Kuna Liisa ei tahtnud koju magama tulla ning sekkumist mittenõudva valguspüügiaparatuuri kolme operaatoriga mehitamine tundus mulle liialt naeruväärse inimressursi pillamisena, tulin ise ära koju. Ja nüüd on kogu casa minu päralt, kuningas oma lossis eksole. Algne plaan oli vaadata mõnd filmi, siis aga meenus, et olin viimasel kontoriskäigul unustanud oma välise kõvaketta sinna, mistõttu mul nüüd ajutiselt ei ole andmeid.
Niisiis veedan niisama mõnusalt aega muusika saatel ja kriban veelgi müra, millega järgmisel võimalusel internetti üle ujutada.
Pesin riideid. Meil on siin sellised, kuidas nüüd öeldagi, mitteautomaatsed pesumasinad. Kui seni on pärast vee välja laskmist jäänud pesumasina põhja vedelema kompott saepurust, leheudrust ja kruusast, siis seekord olid rohkearvulisena lisandunud ka putukakorjused
Kraami järgi, mis pärast pesu pesemist masina põhja settib võib ilmselt järeldada paljutki inimese eluviisi kohta - see on justkui kontsentraat tema viimasest nädalast.
Milline asjalik ja konkreetne viis tegemaks kokkuvõtteid eksole - pesta pesu.
Pesuköögist leidsin ka ühe Suriname mündi, sendi, nominaalväärtusega 100. Kas ma olen ainus kes leiab, et sajasendine kannab endas teatavat sisemist vastuolulisust?
Tuleb välja, et selleks, et turistidel jääks külastusest suurepärane mälestus, tuleb neile viimasel hetkel anda mingitlaadi ‘püha graal’. Francis ja Martha sõitsid täna koju, napilt enne nende lahkumist meenusid mulle üleeile külmkappi pistetud kaks liblikat, mis sarnanesid vähemasti läbi minu harimata silma justnimelt talle huvipakkuva taksoni esindajatele. Niisiis andsin nad Francisele, kui ta liblikaid nägi, voolas eufooria lausa üle. Tore, meeldiv on teha kedagi õnnelikuks, vahel isegi nakkab.
Saabusid jaapanlased ja ujutasid kogu meie muidu nii rahuliku lõunamaise olemise üle palavikulise oma tegutsemisega. Alaline kogukond vaatab imestunult pealt kuidas jaapanlased jooksevad justkui seosetult siia sinna, eksivad metsa jne. Nende nö põhigiid, üks mees, kes töötab muidu Kaw soos, oli pärast otsimisi, leidmisi ja sellest sündinud frustratsiooni ja stressi juba küllastumiseni väsinud ja tüdinud ning põgenes tagasi soo rüppe. Jättis siiski meile kasutada oma bussi, et õhtul tõusva päikese pojad ja tütar valguspüügile sõidutada.
Vastupidi Frederici päeval tehtud oletusele, et jaapanlased korjavad ilmselt eranditult kõik valgele linale kogunenud putukad väikestesse purgikestesse, olid nad kohati lausa üllatavalt külmad lavale saabuvate, minu arvates küllaltki effektsete liblikate suhtes.
Näis ka, et paljud neist olid huvitatud ainult mingist kindlast grupist; aegajalt, kui linale laekus mõni uus tegelane, hüüti kohale See-san või Too-san, kelle huvisfääri see konkreetne elukas kuulus.
Aga võrreldes eelmiste putukaentusiastidega oli jaapanlase rünnak lõksule tulnud lülijalgsetele siiski palju fokusseeritum ja agressiivsem. Ja neil on ka kindel plaan päikesetõusuni vastu pidada. Nende üldine kava on vist veeta 4 päeva Prantsuse Guajaanas, sealhulgas 2 ööd Blitzkriegi putukatega. Selline puhkus siis, effektiivne küll, tuleb tunnistada.
Nüüd aga kuulan the Smiths’i ja vaatan lakke. Mitte niiväga eakohane tegevus, pean tunnistama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar