Tänane sissekanne on ligikaudne ärakiri analoogpäevikust. Kuna oli hetk, kus tundus, et mul ei ole enam arvutit, jätkasin päevikupidamist mutinahksesse märkmikusse. See oli iseenesest tore - täita mõnusa tekstuuriga puhtaid lehti pehme hariliku pliiatsiga. Mu arvuti varjusurma ootamatu tuuleiili poolt lauale paisatud lillevaas, mis masina üpris korralikult üle ujutas. Nii korralikult, et vajutus käivitusnupule ei kutsunud enam esile mingisugust vastust. Kuid pärast mõningaid tunde kahe 40 W-se pirni paistel kuivamist tervenes arvuti imepäraselt ja näib seni olevat ligigkaudu algupärase tervise juures. Ja ma tean küll, et 40 W-ste pirnide kasutamine ei ole vast efektiivseim meetod arvutist vee välja aurutamiseks, kuid olud on nagu nad on. Leidlikkus on piiratud võimaluste tulem…
Tänaseks oli Frederic turist Danieli jaoks planeerinud Patawa joa külastuse, kuid mees ei olnud sellest ideest kuigivõrd huvitatud. Ütles, et eelistaks minna hoopiski metsa, kus lootis näha ja fotografeerida loomi. Kõik tema reisimised pidavat keskenduma loomade pildistamisele. Kuna ta on kuuldavasti ka varem vihmametsas käinud, siis eeldasin, et annab endale aru vähesest tõenäosusest reaalselt näha loomi - nähtavus on selle rohelise olluse sees ju tihti olematu +/- 10 m. Kuid väike matk primaarses vihmametsas võib ju olla igavesti vahva kogemus lihtsalt iseenesestki ja kindlasti ei olnud mul midagi selle vastu, et veeta ennelõuna teejuhina võsas mütates. Kuna Daniel näis olevat vähemalt rahuldavas vormis ning tegelevat ka matkamisega, siis valisin võrdlemisi raske ja ekstreemse suuna. Ei saa nagu öelda ‘raja’, kuna enamik aega liikusime nö vabalt st radadeta mööda ojasänge või lihtsalt läbi metsa. Selleks retkeks ühines meiega ka Kati. Varem ei olnudki sellist navigatsiooni seisukohalt keerulist retke seltskonnaga ette võtnud - seni olen metsades triivinud üksi.
Märkimisväärseim sündmus kogu selle ürituse juures oli ilmselt suure ja huvitava koopa leidmine. Meie saabumise peale lendas koopast välja ka üks emane coq de roche, veel elutsesid seal mõistagi nahkhiired ja ebamaise välimusega ämblikulaadsed, keda olen siin blogis varemgi maininud ning nimetanud whip scorpion’ideks.
Kurioosumina vedeles koopa sissekäigu lähedal ümberläinud punase värvi ämbrike, oli teine küll üpris korrodeerunud, kuid sellest hoolimata endiselt kohal. Jõuavad need ökoloogilised jalad ka igale poole; alati on olemas see üks konservikarp või värvipurk, mis kriiskab ‘’mina olin siin’’. Võrdlemisi keeruline on ka seletada, mis põhjusel leidis värviämber tee küllalt sügaval metsas olevasse koopasse. Kuna kivid ja kaljud on siinmail läbivalt punane, tuli mul esimesena pähe üpris ketserlik seletus: kui Jumal meisterdas Guajaanat jäi ta pärast maa ja kaljudega ühele poole saamist veidiks sellesse koopasse istuma, enne kui flora ja fauna kallale asus. Tegemist on tõepoolest kallakul asuva laia suuga koopaga, kust võiks orule avadeda panoraamvaade, eriti, kui see org ei oleks (veel) täidetud lopsaka rohelusega. No ja siis pärast oma loomingu imetlemist tõusis Jumal püsti ja tegutses edasi, unustades aga oma pooliku punase värvi ämbri koopasse vedelema.
Teine absurdne põhjendus värviämbri kohalolekule oleks see, et metsikud indiaanlased, kes kunagi ses koopas elutsesid kasutasid seda värvi koopaseintele tapiiride jms maalimiseks.
Koopast liikusime veel edasi, jõudsime pisut suurema ojani ning hakkasime seda mööda allavoolu ronima. Peagi märkasin aga Danielis tärkavat enesealalhoidu ja muret fototehnika pärast ning küsisin, kas ta tahaks hakata tagasi minema. Tasapisi hakkas lähenema ka keskpäev. Tagasiteel liikusime põhiliselt kompassi järgi, läbi rohkem või vähem läbitava maastiku. Kaarti sellest piirkonnast meil mõistagi ei ole ega ole ma seda ka kunagi näinud, navigatsioon põhines vaid ‘mentaalsel’ kaardil, mille olin minnes meelde jätnud, mis seisnes tegelikult vaid kahes asimudis ning kahes hinnangulises distansis. Jõudsime siiski kenasti metsast välja enne kui meie matkaseltskonna usk endi ellujäämisse täielikult kustuda jõudis. Kokku veetsime metsas umbes 6 tundi, kuid kilometraazh oli ilmselt sealjuures võrdlemisi kasin. Loomi mõistagi ei näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar