala sees äralõigatuna kõikvõimalikest sotsiaalsustest ei ole pärast mitmeid aastaid enam kuigivõrd rahuldustpakkuv.

22.03.2010

Täna olime laagris omapäi, ning seetõttu pidin hommikul desmodiumit koguma minema üksi - Kati jäi laagrisse jahipüssi, telefoni ja jumal teab veel mida mehitama.

Nö korjekoha poole sõites nägin teel üht looma: musta värvi ja madala pikliku kehaga, saba võis olla pisut kohev. Kodumail oleksin sellise väljanägemisega elukat pidanud mingitlaadi kärplaseks, siin aga arvasin, et tegemist võiks olla jaguarundiga. Võimalik, et arvasin nii, sest tahtsin uskuda, et kohtasin looduses jaguarundit. Eks ta ole: mida Mõtleja mõtleb, seda Tõestaja tõestab (R. A. Wilson)

Vihma täna ei sadanud ning ette juhtusid paar päris rikkalikku desmodiumi kasvukohta, mistõttu sain juba paari tunni jooksul täis kaks kotti - sellest piisab, et anda meile isutustööd umbes kaheks päevaks. Ülejäänud osa ennelõunast sai päikese käes lebotatud. Ilmad on neil päevi ilusad - küllap on käes see, mida nad nimetavad ‘väikeseks suveks märtsis’. Ilusad ilmad on küll meeldivad, kuid kõrvetav päikesepaiste ja vihma puudumine, tähendab, et istutatud taimed on määratud surema. Sellest hoolimata leiab Frederic, et just praegu on hea aeg rajada desmoodiumiistandust, ja noh - tema on ju ometi boss. Seoses päikesepaistega olid liikvel ka kaunid metallikrohelised Bupresidae (vms) mardikad ning täna sain lõpuks neist kaks ka kätte. Püha Graal! Võrku täna kaasas ei olnud, ühte mardikat nägin maandumas puutüvele, tormasin kohale ja püüdsin ta plastkarpi, enne kui ta jõudis kõrgemale ronida ning teise mardika püüdsin t-särgiga.

Pärast tööpäeva panin jalga oma uued säravvalged jooksukingad ja läksin sportima. Tegemist on Adidase toodanguga, kõigest 45 eurot Place de Palmiers’i äärses ‘’Atleetidemaailmas’’, shokeerivalt odav arvestades asjade hindu siin üldiselt. Igaljuhul on tegemist mugavate jalavarjudega ning erinevalt mu vaadest ketsidest on neil all tallad.

Tagasiteel laagrisse nägin tee ääres madu. Tegemist oli ilusaima maoga, keda olen siin kohanud: külege mööda jooksis justkui silmamotiivide rida ja selja keskosas oli ümar sik-sak, pigem võiks vast isegi öelda, et sinusoid. Madu oli nii kena, et tahtsin teda ka fotole jäädvustada. Kraapisin põhjast viimased jõuvarud ja tegin lõpuspurdi koduni. Haarasin kaamera ja välgu ning kihutasin pirukaga tagasi paika kus madu nägin. Kuigi möödas oli juba 15...20 minutit oli loom imekombel veel sealsamas lähedal. Klõpsisin temast pilti, kui kuulsin aarade häälitsusi ning üks neist lendas paarikümne meetri kaugusel üle tee. Kohmitsesin kaameraga üritades vahetada reshiimi sobivamaks, kuid liialt aeglaselt - lind oli juba metsa varjus. Tema ilu jäi vaid minu silmale. Aarade kraaksumist kostis edaspidi paarikümne meetri kauguselt metsast, kuid rohelus oli tihe ja linde näha ei olnud. Tegemist oli muuseas täpselt sama kohaga, kus nägin õhtuse joosku ajal aarasid mõned päevad tagasi, nii et tasub ilmselt kunagi minna sinna luusima binokli ja/või kaameraga.

Mao puhul oli veider see, et tema suu oli pidevalt lahti, kuid ühtki nähtavat vigastust tal ei olnud ning pead suutis ta liigutada ja tõsta vabalt igas suunas. Hiljem kui Katile sellest rääkisin, arvast ta, et maol oli parajasti käsil saagi neelamine ja suu sulgemist takistas lukseerunud lõualiiges. Igatahes takistas avatud suu tal rohus roomamist, see näi välja lausa koomiline, küll kuidagi kurvalt, kuid siiski koomiline: lõuad takerdusid pidevalt rohukõrte, okste ja puhmaste taha ning loom pidi päris palju vaeva nägema ja kaelaga vingerdama, et oma pead läbi takistuste pusserdada. Kui ta tõepoolest oli neelamas saaki ei teinud ta seda kuigivõrd mõistlikus paigas - avamaastikul, kust oleks võinud ta ära napsata mõni röövlind või mistahes muu toiduhimuline elukas.