Olen endiselt väsinud ja köhane ning kogu se lugu on pagana häirivalt subakuutne. Tahan öelda, et see mis mu hingamisteedes aset leiab ei ole ei liha ega kala.
Istutasime Cestrumitaimi. Tööjaotus näib olevat muutunud sujuvamaks ning ajaühikus leiab oma tee maapõue järjest suurem arv istikuid.
Oli päikeseline ilm, ning puude vahel lendasid ringi kaunid metallikrohelised mardikad (Bupressidae vms). Kanada turist Andre õpetas, et kui nad puult või liaanilt, kus nad parasjagu istuvad, õhku hirmutada, siis ei suuda nad lennu algul kõrgust säilitada ning langevad liblikavõrgu haardeulatusse. Proovisin, kuid täna suutsid nad hoida enda ning maapinna vahel piisavalt meetreid vältimaks mu võrku langemist.
Võrgu võtan kaasa ka homme, kuna neil päevil on see elukas justkui Püha Graali seisusesse tõstetud, ning ainus rahuldav lahendus on see, kui vähemalt üks neist preparaadiks saab.
Alustasin oma uude märkmikku nimekirja paranoiadest. Koguneb jõudsasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar