Päevad on täidetud nüri istutamistööga. Pisikesed taimed lähevad maasse võrdlemisi tihedalt, mistõttu edasliliikumine on frustreerivalt aeglane. Pärast terve päev kestnud mullas soperdamist on tulemuseks vaid haletsusvääre lapike mullast väljaturritavaid desmodiumihakatisi. Loodetavasti läheb suurem osa neist kasvama, kui näeksin selle tegevuse mingitki vilja - pisikestki lappi haljendavat desmoodiumit, siis ei tunduks see niivõrd naeruväärse muru roheliseks värvimisena.
Hommikupoolikul oli siiski pisut vaheldust - käisime metsatee äärest istikuid juurde kogumas. Ei ole vist kuigivõrd üllatav, et taimede juurtega maaseest välja tirimine on arvestatavalt meeldivam tegevus kui taasmatmine, mis järgneb hiljem.
Hea on aga see, et paari päeva jooksul on käsiloleva ultranüri töö tegemisega harjuda, üle saada selle tüütusest ja naeruväärsusest. Erinevad viginad saavad lihtsalt otsa, neid lihtsalt ei tule enam rohkem pähe. Ja ei ole ju mõtet end korrata. Siis saab lihtsalt voolata. Hulpida sellili mudases vees ümberringi triivimas ka taimed, kirkad ja labidad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar