lisatud 21...26.04.2010

26.04.2010

Puhastasin eile oma arvutit, nii väljast kui seest (ehk siis formaatisin kõvaketta ja panin tas peale op-süsteemi). Suurema osa andmetest säästsin, kuid kahjuks unustasin Photoshopi plugina, mis võimaldab avada RAW- faile. Seetõttu on mu Mac nüüd vähemalt järgmise internetikülastuseni lihtsalt üks ülearu keeruline trükimasin, siis saab temast ehk jällegi trüki- ja pilditöötlusmasin.
Täna paistab olevat vaba hommikupoolik. Sajab vihma, lebotame ‘’toas’’ ja ootame Desmoodiumilaadungit, mis pidavat saabuma. Ega niiväga tegelikult ei oota ka.

24.04.2010

Puhastasime kolmekesi Desmodiumit. Algselt oli seda 160 kg, alles jäi ehk 100. Suures kausis taimi pestes tõstsin pilgi ja nägin, et majaseinal istub suur Bupresidae mardikas, otsustasin ta pärast töö lõpetamist kinni püüda, kuid mõne aja pärast märkasin, et ta oli juba oma teed läinud. Ebaõnn. Moraal: loomad liiguvad.
Töö ajal kuulasin audioraamatut (Palahniuki ‘’Snuff’’), see pani aja pisut kiiremini liikuma ja muutis kogu tegevuse talutavamaks, lisaks oli Dantelil ja Katil lõbus näha mind aegajalt naerma purskumas.

21/22.04.2010 Les Iles du Salut

Teisipäeva õhtul võtsime Cayenne’ist rendiauto ja jäime ööbima kontorisse, et kolmapäeva hommikul varakult Kourou poole teele asuda. Laev saartele startis kell 8:30, jõudsime õigeks ajaks Kourousse ja pärast pisukest seiklemist saramaka linnaosas leidsime üles ka sadama.

Kuningasaar ( L’Ile Royale) on Kourou jõe suudmest umbes 15 km kaugusel ja meresõit sinna võttis aega pisut alla tunni. Katamaraan hüples isegi pisikesel lainetel ja vett ja vahtu pritsis ‘päikesedekilegi’.

Esimesel päeval oli kaunis ilm - sinine taevas ja kuum päike, mis jättis selja ja turja põlenuks. Sai tehtud palmipuude-mereranna-sinitaeva-fotosid ning jalutatud ringi. Oma hamakid riputasime palmide vahelekalju kohale, kuhu purunesid mõnesekundise perioodiga lained. Kuna me laagripaik oli võrdlemisi raskesti ligipääsetaval kaljunukil ning vähemasti teadmatu pilgu eest varjatud, usaldasime oma asjad hamakki jätta ning kõndisime Kuningasaarel ringi kergemas varustuses. Kuna päev oli palav ammendus kaasavõetud 1,5 liitrit Guarana Ara’t peagi ning läksime veejahile. Selgus, et ühestki kraanistvett ei emiteeru (restorani tualetis oli suur vaat mereveega, mida pidi kopsikuga peale uhuma nii WC-le ja kasutama kätepesuks). 1,5 liitrine veepudel maksis 3.10, kokku vajasime lõpuks nelja pudelit. Röövlid. Jõime tühjaks ka mõningad kookospähklid, saarel ringi promeneerides oli see üpris mugav viis janu kustutamiseks, kuna pähklid vedelesid kõikjal ja neist piima kätte saamine on vaid paariminutise nikerdamise küsimus. Enam ei tundu ka kookospiima maitse nii eemaletõukav kui algselt ja avastasin lõbusa tõsiasja, et tegemist on tõenäoliselt ainsa joogiga, mille taara puruksviskamist võib vaadata lausa omamoodi heateona - kohe olid jaol saarel kartmatult ringisibavad aguutid, kel oli kookosest palju rõõmu. Aegajalt võis neid elukaid näha jooksmas ka terve kookospähkel hambus, see nägi välja üpris vaevaline ja koomiline (aguuti on u 30 cm-se tüvepikkusega näriline). Toitu olime õnneks kaasa võtnud küllalt ja saime muretult kaljudel piknikke pidada ja privaatsust nautida, selle asemel, et restoranis maksta epistaksist indutseerivaid hindu ja taluda ümbritsevat turistkonda.

Õhtul pildistasime oma laagripaiga lähedal päikeseloojangut, koht oli valitud nii osavalt, et sealt nägi nii päikesetõusu, kui ka -loojangut. Sel ajal, umbes kella 19 paiku oli algamas ka tõus. Suutsin uputada soolasesse vette oma Zenitari kalasilma ning tema päästmise käigus ka kit-objektiivi, sellest viimasest oli küll suht ükskõik. Õnneks kuivas kalasilm mõne päeva jooksul siiski peaaegu läbipaistvaks ja ka kit paistab üldjoontes töötavat. Kogu äpardustest tulenevast närvikulust hoolimata ei tulnudki ühtki nii hingematvat loojangupilti kui lootsin. Siinsed loojangud on ka sellised kiired - päike ei loiva horisondi taha nagu kodumaal, vaid vajub sinna silmnähtava kiirusega.

Öö möödus võrdlemisi unetult, kuna esiteks ei ole ma suurem hamakismagaja ja teisekstegi iga kaljudele paiskuv laine põrgulärmi ja pani pilku tõstma, küll aga peab mainima, et saartel ei olnud praktiliselt põhilisi öiseid häirijaid - sääski. Hommikul olime ärkvel juba enne koitu. Kobisime hamakist välja ja nautisime värvilist päikesetõusu ning mõistagi viljelesime fotograafiat. Nüüd oli kati kord kannatada kaotust oma fotovarustuse ridades - kaljudele kukkus ja ookeani poolt neelatud sai üks objektiiv. On küll aset leidnud kaotusi, aga sellest hoolimata me ei leina. Fotovarustus on ju lõpuks kasutamiseks.
Peagi pärast koitu algas vihmasadu, mis vältas väheldaste pausidega pärastlõunani. Seetõttu olid asjad enne kojusõitu asjad märjad, eriti mu seljakoti põhjas fermenteeruvad hamakid. Sellest pisiasjast ei lasknud me end siiski kuigivõrd häirida. Teise päeva ennelõunal käisime paaritunnise tiiru Saint Joseph’i saarel, mis on pisut vähem turismiks arendatud ja seetõttu ka huvitavam. Seal sai näha kord üksikvangstusse määratud mehi kinni hoidnud ehtitiste varemeid. Saare ühes nurgas oli ka lainete eest kaitstud merekarpidest põhjaga abajake, kus sai supelda. Tol saarel olid mõned militaarhooned ja neid mehitamas kaks sõjaväelast, kes käruga kive veeretasid ja kiviaedu üles ladusid. Võibolla on tegemist sellise omalaadse toimkonnaga, kuhu sõdureid nimekirjast järjest saadetakse, võibolla hoopis karistustoimkonnaga. Sõit Saint Joseph’ile ja tagasi toimus pisikese kummipaadiga, mille juht osavasti lainetel hüpeldes üle saari eraldava paarisajameetrise väina juhtis.

Ülejäänud osa teisest päevast veetsime Kuningasaarel supeldes ja kohvitasside taga lebotades.

Paar sõna ka saarte faunast: peale kõikjal ringijooksvate inimestega harjunud aguutide nägime ka poolkodustatud aarasid, kes küll vabalt ringi lendasid, aga vahel hotelli õuel aega viitsid, iguaane ja mingeid muid sisalikke mereäärsetel kividel. Vilksamisi nägin ka väiksemat sorti merikilpkonna, kes korraks pinnale tõusis.

Tagasisõit Kourousse möödus sündmusteta, meri oli tasane. Laagrisse jõudsime enne kella 21-e üpris väsinute, kuid rahulolevatena. Teel üles mäkke mõistsin, miks turistid sel Kaw teel niivõrd aeglaselt sõidavad - rendiauto roolis oli tunne, et Surm võib varitseda igas kurvis.

15.04.2010

Neil päevil sajab päris kõvasti vihma. Mitte katkematult siiski, aga valdava osa päevast ja ööst.

Töö metsas edeneb tasapisi, järgmine plaan on mahavõetud puud vihma kiuste ära põletada ja siis hakkame jällegi Cestrumeid istutama.

Kohtusin intiimselt sadajalgsega - ta oli t-särgi sees, mida selga panin. Elukas ei soovinud hilpu minuga jagada ja lipsas varrukast välja, jättes minu siiski hammustamata, tundsin vaid tema sadat teravat jalga üle oma sõrmede jooksmas ja murusse ta lipsaski.

Euroopast naases Frederic, kes tõi mulle uue objektiivi ja uudiseid, et Islandil aset leidev vulkaanipurse on suitsukatmas Euroopat ja Atlandi ookeani. Me olime sellest täielikus teadmatuses, sest oleme juba kaks nädalat maailmast eraldatud olnud.

13.04.2010

Langetasime metsa. Laiali lagunes järjekordne osa mootorsaest - seekord siis gaasihoovastik, õnneks kergestiparandatav. Nädalavahetusel tehtud liimistöö peab aga kenasti vastu.

Ühe suure langetatud puu otsast sadas alla veel üks punase-kollase-musta-kirju ritsikas, arlekiinritsikas nagu ütles Frederic. Nüüd on siis temagi sügavkülmutatud. Näib, et mul on isegi mingisugune entomoloogiahuvi, kuid ta on kuidagi piinlikult kvantitatiivse orientatsiooniga.

12.04.2010

Täna põletasime mahasaetud puude põrmu. Sai kõvasti puunottide kallal rassitud ja valatud higi nii, et Dantel küsis, kas ma käisin dushi all. Tegemist oli siis sellise omamoodi villaviskega.

Ühe puutüve alt ronis välja väga effektse väljanägemisega ning kartmatu triibuline sisalik. Mul ei olnud kahjuks kaamerat, kuid Kati tegi pilti seebikaga. Veel näitas end tarantel, kelle uru ümbruse maastik oli meie käte läbi ekstreemselt muutunud, ja kes oli sellest üpris segaduses.

Raiesmiku servast oksarisu alt leidsin oma kompassi, mille olin kaotanud augustis sihte raiudes. Mõned päevad tagasi tuli kõdu seest välja ka Liisa matsheete, mis jäi metsa kaduma samuti päris mitu kuud tagasi. Matsheete käepide näitas kergeid kõdunemise märke, kuid ta ei olnud kaotanud oma kasutamiskõlblikkust, kompassil samas ei olnud viga mitte vähematki, sest ta on, noh, plastikust.

Lõunapausi ajal käis meil külas Eruan, tegelikult ta muidugi otsis Frederici, kuid teada ei ole ju hetkel maal. Eruan näitas kaardil Orkestrikoopa tegeliku umbmäärase asukoha, mis asub Frederici näidatust võrdlemisi kaugel, teises ojavalgalas, kui nii võib öelda, lausa. Ma omakorda andsin Eruanile meie hiljutiavastatud koopa koordinaadid. Koopad on popid.

11.04.2010

Kuna on pühapäev, siis sai veeta pika hommiku voodis. Seejärel pärast mõnusat rahulikku hommikueinet läksime metsa. Samasse kanti, kus olen viimasel ajal hulkunud, otsinud mütoloogilist ‘Orkestrikoobast’. Ühtki suurt koobast ei jäänud meie teele tänagi, kuid maastik oli ilus ja vaheldusrikas - ojade sügavad sängid, mida võiks kohati nimetada lausa kanjoniteks ja punased kaljud. Nägime ka aguutit ja üht suurt röövlindu. Pärastlõunal hakkas sadama paduvihma, mis pani vulisema ka väikesed ojakesed, mis jäid meie koduteele. Metsaretkel oli kaasas ka GPS, mis kodus ütles, et liikusime metsas 5,8 km, päris mitme tunni jooksul. Eks ta pisut ümardas meie trajektoori nurki ka, aga üldiselt iseloomustab see siinset metsas liikumist küll. Eriti kui tee kulgeb ojasängides ja kaljudel.

Kojujõudmises oli hubasust - sai koorida seljast läbimärjad riided ja asendada kuivadega ning juua kuuma kohvi. Vihm ei ole siin muidu sugugi külm, kuid sellest hoolimata märg nagu ikka.

Õhtuse jooksu ajal nägin udupilvede vahel lendavat aarat. Miks kardavad kõik loomad kaamerat...

09.04.2010

Oli päikeseline päev. Töötasime metsas ja lendamas oli palju morphosid. Kati tõi liblikavõrgu ja metalliksinise morphopeibutusrätikukese ning viljeles hobientomoloogiat. Püüdsin isegi ühe isendi, võrguga liblikate jahtimises on ju täiesti vaieldamatu hasart.

Pärastlõunal disintegreerus mootorsaag jällegi. Paistab, et ketiõli lahustas liimi, millega ta poes kokku pandi. Proovin ise uuesti liimida, kuid seekord epoksivaiguga.

Olen juba päris pagana väsinud selle pisikese mootorsae käekäigust kirjutamisest, kuid millest muust mul ikka jutustada on. Nädalavahetustel on teinekord ka sündmusi, kuid argipäevade õhtutel on päevikusse kirjutada vaid tööst. Elu ise on siiski pisut värvikam kui päevik, kuid on ju asju, millest kirjutamine oleks kohatu ja ega olegi tahtmist neist kirjutada. See siin ei ole ju ometi mingi bestseller.

08.04.2010

Langetasime metsas puid. Kogu päeva suurimaks sündmuseks oli see, et hommikul pudenes saag kesk puulangetamist laiali ning saelehte kinni hoidev mutrike kadus maapinda katvasse lehe-ja kõdukihti. Pärast veerandtunnist pahnas ringikahlamist ja otsimist õnnestus aparaat siiski taaskomplekteerida. Miks saag siis sel moel laiali lagunes - mutter ei olnud lihtsalt korralikult kinni keeratud, ma ei tulnud selle peale, et peaks otse parandusest elukutseliste saeasjameeste käest tulnud masinal mutreid üle keerama.

Ühe langetatud puu ladvast ronis välja musta-punase-kollase-kirju ritsikas, säärane nagu nägime ka eelmisel nädalal, võimalik, et koguni sama. Frederic ütles, et tegemist on küllalt raskestipüütava elukaga, mistõttu sel korral panin ta kilekotikesega sügavkülma. Sellest ritsikast sai ‘eksemplar’.

07.04.2010

Eile käisin Fredericiga linnas ‘asju ajamas’. Viisime mootorsae parandusse jne. Pärastlõunal kuivendasime Katiga laagrisse viival teel laiutavad hiiglaslikud vihmaveeloigud. Süvenndasime kraave mulistades poole sääreni mudases vees. Kaane ei olnud, niitusse tõenäoliselt ka mitte.

Täna hommikul läksin jällegi Fredericiga linna. Pakkisime kokku taimed, mis ta pidi Pariisi kaasa võtma ja viisime siis kogu kraami lennujaama. Pariisist lubas ta tuua mulle uue objektiivi, heitsin siin silma ühele valgusjõulisele normaalfiksile, kui nii võib öelda. Sõites jutustas Frederic ka prantsuseguajaanalugusid. Näiteks olevat eelmisel nädalal lennujaamas kinni peetud üks saksa mees, kelle kotist leiti 44 Dendrobates tincturiat. Juhuslikult sellise tegelase tabamine on mõistagi ebatõenäoline, toll olevat saanud vihje. Konnaliik keda sakslane sellises ülevoolavas koguses üritas P. Guajaanast välja smuugeldada on kaitstud CITES’i raames ning lisaks sellele on kõigi selgroogsete väljavedu P. Guajaanast keelatud.

Bensiinijaamas olid inglise keelt kõnelevad hääletajad, kes tahtsid sõita Saint Laurent’i. Ma ei saanud neid paraku ses osas aidata.

05.04.2010

Hommikul panime kanadele värske saepuru, vana oli juba liialt väetiselaadseks muutunud. Selle ürituse käigus leidsin tühjade kottide hunnikust tarantli, kuna Cyrillil olid lihavõtte puhul külas sõbrad, pistsin ämbliku karpi ja andsin neile. Poistele ju ikka meeldivad ohtliku väljanägemisega loomad, kuigi tarantlit iseenest ei saa ju küll oluliselt ohtlikuks pidada.

Kuna täna on tõenäoliselt puhkepäev, siis läksime metsa. Sihtmärgiks oli mõned nädalad tagasi leitud koobas. Sel korral tahtsin mõõta GPS-iga selle koordinaadid ning ta kaardile märkida. Täiendavad maadeavastused justkui. Metsas kõndides nägime looma, kes on varem mõned korrad ka teel auto eest läbi jooksunud, konsensuslikult peame teda jaguarundiks, aga ta võib olla ka mingitlaadi kärplane.

Frederi rääkis, et lähedal pidi olema ka üks väga suur koobas, piisavalt suur, et mahutada sümfooniaorkestrit, rääkivat Nemad. Frederic ise koopa täpset asukohta ei tea, kuid näitas mulle üldise piirkonna. Täna pärastlõunal läksingi sellesse kanti kõndima. ‘Orkestrikoobast’ sel korral ei leidnud, kuid jalutuskäik oli siiski tore, ilusad ojad ja mitmekesise maastiku tõttu varieeruv taimkate. Kohtasin vaid üht huvitavat elukat - pisikest sisalikku, kes osavalt puudel ronib ja hüppab. Tegin mõned pildid, kuigi selline loom on varemgi mu kaamera ette jäänud. Kahveldamine ja ‘spray&pray’.

04.04.2010

Laupäeval jätkus eneseväärkohtlemine. Üritasime Danteliga tõsta üht pooleldi täis 200liitrist diislivaati, kui see meil käest libises ning mind oma servaga vastu lõuga lõi. Pihta saanud koht oli pisut verine ja kasvatas hiljem hematoomi ning vastaspoolne lõualiiges sai venitatud nii, et mälumine oli valus. Seetõttu sõin terve päeva vaid magusat, miski muu ei tundunud olevat väärt valusat lõugade liigutamist.

Laupäeva hommikupooliku veetsin sohverdades Frederici ja Danteli, pärast lõunasööki sõitsime Katiga linna. Õhtu Cayenne’is oli väga meeldiv, öistesse lõunamaa tänavatesse hakkab siginema juba teatav kodusus. Lisaks käisime ka poes, kust leidsime laagri ümbrust kujutava kaardi, ei olnud ki varem seda kaardilehte kusagil silmanud - edu. Nüüd saab pisut rohkem informeeritult metsaretki planeerida.

Pühapäeva hommikul käisime Matoury lähedasel mäel ( Montagne Grande de Matoury vms), kus oli pisut teistsuguse väljanägemisega vihmamets kui kodusel Kaw mäel (domineerisid erinevad palmid) ja ka pisut faunat: sisalikud ja aedniksipelgad.

Õhtul sai pisut eksperimenteeritud plasttaldrikust välguhajuti meisterdamisega ning seejärel seda testitud. Nädalavahetused on toredad...

lisatud 28.03...02.04.2010. järjekord läks pisut valesti...

02.04.2010

Torso vingub veel pisut eilse väärkohtlemise üle. Täna puhastasime ja pesime Desmodiumit. Selle üle vingusin piisavalt juba eelmisel korral, nüüd polegi öelda muud kui ‘’jälle, raisk!’’.

Päev väätjaid taimi sorteerides, pestes ja pakkides, taustaks pidev saramakakeelne vadin - kui suur võib olla üks reede. Töökorralduses oli ka üks uuendus - eelmisel korral maksis Frederic korjajatele ‘musta’ kaaluühiku eest, sel korral aga puhastame ja peseme kraami puhtaks ja makstakse puhta taime kaaluühiku eest, sama palju muuseas. Saramaka mehed on mõistagi pettunud ja ka arusaadavalt. Mõnes mõttes on muidugi tobe juhusliku heina ja muda eest maksta, kuid puhas, nö valmistoodang, võiks ju ka esimesele lülile pisut rohkem sisse tuua.

Õnneks aga saime täna käesoleva kogusega valmis, mis tähendab, et homme, laupäeval, saab siiski minna linna.

01.04.2010

Haruldaselt naljakaid sündmusi ei juhtunud. Dantel tõmbas meid haneks, öeldes, et Florence tahab meiega rääkida. See oli isegi küllalt vaimukas vemp, rohkemgi kui Dantel ise võinuks ette kujutada. Arvasime, et saame moraali.

Ma omaltpoolt, olles ääretult vaimukas, viisin Florence’ile vaagnatäie puuvilju, mis täna ühe metsas langetatud puu otsast korjasin, tegemist oli kivikõvade ovoidsete umbes 10 cm pikkuste viljadega, mis olid tõenäoliselt mitte- või raskestisöödavad. Muidugi ütlesin Florencile kohe, et tegemist on mingitlaadi naljaga.

Päeval töötasin metsas. Sael on endiselt raskusi koospüsimisega. Pool ajast kulus saagides, teine pool aga masinat putitades.

Ammu ei ole saanud kirjutada enesevigastamislugusid. Metsatööd annavad nüüd jällegi materjali selleks zhanriks. Täna juhtus üpris rumal õnnetus: üks umbes 15cm-se diameetriga puu oli suurema puu poolt, mille talle otsa olin langetanud, looka painutatud. Kui hakkasin teda saagima, eeldasin, et ta murdub ja kukub ümber, kuid kuna tema ülemine ots oli tugevasti kinni liaanipuntras ja teiste puude küljes käitus ta sootuks teisiti. Maapinnalt läbi saagimise tagajärjel ei langenud ta sugugi. Seejärel saagisin tüve läbi umbes näo kõrguselt, arvasin, et puu langeb minust eemale, kuid selle asemel viskas ta end vibuna sirgu ning lõi mind lõigatud otsaga vastu rinda. Pillasin sae ja taganesin, osaliselt sain ka visatud tagasi, ehmatusest ja valust. Esialgu domineeris ehmatus ja kompimise ning tunde põhjal tundub, et luumurde mulle osaks ei saanud. Siiski on kogu torso muljutud ja nüüd difuusselt kange, valu iseenest lokaliseerub asetleidnud sündmuste epitsentrisse - vasaku sternoklavikulaarliigese piirkonda ning vasaku rinnalihase ja m. sternocleidomastoideuse osalusel toimuvad liigutused torgivad pisut. Ilmselt oli aga tegemist õnneliku õnnetusega - löök tabas võrdlemisi elastset ja muljutavat osa kehast, mida lisaks kaitsevad vähemalt mingidki lihased, erinevalt näiteks näost.

Õhtul käisin poes, kuna toiduvarud vajasid täiendamist. Hiinakas kohtasin Foto’t ja kahte teist saramaka meest, kes olid koos Fredericuga teel laagrisse. Mehed on korjanud mitu-mitu-sada kilo desmodiumit, mida hakkame koos nendega homme puhastama ja pesema.

28.03.2010

Eile (laupäeval) kogusime Clidemia juuri. Pisut segaseks jäi, miks oli seda vaja just laupäeval teha, aga sel ei ole ka lõpuks mingit tähtsust. Töö iseenesest on meeldivalt destruktiivne vaheldus pisikeste desmodiumivarte istandusse matmisele, millega tegelesime paar viimast nädalat. Istutamise pöördprotsess nö. Mõned põõsad hoidsid küll päris kõvasti aluspinnast kinni ja osad kandsid oma võras herilasepesa, kuid see lisas asjale vaid teatava sportliku alatooni. Õhtuks olid kottides üle 600 taime maa-aluse osa jäänused. Me Katiga pesime end puhtaks ja sõitsime Cayenne’i, juurte pesemine ja pisemaks tükeldamine jäi Dantelile pühapäevaseks ettevõtmiseks. Jällegi ei näe ma, miks ei võiks see asi oodata esmaspäeva…

Laupäeva õhtu veetsime Cayenne’is, jalutades ringi ja hingates sooja lõunamaaööd; istusime ‘’ranna’’- ehk siis tegelikult mangroovi äärses paaviljonis, vaatasime pentanqueimängijaid nautides lähedalasuvast kohvikust imbuvat elavat klaverimuusikat. See osa õhtust oli justkui päris kohtamine.

Täna, kui jõudsime tagasi laagrisse, murdis uni ja vihm ei kutsunud kuigivõrd õue jalutama, mistõttu möödus suurem osa päevast väheproduktiivselt.

29.03.2010

Täna asusime taas vihmametsa kallale - st langetasime mõned puud ning saatsime nad suitsu ja auruna atmosfääri. Muidugi, kui olla päris-päris täpne, siis neis puudes sisaldunud metallilised elemendid jäid siiski suuremalt jaolt tuhana maha, aga kui palju puudes neid metalle ongi … vähe.

Hommikul kohe selgus, et saekett vajaks teritamist, aga meil ei ole selle pisikese barbisae jaoks piisavalt väikest viili. Käisin hiinapoes uue viili järel, kuna pood oli hommikuselt inimtühi ja pirukas jooksis väledasti võttis kogu üritus aega vaid tund ja viis minutit. Ühes kurvis surus laiutav vastutulev kaasliikleja mind teepeenrale ja auto keeras hetkeks külje ette, kuid kontroll masina liikumissuuna üle taastus peagi ja olukord lahenes draamata.

Pärast seda kui saekett oli saanud tunda pisut karedat viili läksime metsa. Ka Kadri proovis kätt mootorsaagimises. Mõistagi pidin tegema sellest pilte.

Ühe puu ladvaokstest hüppas välja rohelise-kollase-punase kirju ritsikas. Palju kirevam kui need, keda olen näinud maapinna lähedal või valguslõksul. Mis põnev ja värviline elu seal puulatvades. Eks ta ole - seal on ju päike, õied, puuviljad; maapinnal on vaid surnud lehed, nende all roomavad elukad ja vähesed taimed.