Käisin linnas. Võtsin peale tee ääres hääletava vana mehe ning viisin mõned kilomeetrid edasi. Too mees oli nii uskumatult kõhn, praktiliselt skelett, millele olid püksid vööga tihedalt ümber tõmmatud ja ta nina oli langenud sisse, ei tea kas süüfilisest, lesihmaniaasist või mingil muul tagajärjel. Esimese asjana küsis ta mult prantsuse keeles, miks on elu nii raske … peagi jõudsime arusaamiseni, et saame paremini suhelda inglise keeles - päritolult oli ta nimelt shotlane, P. Guajaanas elanud 20 aastat. Kui ütlesin, et olen eestlane, rääkis ta, et enne Teist Maailmasõda oli ta isa viinud ta vaatama Maailma Tugevaima Mehe esinemist. See mees olnud eestlane, nimega Georg Hackelschmidt vms, ja tema esinemine seisnes selles, et ta muuseas tõstis üles hobuse koos ratsanikuga ning painutas raudtalasid. Too hääletaja oli ühtlasi sõdinud Teises Maailmasõjas, seega peaks ta olema ligikaudu 90aastane. Pöörane.
Hirmus oli teda koos kompsudega sinna teeristi peale maha jätta, sest taeva tumesinisus andis märku vihma peatsest algusest. Mina keerasin ära Roura poole, tema sihtpunkt pidavat aga olema kusagil Regina’sse viiva maantee ääres. Vähemalt oli tal vihmavari…
Pärastlõunal läksin lennujaama vastu noorele prantsuse entomoturistile. Poiss oli tõesti vaevalt 18 vms. Öösel tegime valguspüüki. Pirukas roomas püügikohta ja tagasi veel omal jõul, kuid ilma tuledeta, mistõttu kesköine laagrisse tagasi tulek oli üpris seikluslik: küljeaknast väljas hoitav pisike küklooplamp ei valgusta ikka kaugeltki nii hästi kui auto tuled.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar