Nädalavahetusel sai käidud linnas turul, hiinakas söömas nagu ikka. Laupäeva pärastlõunal ka rannas. Ilm oli küll veidi pilvine, kuid kaugeltki mitte sedavõrd kui meil siin mäel. Päike töötas ja ookean oli ujutav, kuigi endiselt minu jaoks ebameeldivalt soolane. Võibolla muidugi ei tarvitse oma ümbritsevat keskkonda neelata, aga mul näib see paratamatult ujumisega kaasnevat. Mingi teatav respiratoorne ‘väljakutsutus’ küllap.
Pärast nelja kuud püsinud arvamust, et mu telefon siin ei tööta, avastasin, et töötab siiski. Natuke naeruväärne. Igatahes seoses vastavastatud sidevõimekusega helistasin ka kunagi ammu folkfestivalil kohatud noortele inimestele, kes osutusid siiski hõivatuks mingi tantsushow vaatamisega. Minu kaotus.
Liisaga läbi linna kõndides möödusime kolmest naisterahvast, kes näisid olevat proffesionaalsed kaaslased, või kuidas nüüd öeldagi, igatahes kandsid nad vastavat vormiriietust ja etendasid asjakohast pantomiimi. Öeldakse, et raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi, aga üpris tihti on ju pealkiri siiski kaanel kirjas...
Igatahes üks tüüpiline ‘lõunamaa linna’ komponent, mis seni oli kuidagi märkamata jäänud.
Täna, koju tagasi jõudnuna, pesin pesu ja mängisin samal ajal Cyrilliga võrkpalli, kuigi õigem oleks vist öelda, et üritasime sööta palli edasi-tagasi. Üritasin justkui mängida treenerit ja hoolimata minu piiratud pedagoogilisest talendist ja ühise keele puudulikkusest suutsin end veenda, et nägin vähemalt veidi progressi. Järgmisel nädalal pidid poisil olema võrkpallivõistlused, päris vaimukas oleks ju etendada 90ndate spordifilmi laadset imepärast treeningperioodi koos tüüpiliselt kaasneva munajoomise ja trepijooksuga. Ma küll kahtlen, kas Cyrillil on tahtmist lihtsalt minu meele lahutamiseks midagi nii veidrat teha. Seoses sellega meenub, kuidas ma ise kooli ajal eelmisel päeval enne kergejõustikuvõistlusi ‘harjutasin’ liivahunnikusse kaugushüpet ja sprintisin mööda koduteed...
Ka üks naljakas kohtumine faunaga. Hakkasin ühes turistide majas lambipirni vahetama, kui nägin vana pirni küljes istumas konna. Veidraks tegi tema sealt leidmine tõsiasi, et lamb rippus pooleteise meetri pikkuse juhtme otsas sarika küljest ja ainsad võimalikud teed konnal selle peale saamiseks olid kas mööda juhet alla ronimine või rohkem kui meetri kauguselt pinnalt kaskadöörlikult hüppamine. Ja ta ei tahtnud ka pirnist kuidagi lahti lasta. Keerasin vana pirni noos konnaga välja ja viisin õue; konna pirni küljest eemaldamiseks pidin seda üpris energiliselt sakutama.
Mu sinine t-särk oli juba pikemat aega salapäraselt kadunud. Ma ei mäletanud kuhu ta võis jääda, kahtlustasin ulakaid koeri - arvasin, et küllap nad lohistasid selle kuhugi maja alla ja rebisid oma haiglase meele lahutamiseks peenikesteks ribadeks, et peletada suust roiskunud opossumiraibete ebameeldivat maitset. Aga täna leidsin oma särgi üles. Vedeles teine Frederici maja kõrval ajatooli seljatoel. Mõnda aega tagasi, kui seal ühte kuivanud puud maha raiusin olin vist palavusega särgi seljast võtnud ja sinna unustanud. Praeguseks oli talle osaks saanud palju vahetuid kliimakogemusi, mistõttu ta lõhnas nagu ookean ja oli kuidagi rohekamat sinist värvi kui ma mäletasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar