Jumal tänatud, et mu ligipääs internetile on võrdlemisi piiratud, sest muidu ilmselt üritaksin oma pilte lisada fotokala ja loodusfoto.ee kekkondadesse ning saaksin kogeda rohkem negatiivseid emotsioone kui tarvis.
Õnneks aga olen siin sügaval vihmametsas kaitstud igasuguse levi eest, mis võiks tuua minuni targutavate ja ma kahtlustan, et digifotograafia päramistena siia ilma sündinud pseudoekspertide ilkumist. Tark mees, seesama kes ehitas oma maja kaljule, näitab oma fotosid vaid sõpradele. Sest sõbrad ei ütle nende kohta tõenäoliselt halvasti ja nagu teada on kalju hea ning kindel vundament.
Fotograafia seos selle konkreetse piiblilooga...?...esmapilgul ei paista teda olevatki, kuid olen kindel, et kui ühte neist üritada maha saagida jääks ta liaane pidi teise külge rippuma.
Pärastlõuna sai sisustatud jalutuskäiguga kullakaevanduse poole. Tee viis mäest alla, ning sain heita ka kõrvaltvaataja pilgu meie kodusele Kaw mäele, alt vaadates oli ta justkui peo peal. Vaade olnuks ideaalne, kui ei oleks olnud varjavat võsa.
Nägin ka kullakaevamise jälgi. Minu arusaamise järgi, praegu seal töö seisab, sest on vaidlustatud nende tegevuse legaalsus jne. Aga enne seda kui Frederic pimeda Seaduse käekõrval Kaw mäele talutas jõudsid nad võtta maha küllalt palju metsa ja tuhnida segi hulga pinnast. Nüüdki võib kõikjal näha ekskavaatori hambajälgi, kuigi teerajad on juba rohtu kasvanud. Üldiselt näeb see koht välja nagu vana liivakaevandus: jäljed kaevetöödest, pealekasvav noor võsa ja mõned tolmavad lagendikud. Näib siiski, et loodus on inimtegevuse jälgi kaotamas, kuid tõelise vihmametsa taastumine, kui see üldse kunagi juhtub, võtab veel kindlasti kaua aega. Aga oli näha ka istutatud puid, nii et ehk on kaevurite jaoks siiski veel lunastuse võimalus.
Teele jäid ka mõned suuremad ojad. Kuid nendes tasandikuojades ei olnud sugugi nii tore kahlata kui kärestikes, sest põhjas oli setteid ja muda, mis äratas varvastes kaani-paranoiad. Suuremates ojades olid ka mõned suuremad kalad, võibolla oleks aeg avastada enda jaoks kalapüük, sest siin saaks ilmselt karistamatult ahingut tarvitada ja ka toidulaud hindaks vaheldust värske kala näol.
Mäkke tagasi tulek oli sportlik. Toreda looduses veedetud pärastlõuna hinnaks kujunes ilmselt ligikaudu kilo higi. Pole paha, arvestades, et vedeliku asendamine on ju lihtne - tuleb varuda vaid tund aega tiigivee kloreerimiseks. Ja tunnid on siin tõeliselt odavad.
Selgus, et kullakaevandus ei ole siiski tundidepikkuse jalutuskäigu kaugusel, vaid rohkem nagu 45minutilise. Küllap ei olegi ajaühikud kõige sobivamad distantside kirjeldamiseks, ju seepärast võtsidki esivanemad kasutusele pikkusühikud. Öelgem 3...4 kilomeetrit.
Kogu pärastlõuna jooksul kohtasin rohkem kui kümmet suurt metalliksinist liblikat, Morpho-deks nimetatakse neid. See tõi mõtte, et võibolla peaks hakkama liblikavõrku kaasas kandma, aga kohe kerkis ka küsimus, milleks ma peaksin neid ilusaid liblikaid püüdma. Lihtsalt selle pärast, et nad on ilusad? Süstemaatilist kogumist võib ju veel kuidagi põhjendada - liblikakogu on justkui teos, mida suure vaeva ja kuluga täiendatakse, aga juhuslik ‘pühapäevane’ ilusate liblikate võrgutamine, nagu see oleks minu soorituses, oleks ju sama hea kui rongi aknast piisonite laskmine.
Köögilambi ümber paradeerima tulnud elukaid olen siiski hakanud purki pistma ja sügavkülmutamise teel nagu noh külmaks tegema siis. Võibolla on see eelpool öelduga vastuolus, võibolla mitte, sest need valguse poolt võrgutatud õnnetud hinged on ju niikuinii määratud surema.
Õhtul viisin Francisele sügavkülma kogunenud putukasaagi.
Muuseas - belglaste nimed selgusid: Martha ja Francis (või midagi sarnasekõlalist). Tänuks jagas Francis veidike populaarteadust: demonstreeris ööliblika 10cm-st rulli keerduvat keelt, millega too pidavat imema õietolmu ühe ainsa taimeliigi õitest, millele see ööliblikas on omakorda ainus tolmendaja. Vihmametsas olevat palju väga spetsiifiliste toitumis- või muude vajadustega liike, niiet paratamatult jääb mulje, et Looja on vihmametsa pannud püsti justkui doominokivide rivi. On vaja vaid kedagi, kel on mootorsaag ja veidi tahtmist, et kõigutada kogu kooslust.
Hammustusjälgedest mu vasakul käeseljal ei osanud Francis arvata miskit. Kuna ma agressorit ei näinud, pidavat võimalikke variante olema tohutult. Elame ju liigirikkas keskkonnas siin...
Hilisõhtu tõi elevust. Kui olin just lõpetanud hambapesu ja muud õhtused asjaajamised ning hakkasin oma tuppa minema, märkasin vannitoa ukse ees ilusat värvilist paela, puntras. Õnneks siiski ei võtnud seda üles, et endale juustesse põimida vms, sest pael osutus hoopis maoks. Vähemalt midagi head juuste maha lõikamisest...
Selline punase-musta triibuline, peenike ja umbes 70 cm pikkune elukas oli. Minu jaoks piisavalt kirju, et pidada ohtlikuks. Kahtlemata olukord, mis vajaks lahendust. Ei olnud siiski tahmist teda külmaks teha, kuigi see ilmselt olnuks mõistlikuim lahendus. Proovisin teda hoopiski kõrgesse plastämbrisse ajada. Edutult. Kogu üritus kujunes suuremaks palaganiks, kui oleks soovinud. Ja isegi lapsed teavad, et mürkmaole ei ole palaganil ruumi. Lõpuks siiski leppisin paratamatu vajadusega võtta appi matsheete. Niisiis asusin asja kallale kaheharulise kepi ja matsheetega. Saamatult jällegi, ei suutnud harulist keppi maole kaelale asetada kuigi kael on ju igavesti pikk. Madu oli lihtsalt liiga kiire ja hirm liiga suur võimaldamaks täpset tegutsemist. Kui olin teda juba ligi 10 minutit ahistanud liikus ta lõpuks terassi serva poole. Avanes ka võimalus poolitada ta matsheetehoobiga, kuid väitlus peas tõi järelduse, et selleks polegi enam vajadust. Ja kadunud ta oligi. Öhe.
Mõistmatu siiski, kuidas ja miks ta vannitoa ukse ette sattus. Sest see eeldas trepist üles ronimist.
Krooniline tarvitaja võiks kahtlustada kurja kavatsuse osalust selles loos.
Kui su maol kollast või valget triipu ka oli, siis ta võiks see mittemürgine madu olla: Scarlet Kingsnake (Lampropeltis triangulum elapsoides): A fairly small (to 2 feet), beautiful snake ringed with red, yellow or white, and black. The pattern of this constrictor has the red rings touching the black rings (in the coral snake the red rings touch the yellow rings). This snake is common to abundant in pine flatwoods habitats throughout southeastern Georgia. The flattened snout is probably an adaptation for squeezing beneath bark - scarlet kingsnakes are often found under the bark of pine snags; they shed their skins and find prey (green anoles) in this habitat. It is a secretive animal that prowls at night during the summer.
VastaKustutatal need 'triibud' olid pigem nagu põiki, võiks vast isegi öelda, et sik-saki-laadselt. Kuid tegemist võis olla mitteohtliku maoga küll, sest tal oli säärane puumao välimus, ja kohaliku krokodil-dundee-mehe järgi on vaid üks puuotsas elutsev madu mürgine ja tema on äratuntav laia noolepeakujulise pea järgi...
VastaKustuta