Täna olime laagris omapäi, ning seetõttu pidin hommikul desmodiumit koguma minema üksi - Kati jäi laagrisse jahipüssi, telefoni ja jumal teab veel mida mehitama.
Nö korjekoha poole sõites nägin teel üht looma: musta värvi ja madala pikliku kehaga, saba võis olla pisut kohev. Kodumail oleksin sellise väljanägemisega elukat pidanud mingitlaadi kärplaseks, siin aga arvasin, et tegemist võiks olla jaguarundiga. Võimalik, et arvasin nii, sest tahtsin uskuda, et kohtasin looduses jaguarundit. Eks ta ole: mida Mõtleja mõtleb, seda Tõestaja tõestab (R. A. Wilson)
Vihma täna ei sadanud ning ette juhtusid paar päris rikkalikku desmodiumi kasvukohta, mistõttu sain juba paari tunni jooksul täis kaks kotti - sellest piisab, et anda meile isutustööd umbes kaheks päevaks. Ülejäänud osa ennelõunast sai päikese käes lebotatud. Ilmad on neil päevi ilusad - küllap on käes see, mida nad nimetavad ‘väikeseks suveks märtsis’. Ilusad ilmad on küll meeldivad, kuid kõrvetav päikesepaiste ja vihma puudumine, tähendab, et istutatud taimed on määratud surema. Sellest hoolimata leiab Frederic, et just praegu on hea aeg rajada desmoodiumiistandust, ja noh - tema on ju ometi boss. Seoses päikesepaistega olid liikvel ka kaunid metallikrohelised Bupresidae (vms) mardikad ning täna sain lõpuks neist kaks ka kätte. Püha Graal! Võrku täna kaasas ei olnud, ühte mardikat nägin maandumas puutüvele, tormasin kohale ja püüdsin ta plastkarpi, enne kui ta jõudis kõrgemale ronida ning teise mardika püüdsin t-särgiga.
Pärast tööpäeva panin jalga oma uued säravvalged jooksukingad ja läksin sportima. Tegemist on Adidase toodanguga, kõigest 45 eurot Place de Palmiers’i äärses ‘’Atleetidemaailmas’’, shokeerivalt odav arvestades asjade hindu siin üldiselt. Igaljuhul on tegemist mugavate jalavarjudega ning erinevalt mu vaadest ketsidest on neil all tallad.
Tagasiteel laagrisse nägin tee ääres madu. Tegemist oli ilusaima maoga, keda olen siin kohanud: külege mööda jooksis justkui silmamotiivide rida ja selja keskosas oli ümar sik-sak, pigem võiks vast isegi öelda, et sinusoid. Madu oli nii kena, et tahtsin teda ka fotole jäädvustada. Kraapisin põhjast viimased jõuvarud ja tegin lõpuspurdi koduni. Haarasin kaamera ja välgu ning kihutasin pirukaga tagasi paika kus madu nägin. Kuigi möödas oli juba 15...20 minutit oli loom imekombel veel sealsamas lähedal. Klõpsisin temast pilti, kui kuulsin aarade häälitsusi ning üks neist lendas paarikümne meetri kaugusel üle tee. Kohmitsesin kaameraga üritades vahetada reshiimi sobivamaks, kuid liialt aeglaselt - lind oli juba metsa varjus. Tema ilu jäi vaid minu silmale. Aarade kraaksumist kostis edaspidi paarikümne meetri kauguselt metsast, kuid rohelus oli tihe ja linde näha ei olnud. Tegemist oli muuseas täpselt sama kohaga, kus nägin õhtuse joosku ajal aarasid mõned päevad tagasi, nii et tasub ilmselt kunagi minna sinna luusima binokli ja/või kaameraga.
Mao puhul oli veider see, et tema suu oli pidevalt lahti, kuid ühtki nähtavat vigastust tal ei olnud ning pead suutis ta liigutada ja tõsta vabalt igas suunas. Hiljem kui Katile sellest rääkisin, arvast ta, et maol oli parajasti käsil saagi neelamine ja suu sulgemist takistas lukseerunud lõualiiges. Igatahes takistas avatud suu tal rohus roomamist, see näi välja lausa koomiline, küll kuidagi kurvalt, kuid siiski koomiline: lõuad takerdusid pidevalt rohukõrte, okste ja puhmaste taha ning loom pidi päris palju vaeva nägema ja kaelaga vingerdama, et oma pead läbi takistuste pusserdada. Kui ta tõepoolest oli neelamas saaki ei teinud ta seda kuigivõrd mõistlikus paigas - avamaastikul, kust oleks võinud ta ära napsata mõni röövlind või mistahes muu toiduhimuline elukas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar