14.07.2010

Õhtul läksid Kati ja Kuldar valguspüügile ning mina noore turisti Jonathaniga koopasse. Sellest kujunes kõige metsikum ja elamusterohkem metsaskäik minu siinoleku jooksul. Startisime kell 8 pm, sel ajal on siin juba täiesti pime. Nähtavus oli parimatel hetkedel kuni 5 m, sellest kaugemal vaid roheline müür, pimedus ja ööhääled, kui kontrollisin liikumissuunda kompassi abil maniakaalse hoolega ning navigatsioon sujus viperusteta. Teel koopasse kohtasime üht pisemat krabi, madusid ei silmanud, kuid vahetult enne äraminekut olin näinud laagri läheduses üht pruunides toonides ümara sinusoidilaadse seljamustriga madu. Ta ei näinud küll välja ohtlik (st mitte nagu mistahes lõgismadulane), aga maotundlikud seljakarvad olid siiski juba enne metsaminekut turris.

J.-ile huvi pakkuvad ämblikulaadsed (p. keeles ‘’Ambipige’’) olid koopas arvukad ning tal õnnestus ka soovitav kogus elukaid kilekottidesse püüda. Neid elukaid nägime iseenesest ka päevasel koopaskäigul kaks päeva tagasi, aga siis olid nad pisut kartlikumad ning ka Jonathani püügitehnika oli veidi algajalikum, nii et saak jäi olemata.
Päevavalguses oli ka näha koopasuu lähedal laes olev coq de roche’i pesa. Öösel oli kohal ka selle omanik - emane coq de roche, kes osutus igavesti agressiivseks ja raevukaks perenaiseks - kogu aja, mis koopas veetsime pikeeris ta meie peade kohal ning maandus aegajalt ühe või teise turjale või seljakotile. Üpris nö elumuutev kogemus ju - saada läbi pekstud haruldase, inimpelgliku ja range kaitse all oleva linnu poolt. Aja edenedes paistis ta siski meie kohalolekuga pisut leppivat ning istus lihtsalt koopaseinal ning vaatas meid, kutsumata külalisi, kurja pilguga. Leidsin ka ühe suhteliselt pisema tarantli, J. tahtis tedagi kinni püüda, kuid ämblik puges oma urgu ja jäi seal koukivate orkide eest varjatuks. Ja selle koopa fauna ei piirdunud kaugeltki mitte senimainituga - kohal olid ka veidrad kahvatud kärnkonnad ning mõistagi nahkhiired ja ühes koopa lae lõhes märkasin vaikselt redutavat madu - vikerboad. See pragu oli seintest ligi kümne meetri kaugusel ja selleni jõudmine mööda lae konarusi pidi olema jäsemeteta eluka poolt tõesti muljetavaldav sooritus. J. hoidis pidevalt ühe silma laes oleval boal, kuna talle ei meeldivat maod, see et tegemist ei olnud mürkmaoga paistis teda siiski veidi rahustavat. Üllatav, et tal oli selline pisike maohirm, arvestades, et kümnesentimeetriste sõrgadega õõvastavate koopa-misiganes-ämblikulaadsete käperdamine paistis talle olevat ülim rõõm.

Pärast pooltteist tundi koopas asusime koduteele. J.-l oli nüüd käes täispuhutud kottidesse pakitud elukatega täidetud liblikavõrk ja sellega pimedas üle ja läbi murdunud puude ronimine oli üpris akrobaatiline ettevõtmine. Liikusime siis sedasi tasapisi ja vaevaliselt asimuudi järgi läbi pimeda metsa, hääli oli kuulda mitmesuguseid - rohkem ja vähem kurjakuulutavaid. Ühte oja ületades kuulsin, seljatagant, et J. libises ja kukkus, kui tagasi vaatasin, nägin küklooplambi vihus, et J. oli sellili maas, jalgupidi väikeses ojasopis ja karjus ning siputas energiliselt jalgadega. Sekundi pärast nägin ka kogu selle hüsteeria põhjust. Ojasopis oli redutanud kaiman (caiman rouge või caiman gris - teised liigid ei ela sellistes metsaojades ja on ka suuremad. Nähtu põhjal enesekindlalt väita, et tegemist oli kindlalt kas ühe või teisega neist kahest liigist oleks puhas sharlatanism, seetõttu ütlengi: kas üks või teine. Nad on üpriski sarnased, muuseas), selline pisut-üle-meetrine elukas, kes selle peale, et talle järsku libastunud teekäija selga sadas samuti rabelema kukkus. Hammustamist siiski aset ei leidnud ning olukord lahenes umbed 10 sekundi jooksul sellega, et kaiman põgenes - sõud-jooksis mööda kärestikku alla.
Selle pöörase intsidenti poolt vallapäästetud katehoolamiinid kandsid meid ülejäänud tee koju. Nägime veel mõningaid puukonni, sealhulgas ühte, kes oli naeruväärselt pisike ja tulnukasilmadega.
Öine mets on ühesõnaga mõnevõrra elamusterohkem kui päevane. Millestki mainitust mul pilte kahjuks ei ole, sest mu kameral ei ole enam välgukontakti. See ‘’pildistamata jäämine’’ tekitas küll mõnevõrra kibedust, kuid samas elamused olid pagana uhked. Ja kaiman oleks tõenäoliselt püüdmatuks jäänud ka siis, kui kaamera oleks pidevalt käes valmis olnud - liialt kiire olukord oli see.
J. jäi värvika metsaskäiguga mõistagi väga rahule, ja mul oli rõõm, et sain korraldada ühe sellise ühiku seiklusturismi, kui soovite. Selline gideerimine on igaljuhul midagi mida oleksin siin meeleldi rohkem teinud. Küllap peab aga tunnistama, et suur osa turistidest ei elaks sellist ‘’teenust’’ üle.