Täna asusime taas vihmametsa kallale - st langetasime mõned puud ning saatsime nad suitsu ja auruna atmosfääri. Muidugi, kui olla päris-päris täpne, siis neis puudes sisaldunud metallilised elemendid jäid siiski suuremalt jaolt tuhana maha, aga kui palju puudes neid metalle ongi … vähe.
Hommikul kohe selgus, et saekett vajaks teritamist, aga meil ei ole selle pisikese barbisae jaoks piisavalt väikest viili. Käisin hiinapoes uue viili järel, kuna pood oli hommikuselt inimtühi ja pirukas jooksis väledasti võttis kogu üritus aega vaid tund ja viis minutit. Ühes kurvis surus laiutav vastutulev kaasliikleja mind teepeenrale ja auto keeras hetkeks külje ette, kuid kontroll masina liikumissuuna üle taastus peagi ja olukord lahenes draamata.
Pärast seda kui saekett oli saanud tunda pisut karedat viili läksime metsa. Ka Kadri proovis kätt mootorsaagimises. Mõistagi pidin tegema sellest pilte.
Ühe puu ladvaokstest hüppas välja rohelise-kollase-punase kirju ritsikas. Palju kirevam kui need, keda olen näinud maapinna lähedal või valguslõksul. Mis põnev ja värviline elu seal puulatvades. Eks ta ole - seal on ju päike, õied, puuviljad; maapinnal on vaid surnud lehed, nende all roomavad elukad ja vähesed taimed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar