Oli päikeseline päev. Töötasime metsas ja lendamas oli palju morphosid. Kati tõi liblikavõrgu ja metalliksinise morphopeibutusrätikukese ning viljeles hobientomoloogiat. Püüdsin isegi ühe isendi, võrguga liblikate jahtimises on ju täiesti vaieldamatu hasart.
Pärastlõunal disintegreerus mootorsaag jällegi. Paistab, et ketiõli lahustas liimi, millega ta poes kokku pandi. Proovin ise uuesti liimida, kuid seekord epoksivaiguga.
Olen juba päris pagana väsinud selle pisikese mootorsae käekäigust kirjutamisest, kuid millest muust mul ikka jutustada on. Nädalavahetustel on teinekord ka sündmusi, kuid argipäevade õhtutel on päevikusse kirjutada vaid tööst. Elu ise on siiski pisut värvikam kui päevik, kuid on ju asju, millest kirjutamine oleks kohatu ja ega olegi tahtmist neist kirjutada. See siin ei ole ju ometi mingi bestseller.
aga väga vabalt võiks ka olla bestseller ma ütleks..... ja lausa soovitaks see krempel mingil määrel kaante vahele vormida.
VastaKustuta