Hommikul käisime turistiga lähedalasuval botaanilise suunitlusega loodusrajal, kus näeb väga iseloomulikku primaarset vihmametsa hästikaitstud ja häirimata kujul. lisaks on paljude puude külge pandud sildikesed mis informeerivad külastajat taime nimest ladina ja kohalikes keeltes. Näiteks näib ‘must mahagon’ olevat katusnimetus erinevate Eschweilera perekonna liikmetele ja üks tavalisemaid okkalisi palme, mis meil siin metsas kasvab ja endas tihti herilasepesa peidab kuulub perekonda Astrokaryon.
Kui olime botaanikaraja läbi kõndinud oli kell veel üpris vähe, mistõttu pakkusin välja vaadata üle suur aedniksipelgate pesa Fourgassier kose lähedal. Pesa oli alles, kuid sipelgad olid mingil põhjusel kõik peidus, kohati olid nad isegi ühte kohta oma rajal kõik kantavad lehetükid maha visanud ja töö katki jätnud. Pesa sissekäike oksaga surkides suutsin siiski välja meelitada mõned ‘sõdurid’.
Enne tagasi laagrisse minekut vaatasime üle ka Fourgassier kose. Ma ei olnudki seal varem käinud. Tegemist on ühe sellise ‘arendatud’ turismiobjektiga: sinna on teoreetiliselt võimalik minna autoga, eriti kui see ei ole juhile väga hingelähedane masin ja kannatust jagub, kohapeal on mingid rajatised: pingid, sillad jne. Kogu selle ‘arendatuse’ tulemusel on see algselt tõenöoliselt küllalt looduskaunis koht praegu kohutav prügiga ülekülvatud peldik, kust voolab läbi mingi väike jõeke, milles näib vesigi haisevat. Sellest hoolimata on tegemist meelissihkohaga piknikupidajate jaoks.
Köha endiselt püsib, muutub vaid tasapisi iseloomult, neil päevil köhin oma kopse välja väikeste kollaste tükkidena. Nädal aega kestnud koamoksitsilliini kuuri ainsaks tulemuseks on see, et nüüd on iste nagu IRO’s. Küllap on mul veel liialt vähe kogemusi, et ‘empiiriliselt’ antibiootikumravi teha.
Õhtuks on programmis pina colada ‘Rahva Oma Kaitse’ saatel. Elame lõunamaal, aga meil on juured.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar