Täna käisime turistiga Kaw soos. Nüüd siis lõpuks ometi sai kogetud see Amazoniale nii iseloomulik biotoop. Plaanis oli nii päevane kui öine piroogiekskursioon. Hommikul 9:30-ks sõitsime jõesadamasse, teel peatusime veel pildistamaks tamarine ja üht madu. Kui kokkulepitud aeg oli käes ei olnud kusagil näha meie paadimeest, kuid enne, kui hüsteeria jõudis liialt hoogu koguda ilmus Kaw küla poolt mees pika piroogiga. Selgus, et olime ainsad reisijad sel päevasel ekskursioonil, mistõttu oli paadis ruumi laialt ning paadimees lahkesti valmis iga meie soovi peale peatuma. Ühtlasi teadis giid enamike nähtud lindude nimesid ning oli osav neid silmama, niiet igati kvaliteetne teenus. Kitsas piroog liikus jõel üllatavalt kiiresti, libises läbi vee tekitamata suuremaid laineid kui tühine virvendus. Mu jaoks oli see üpris üllatav, kuna seni olin sõitnud vaid aeglase hiiglaslikke laineid tekitava mootorpaadiga, küllap on see ka põhjus, miks suurtel jõgedel liigeldakse just selliste kitsaste ja pikkade alustega. Nojah, niipalju siis veesõidu mehhaanikast seks korraks…
Flora ja fauna soos oli rikkalik ning näitas end võrdlemisi lahkelt, meepotis oli vaid väikseim tõrvatilk - see, et nägemata jäid saarmad (nad on siin hiiglaslikud), kapibaarad ja kaimanid, kuid selle tõrva kirbe maitse varjas edukalt potis olev rohke magus mesi, ehk siis linnud. Nägime siiski ka üht imetajat, veist kes rinnuni soos istus ja rohtu nosis, pöörane vaatepilt, selgus, et sooserval on karjakasvatustalu, paistsid ka mõned hobused, kuid nemad nii sügavale sohu ei tikkunud.
Lõunapaiku sõitsime tagasi laagrisse, et naasta õhtul öiseks retkeks, päevast jäi minu saagiks palju lõbu, äärmiselt väljendunud joodikupäevitus (päike vee kohal oli eriti kuri ning veenis katma keha nii palju kui võimalik) ning üle 100 RAW faili, millest võib tulla ehk paar head fotot. Praagi ja hea kraami suhe ei ole just kuigi kõrge, kuid näis olevat piisavalt haruldane võimalus kasutamaks fotograafiameetodit, mida kutsutakse hellitlevalt ‘’spray-and-pray’’.
Ööseks ei saanud Kati kahjuks meiega sohu tulla, kuna pidi õhtul Cyrillile kooli järgi minema, aga ta ei tundunud olevat selle üle liialt kurb. Paadimees korjas meid kokkulepitud ajal jõesadamast peale ning sõidutas Kaw külla, kus veetsime poo tundi oodates ekskursiooni algust. Tegin paar pilti päikeloojangu järgsest Kaw jõest ning jalutasin pisut ringi külas. Üllataval kombel on ses pisikeses külas olemas algkool, sellest mööda kõndides nägin läbi akna valgustatud klassiruum seinal maailmakaarti, millel laiutas oma endises hiilguses kuulsusrikas Nõukogude Liit. Nojah, aga vähemalt on Kaw külas päris oma kool.
Piroogisõit öisel jõel oli omal moel päris müstiline ning meeldivalt soe öine õhk paitas mõnusalt mu päikesest kõrbenud nägu. Sel korral oli paadis ka teisi turiste ning olime pakitud üpris tihedalt. Meie aluse varustatus valgusallikatega oli pisut kasinam kuid olin ette kujutanud: paadimehel ja ninas seisval giidil olid võimsad küklooplambid, muid ei mingeid prozhektoreid ega midagi taolist. Enamasti kui mees ninas mõnda arvatavat kaimanit silmas jäi elukas minu pilgule varjatuks, kui paaril korral nägin siiski ära rohus redutava roomaja selja ning tema põgememisel tekkiva sulpsatuse. Ninas oleva giidi eesmärgiks oli mõni kaiman kinni püüda, et teda siis paatkonnale uhkusega demonstreerida. Selleks pidi paadimees suure aluse paarikümnesentimeetrise vea võimalusega aeglaselt otse kaimani pihta juhtima juhindudes sealjuures ainult ninas seisva mehe käemärkidest. Kahel korral neil ka õnnestus edukalt ürgsisalikul kratist kinni saada. Mõlemal korral oli tegemist valge kaimaniga, tabati nii emane kui isane isend, üks neist oli giidi hinnangul 2 aastane (u 35...40 cm pikk), teine oli pisut suurem, kuid tõenäoliselt umbes sama vana. Siis oli turistidel võimalus teha pilti kangelaslikult pisikest kaimanit käes hoidvast sõbrast ning loomake lasti tagasi vette, maitsta ei saanudki…
Tegin isegi paar ülesvõtet loomakese väikestest valgetest hammastest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar