Lisasin postitused 18...24 september.

Pean siiski kirjutama ka täna juhtunud hüsteeriliselt naljakast äpardusest.

Nimelt

Olin hommikupoolikul päris palju päikest saanud ja nägu veidike kipitas, mistõttu otsustasin tarvitada kreemi. Ega mul mingit päris kreemi polegi, aga on seda pagana habemeajamisjärgset balsamit. Igatahes pudel libises käest ja püüdmisürituse käigus lõin ta hoopiski õhus pöörlema. Kuna kork oli avatud pihustas vana hea kesktõukejõud pudelikese sisu laiali. Niiet peenike valge triip jooksis alates mu paremast õlast üle särgiesise ja mööda paremat püksisäärt alla ning veel ka mööda seina laeni.

Imestasin kuidas see nagu üldse võimalik on, väljaspool multifilmimaailma st.

Jääb vaid soovida lõbusamaid äpardusi...

24.09.2009

Eesmärgist ja abinõust. See mõttetera ei pea ju sugugi paika. Vähemalt teekondade puhul. SIhtpunkt/eesmärk ei olegi ju primaarne, minemine on aga kõik ja määrab ka kohalejõudmise väärtuse. Teekond on ju selles mõttes nagu seks - kohale võib jõuda mitut moodi, aga tee läbimise viis määrab kohalejõudmise värvingu, intensiivsuse etc...

Täna olid sihtpunktiks coc de roche’i koopad.

Mõned nädalad tagasi kirjeldasin koobaste külastamist kolme prantslasega, kellele juhatasin teed läbi põõsaste, kaljudest alla ja lõpuks veel pisikesest kosest üles. Kohale jõudsid nad poriste ja väsinutena - teekond oli põnevam ja värvikam kui koopad ise, kuid minemiselamused said üle kantud jõudmisele ja nende mulje olid ülevoolavad - nad olid valmis langema sellili koopapõrandale ja vaatama mõnikümmend minutit udusel pilgul taevast...

Täna viisin suriname mehe ja tema kaks vanemat poega kohale mööda rada. Tuli välja, et on tõesti olemas ka rada :), mida ma eelmisel korral lihtsalt ei leidnud (loe osavalt vältisin). Koobas oli siiski muljetavaldav ja kõik väga rahul, aga nähtavalt ei olnud nende elamus samavõrd intensiivne kui prantslastel. Võibolla kui istuda pool tundi oma jalgade peal ja kõndida siis mööda sirget rada koopasse, oleks tunne veidigi erilisem...

Sellest tulenevalt, mida arvata inimestest keda näed Hiiumaa rannas maasturiga sõitmas?... No näiteks, et selle maasturi kindalaekas ei ole tõenäoliselt ‘kama sutrat’, küll aga võib seal olla palju erinevat värvilist perioodikat.

Pärastlõunal käisin jällegi ühe oma lähiekskursioonidest. Nagu alati oli sihtpunktiks umbmäärane ‘’mets’’. Seekord siis kullakaevanduse lähedase veidi suurema oja naabruskond. Start jäi natuke hilja peale, sest jäin siesta ajal rippvoodisse sügavalt tukkuma. Uni saab neil päevil oma tahtmise kergesti. Meeldejäävaimaks sündmuseks oli ilmselt näiliselt soliidsele ojakaldale sihitud hüpe, mis aga tegelikkuses lõppes põlveni lehkavas mudas. Vähemalt on millest kirjutada päevikusse - on näha, et elu ei ole sugugi sündmustevaene. Võiks koguni minna nii kaugele, et öelda, et pagana sündmuste tuiksoon voolab läbi siitsamast Kaw mäe alt, ja kogu siinne elu pidevalt lausa vapub tema pöörase tukslemise tõttu. Jah tõesti, nagu võidusõiduhobuse karotiidarter on ta... (mainitud tuiksoon siis = ‘ta’)

Tegin ka ühe pildi, mis oli minu arvates niivõrd suurepärane, et leidsin aega, et seista poole sääreni voolavas ojavees ja öelda ‘oh-yeah’, nii teatraalselt kui on võimalik ette kujutada, muuseas.

Ovatsioone aga ei järgnenud, mistõttu pakkisin varustuse kotti ja sumasin edasi...

Surinamelased olid üllatunud selle üle, et siinne dzhungel on väga vaikne võrreldes nende koduriigi metsadega. Jõudsime üheskoos järeldusele, et selle erinevuse võimalikuks põhjuseks on tõsiasi, et Surinames ei ole kombeks reservaatides intensiivselt jahti pidada. No vaata siis neid hollandlasi - mis veidrad ja arusaamatud reeglid.

Üldiselt oli pereema Helen arvamusel, et prantslased ‘could have done better for this country’...

23.09.2009

Veidi hakkab juba tüütuks muutuma see, kuidas asjad mu käes katki lähevad. Paar päeva tagasi keerasin katki mootorsae õlikorgi, sugugi mitte jõuliselt muuseas - väidan, et korgis esinesid mõrad. Parandasin ta ära mingisuguse ‘superliimiga’, nagu need on väikestes tuubides eksole, aga täna selgus, et õli oli liimi ära lahustanud ja separatistlik korgi osa hulpis ringi kusagil õlipaagi sügavustes. Loomulikult ei jäänud olemata ka õlipurse: näib, et kui saag töötab, esineb õlipaagis rõhk, mis lükkaski katkise korgi eest ja pihustas õli vähema vastupanu teele. Järgmisena tahaks proovida epo-liimiga, kui õnnestuks seda kusagilt hankida.

Jaapanlased sõitisd ära, andes sellega veelgi enam võimalust võrrelda nende lühikest külaskäiku rändrohutirtsude parve rünnakuga. Ka tirtsud ei jää ju kaua passima, peagi pärast saabumist valguvad järgmisele alale, kus on veel säilinud taimestikku (või putukaid jaapanlaste puhul)

Kuigi paljusid neist võis siinveedetud päevade jooksul tihti näha mossis nägudega, olid kõik äraminnes järsku hirmus rahul. Muidugi eile oli päris viljakas püügiöö ka. Ma ei teagi, kas see rahulolu väljendamine oli siiras või hoopiski mingitlaadi etiketivärk neile.

Igatahes Saito-san otsis mind eraldi ka üles ja rääkis õhinaga, et oli lõksust leidnud mingi eriti vinge liblika, tema õhin oli igatahes siiras.

Pärastlõunal saabus üks perekond Surinamest (hollandlased), kes ei olnud küll entomoloogiaentusiastid, kuid siiski loodushuvilised. Täna käisin nendega Patawa joa ääres, oli ilus, lapsed said ujuda ning maohammustuste arv jäi ka optimaalseks (=0). Niisiis olid kõik väga rahul.

Nende inglise keel oli suurepärane ja ka nende isekeskis räägitud hollandi keelse jutu essents jõudis minuni, sest selgub, et see on väga sarnane saksa keelele. Pagana üllatav küll eksole.

Homme on plaanis minna coq de roche’i pesitsuspaigale kiibitsema, pärastlõunal võibolla ka meie kohalikule oja-rajale, kuid selle plaani mõistlikuse osas on mul veidi kahtlusi, sest siinne rada on kõndija füüsise osas võrdlemisi nõudlik...

Vestluse käigus mainis pereisa Michael ka muuseas, et detsembris peaks tulema ‘’väike vihmaperiood’’. Hakkab tunduma, et siinsete aastaaegadega on veidi keerulisemad lood. kui len seni arvanud.

Uni üritab juba kella 7st alates mind vägagi agressiivselt voodisse meelitada. Näib, et olnud öised valguspüügid on veidi kõigutanud siin muidu nii kaljukindlaks muutunud ööpäevarütmi.

22.09.2009

Täna ööseks on plaanis panna kaks valguslõksu üles kõrvuti, samasse kohta, sest jaapanlased lihtsalt tahavad nii. Täiesti absurdne, nende arvates peaks see siis vist olema mingitlaadi super-putukamagnet ning imema kokku tonnide kaupa hiiglaslikke lülijalgseid.

Meie töö muudab see muidugi iseenesest lihtsamaks, aga kogu selle asja absurdsus on piinlikusttekitav.

Kõik hakkavad juba jaapanlaste pidevat tõmblemisest, absurdsetest soovidest ja kompromissitusest väsima ning üldiselt leian ma, et nad võiksid juba hakata tasapisi digimuutuma tagasi Jaapanisse, sest siin ei eruta nende pussymagnetid niikuinii kedagi...

21.09.2009

Kuulan ans Anduri ‘Fuji’-t ja keedan kohvi - valmistused valguspüügiööks jaapanlastega.

Langetasin täna kaks puud, kontimurdev tööpäev eksole, kuid vähemalt langetasin nad oskuslikult, olles nüüd tutvunud saejuhendiga. Taolise kasinuse põhjus päevatöö kvantiteedi osas oli tõsiasi, et ketiõli sai otsa. Ketti on nimelt tarvis ohtralt õlitada, õli kulub pea sama palju kui kütust, sest muidu võib metallist saelehe ümber pöörlev metallist saekett toota hõõrdumise produktina küllalt sooja, et panna põlema saag, selle operaator ning Amazonase jõgikonna vihmametsad. Võimalik ka, et juhtuks midagi vähemdramaatilist, näiteks et kett kuluks rohkem vms, ma ei tea - ei jõudnud selle juhendiga nii kaugele.

Midagi üpris lapsikut, kuid kuna naersin selle üle ise üpris hüsteeriliselt, siis panen selle ka kirja:

Paljud jaapanlased kannavad vöö peal kettakujulist plekist eset, millest immitseb suitsu - mingitlaadi putukatõrje siis. Seade näeb üldjoontes välja nagu õigeusu vaimulike keerutatavad viirukipannid, erinevusega, et ta on nagu juba märgitud kinnitatud vöö kohale. Välimuse ja paiknemise tõttu kandja kehal saigi see ese ristitud ‘pussy magnet’-iks. No kas pole mitte humoorikas?

Smokin’ hot

Mu enesekriitika puudumise ulatus nüüd kvantifitseeritud - 1,65 Gb. Arvuti kõvaketas on saamas täis, ning see annab juba kohati tunda. Niisiis eile öösel kasutasin tühja aega kustutamaks ära mõned täiesti ebaõnnestunud pildid. Vabanes 1,65 gigabaiti (so rohkem kui 50 raw formaadis pildifaili jagu). Ka paljude allesjäänud fotode olemasolu põhjendatus on vaieldav, aga ehk on kunagi tore vaadata vms, las vedelevad ‘pööningul’.

Tagasi valguspüügilt.

Kas oled kohanud putukat, kelle hingamine on kuuldav. Mul nimelt on üks selline praegu külmkapis - Megasoma ( lad. k. 'suur keha' vms) - ja kostev müdin on nii tugev, et kardan et ta murrab peagi ukse maha. Ta liikuvus on küll tugevasti piiratud, kuna ta on küüniseid ja sarve pidi takerdunud mu palestiina-salli. Loodan siiski, et sall ei hoia teda liialt soojas ega hommikuks surnukskülmumast. Üldiselt ma ei usu loomade aksessuaaridega ehtimisse, aga see Megasoma sai salli mähitud, kuna ma lihtsalt ei saanud teda palja käega kinni võetud. Kogusin isegi vajaliku julguse proovimaks, kuid ta jäsemed olid hirmus tugevad - rabeles ja torkis oma teravate jalgadega. Ma küll päriselt ei kujuta ette, kuidas teda pärast sallist

eraldada, aga see on juba tulevikumuusika.

Täna toimus valguspüük kahes kohas. Ühte mehitasid Liisa ja Dantel ning teist mina. Aparatuuri ülesseadmine oli äärmiselt tõrgeterohke. Dantel, ülemvalguspüügioperaatorina, oli varustuse juba päeval autosse valmis pannud. Abi eest peaks ilmselt olema tänulik, kuid seda on keeruline isegi teeselda, kui kohale jõudes leiad autost pirnipesadeta elektrikomplekti, katkise statiivi ja elektrit mittejuhtiva kaabli. Arvasin, et ka generaator ei ole töökorras, sest kuigi bensiini põletamine toimis edukalt ei läinud pirnid põlema ja ka voltmeetri seier rippus lõtvunult nullis. Hiljem aga seletus kõik katkise kaabli ja sellega, et ‘’need voltmeetrid ei töötagi’’

Igatahes oma teadmatusest läksin tagasi koju ning vahetasin generaatori teise vastu välja. Proovisin teist mõistagi enne autosse laadimist - töötas, volteeter näitas, et potentsiaalidel on vahe täitsa olemas. Aga kui valguspüügiplatsile jõudnuna üritasin generaatorit käivitada, osutus ta reanimeerimatuks. Siis aga sõitis mööda Frederic, kes soovitas kontrollida kaablit ja lahendaski sellega edukalt probleemi. Ühtlasi käskis ta panna masinasse õli. Seda ma hiljem ka tegin, oma ülevoolavas debiilsuses muidugi avasin töötava generaatori õlikorgi - tulemuseks soe õlidush näkku, pagana suurepärane, aga vähemasti ei olnud õli päris tulikuum ega kõrvetanud mu nooruslikku ja siledat nägu krokodiljaks.

Ja pärast kogu vaeva saabusid jaapanlased, kellest kaks tahtsid juba kell pool kümme koju magama ning allesjäänud kaks vaprat nokkisid aiatoolides keskööni.

Kui turistid olid koju viidud ja varustus kokku pandud leidsingi eelpoolmainitud suure mardika, kakerdamas maapinnal kõigest ca 10 m kaugusel valguslõksu kohast. Näib, et hiigelputukate kättesaamiseks ei piisa tundide kaupa valge lina kõrval nokkimisest - vahepeal tuleb ka põõsastes kusel käia.

Istudes tukkuvate jaapanlastega valguslõkus juures puudus piisav väline stimulatsioon peletamaks eemale mõtteid, no ja siis nad ka tulid. Üks raskemaid tõsiasju, millega siin tuleb leppida on see, et kedagi nagu ei huvita, kes sa oled või milliseid oskusi ja andeid sul võiks olla, rääkimata siis mingitest ideedest. Ja minu jaoks on sellises olukorras viibimine veidi rõhuv. Siin oleks nagu kolm ühikut tööjõudu: dantel, liisa ja ott, mis erinevad ainult füüsikaliste parameetrite poolest - näiteks suure puunoti kangutamise tarvis on mõistlikum valida ott, metsast paaviani toomiseks aga kindlasti dantel.

Samas usun, et kui suudan nüüd sellise olukorraga leppida, saab näiteks residentuuri läbimine olema tunduvalt valutum. Võibolla.

Muuseas hoidsin täna esmakordselt elus käes madu, väikest ja ohutut.

20.09.2009

Päris kurb on ikka metsas neid puid langetada, eriti põnevamaid: kautshuki- , kampripuud jne, nad ei vääri ju niivõrd säratut lõppu.

Miks ma siis seda teen? Kästi teha, nagu SS-mehel, ja ma mõistan, et see ei võta mult süüd.

Ometi mulle puud meeldivad ja ka kogu siinne viljakusest nõretav kooslus.

Vahel võib mind näha ka puid kallistamas, kuid enamasti lähemal uurimisel selgub, et ma kangutan hoopiski liaanidesse kinni jäänud puud alla. Mõnikord, harvem siiski, kui tegemist on eriliselt ilusa ja suure puuga, mis ei ole siiski nõus sõpradest lahti laskma ja pikali kukkuma, võib mind näha mitte ainult seda puud kallistamas, vaid ka samal ajal küllalt raevukalt tõuklemas, kuida ka see ei ole midagi romantilist...

Täna, pühapäeval, toimus erakorraline puude langetamine, kuna värsked oksad ja lehed peaksid kohale meelitama mardikaid. Õhtul saabki üks komplekt valguspüügiaparatuuri üles seatud otse raiesmikule.

Käisin hommikupoolikul jaapani turisti Saitoga liblikatele lõkse seadmas. Saito on pensionär ja juba veteran hobientomoloog. Kuna talle huvipakkuvad liblikad olevat valguslembesemad kui Francise omad, pidime enamik lõkse paigutama teise kohta. Palju susserdamist, eriti kuna Saito valis lõksude jaoks äärmiselt ekstreemseid asukohti, risuhunnikute kohal kõrguvad liaanipuntrad jne, justkui üritades mu ronimisvõimet ja kannatlikkust proovile panna. Loomulikult toimus ka traditsiooniline palja käega banaanimädas mõlamine ja sellest tulenev hommikusöögi järelmaitsmine.

Räägitakse, et jaapanlased on tagasihoidlikud, mõnes olukorras näib empiirika seda ka kinnitavat, kuid näiteks liblikalõksu installeeriva giidi ahtrit ründavate parmude laiaks löömine pole nende jaoks mingi küsimus. See oli küll veidi üllatav ja ehk ka häiriv, samas aga tänuväärne, sest parmud tõesti olid täna pöörased.

Vabalt võin austada kaasinimese aitamise mingitest valehäbidest kõrgemale asetamist.

Pealegi jaapanlastel vist ei ole väga mingeid geitabusid, on siis keegi kunagi kuulnud omasooiharast jaapanlasest?

Ja kuigi võõrastelt onudelt pepulaksude vastu võtmine on minujaoks üpriski harjumatu, saan siiski üle, sest minu kindlus oma mehelikkuses on nimelt ehitatud kaljule...

Pagan, ma ei väsi sellest, mist-ta-nüüd-ongi, metafoorist kunagi :P

Oli pärastlõuna ja kastsin parasjagu meie noori kookospalmikesi, kui metsast tuli kurva näoga Saito ning ütles, et ainult üks liblikas oli lõksudes. Lõksudes, mis me panime üles vaid mõned tunnid tagasi...

Jeesus, nad on nii kärsitud; õngega kalapüük ei ole ilmselt jaapanlaste seas väga populaarne. Ka siin näib, et nad eelistaksid kuidagi industriaalselt kogu Uue Maailma putukatest tühjaks traalida ning katta nendega tihedalt kõik oma paberist seinad.

Täna öösel toimub valguspüük korraga kahes kohas. Ja kuna minu opereerida jäi siinsamas lähedal raiesmikul paiknev lõks, siis võin rahulikult kodus lebotada. Vaid iga paari tunni järel on tarvis asi üle vaadata ja mingil hetkel ka bensiini lisada. Kuigi masina peal on selgelt kümnes keeles kirjas, et tankimise ajaks tuleks mootor seisata, ei tee me seda kunagi, sest siis oleks ju kõik puha pime. Usun, et töötava generaatori tankimine ei ole sugugi nii ohtlik kui näiteks hõõguvatelt sütelt bensiiniga tule üles võtmine. Ja kui tagajärjed peaksidki olema sarnased, siis pole viga, tean juba, et kulmud kasvavad tagasi.

19.09.2009

Kuna Liisa ei tahtnud koju magama tulla ning sekkumist mittenõudva valguspüügiaparatuuri kolme operaatoriga mehitamine tundus mulle liialt naeruväärse inimressursi pillamisena, tulin ise ära koju. Ja nüüd on kogu casa minu päralt, kuningas oma lossis eksole. Algne plaan oli vaadata mõnd filmi, siis aga meenus, et olin viimasel kontoriskäigul unustanud oma välise kõvaketta sinna, mistõttu mul nüüd ajutiselt ei ole andmeid.

Niisiis veedan niisama mõnusalt aega muusika saatel ja kriban veelgi müra, millega järgmisel võimalusel internetti üle ujutada.

Pesin riideid. Meil on siin sellised, kuidas nüüd öeldagi, mitteautomaatsed pesumasinad. Kui seni on pärast vee välja laskmist jäänud pesumasina põhja vedelema kompott saepurust, leheudrust ja kruusast, siis seekord olid rohkearvulisena lisandunud ka putukakorjused

Kraami järgi, mis pärast pesu pesemist masina põhja settib võib ilmselt järeldada paljutki inimese eluviisi kohta - see on justkui kontsentraat tema viimasest nädalast.

Milline asjalik ja konkreetne viis tegemaks kokkuvõtteid eksole - pesta pesu.

Pesuköögist leidsin ka ühe Suriname mündi, sendi, nominaalväärtusega 100. Kas ma olen ainus kes leiab, et sajasendine kannab endas teatavat sisemist vastuolulisust?

Tuleb välja, et selleks, et turistidel jääks külastusest suurepärane mälestus, tuleb neile viimasel hetkel anda mingitlaadi ‘püha graal’. Francis ja Martha sõitsid täna koju, napilt enne nende lahkumist meenusid mulle üleeile külmkappi pistetud kaks liblikat, mis sarnanesid vähemasti läbi minu harimata silma justnimelt talle huvipakkuva taksoni esindajatele. Niisiis andsin nad Francisele, kui ta liblikaid nägi, voolas eufooria lausa üle. Tore, meeldiv on teha kedagi õnnelikuks, vahel isegi nakkab.

Saabusid jaapanlased ja ujutasid kogu meie muidu nii rahuliku lõunamaise olemise üle palavikulise oma tegutsemisega. Alaline kogukond vaatab imestunult pealt kuidas jaapanlased jooksevad justkui seosetult siia sinna, eksivad metsa jne. Nende nö põhigiid, üks mees, kes töötab muidu Kaw soos, oli pärast otsimisi, leidmisi ja sellest sündinud frustratsiooni ja stressi juba küllastumiseni väsinud ja tüdinud ning põgenes tagasi soo rüppe. Jättis siiski meile kasutada oma bussi, et õhtul tõusva päikese pojad ja tütar valguspüügile sõidutada.

Vastupidi Frederici päeval tehtud oletusele, et jaapanlased korjavad ilmselt eranditult kõik valgele linale kogunenud putukad väikestesse purgikestesse, olid nad kohati lausa üllatavalt külmad lavale saabuvate, minu arvates küllaltki effektsete liblikate suhtes.

Näis ka, et paljud neist olid huvitatud ainult mingist kindlast grupist; aegajalt, kui linale laekus mõni uus tegelane, hüüti kohale See-san või Too-san, kelle huvisfääri see konkreetne elukas kuulus.

Aga võrreldes eelmiste putukaentusiastidega oli jaapanlase rünnak lõksule tulnud lülijalgsetele siiski palju fokusseeritum ja agressiivsem. Ja neil on ka kindel plaan päikesetõusuni vastu pidada. Nende üldine kava on vist veeta 4 päeva Prantsuse Guajaanas, sealhulgas 2 ööd Blitzkriegi putukatega. Selline puhkus siis, effektiivne küll, tuleb tunnistada.

Nüüd aga kuulan the Smiths’i ja vaatan lakke. Mitte niiväga eakohane tegevus, pean tunnistama.

18.09.2009

Näib, et liigne avameelsus blogis tahab vägisi tulla ja mind tagumikust hammustada, anda joonlauaga vastu näppe ja teha neid kõiki teisi asju, mida teevad kõik hooletud teod mingi aja jooksul paratamatult.

Ma küll sugugi ei mõista miks ja on kurb ning naeruväärne, et isegi siin võib jääda puudu ruumist, et lihtsalt olla.

Aga jäägu nüüd see...

Käisime täna Cayenne’is turul ja hiinakas söömas, seejärel harjumuspärane liinile lülitumine ning koduse maailmaga bittide ja baitide vahetamine.

Hiinarestorani-neiu nägemine tegi mu päeva, naeratuste hind on teinud siinoleku jooksul olulise tõusu. Eks ta ole..

Öistel valguspüükidel on vägagi palju sisustamata aega, selle osa ööst, mis on vegeteerimisest üle jäänud, olen kasutanud piltide tegemiseks, entomologidelt huvitavate faktide korjamiseks ja märkmete tegemiseks.

Muuseas selgus kindel viis eristamaks ööliblikaid päevastest (moths vs butterflies). Päevaste liblikate tunnalde otsad on nimelt alati jämedamad, trummipulgalaadselt; ööliblikate tundlad võivad olla küll erinevate kujudega ning mõnedel liikidel ka suletaoliselt karvased, kuid kunagi ei ole nende otsas taolist laiendit.

Märkmed saavad jäädvustatud põlvel niiskusest lainetavasse märkmikusse ja kuna nad on kirja pandud öisel ajal peaksid nad ju olema äärmiselt sügavamõttelised...

Ilmneb, et ka entomoloogidel on oma viis kahveldamiseks: nad kõnnivad aeglaselt läbi rohu ja põõsaste, mõlades samal ajal liblikavõrguga vasakule-paremale. Vahel on juhus helde

Tundub hämmastav kui stressirohke hobi on need mehed endale valinud. Õhtul naeruste ja jutukatega saabunud putuka-entusiastid tõmbuvad öö jooksul pingesse, silmad hakkavad järjest enam vilama ja üha enam on kosta urinaid kui üks entomoloog on rikkumas teise territooriumi piire. Ilmselt putukakogumises sisalduv hasart ja jahipõnevus kangutab kaale siiski piisavalt jõuliselt, et teispoolses kaalukausis vedelev ebameeldiv, kulukas ja tüütu koorem vaateväljast välja taevasse vinnata.

Ja need, kelle jaoks ei kanguta, ei jooske võrguga metsas, vaid vaatavad rahulikult kodus jalgpalli, sest aru ju ometi resideerub kenasti nende peades...

laetud üles postitused 12...17.09.2009. Ei väsi rõhutamast kronoloogilisuse tähtsust :P

17.09.2009

Kui Danteliga valguspüügilt koju jõudsime oli kell juba viis läbi. Dantel nagu hiljem kuulsin, käis dushi all ja sõitis kell kuus Frederic’iga Cayenne’i. Nüüdseks peaks ta maailm olema juba päris lõbus. Mina aga magasin kella 12ni. Täpselt nagu vanad head IRO-ajad... (vanad head - kahe kuu tagused).

Päev möödus tehes mittemidagi, sealhulgas järeltöödeldes öö jooksul tehtud fotosid. See oli igavesti tüütu ettevõtmine, pilte oli palju ja üksikud huvitavad olid mattunud sügavalt mittemidagiütlevasse mürasse. Miks ärkab enesekriitika alati liiga hilja.

Täna öösel on programmis jällegi liblikad ja teised valgusmaiad lülijalgsed; osalejad on samad, koht uus. Sest samas kohas kaks ööd valguspüüki teha oleks ‘a pity’

16.09.2009

Käisime Olivier’iga Oja ääres (suurtähega, kuna sellest on nüüdseks saanud juba pigem nimi kui nimetus), kust ta lootis leida mõningaid huvipakkuvaid seeneliike. Üks neist pidi olema putukate patogeen, kes infitseerib neid sissesöödava toidu kaudu või läbi kehapinna. Nakatunud putukad lähevad enamasti surema lehteda alumisele pinnale, seeneniidistik aga vohab rõõmsalt edasi ja kinnitab süütu lülijalgse korjuse tihedalt lehe külge. Mingi aja pärast moodustab seen ka väikese ‘kübara’, vabanevad eosed ja karusell ongi valmis järgmiseks tiiruks.

Saak oli kesine, olematu kui olla päris aus, paremad shansid selle konkreetse seeneliigi leidmiseks pididki olema vihmasemal osal aastast.

Selgus ka ,et Olivier’i töö on justkui seotud farmaatsiatööstusega. Seentest loodetakse eraldada bioaktiivseid aineid, millel oleks antimikroobne, põletiku- või kasvajavastane toime. Kõik päris kuumad valdkonnad.

üldiselt on siinsetes kooslustes väga vähe surnud orgaanilsit ainet ning sellest tulenevalt kasin toidulaud saprofüütidele - olles otsekohesem - vihmamets ei ole just seeneparadiis.

Üritasin sel teemal seene-Olivieriga vestlust arendada, kuid ladususest jäi arutelu elushoidmiseks vajaka.

Tagasiteel kohtasime värvilist konna, veidi teistsuguse koloriidiga, kui need, mida olen varme kohanud. Ei oskagi arvata, kas tema nahanäärmete toodetav ollus viiks pikale ja värvilisele või lühikesele ja relakseeritud reisile. (mitte-natuura valdkonna inimestele: kuraare blokeerib motoorse lõppplaadi ja põhjustab vöötlihaste lõtva halvatust)

Parmud olid täna haruldaselt pealetükkivad, kui jäime hetkekski seisma ründas katmata nahapinda armee verejanust põlevate silmadega lend-tõpraid.

Pärast seda, kui olin tagasiteel Olivier’ile öelnud, et ta astus just üle mao, valis ta oluliselt mõtlikuma tempo ning skanneeris pilguga hoolikalt eesolevat kõdu ja puulehti. Aeglasema kõnni tõttu aga algas taas tüütu parmuimetamine.

Madu oli pisike, ca 20cm-ne pruunides toonides ja rästikule sarnaneva mustriga. Ka ei olnud ta sugugi huvitatud kurja siu rolli etendamisest, vaid eelistas pugeda lehtede alla.

Tore, et paari öö eest tuppa tulnud madu jäi dekapiteerimata ning vanaema poolt karjapõlves sõlmitud rahuleping veel püsib.

Kirjutasin postkaartide peale aadressid ja limpsisin kinni margid, kuid tervitussõnu otsides jäin kimpu. Kõik kõlab paratamatult õõnsapoolselt. Loodan siiski, et kaardi saamine iseenesest on piisavalt tore ning kompenseerib mistahes jura, mis võib pöördel kirjas on.

Õhtul kell 6 sõitsime välja valguspüüki installeerima. Kogu aparatuur, nagu siin ikka trendiks on, oli pehmelt öeldes kahtlustäratav, kuid sellest hoolimata töötav. Generaator siiski ei olnud nõus bensiini elektriks jahvatama, mistõttu pidime laenama pesumaja generaatorit. Ka see tõrkus algul, kuid kui panime paaki kütust, siis rike lahenes.

Algul oli meeleolu nagu peol. Francois oli kutsunud kaks hispaania entomoloogi ning ka seenemees Olivier tuli kiibitsema. Hiljem aga hakkasid siiski kooruma konfliktid. Olivier nimelt oli asjust väga valesti aru saanud, ilmselt arvas, et valguspüük ja kõik vahendid on tasuta, ning tarbis rõõmsalt Francois’ kraami ning püüdis putukaid, tahtvat viia neid koju lastele. Algul ei osanud Fracois seisukohta võtta, mõistetav sellises absurdses olukorras ju, kuid võimestunud Lääne-Euroopa härrasmehena üritas ta mõne aja pärast siiski Olivier’le märku anda, et tema teguviis ei ole justkui aktsepteeritav. Märguanne aga ei tabanud sugugi märklauda. Tunded käärisid edasi, ning ka hispaanlased lisasid mõned sõbralikkusest mitte just üle voolavad fraasid. Tulemusteta endiselt. Keele ja mõistmise barjäärid. Keerukas lugu. Lõpuks jõudiski asi sinnamaani, et pidin täiskasvanud meeste kraaklemist lahendama. Seletasin rahulikult ja lõpuks ka arusaadavalt seenemehele asjaolusid ning ta läks ära magama, veidi pettunult siiski. Tobe ja piinlik juhtum.

Mükoloogist oli ka muidugi kahju, sest tema jaoks pidi see olukord ju olema kõige ebamugavam, kaastunde veskile puhus lisatuult see, et nägin, et ta oli ostnud endale lennukist kella ( Air Caraibes...) Ma ei tea küll täpselt miks, aga sellel oli kuidagi selline kohmetu ilme.

Valguspüük oli vägagi huvitav, hommikuks muidugi juba nokkimine. Kuid saak oli rohke ja näha sai pööraseid olendeid. Selgub, et kollektsioneerimise seisukohalt on huipakkuvad vaid täiesti terved isendid, katkiste tiibadega liblikad jäetakse kõrvale.

Pärast, kui turistid olid koju läinud ning hakkasime Danteliga aparatuuri maha võtma ja kokku pakkima andis püügikoha ümbrus selgesti tunnistust seal asetleidnud massimõrvast - maapind oli kaetud katki tallutud liblikate ja mardikatega.

15.09.2009

Hommikupoolikul võtsime meie super-piruka ja käisime Danteliga metsas off-roadimas. Eesmärgiks oli valguspüügiplatside üle vaatamine. Kuigi olime eile kahel platsil kolmest renoveerinud varjualused sõitisme need ka täna siiski läbi ja vaatasime neid veel, üle. Selline vastutusrikkas hommikupoolik. Metsas oli pirukaga lõbus, küljed said okstest küll veidi kriimuliseks, kuid arvan see pole probleem, kuna tegemist on juba elunäinud sõidukiga, kelle edevus, usun, suri juba aastate eest.

Märkasin, et nüüd, kui Zorro on Cayenne’i pagendatud, kasutab Doggy võimalust segamatult Princess’iga mehkeldada. Selline jultunud nepotism (Doggy on nimelt Frederic’i pere koer, Zorro aga Ruth’i oma) ajab mind lihtsalt iivedama.

Pärastlõunal, kui päevitamine oli pärast 15 minutit tüütuks muutunud, võtsin fotovarustuse, veepudeli ja muu vajaliku kraami ning läksin oja äärde. Plaanisin veeta kvaliteetaega ja teha mõned pildid. Eilse jooksu tagajärjed avaldusid rohkem mäest alla kui üles kõndides, tõeliselt kohmakas ja ebamugav laskumine. Seadsin, end mugavalt sisse kividele ühe kauni kosekese all. Kotist asju otsides pillasin tulemasina ojja ning ta lakkas töötamast, ka pärast mitmeid katseid ei olnud ta kuigivõrd mihkel välgu produtseerimise osas. Pettumus oli suur. Üritasin seda võtta kui ellu õppetundi elamuste keemilise võimendamise mittevajalikkusest, kuid sisendusvõime ei olnud selle ülesande kõrgusel. Niisiis mossitasin veel tagasiteelgi. Said siiski tehtud mõned ülesvõtted, keskpärased ja kordumakippuvate motiividega.

Aga kui olin koju jõudnud ja Frederic püüdis mind õuelt kinni, et anda edasi informatsiooni ja korraldusi homse kohta, hakkas oja ääres asetleidnud õnnetus paistma jumaliku sekkumisena. Ma ei onud sugugi arvestanud, et Frederic võiks juba kodus olla ning tema pilgu ees liiga ilmselgelt mõju all olemine pidavat Danteli sõnul sünnitama pahandusi.

Söögiisu oli ka õhtuks värskest õhustki piisavalt hea, niiet ei olnudki justkui midagi kaotatud. (Mitte et mul üldiselt isuga probleeme oleks; see lause sai kirjutatud vaid eesmärgiga puistata humoorikaid vihjeid)

Saabus mükoloog Olivier. Homme hommikupoolikul juhatan talle teed oja äärde ja loodetavasti tema mulle seeneriiki.

Laekus ka mootorsaag, parandatuna, valmis kolmandaks raundiks. Kuid metsatööd jäävad lähipäevi tihedalt täitva turistidega metsas litutamise tõttu ootele. Kui kurb.

Siinsed puugid kipuvad end paigaldama ebatüüpilistese kohtadesse, täna eemaldasin ühe põlve välimiselt küljelt.

14.09.2009

Järjekordne kohtumine kep’iga. Seekord oli mind esindamas õlg. Tulemusena näeb parem õlg m. deltoideuse projektsioonis välja, nagu ma oleksin aastaid hoolega atleetvõimelnud. Tegelikult ma siiski jällegi liialdan - isegi nüüd illegaalsete vahenditega üles puhutuna eeldab selle lihase nägemine rohket kujutlusvõimet. Oh-yeah

Seekordse kepipesa leidsin ühe valguspüügi paiga varjualuse küljest. Mõistagi oli tarvis neid veenda kolima. Matsheete andis sõnumi edasi üheseltmõistetavana.

Hommikupooliku veetsimegi neid varjualuseid kontrollides ja värskendades. Tegemist on arusaamatu konstruktsiooniga kokkuklopsimiskunsti meistriteostega, mis kõigest hoolimata ilmselt täidavad oma ülesande - hoiavad õhus presenti, mille alla saab öösel ilmastiku eest peitu minna. Asendasime mõned pehkinud talad ja klopsisime üle lahtitulnud ühendused.

Majakesed ei näe küll eriti püsivad välja, aga vähemasti on nad ehitatud kaljule.

Kujutle üksikut valget meest punases särgis ja veel punasema näoga rühkimas töntsil jooksusammul mööda kuumusest vedelat asfalti, läbi virvendava õhu mägedest üles ja alla. Nüüd kujutle teda veel veidi aeglasemana - see olingi mina veetmas tänast pärastlõunat

Olen varemgi proovinud end tervisejooksuga külmaks teha, kuid tänane katse võtab kahtlemata selles edetabelis esikoha, joonistab ‘’i’’ peale naerunäo ja hüüumärgi alla südamekese. Tingimusteks olid palavus, künklik tee ja fakt, et ma ei ole rohkem kui kuu aja jooksul sporti teinud. Tulemuseks täielik veojõu kadumine pärast esimese distantsi poole (4...5 km) läbimist ning vajadus puhkuseks. Niisiis istusingi paar minutit coq de roche’i raja alguse juures (see oligi mu jooksu sihtmärk) varjus, hingeldades nagu sünnitaja. Siis aga manasin vaimusilma ette karjuva nooremallohvitseri ning ajasin jalad alla ja hakkasin tasapisi tagasi jooksma. Pärast ühest järsemast mäest üles rühkimist pidin siiski kõndima jääma, kuid peagi tuli uus energia, mis võimaldas koduni joosta. Kokkuvõttes olin endaga täitsa rahul, kuigi olin eeldanud, et see distants on mulle jõukohasem. Ja nüüd tundub, et m. gastrochnemiused põlevad; homme saab olema lõbus ja kõnnak graatsiline.

Järgmine kord ründan mägesid veidi jahedamal (hilisemal) ajal ja tõenäoliselt ka aeglasemalt. Vana hea tasa sõudmise lugu eksole.

Õhtul lugesin mootorsae kasutusjuhendit. Avastasin sellest mõned kasulikud töövõtted ja hulga naljakaid sõnastusi, näiteks ‘’maksimaalselt hea’’ ehk siis ‘’parim’’ eesti keeles. Illustratsioonid olid ka vahvad.

Sain teada, et meie sae töömaht on 49,4 kuupsentimeetrit - käsivõrr eksole - ja võimsus on 2,3 kW. Põnev.

13.09.2009

Jumal tänatud, et mu ligipääs internetile on võrdlemisi piiratud, sest muidu ilmselt üritaksin oma pilte lisada fotokala ja loodusfoto.ee kekkondadesse ning saaksin kogeda rohkem negatiivseid emotsioone kui tarvis.

Õnneks aga olen siin sügaval vihmametsas kaitstud igasuguse levi eest, mis võiks tuua minuni targutavate ja ma kahtlustan, et digifotograafia päramistena siia ilma sündinud pseudoekspertide ilkumist. Tark mees, seesama kes ehitas oma maja kaljule, näitab oma fotosid vaid sõpradele. Sest sõbrad ei ütle nende kohta tõenäoliselt halvasti ja nagu teada on kalju hea ning kindel vundament.

Fotograafia seos selle konkreetse piiblilooga...?...esmapilgul ei paista teda olevatki, kuid olen kindel, et kui ühte neist üritada maha saagida jääks ta liaane pidi teise külge rippuma.

Pärastlõuna sai sisustatud jalutuskäiguga kullakaevanduse poole. Tee viis mäest alla, ning sain heita ka kõrvaltvaataja pilgu meie kodusele Kaw mäele, alt vaadates oli ta justkui peo peal. Vaade olnuks ideaalne, kui ei oleks olnud varjavat võsa.

Nägin ka kullakaevamise jälgi. Minu arusaamise järgi, praegu seal töö seisab, sest on vaidlustatud nende tegevuse legaalsus jne. Aga enne seda kui Frederic pimeda Seaduse käekõrval Kaw mäele talutas jõudsid nad võtta maha küllalt palju metsa ja tuhnida segi hulga pinnast. Nüüdki võib kõikjal näha ekskavaatori hambajälgi, kuigi teerajad on juba rohtu kasvanud. Üldiselt näeb see koht välja nagu vana liivakaevandus: jäljed kaevetöödest, pealekasvav noor võsa ja mõned tolmavad lagendikud. Näib siiski, et loodus on inimtegevuse jälgi kaotamas, kuid tõelise vihmametsa taastumine, kui see üldse kunagi juhtub, võtab veel kindlasti kaua aega. Aga oli näha ka istutatud puid, nii et ehk on kaevurite jaoks siiski veel lunastuse võimalus.

Teele jäid ka mõned suuremad ojad. Kuid nendes tasandikuojades ei olnud sugugi nii tore kahlata kui kärestikes, sest põhjas oli setteid ja muda, mis äratas varvastes kaani-paranoiad. Suuremates ojades olid ka mõned suuremad kalad, võibolla oleks aeg avastada enda jaoks kalapüük, sest siin saaks ilmselt karistamatult ahingut tarvitada ja ka toidulaud hindaks vaheldust värske kala näol.

Mäkke tagasi tulek oli sportlik. Toreda looduses veedetud pärastlõuna hinnaks kujunes ilmselt ligikaudu kilo higi. Pole paha, arvestades, et vedeliku asendamine on ju lihtne - tuleb varuda vaid tund aega tiigivee kloreerimiseks. Ja tunnid on siin tõeliselt odavad.

Selgus, et kullakaevandus ei ole siiski tundidepikkuse jalutuskäigu kaugusel, vaid rohkem nagu 45minutilise. Küllap ei olegi ajaühikud kõige sobivamad distantside kirjeldamiseks, ju seepärast võtsidki esivanemad kasutusele pikkusühikud. Öelgem 3...4 kilomeetrit.

Kogu pärastlõuna jooksul kohtasin rohkem kui kümmet suurt metalliksinist liblikat, Morpho-deks nimetatakse neid. See tõi mõtte, et võibolla peaks hakkama liblikavõrku kaasas kandma, aga kohe kerkis ka küsimus, milleks ma peaksin neid ilusaid liblikaid püüdma. Lihtsalt selle pärast, et nad on ilusad? Süstemaatilist kogumist võib ju veel kuidagi põhjendada - liblikakogu on justkui teos, mida suure vaeva ja kuluga täiendatakse, aga juhuslik ‘pühapäevane’ ilusate liblikate võrgutamine, nagu see oleks minu soorituses, oleks ju sama hea kui rongi aknast piisonite laskmine.

Köögilambi ümber paradeerima tulnud elukaid olen siiski hakanud purki pistma ja sügavkülmutamise teel nagu noh külmaks tegema siis. Võibolla on see eelpool öelduga vastuolus, võibolla mitte, sest need valguse poolt võrgutatud õnnetud hinged on ju niikuinii määratud surema.

Õhtul viisin Francisele sügavkülma kogunenud putukasaagi.

Muuseas - belglaste nimed selgusid: Martha ja Francis (või midagi sarnasekõlalist). Tänuks jagas Francis veidike populaarteadust: demonstreeris ööliblika 10cm-st rulli keerduvat keelt, millega too pidavat imema õietolmu ühe ainsa taimeliigi õitest, millele see ööliblikas on omakorda ainus tolmendaja. Vihmametsas olevat palju väga spetsiifiliste toitumis- või muude vajadustega liike, niiet paratamatult jääb mulje, et Looja on vihmametsa pannud püsti justkui doominokivide rivi. On vaja vaid kedagi, kel on mootorsaag ja veidi tahtmist, et kõigutada kogu kooslust.

Hammustusjälgedest mu vasakul käeseljal ei osanud Francis arvata miskit. Kuna ma agressorit ei näinud, pidavat võimalikke variante olema tohutult. Elame ju liigirikkas keskkonnas siin...

Hilisõhtu tõi elevust. Kui olin just lõpetanud hambapesu ja muud õhtused asjaajamised ning hakkasin oma tuppa minema, märkasin vannitoa ukse ees ilusat värvilist paela, puntras. Õnneks siiski ei võtnud seda üles, et endale juustesse põimida vms, sest pael osutus hoopis maoks. Vähemalt midagi head juuste maha lõikamisest...

Selline punase-musta triibuline, peenike ja umbes 70 cm pikkune elukas oli. Minu jaoks piisavalt kirju, et pidada ohtlikuks. Kahtlemata olukord, mis vajaks lahendust. Ei olnud siiski tahmist teda külmaks teha, kuigi see ilmselt olnuks mõistlikuim lahendus. Proovisin teda hoopiski kõrgesse plastämbrisse ajada. Edutult. Kogu üritus kujunes suuremaks palaganiks, kui oleks soovinud. Ja isegi lapsed teavad, et mürkmaole ei ole palaganil ruumi. Lõpuks siiski leppisin paratamatu vajadusega võtta appi matsheete. Niisiis asusin asja kallale kaheharulise kepi ja matsheetega. Saamatult jällegi, ei suutnud harulist keppi maole kaelale asetada kuigi kael on ju igavesti pikk. Madu oli lihtsalt liiga kiire ja hirm liiga suur võimaldamaks täpset tegutsemist. Kui olin teda juba ligi 10 minutit ahistanud liikus ta lõpuks terassi serva poole. Avanes ka võimalus poolitada ta matsheetehoobiga, kuid väitlus peas tõi järelduse, et selleks polegi enam vajadust. Ja kadunud ta oligi. Öhe.

Mõistmatu siiski, kuidas ja miks ta vannitoa ukse ette sattus. Sest see eeldas trepist üles ronimist.

Krooniline tarvitaja võiks kahtlustada kurja kavatsuse osalust selles loos.

12.09.2009

Olemine on veidi kehv. Nagu pea valutaks ja väsimus. Panin koguni kampsuni selga..

Käisime täna linnas. Läksime neljakesi, tagasi mäele jõudis meid vaid kolm. Zorro pagendati Cayenne’i kuna ta haukuvat liialt palju turistide peale. Kutsikad ikka hauguvad ju.

Kuna ei ole silmatorkavat põhjust, miks etikett ei peaks kehtima ka siin - soojas ja niiskes maakera keskosas, siis sõitisn tagasiteel ise kongis. (Meie sõidukiks on valge Renault’ pirukas, milles istmeid vaid kahele; koos Zorroga eelistab Ruth siiski ise kongis istuda). Igatahes üritasin leida turvalist asendit, edutult siiski. Veidi piinlik, kuna varem ise ilkusin aiatooliga kongis sõitmise üle. Arvasin küll, et seljaga vastu esiistmete taga paiknevat kaitsevõret istudes peaks olema parimad shansid õnnetuse korral eluga pääseda, kuid siis märkasin üht toru täpselt kukla kõrgusel - tömp instrument sihtimas üht mu haavatavamat kohta, kohta mida ei ole vaja sugugi lüüa kümnetesse tonnidesse ulatuva jõuga, nagu autoavarii puhul esineda võivad, et ‘töö saaks tehtud’.

Selle avastuse valguses ronisin rahulikult aiatooli ja nautisin sõitu...

Huvitav kas tehaks crash-test’e ka nii, et mõni nukk on kongis või pagasiruumis või kummardunud juhi sülle...

Lisasin postitused 09...11. september 2009

11.09.2009

Kehastusin heaks aednikuks ning istutasin kaks pisikest kookospalmi, mis Bernard oli toonud. Maapind, nagu korduvalt varemgi märgitud, on siin puha kivi, siiski õnnestus leida kruusasemad kohad, kuhu uuristada poole meetri sügavused augud ning meisterdada kõdunevatest lehtedest ja kruusast palmikeste jaoks loodetavasti hubased pesad. Juskui lillepotid maa sees, kus neil on küllalt aega koguda jõudu ja püüda päikest, et ühel päeval hakata oma juurtega ümbritsevat kivimit penetreerima.

Kestab puhkus (saagi endiselt ei ole) ja mul ei ole ühtki olmelist muret. Tõeliselt lõunamaine ja lihtne elu, olemine on kerge ja aega ei olegi olemas.

Kui hakkasin täna õhtusööki valmistama tegutses pliidi kohal seinal kaks gekot. Aeg-ajalt kipuvad nad sealt ka alla sadama. Tekkis uitmõte, et kui üks neist kukuks pannile, kas siis oleks õigem ta sealt välja aidata, või võtta seda kui taevalikku kingitust, mannat nö, ja lihtsalt ‘teha limonaadi’.

Kingitud hobuse hammaste uurimine on ju teatavasti igati kohatu.

Pärast õhtusööki nõusid pestes läks gekodega seostuv siiski ka uitmõtetest kaugemale. Lõin üht gekot kogemata panniga. Pann kukkus riiulist välja ning üritades seda püüda paiskasin ta hoopiski suure hooga vastu seina, täpsemalt vastu gekot, kes jäi panni ja seina vahele. Võrkpall eksole - löömine on palju rohke käpas, kui püüdmine. Ja nagu pannilöök selga ei oleks veel piisav solvang astusin gekole ka hiljem peale. Ei lömastanud teda siiski, ja ausalt öeldes näen ennast selles viimases intsidendis suurema ohvrina. Suhteliselt ebameeldiv on tunda oma palja jala all midagi vingerdamas, piisavalt ebameeldiv, et initsieerida karglev tants.

Gekokorea.

10.09.2009

Kogu tõde. Täna selgus kogu tõde selle kohta, mis oli eile lahti hiinakas. Kuulsime Frederic’ilt, et eile oli Cayenne’is rünnatud/röövitud ühte hiinlast; solidaarsusest ja protestiks panid kõik hiinlased üheks tunniks poe kinni. Protest oli siis kurjategijate vastu... miks siis mitte juba ka haiguste vastu protestida ‘’down with disease!!’’; ‘’no more cancer!’’

Ok, tunnistan, et see oli veidi kohatu ilkumine, sest toimudnud protest pidi vist idee poolest veenma politseinikke jalgu pikemalt kõhu alt välja ajama...

Huvitavast zooloogiast.

Koolibrid elutsevad vaid Uues Maailmas; on väikseimad linnud; ei toitu mitte ainult nektarist, vaid ka väikestest putukatest ja ämblikest, keda nad püüavad nii okstelt, kui ka lennust; nende suguelus valitseb hooramine: paare välja ei kujune ja kõik emad on -vallas; nende südamesagedus võib olla kuni 1000 x’; tulenevalt ülikiirest metabolismist tarbivad nad päevas mitu korda oma kehakaalu ületavas koguses toidukraami ning sellest hoolimata ei ole nad päriselt püsisoojased - kehatemperatuuri suudavad hoida vaid lennu ajal, öösel langevad tardunne ning kehatemperatuur võrdsustub üldjoontes keskkonna omaga; lennu ajal teevad nende tiivad 8-kujulisi liigutusi ja nad teevad neid liigiti varieeruvalt 20...50 tükki sekundis - see on palju rohkem kui AK 4 poolt maksimaalselt minutis väljutatavate kuulide arv, näiteks.

Põnev.

Empiirika põhjal võin öelda, et nad on väga vilkad ning, et nende pildistamine, eriti manuaalfookusega ja ilma hüppava diafragmata, on hasardirohke sport.

Täna ei teinud tööd üldsegi, tegin pilte ja päevitasin. Lasin oma mõtetel uidata, ning nad jõudsid järeldusele, et mõni parem siintehtud pilt võiks olla turul väärt rohkem kui nädal aega minu matsheeteviibutusi metsas, paraku aga ei ole ma turul.

Vasaku labakäe turse on vaevumärgatavalt vähenenud - lateraalsemalt paiknev veen kumab juba kergelt läbi naha. Nüüd tuli käeseljal nähtavale ka kaks teineteisest 7 mm kaugusel paiknevat täket, ning kaalun, kas mitte tulevikus rääkida sellest kui maohammustusest - kahtlemata lisaks see ju asjale veidi oreooli. :P

Tegelikkuses ma ju ei tea endiselt kes hammustas ja kipun hakkama uskuma omaenda maojuttu...

09.09.2009

Vasak labakäsi on turses nagu pätsike, näha pole ühtki veeni, kohal on ka teised sõbrad kalor, rubor ja dolor. Naljakas, et algselt nii tühisena tunduva hammustuse või nõelamise tagajärjeks on selline kestev kohalik põletik. Ja mul pole endiselt aimugi kes oli pahategija. ‘Kohalikud’ ei saaks olla selles osas tuhmimad. Fredericult sain siiski glükokortikoidiga salvi, eks näis, mis kaob enne, kas turse või mu käenahk...

On olnud vihmane päev, niiet igati hea valik linnaskäiguks. Cayenne’is oli üks suurem vihmahoog, kuid mäel olevat sadanud pea terve päeva. Õhtuks oli kõike katmas piimjas uduloor. Mõtlesin teha mõned pildid, kuid enne kui jõudsin ettevalmistustest kaugemale asus taevas taas vett maasse peksma.

Õhtul avastasime üllatusega, et meie külapood on suletud, koguni väravad kinni pandud ja näha ei olnud mingit teatist. Üks asiaatliku väljanägemisega mees vadistas miskit, aru sain vaid niipalju, et täna enam poodi lahti ei tehta ja on toimunud mingid sündmused, kolme inimesega on midagi juhtunud, võimalik, et nad on tapetud, võimalik et röövi käigus. Peaks õppima keeli...

Igatahes on kolm laipa piisav põhjus, et päevaks pood kinni panna, usun.

Täna õhtul lõi meie katuse all ohtralt lärmi üks koolibri. Tema käitumise silmapaistev ebaadekvaatsus tõstatas küsimuse, kas ta ei ole ehk õhtusöögiks imenud mingeid liialt värvilisi õisi..

lisasin postitused 01...08.09.2009. Nagu ikka soovitan lugeda kronoloogilsies järjekorras...

08.09.2009

Tundmatu lülijalgne hammustas mind vasaku käe viienda metakarpofalangiaalliigese piirkonnast. Oli valus, lausa viivõrd, et pillasin maha hetkel käes olnud instumendi - mootorsae. Õnnes siiski mitte säärde ega kividesse, vaid oksa ja liaanipuntrasse, kus haaras liialt suure suutäie ja lämbus selle kätte ilma igasuguste pahandusteta. Käelaba on veidi paistes, liigutades ja katsudes valulik ning sügelev. Loodan südamest, et seal ei ole kosumas uus põlvkond ‘tundmatuid lülijalgseid’.

Pärastlõunal jäi saag järsku seisma ega käivitunud enam, suitsu eritus ka veidi. Bernardil näib hakkavat juba kõrini saama pidevast sae parandamisest, kuid mis teha, kasutasin saagi igati korrektselt ju. Säde on olemas, kuid bensiin ei näi jõudvat selleni. Niisiis, ei mingit sisepõlemist ega ketikeerutamist. Tõrge!

07.09.2009

Viimastel öödel olen maganud kehvasti, kuid täna see kõik muutub. Olen olnud kogu õhtu nii unine, et kohati jäin hamakis vedeledes tukkuma. Unisuse taga on ilmselt intensiivsemapoolne päev.

Metsatööd funktsioneeriva saega edenevad oluliselt paremini. Enne lõunat tuli Bernard, et võtta maha üks suurem puu. Ma küll ei saanud täpselt aru, miks seda hiiglaslikku puud oli vaja maha võtta, sest valgusega justkui probleeme ei olnud ses kohas. Kuid minu arusaamine polegi siin nagu niiväga tähtis, niisiis kogu jebo trosside, köite ja vintsidega; pikk saetöö puutüve kallal ja siis effektne langemine tolmupilvede, lendava risu ja asjakohaste helieffektidega.

Bernard tõi ka kaks kookospalmiistikut, kuna eile kerkis vestluses küsimus, miks siin ei ole ühtki kookospalmi. Väga uhke igatahes, paari aasta pärast saab siis nüüd kookospähkleid järada.

Kui lõpetasime õhtul töö, läksin oja äärde suplema. Selgus, et on võimalik lausa ujuda, kuigi väga väikesi ringe. Kasutasin võimalust ja konnatõuklesin siis selles kiviaugus pea pool tundi nagu - noh- konn või nii. Tagasiteel oli metsas juba päris pime ja korraga krabistas keegi rajaga paralleeleselt minuga kaasa piisavalt raske jalaga panemaks mind avama taskunoa ning liikuma edaspidi stiilis mulder&scully - kandes taskulampi ja relva, relv oli küll paraku külm. Ilmselgelt liiga palju elevust mingi koordinatsioonitu susliku pärast, tõsiseltvõetava kiskja puhul eeldaks ju veidi diskreetsemat lähenemist. Rada osutus pimedas leitavaks, on tehtud hea töö liputamise osas.

06.09.2009

Oli pühapäev, sellest tulenevalt ka vähetöine. Hommikupoolikul sai jalutatud metsas, leitud veel üks kaunis basseiniga koseke. Kohtusin ka ühe hiiglasliku puuga, ta pani mind end tundma Gulliverina hiiglastemaal, isegi liaan tema küljes oli tavalise puu jämedune. Ilmselt oli tegemist maagilise paigaga, kus mõnedel ruutmeetritel elavad endiselt titaanid.

Pärastlõunal paigaldasin külalisega liblikalõkse. Ebameeldiva üllatusena selgus, et ta on leidnud sisalikuraipe ja tahab seda söödana kasutada. Niisiis kahte lõksu panime mingid ühikud roiskuvat liha ning ühte perversse kokteili banaanist, õllest ja sisalikukorjuse eesmisest osast. Sisaliku tükeldamine oli võrdlemisi tüsilik. Esiteks olin veidi umbusklik laibagaasidest paisunud korjuse matsheetega löömise osas, sest see oleks ju justkui kiire tee aegunud sisalikumahlaga kastetud saamiseks. Teiseks ei olnud matsheete piisavalt terav katkestamaks sisaliku sitkemate osade terviklikkust, niisiis pidin sellesse räpasesse mängu kaasama oma kalli taskunoa.

Aga kui jätta kõrvale see tülgastav raipepilastamisepisood oli pärastlõuna meeldiv. Tore on vahel rääkida uute inimestega jne. Eriti kui neil on midagi öelda, midagi huvitavat, harivat nö. Näiteks näitas onkel mulle üht ämbliku, kes ei kuduvat üldsegi võrku vaid pidavat hüppama oma saagile (liblikad jms) selga. Nägime teda ka hüppamas, ometi on tegemist ämblikuga, pöörane.

Üks asi, mida onks lõksude paigaldamise juures rääkis pani mind muigama, loodetavasti mitte liiga ilmselgelt. Nimelt on ta ka varem kaks korda siin liblikaid püüdmas käinud, sõpradega, aga kuna nad olid sõpradega alati haruldasema saagi üle tülitsenud, tuli ta seekord naisega. Selles mängus ei puudu hasart, täna kui naljatledes küsisin mehelt pärast seda, kui ta oli teinud ennastunustava traavi ja mõned energilised võrgulöögid juhuslikult kohatud liblika püüdmiseks: ‘’so - it’s a sport?’’, vastas ta naljata, et selles mängus ei pruugi teist võimalust kunagi tulla...

Tegin naeruväärse katse käituda lahedalt. Kui onks küsis, kas mul on õllepudeli jaoks avaja, siis ma muigasin, ütlesin ‘’ i’m a student, you know’’ ning avasin õlle effektselt liigendnoaga. Nojah. Mees ei osanud selle peale kosta muud kui ‘’indeed’’ mis on justkui tema parasiitväljend.

05.09.2009

Kraanikausis peksleb ärahammustatud sabaga suur kiil, lähenemas on geko, silmis helkimas kavatsus alustatu lõpule viia. On õhtu.

Pildistasin täna eile vannitoast püütud sajajalgset parimate loodusfoto tradistsioonide kohaselt - surnuna. Ei ole päris kindel, kas koreografeerisin tema lõtva keha loomulikult. Kogu ettevõtmine voolas üle huumorist, kui panin ta ‘’keskkonda’ olid kohe jaol sipelgad, kes asusid ilmselt teda sööma. Puhusin nad minema üritamaks vähegi varjata modelli vähest vitaalsust.

Kui siin õue peal päevitama heita võib peagi näha taevas (raisa)kulle. Eks neil ole ka mõnes mõttes õigus, aga sündmuste progresseerumise kiirust hindavad nad tugevalt üle.

Pärastlõunal tuli Bernard mootorsaega. Selgus, et olin väheste nädalate jooksul muutnud kasutuskõlbmatuks suure osa sae detailidest. Aga nüüd on ta parandatud, valmis teiseks raundiks. Võtsime maha ka mõned suuremad puud, keerulisem värk nö, mille ma algselt jätsin abstraktselt homse varna. Tarvitses koguni kasutada köit ja tali, et puid võimalikult soovitud suuna poole langema veenda. Kui mõned puud olid saanud valguse teelt koristatud hakkas tuul tugevnema ning Bernard andis mõista, et ta ei ole täna häälestatud mõrvaks, seega tõmbasime selles osas otsad kokku ja suunasime oma mootorsaega relvastatud raevu väiksemate puude suunas teisel raielangil.

Frederic naases reisilt ja temaga koos laekus ka kaks turisti. Vanemas keskeas belgialased, näib. Tegime ka tutvustusringi, aga mu tähelepanu oli sel hetkel kusagil mujal. Kui läheme homme liblikalõkse paigaldama pean ilmselt pöörduma nende poole :’’monsieur/madam’’ või kui tahan neid mõlemaid samaaegselt adresseerida, siis ‘’hei, frenchid’’.

04.09.2009

Beebi-gekod sarnanevad väljanägemiselt palju rohkem krokodillidele kui täiskasvanud isendid.

Ka selles kohas, kus viibin on ‘’jaaniussid õppinud lendama’’. Neoonrohelised on nad.

Päev oli ka täna võrdlemisi vaba, hommikupoolikul sõidutasin Danteli linna nädalavahetust veetma ja Cyrilli koolist koju. Cyrilliga vestlemine on komplitseeritud, poiss küll õpib koolis inglise keelt, kuid ilmselt seetõttu, et tema nagu prantslased ikka tarbib vaid emakeelset meediat, ei ole arusaamisest ega rääkimisest juttugi. Osa infotulvast jääb pidama ka häälduse vildaka tammi taha. See ei ole mitte lihtsalt kõrva kriipiv, vaid arusaamatu. Prantslaste aktsent on ju tegelikult iseenesest lahe, Sebastian Loeb’i puhul näiteks...

Hommikul installeerisime metsa mõned liblikapüünised, kuna turistid tulemas jne. Püüniste näol on tegemist valgest loorist toruga, mille all on plastikplaat söödaga, plaadi ja võrgu serva vahel on ca viiesentimeetrine pilu. Ehitus peaks ilmselt looma tingimused, kus liblika sisenemine võrkkotti on tõenäolisem kui tema väljumine sealt. Nojah, see justkui ongi üldiselt lõksude põhimõte. Söödana kasutasime eeldatavasti liblikate meelisrooga - mädanenud banaani õllega. Suht räige kraam, kuna hommikusöök oli eelnenud võrdlemisi vahetult, kogesin mõningast abdominaalset düskomforti.

Vedelesin päikese käes niivõrd, kui parmud ja sipelgad lubasid. Tulemusena ei saaks ma enam valida pooli, kui tahaksin mängida kauboisid ja indiaanlasi.

Õhtul oli vannitoas suur sajajalgne. Juhatasin ta matsheete abil tühja jäätisekarpi ning otsustasime ta hukata sügavkülmutamise teel. Ebainimlik, võiks öelda, võibolla mitte, kui arvestada selle elukaga läheadalt kohtumise võimalikke tagajärgi. Valu ja palavik nad räägivad. Sügavkülmas säilitab ta vähemalt välise terviklikkuse.