Tänaseks oli plaanis minna Remire lähedal asuvale Rorota mäele, kus on suurepärane võimalus näha ja pildistada laisikuid ning võib kohata ka muid elukaid: ahve, iguaane, ning pärast seda Cayenne’i vana sadamakai, millelt avaneb hea läbilõikeline vaade mangroovile, ning kus näeb mõõna ajal erinevaid haigruid ja vahel ka punast iibist. Kuna mul ei olnud aimu mereloodete aegadest peatusime Rouras ning ostsime ajalehe - seal ilmateates on kirjas tõusude ja mõõnade algused. Selgus, et mõõn on hommikupoolikul, mistõttu, meie päevaplaan pöördus pea peale. See ei olnudki iseenesest kuigi tähtis, vaid niivõrd, et hommikupoolikuks ühines meiega ka Kati (ta pidi lõuna ajal Cyrilli koolist koju sõidutama) ning ta lootis ka laisikuid näha.
Kui peatusime Roura poe ees ostmaks ajalehte ilmus meie auto juurde Adams St. Lucialt, kes palus küüti Cayenne’i, kus ta tahtis osta turult kala. Tegemist oli äärmiselt päikeselise ja jutuka tegelasega ning kuna minu kõrval pirukaautos oli ka täiesti vaba iste ei olnud mul midagi tema sõidutamise vastu. Kalaturg asub ka otse vana sadama juures, nii et meil oli lõpuni ühine tee. Aja jooksul, mil poest ajalehte ostsin jõudis Adams ekstrahheerida Katilt arvestatavas koguses informatsiooni tema päritolu ja isikliku elu kohta, mida ta hiljem minuga autos arutas, ning öelda, et ta näeb välja nagu supermodell. Vestlus püsis elus kuni Adams kõrvalistmel magama jäi. Mees, küsis, kas ma mängin korvpalli, kuna ma olen ju nii pikk. Ütlesin, et eriti ei mängi ja, et ega ma nüüd niiväga pikk ka ei ole. Ta vastas, et temast ju siiski pikem, mis oli ka tõsi. Tema lohutamiseks ütlesin siis, et mängin siiski pisut võrkpalli. Asi seegi, arvas ta. Endast jõudis Adams jutustada niipalju, et on pärit St. Lucialt, mis on kirju ajalooga saar - käinud käest kätte inglaste ja prantslaste vahel, ning et ta räägib lapsepõlvest alates nii inglise kui prantsuse keelt, kuid St Lucia prantsuse keel on ‘väga vana’ ning guajaanalased ei saa sellest kuigivõrd hästi aru. Nooruses oli ta rasta-man, suitsetas peale marijuana ka kokaiini, mis olevat elumerelained üle pea käima pannud. Crack on Saatana teine nimi, ütles ta. Pärast seda kui armastatud naine ta maha jättis pööras ta oma elu ringi, ronis välja kokaiinimülkast ja hakkas Hustleriks, meheks kes näeb oma tahtmise saamiseks vaeva ja kellele meeldib ületada eluraskusi naeratus näol. Ühtlasi ütles ta, et talle ei sümpatiseeri P. Guajaana kreoolidele tüüpiline vigisev suhtumine ja emamaalt almuste ootamine. Prantslasi pidas ta lollideks ja hädapätakateks ning jutustas, et oli varem töötanud siin metsatöödel mingi ameeriklaste ettevõtte teenistuses, kuid nüüd juba mõnda aega tagasi läksid ameeriklased koju ning töö leidmine on muutunud keeruliseks - elatise teenimine vajab palju rohkem hustle’imist. Prantsuse Guajaanas käib ta võimalikult lühikeste paarikuuste perioodide kaupa, teenimaks mõned tuhanded eurod, ning sõidab siis tagasi oma kodusaarele, kus inimesed ei ole nii talumatult tainapäised kui siin. Eks ta ole. Oli värvikas inimkontakt: päikeseline ja sotsiaalkriitiline Kariibi Vaim - Adams.
Linnuvaatlus sadamas oli võrdlemisi viljakas, kohal oli ka üks punane iibis, kellest turist rõõmuga pilti tegi. Seejärel sõitsime Rorota mäe juurde. Nägime päris mitut laisikut, aga nende maskeering ja puuvõrasse sulandumine on üpris imetlusväärne, mistõttu mul oli tükk tegu, et Danielile loomade asukohad kätte näidata. End näitas üpris heldelt ka kari helepruune ahve, kelle nime ma praegu ei teagi. Siis kõmpisime läbi veel võrdlemisi suure ringikujulise raja mäel, nägime veel oravat ja mõningaid suuremaid sisalikke. Lõpuks hakkas turist pisut ära väsima ja torisema, kuid õnneks jõudsime siis varsti ka tagasi auto juurde.
Teel laagrisse Kaw mäel kohtasime veel tamarine, nii et tegemist oli tõelise ahvide päevaga, nagu ütles Daniel.
Õhtul tegin tõeliselt põneva avastuse praktilise füüsika valdkonnas: mida madalamalt end dushiruumi põrandal kerra tõmmata, seda suurem on dushisurve. Kui kõvasti pingutada võib võita koguni poolteist meetrit veesammast, mis on ju umbes 110 mmHg ehk 0.15 baari…
Teise avastuse tegin toiduainetetehnoloogia vallas, kui nii võib öelda, nimelt selgub, et kookospähklid lähevad küll halvaks. Täna korjasin kaks pähklit rannaslt üles ja tõin kaasa laagrisse, õhtul kui ühe avasin hakkas sellest immitsema roisulõhna ja aukudest voolas välja rõve vedelik, entusiasm teise kallal nokitsemiseks haihtus nagu võluväel, jäi teine verandaserva vedelema. Ei tea kuimitu ringi jõuab kookospähkel ümber Maakera teha, enne kui ta halvaks läheb…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar