Kuna mootorsaag on endiselt katki ja ära, kasutasime tänase ennelõuna ühe dzhungliraja puhastamiskes ja tihedamaks lindikestega märgistamiseks. Rada viib ühe oja äärde. Ilus sihtkoht ja vähemalt ühes suunas küllaltki kehaliselt koormav rada ... võiks ju olla õige retsept magusa elamusturismiakti jaoks. Nüüd peaks tee olema leitav ka hämaras.
Ka pärastlõuna oli justkui vaba, seetõttu otsustasin mitte 14st 17ni koduhüti ees valvel seista vaid minna metsa. Niisiis hommikupoolikul värskendatud rada mööda ojani ja siis allavoolu nagu ikka. Oja pakkus kuhjaga ilu ja ronimine koskekestest mingitlaadi sportimisrõõmu. Õla(foto)kott näitab enda vähempraktilisi külgi, nagu ikka sääraste ronimisürituste puhul. Kui kehatüvi asetus gravitatsiooniväljas ebatraditsiooniliselt kippus seljas rippuv fotovarustus minema oma teed ja tema tee viis tüütult tihti minu kuklani või kõhu peale.
See väike matk oli niivõrd paeluv, et ei raatsinud kuidagi tagasi pöörduda. Kraapisin kokku ka viimase käesoleva valguse ja jõudsin koju vaevalt pool tundi enne täielikku pimedust. Uued lipukesed rajal töötasid kenasti ka hämaras, mõtlesin korraks, et ehk raja liigne silmapaistvus võtab külaliste jaoks oja ääres käigult osa erilisusest, esoteerikast. Siis aga mõtlesin, et küll on tore, et ma ei pea ööd metsas veetma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar