Hommikupoolikul riputasin liblikalõkse metsa, neid ei olegi enam kuigipalju jäänud, kuid kuna köis sai otsa ja üks hiinakast ostetud nööriga riputatud lõks sadas koos katkenud paelaga alla, otsustasin, et töö jätkub pärast tugevama riputusmaterjali muretsemist. Ja aega mul selle asjaga ju ometi on. Vist
Ühtlasi mõtlesin ka, miks peavad liblikalõksud kaaluma sama palju kui pagana kirjutuslaud. Ei mõelnud välja.
Proovisin esimest korda kätt võrguga liblikate püüdmises. Tuleb tunnistada, et selles tegevuses ei puudu hasart. Jaht nagu jaht ikka, küllap. Liblikate võrku rabamises olin üpris koba - oli probleeme pihta saamisega, kuid liblikate järgi jooksmine ja neile järele jooksmine ei olnud mingi küsimus, kuigi turistid on üldiselt öelnud, et seda ei ole mõtet üritada. Ma muidugi ka läbin lühikesi distantse kiiremini kui keskmine onu. Tegelikult kui nüüd mõelda, siis siinses regioonis, kus asuvad St. Kitts & Nevis, Barbados, Jamaika ja teised taolised kohad, kus saja meetri läbimine kümne sekundiga on iga teise mehe lemmikajaviide ei ole 12-koma-midagi-mehel vist midagi ülbitseda. Kui kuskil üldse on...midaiganes.
Ühe morpho sain siiski kätte, kuid paraku üritades tema tiibu laiali venitada rikkusin ta ära. Mul ei ole aimugi kuidas seda peaks tegema...
Pärastlõunal hakkas tugevalt vihma sadama, peenemat kraami oli juba hommikust saati taevast alla hõljunud. Võibolla oleks aeg hakata uurima laevaehituse köögipoolt ja mõtlema, kuidas faunat paarikaupa kohale meelitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar