laupäev, 26. juuni 2010
24.06.2010
Täna ei teinud me üldsegi tööd, üle pika aja, kuna istutamine sai eile valmis ja täna on justkui püha ka, vähemalt Eesti Vabariigis.
Pärast hommikusööki läksime väikesele jalutuskäigule ja päeva kõrghetk oli ära juba sellisel varajasel hommikutunnil. Nägime kaksvarvaslaisikut puu ladvast alla ronimas. See laisikuliik on öise eluviisiga (erinevalt kolmvarvaslaisikust) ning loom oli parasjagu päevaks puuvõrasse peitu pugemas. Saime kätte ka mõned pildid. Igavesti uhke - uus liik ja meeldiv avastus, et ka siin hommikuti püssirohusuitsu mattunud Kaw mäel on siiski mõned loomad säilinud.
Ülejäänud osa puhkepäevast möödus päikese käes lebotades ja laagri läheduses metsas jalutades. Kvaliteet-aeg.
Pärast hommikusööki läksime väikesele jalutuskäigule ja päeva kõrghetk oli ära juba sellisel varajasel hommikutunnil. Nägime kaksvarvaslaisikut puu ladvast alla ronimas. See laisikuliik on öise eluviisiga (erinevalt kolmvarvaslaisikust) ning loom oli parasjagu päevaks puuvõrasse peitu pugemas. Saime kätte ka mõned pildid. Igavesti uhke - uus liik ja meeldiv avastus, et ka siin hommikuti püssirohusuitsu mattunud Kaw mäel on siiski mõned loomad säilinud.
Ülejäänud osa puhkepäevast möödus päikese käes lebotades ja laagri läheduses metsas jalutades. Kvaliteet-aeg.
23.06.2010
Võidupüha ja Jaanilaupäev. Istutasime umbes 80 puukest, niiet suuremat pühitsemist aset ei leidnud, kuid õhtul tegime siiski väikese tule - panime põlema puu jäänused, millelt mõni päev tagasi koort kogusime. Lõke põles umbes 20 minutit, mis oli ka igati sobiv, sest asi ei olekski kauem huvitav olnud. Hiljem jõime rummi erinevate ‘pikendajatega’, sealhulgas kondenspiimaga. Viimatimainitud kombinatsioon ei olnud siiski kuigivõrd maitsev. Ka vaatasime me halba filmi.
21.06.2010
Täna kogusime biomassi kahelt erinevalt puult perekonnast Cecropia. Tegemist on kiirekasvuliste maltspuudega, mis koloniserivad kiiresti lagendikud, raiesmikud, teeääred ja teised taolised kohad. Ühtlasi on tegemist laisikute lemmiktoidusega - Rorota mäel käies seirame pilguga põhiliselt just nende puude võrasid ja seni ei ole kordagi loomad nägemata jäänud. Kolmvarvaslaisiku eestikeelne nimi - pöördpea tsekroopia on lausa tuletatud selle puuperekonna nimest ja ühes kohalikus indiaani keeles kutsutakse puud laisiku järgi. Vot kui põnev siis.
Ühelt liigilt kogusime koort, teiselt koort, tüve ja lehti, aga tunduvalt väiksemas koguses. 5 kg koore saamiseks raiusin maha siinsamas laagri lähedal kasvava puu ja järjekordselt riivasin oma puulagetamisega Ruth’i maja, aga seekord ei olnud teda õnneks kodus.
Koorimine oli iseenesest lihtne, aga käed jäid mahlast räpaseks ja kleepuvaks ning taimest emiteeruvad aurud tekitasid kerge iivelduse ja peavalu. Sellest võib ilmselt järeldada, et taimes on tõesti aineid mis elusorganismidele mõju avaldavad.
Pärastlõunal inventeerisime valguspüügivarustust. Juulis pidavat jällegi tulema entomo-turistid ja selleks ajaks peavad olema ‘’all systems go’’, nagu nad ütlevad. Praeguse seisuga on ainult üks süsteem ‘’go’’, kuid puudu on vaid mõned Hg-auru-pirnid ja industriaalsetes mõõtmetes ööliblikatraalimine võib alata.
Ühelt liigilt kogusime koort, teiselt koort, tüve ja lehti, aga tunduvalt väiksemas koguses. 5 kg koore saamiseks raiusin maha siinsamas laagri lähedal kasvava puu ja järjekordselt riivasin oma puulagetamisega Ruth’i maja, aga seekord ei olnud teda õnneks kodus.
Koorimine oli iseenesest lihtne, aga käed jäid mahlast räpaseks ja kleepuvaks ning taimest emiteeruvad aurud tekitasid kerge iivelduse ja peavalu. Sellest võib ilmselt järeldada, et taimes on tõesti aineid mis elusorganismidele mõju avaldavad.
Pärastlõunal inventeerisime valguspüügivarustust. Juulis pidavat jällegi tulema entomo-turistid ja selleks ajaks peavad olema ‘’all systems go’’, nagu nad ütlevad. Praeguse seisuga on ainult üks süsteem ‘’go’’, kuid puudu on vaid mõned Hg-auru-pirnid ja industriaalsetes mõõtmetes ööliblikatraalimine võib alata.
20.06.2010
On olnud suurepärane nädalavahetus. Reede õhtul sõitsime linna. Kuna Cyrille’il pidi olema Matoury’s ‘rendez-vous’, siis me ei julgenud esialgu kontorisse minna - kartsime nö katkestada seal aset leidvat alaealist armastust. Istusime siis pool tundi maja ees pirukas ja mölisesime ning mina jõin õlut. Lõpuks paistis asi siiski juba naeruväärne ja astusime edasi. Leidsime Cyrille’i arvuti tagant - ilmselt oli ‘rendez-vouz’ juba läbi. Panime asjad kontorisse ja sõitsime Cayenne’i õhtut veetma vms. See seisnes põhiliselt õhtustel tänavatel jalutamises ja burksiputka röövimises. Tegelikult mul röövimisplaani ei olnudki aga asi lihtsalt kujunes nii - nad unustasid mult võileiva eest raha küsida. Ja see tasuta võileib maitses suurepäraselt hoolimata isegi oma kuivusest ja maitsetusest.
Laupäeval käisime turul ja poodlemas. Põhiliselt poodlesin mina, häbi tunnistada, ostsin äärmiselt moeka palmidega linase särgi. Lõunat sõime kreooli restoranis, minu jaoks esmakordne kogemus. Toit oli maitsev, aga tema ‘kreoolipärasus’ ei olnud sugugi ilmselge.
Pärastlõunal käisime Rorota mäel, mis on endiselt parim koht nägemaks laisikuid ja ahve, mille olen P. Guajaanas leidnud. Sel korral ronisid puudel ringi väikeste armsate beebidega laisikuemad. Paistis, et seoses järglase kaasaskandmisega olid nad motiveeritud liikuma tavalisest kiiremini - üks ‘’kihutas’’ ület teeraja sirutuval oksal sellise pöörase kiirusega, et oli piltidel täiesti laiali määrdunud, ilmset oleks pidanud kaasa vedama. Koduteel oli juba pime - sobiv aeg nägemaks madusid. Kohtasimegi üht lõgismadulast (termolohud olid ilusti näha…). Ajal kui temast pilte tegime möödus üks auto ning kui masin oli otse mao kõrval, siis ta ründas selle kumme. Psühho-kurjad on ikka need bothropsid.
Pühapäeval oli kavas üpris pikk matkake metsas Camp Caimani juurest läbi kullakaevanduse laagri meie oma laagrisse, kokku 10...15 km. Oli väsitav, üpris kunaalustasime hilja ja kõht läks ebamugavalt tühjaks juba ettevõtmise alguse poole. Sellest hoolimata või ehk hoopis selle tõttu oli metsaskäik elamusterohke. Nägime suuri musti ahve (tõenäoliselt Ateles paniscus), kes hüppasid effektselt puult puule, ja kuna nad olid nii palju kogukamad kui näiteks tamarinid, siis oks, millele nad maandusid paindus nende all päris kõvasti. Mõtlesin kui tihti nad murdunud okstega puu otsast alla sajavad, kui tõenäoliselt nad ikkagi teavad mida teevad.
Veel kohtasime kaunist suurt ‘’öökull-liblikat’’ (owl butterfly). Proovisin teda ka käega oksalt ära napsata, kuid olin liiga aeglane - libises sõrmede vahelt minema.
Kaevandusest üles mäkke ronimine tundus sportlikum kui tavaliselt ja ülejäänud päeva painas mõrvarlik unisus.
Laupäeval käisime turul ja poodlemas. Põhiliselt poodlesin mina, häbi tunnistada, ostsin äärmiselt moeka palmidega linase särgi. Lõunat sõime kreooli restoranis, minu jaoks esmakordne kogemus. Toit oli maitsev, aga tema ‘kreoolipärasus’ ei olnud sugugi ilmselge.
Pärastlõunal käisime Rorota mäel, mis on endiselt parim koht nägemaks laisikuid ja ahve, mille olen P. Guajaanas leidnud. Sel korral ronisid puudel ringi väikeste armsate beebidega laisikuemad. Paistis, et seoses järglase kaasaskandmisega olid nad motiveeritud liikuma tavalisest kiiremini - üks ‘’kihutas’’ ület teeraja sirutuval oksal sellise pöörase kiirusega, et oli piltidel täiesti laiali määrdunud, ilmset oleks pidanud kaasa vedama. Koduteel oli juba pime - sobiv aeg nägemaks madusid. Kohtasimegi üht lõgismadulast (termolohud olid ilusti näha…). Ajal kui temast pilte tegime möödus üks auto ning kui masin oli otse mao kõrval, siis ta ründas selle kumme. Psühho-kurjad on ikka need bothropsid.
Pühapäeval oli kavas üpris pikk matkake metsas Camp Caimani juurest läbi kullakaevanduse laagri meie oma laagrisse, kokku 10...15 km. Oli väsitav, üpris kunaalustasime hilja ja kõht läks ebamugavalt tühjaks juba ettevõtmise alguse poole. Sellest hoolimata või ehk hoopis selle tõttu oli metsaskäik elamusterohke. Nägime suuri musti ahve (tõenäoliselt Ateles paniscus), kes hüppasid effektselt puult puule, ja kuna nad olid nii palju kogukamad kui näiteks tamarinid, siis oks, millele nad maandusid paindus nende all päris kõvasti. Mõtlesin kui tihti nad murdunud okstega puu otsast alla sajavad, kui tõenäoliselt nad ikkagi teavad mida teevad.
Veel kohtasime kaunist suurt ‘’öökull-liblikat’’ (owl butterfly). Proovisin teda ka käega oksalt ära napsata, kuid olin liiga aeglane - libises sõrmede vahelt minema.
Kaevandusest üles mäkke ronimine tundus sportlikum kui tavaliselt ja ülejäänud päeva painas mõrvarlik unisus.
laupäev, 19. juuni 2010
16.06.2010
Oleme nüüd kaks päeva istutanud Griffonia puukesi. Minu jaoks tähendab see põhiliselt mullakäruga mudasel raiesmikul ukerdamist. Pean tunnistama, et see on naruväärselt raske. Üritasin üle muda laduda laudadest raja, kuid see ei kukkunud kuigi hästi välja - lauad libisesid käru ratta eest ära jne. Seetõttu oli mu teekond mullahunnikust istutuskohani jagatud kaheks, vahepeal tegin väikese pausi, hingeldasin käed põlvil ja ootasin, et pulss langeks 150-lt kuhugi 100 kanti ja kärutasin siis teise poole teest. Ja nii terve päev eksole, täna hommikul valutasid lihased, mille olemasolust ma seni kuigi teadlik ei olnud. No nii öeldakse ju, tegelikult ma muidugi ilmselgelt olin neist teadlik, anatoomiat sai täitsa hoolikalt õpitud. Igatahes ei ole mu oma mm. rhombeoidei kunagi kaevelnud, ega ole neil selleks ka ilmselt põhjust olnud.
Täna käisime järjekordsel loodusteaduslikul jalutuskäigul. Paljud konnakullesed lompides on jõudnud oma arengus nii kaugele, et näevad välja peaaegu nagu konnad, on veel säilitanud vaid pisikese sabajupi. Ühe suure lombi ümber hüppas neid ringi kümneid. Veidi mööda teed edasi nägime kedagi sogases vees lehekõdu all sahmerdamas. Peituja osutus kilpkonnaks. Kiusasime teda pisut ja tegime ülesvõtteid.
Täna käisime järjekordsel loodusteaduslikul jalutuskäigul. Paljud konnakullesed lompides on jõudnud oma arengus nii kaugele, et näevad välja peaaegu nagu konnad, on veel säilitanud vaid pisikese sabajupi. Ühe suure lombi ümber hüppas neid ringi kümneid. Veidi mööda teed edasi nägime kedagi sogases vees lehekõdu all sahmerdamas. Peituja osutus kilpkonnaks. Kiusasime teda pisut ja tegime ülesvõtteid.
14.06.2010
Need ekvatoriaalsed kanad siin on ühed hirmsad elukad. Täna võttis üks neist õue pealt kinni 3ocm-se mao, nokkis teda veidi aega ja neelas siis elusalt alla. Madu üritas veel tal suust välja roomata, agaei olnud tal pääsu kana jõulisest neelust ning 10 sekundi jooksul oli kõik möödas. John Fromm, mis kõik siin sünnib.
Hommikupoolikul kaevasin paarkümmend auku taimede jaoks, pärastlõunal jõudis lõpuks kohale ka muld, mida oli nii kaua oodatud, et ta oli muutunud pea mütoloogiliseks.
Õhtul pimedas käisin väikese ringi mööda teed ja Väikeses Soos. Lambi valgusvihus paistsid põhiliselt ämblike säravad silmad, kuid soos nägin kaumbes 5...10 cm-se vahega paiknevt silmapaari, mille hea fantaasia korral võis omistada anakondale. Ja hea mu fantaasia oli sel hetkel. Hetke jooksul loom liigutas end ning paistis läbi taimestiku vilksamisi ka paremini. Tegemist oli umbes 30cm-se turjakõrgusega palja rotisabaga elukaga, ehk siis kõige tõenäolisemalt opossumiga. Põnev kohtumine sellegipoolest. Öine sooskäik oli igavesti närviline ettevõtmine nagu alati, kuid vist esines ka hetk, kui päris kõik mu karvad ei olnud turris - selline vapper moment siis. Veider ja naljakas on asja juures see, et ma päris täpselt ei kujuta ette, mil määral oleks sellises olukorras adekvaatne tunda hirmu või olla ettevaatlik.
Hommikupoolikul kaevasin paarkümmend auku taimede jaoks, pärastlõunal jõudis lõpuks kohale ka muld, mida oli nii kaua oodatud, et ta oli muutunud pea mütoloogiliseks.
Õhtul pimedas käisin väikese ringi mööda teed ja Väikeses Soos. Lambi valgusvihus paistsid põhiliselt ämblike säravad silmad, kuid soos nägin kaumbes 5...10 cm-se vahega paiknevt silmapaari, mille hea fantaasia korral võis omistada anakondale. Ja hea mu fantaasia oli sel hetkel. Hetke jooksul loom liigutas end ning paistis läbi taimestiku vilksamisi ka paremini. Tegemist oli umbes 30cm-se turjakõrgusega palja rotisabaga elukaga, ehk siis kõige tõenäolisemalt opossumiga. Põnev kohtumine sellegipoolest. Öine sooskäik oli igavesti närviline ettevõtmine nagu alati, kuid vist esines ka hetk, kui päris kõik mu karvad ei olnud turris - selline vapper moment siis. Veider ja naljakas on asja juures see, et ma päris täpselt ei kujuta ette, mil määral oleks sellises olukorras adekvaatne tunda hirmu või olla ettevaatlik.
13.06.2010
Sõitsime eile õhtul Matoury’sse, et täna hommikul varakult Cacao küla poole teele asuda. Seal on pühapäeviti turg, putukamuuseum ja palju ebaesteetilisi turiste. Laupäeva hilisõhtul käisime veel rannal - kestab merikilpkonnade munemishooaeg. Ühte suurt merikilpkonna (Dermochelys coriacea) seal ka nägime rannal valvava vabatahtliku taskulambi punases valguses. Mu oma taskulambi palusid ‘kilpkonnavalvurid’ är kustutada, sest valge ere valgus häirib neid suuri roomajaid. Seetõttu jäid tegemata ka pildid. Välgusähvatus näkku oleks kahtlemata häirinud selle hiiglasliku ema rahlulikku munemist. Iseenesest on see rand väga käidav, aga kilpkonn matab oma munad liiva alla ja päevased päevitajad ei häiri neid sugugi. Küll aga pidid probleemiks olema ATW-dega ringikärutavad ossid. Näib, et ossid asustavad kõiki kliimavöötmeid, nagu inimesed. Pojad pidavat kooruma umbes 20 päeva pärast ja samuti ööpimeduses merre ronima.
Kui olime pühapäeval juba peaaegu jõudmas Cacaosse peatus piruka mootor ootamatult. Vähemalt minu jaoks ootamatult, sest olin kaasreisija ega pannud tähele mistahes preagoonilisi nähte mida ta võis olnud eelnevalt avaldanud. Asja uurides selgus, et õli keeb mootoris ning radiaator on jahutusveest täiesti kuiv - veepaagist ei tulnud isegi auru.
Tõrge esines umbes kilomeetri kaugusel ühest saekaatrist. Võtsin autost kaasa kaks pudelit (õnneks on meil pirukas alati pisut prügi) ja läksin saekaatrisse vett otsima. Kuna oli pühapäev, ei olnud seal näha ühtki hngelist, ammutasin sopast vett palgivirnade vahel olevast lombist. Kaks pudelitäit ei täitnud jahutussüsteemi piisaval määral, kuid ei olnud viitsimist teha järjekordset päikeselist edasi-tagasi matka. Kuna saekaater oli auto asukohast allamäge otsustasime gravitatsiooni jõul sinna veereda. Kati oli roolis ja mina lükkamas: pöörasime auto ümber, kuid kui suund sai mäest alla veeresid Kati ja pirukas mind ootamata minema. Mõtlesin - mida paganat - selgus, et oli kulunud pisut leiutamist, et leida viis auto aeglustamiseks, kuna piduripedaali vajutamine ei andnud tavapärast vastust. Lõpuks valasime jahutusvee paaki piisava koguse hägust pruuni vett ja kui mootor oli jahtunud normaaltemperatuuride piiresse, sõitsime edasi Cacaosse. Rohkem selle asjaga probleeme ei olnud ka, täna.
Cacao oli nagu ikka, võrdlemisi arusaamatuks jääb, mis sinna jätkuvalt pühapäeviti turistihorde meelitab, eriti arvestades, et sõit sinna on naeruväärselt aeglane ja frustreeriv. Võimalik, et asi ongi teekonnas. Palverännak, millel ostetakse ka pisut h’mongide käsitöönänni.
Kui olime pühapäeval juba peaaegu jõudmas Cacaosse peatus piruka mootor ootamatult. Vähemalt minu jaoks ootamatult, sest olin kaasreisija ega pannud tähele mistahes preagoonilisi nähte mida ta võis olnud eelnevalt avaldanud. Asja uurides selgus, et õli keeb mootoris ning radiaator on jahutusveest täiesti kuiv - veepaagist ei tulnud isegi auru.
Tõrge esines umbes kilomeetri kaugusel ühest saekaatrist. Võtsin autost kaasa kaks pudelit (õnneks on meil pirukas alati pisut prügi) ja läksin saekaatrisse vett otsima. Kuna oli pühapäev, ei olnud seal näha ühtki hngelist, ammutasin sopast vett palgivirnade vahel olevast lombist. Kaks pudelitäit ei täitnud jahutussüsteemi piisaval määral, kuid ei olnud viitsimist teha järjekordset päikeselist edasi-tagasi matka. Kuna saekaater oli auto asukohast allamäge otsustasime gravitatsiooni jõul sinna veereda. Kati oli roolis ja mina lükkamas: pöörasime auto ümber, kuid kui suund sai mäest alla veeresid Kati ja pirukas mind ootamata minema. Mõtlesin - mida paganat - selgus, et oli kulunud pisut leiutamist, et leida viis auto aeglustamiseks, kuna piduripedaali vajutamine ei andnud tavapärast vastust. Lõpuks valasime jahutusvee paaki piisava koguse hägust pruuni vett ja kui mootor oli jahtunud normaaltemperatuuride piiresse, sõitsime edasi Cacaosse. Rohkem selle asjaga probleeme ei olnud ka, täna.
Cacao oli nagu ikka, võrdlemisi arusaamatuks jääb, mis sinna jätkuvalt pühapäeviti turistihorde meelitab, eriti arvestades, et sõit sinna on naeruväärselt aeglane ja frustreeriv. Võimalik, et asi ongi teekonnas. Palverännak, millel ostetakse ka pisut h’mongide käsitöönänni.
laupäev, 12. juuni 2010
10.06.2010
Täna on P. Guajaanas püha - orjuse kaotamise päev. Seega hommikupoolikul jalutasime laagri läheduses, põhiliselt raiesmikul. Raiesmik oma maas vedeleva oksarisu ja teatava ‘mitmekesisuse’ tõttu on suurepärane koht nägemaks faunat, põhiliselt mitmesuguseid sisalikke ja lülijalgseid elukaid. Täna silmas Kati ühe epifüüdi lehe serval ‘’Buprisida’’-t, sai tehtud kaunid ülesvõtted. Tollest mardikast mul elusana pilti ei olegi, kaalusin juba tasapisi võimalusi kuid surnud olnud eksemplari kuhugi puu otsa installeerimiseks, kuid nüüd võin selle palagani kerge südamega ära jätta.
Pärastlõunal sõitsime brasiillaste juurde taimedel järgi. Nad olid kogunud üle saja kilo väga ilusat kraami, kuid ütlesid, et rohkem ei ole. Mul mõistagi ei ole selle vastu midagi, kuid kahtlustan, et Frederic veenab neid ikkagi edasi korjama. Tagasiteel purunes ühe tagaratta rehv - koos väljapääsuga õhule sest kummist avanes mulle võimalus pimedas ja vihmas ratast vahetada. Lõbu.
Pärastlõunal sõitsime brasiillaste juurde taimedel järgi. Nad olid kogunud üle saja kilo väga ilusat kraami, kuid ütlesid, et rohkem ei ole. Mul mõistagi ei ole selle vastu midagi, kuid kahtlustan, et Frederic veenab neid ikkagi edasi korjama. Tagasiteel purunes ühe tagaratta rehv - koos väljapääsuga õhule sest kummist avanes mulle võimalus pimedas ja vihmas ratast vahetada. Lõbu.
09.06.2010
Olen viimastel päevadel teinud nii palju pilte, et toorfailid kuhjuvad ning jäävad mitmeks päevaks ootama photoshoppi pääsemist. Ei saa öelda, et mul ei ole aega, lihtsalt ilmad on ilusad, üle pika aja, ja meelsamini olen õues, kui krutin higist nõretades pilte.
Hommikul veetsin kolmveerand tundi katusel varitsedes koolibisid. Meie maja kõrval on nimelt üks valgete õitega põõsas, mis neid ligi meelitab, kuid enamik tema õites on kõrgel ja jäävad terassilt vaadates katuse serva taha peitu. Katuselt aga on peaaegu ideaalne vaade põõsa ülakorrusele ja seal askeldavatele elukatele. Selgus aga, et hommi ei ole koolibride jaoks parim aeg, või lausa halb. Selle aja vältel ei näinud ega kuulnud ma ühtegi, küll lendas ringi üks ööliblikas, kes samuti õitest jõi. Tema lennumuster oli niivõrd sarnane koolibrile, et arvasingi algul, et tegemist on mingi eriti pisikese liigiga, keda ma varem kohanud ei ole. Piltide peal on aga näha tundlad ja nagu me teame, siis lindudel tundlaid ei ole.
Meie tänaseks tööprojektiks oli ‘istutada’ 150 kg mädanevat desmoodiumit, mis eile toodud sai. Laotasime taimed maapinnale, loopisime peale pisut mulda ning katsime päikese eest pooltihedalt palmilehtedega, mis metsast lõikasin. Ma ei ole küll päris kindel, kas see oli see, mida Frederic silmas pidas, kuid käesolevates tingimustes ja olemasolevate materjalidega paistis see olevat parim lahendus. Minu meelest oli palmilehtede kasutamine isegi üpris elgantne viis seda asja teha, väga ‘kreool’ jne.
Kella nelja paiku ronisin tagasi katusele. Sel ajal oli liikumas rohkelt koolibrisid. Istusin, varitsesin ja kahveldasin neid, kuni ebamugavus päikesest kuumal plekkkatusel sai võitu jahihasardist.
Hommikul veetsin kolmveerand tundi katusel varitsedes koolibisid. Meie maja kõrval on nimelt üks valgete õitega põõsas, mis neid ligi meelitab, kuid enamik tema õites on kõrgel ja jäävad terassilt vaadates katuse serva taha peitu. Katuselt aga on peaaegu ideaalne vaade põõsa ülakorrusele ja seal askeldavatele elukatele. Selgus aga, et hommi ei ole koolibride jaoks parim aeg, või lausa halb. Selle aja vältel ei näinud ega kuulnud ma ühtegi, küll lendas ringi üks ööliblikas, kes samuti õitest jõi. Tema lennumuster oli niivõrd sarnane koolibrile, et arvasingi algul, et tegemist on mingi eriti pisikese liigiga, keda ma varem kohanud ei ole. Piltide peal on aga näha tundlad ja nagu me teame, siis lindudel tundlaid ei ole.
Meie tänaseks tööprojektiks oli ‘istutada’ 150 kg mädanevat desmoodiumit, mis eile toodud sai. Laotasime taimed maapinnale, loopisime peale pisut mulda ning katsime päikese eest pooltihedalt palmilehtedega, mis metsast lõikasin. Ma ei ole küll päris kindel, kas see oli see, mida Frederic silmas pidas, kuid käesolevates tingimustes ja olemasolevate materjalidega paistis see olevat parim lahendus. Minu meelest oli palmilehtede kasutamine isegi üpris elgantne viis seda asja teha, väga ‘kreool’ jne.
Kella nelja paiku ronisin tagasi katusele. Sel ajal oli liikumas rohkelt koolibrisid. Istusin, varitsesin ja kahveldasin neid, kuni ebamugavus päikesest kuumal plekkkatusel sai võitu jahihasardist.
08.06.2010
Hommikul jalutasime ringi ja tegime pilti. Kohtasin sinise sabaga pisikest sisalikku, olen sellist näinud vaid kolmel korral - tegemist on ühega siinsetest ‘püha graal’-loomadest mu jaoks. Ajasin teda mööda metsaalust taga, liikus ta põhiliselt varjatult kuivade lehtede all ja nii väledasti, kuid sain siiski ühe pildi.
Pärastlõunal käisin väikesel väljasõidul, või noh mitte päriselt väljasõidul vaid Fredericiga mingist brasiljeerode karjafarmist desmodiumit toomas. Tegemist oli Mittekusagil asuva üpris suure ettevõtmisega, saan aru, et oli olemas mingi keskne Patroon, kellele kuulus maa ja kogu aparatuur, kelle ümber oli koondunud tööliskond, kes olid alale ehitanud oma majad ja sinna elama asunud, tekkinud oli pisike külakogukond. Igatahes kasvas osadel karjamaadel rohkesti desmoodiumit, mille järel me olimegi. Kraam oli korjatud juba mitu päeva tagasi ning hunnikus mustaks mädanenud, kuid Frederic arvas, et see kõlbab siiski istutamiseks, on piisavalt elujõuline nö.
Pärastlõunal käisin väikesel väljasõidul, või noh mitte päriselt väljasõidul vaid Fredericiga mingist brasiljeerode karjafarmist desmodiumit toomas. Tegemist oli Mittekusagil asuva üpris suure ettevõtmisega, saan aru, et oli olemas mingi keskne Patroon, kellele kuulus maa ja kogu aparatuur, kelle ümber oli koondunud tööliskond, kes olid alale ehitanud oma majad ja sinna elama asunud, tekkinud oli pisike külakogukond. Igatahes kasvas osadel karjamaadel rohkesti desmoodiumit, mille järel me olimegi. Kraam oli korjatud juba mitu päeva tagasi ning hunnikus mustaks mädanenud, kuid Frederic arvas, et see kõlbab siiski istutamiseks, on piisavalt elujõuline nö.
06.06.2010
Päev oli üpris rikkalik kohtumiste poolest faunaga. Hommikuse kooparetke ajal nägin üht vähemigapäevast sisalikku ning õhtusel jalutuskäigul kohtasime imepisikest koolibrid (tõesti mesilasesuurust, ma ei olnudki säärast varem näinud) ning mingit tumedat volaskjat elukat, kes meie lähenemise peale puu otsast alla ronis ning plehku pani. Määrasime ta suurima tõenäosusega puu otsas elutsevaks okasseaks.
Sain ühe uue ühiku fotovarustust ning lähiajal kavatsen teha palju tobedaid ja toredaid makrofotosid. Üleelusuurusena on kõik ju huvitavam. Näiteks Turkmen-bashi, muidugi on ka kuldsena kõik huvitavam, aga mul puuduvad ideed, kuidas metsaelu kullata.
Sain ühe uue ühiku fotovarustust ning lähiajal kavatsen teha palju tobedaid ja toredaid makrofotosid. Üleelusuurusena on kõik ju huvitavam. Näiteks Turkmen-bashi, muidugi on ka kuldsena kõik huvitavam, aga mul puuduvad ideed, kuidas metsaelu kullata.
laupäev, 5. juuni 2010
03.06.2010
Nägin üht madu tegemas midagi üpris veidrat. Tegemist oli sellise ‘korallmao tüüpi’ maoga, pean siis silmas, et ta oli musta-kollase-valge-triibuline. Olin just teel raiesmikule metsa põletama, kui ta minu ees tee peale roomas. Tahtsin temast pilti teha, kuid ta liikus liialt kiiresti, võimaldamaks mul aparaat kotist välja otsida, seetõttu viskasin matsheete tema ette võssa, see ehmatas ta paigale. Kahjuks korralikku kaadrit siiski ei saanud, kuna esines nii tehnika kui kasutaja poolseid tõrkeid. Igatahes ületas ta umbes 10 sekundi jooksul oma ehmatuse ning sai maha kavala pettemanöövriga: ta roomas tagurpidi minema. Jah päris tõsiselt, tõstis saba isegi üles nagu maod tavaliselt oma peaga teevad. Tagurpidi roomamine tuli tal küll kohmakalt välja, aga muljetavaldav diversioon siiski - ilmselt on asja mõte suunata võimaliku ründaja raev oma sabale, kaitstes seega pead, mille kaotamine erinevalt sabast ei oleks ju sugugu eluga sobiv.
Kaval küll, aga üht primaati juba nii kergesti haneks ei tõmba...
Kaval küll, aga üht primaati juba nii kergesti haneks ei tõmba...
01.06.2010
Teine päikeseline päev järjest ning mul on tunne, et hakkan ärkama talveunest. Kui ilm ei ole ropp on siin täiesti tore.
Mootorsaag ei püsi koos mu liimimistest hoolimata, arvan, et nüüd üritamisest piisab ka, Frederic võib selle viia parandusse või prügimäele. Kuna puudub vahend (mootorsaag eksole) tavaliselt argipäevi täitvaks primaarse vihmametsa hävitamiseks, ründasin tänagi trimmeriga laagris võimust võtvat sekundaarset vihmametsa. Ma ei liialda siinkohal üldsegi palju - viimane niitmine leidis vist aset aastal 2009 ja osad ‘’murus’’ vohavad noored puukesed on jõudnud endale kasvatada juba sentimeetri jämeduse tüve.
Hommikul käisin siiski korraks ka metsas. Aega ei kulunud palju enne kui eile suure hoolega kokku liimitud saag hüppas laiali nagu jack-in-the-box. Ainult, et selline Jack, kes kastist välja hüpates vehib vihaselt terava saeketiga. Koju jõudes märkasin õue peal puudesalus rohelisi papagoisid. Spray-and-pray’isin neid nii püsti kui põlvelt laskeasendis ning paistab, et sain kätte isegi mõned head kaadrid. Jälle üks uus loom purgis.
Mootorsaag ei püsi koos mu liimimistest hoolimata, arvan, et nüüd üritamisest piisab ka, Frederic võib selle viia parandusse või prügimäele. Kuna puudub vahend (mootorsaag eksole) tavaliselt argipäevi täitvaks primaarse vihmametsa hävitamiseks, ründasin tänagi trimmeriga laagris võimust võtvat sekundaarset vihmametsa. Ma ei liialda siinkohal üldsegi palju - viimane niitmine leidis vist aset aastal 2009 ja osad ‘’murus’’ vohavad noored puukesed on jõudnud endale kasvatada juba sentimeetri jämeduse tüve.
Hommikul käisin siiski korraks ka metsas. Aega ei kulunud palju enne kui eile suure hoolega kokku liimitud saag hüppas laiali nagu jack-in-the-box. Ainult, et selline Jack, kes kastist välja hüpates vehib vihaselt terava saeketiga. Koju jõudes märkasin õue peal puudesalus rohelisi papagoisid. Spray-and-pray’isin neid nii püsti kui põlvelt laskeasendis ning paistab, et sain kätte isegi mõned head kaadrid. Jälle üks uus loom purgis.
31.05.2010
Laager on täis värske heina lõhna. Kuna mootorsaag oli jälle rivist väljas, disintegreerunud detail on küll liimitud tagasi, kuid liim vajas aega tahkumiseks, siis niitsin täna muru. Tahtsin lihtsalt proovida seda trimmeriga muru niitmise asja, kuna see näib siin olevat niivõrd popp tegevus. Võiks lausa öelda, et võrri või rolleriga sõitev must mees, kel on trimmer üle õla, on Prantsuse Guajaana mitteametlik vapientiteet. Nüüd asusin minagi nende suursugustesse ridadesse, sügavat tumedat päevitust mul siiski ei ole, endiselt ja homme tõenäoliselt tagasi metsa.
Tellimine:
Postitused (Atom)
