27.09.2009

(ennelõuna)

Nädalavahetusel aset leidnud kahepäevane visiit Cayenne’i lõikas oma intensiivsuse ja elamusterohkusega siinset suhteliselt sündmustevaest elu nagu 60-se juhtarvuga välk kella seitsmest hämarust. Ja pean tunnistama, et olen pisut pimestatud. Alla on neelatud suures koguses muljeid, mis tunduvad olevat ka võrdlemisi raskesti seeditavad, hetkel näib nende mistahes moel väljendamine üpris võimatu. Küllastumus kohalikust kultuurist põhjustab justkui kapitaalset düskomforti. Siiski mitte ‘kapitaalset’ tähenduses ‘’absoluutset’’ või ‘’ulatuslikku’’ vaid hoopis ‘peaga seonduvat’ (caput=pea), nagu oleks ramminud oma mao ja söögitoru liialt tihedalt täis rammusat jõulukraami ning kogeks teatavat abdominaalset düskomforti, ainult et piiratud mahuga ‘ruumiks’ on antud juhul hoopis teadvus, mitte seedetrakt....

(õhtu)

Täna tegin siin teise katse tervisjooksu osas. Valisin veidi jahedama aja (5 p.m) ning pilt oli kohe teine: elu jäi sisse, pilt ette, lõunasöök makku ja ka tempo polnud kuigivõrd laita. Imelikul kombel olid ka mäed jahedamas laugemad - kui veider geoloogiline fenomen... :P. Peaks muidugi üritama rakendada mingit teatavat regulaarsust selle sportimise osas, aga see sõltub küllalt palju ka ‘’ametlikust tegevusest’’.

Selgus ka, et enne pimedat on väga tõenäoline kohata metsloomi, nägin agouti’d (suuremat sorti näriline) ja mingit musta kanasuurust ringipatseerivat lindu. Kohtumine agoutiga oli ka küllalt humoorikas: kui ta jooksis mu ees teele, tegin paar järsku käteplaksu, mille peale ta justkui paralüseerus ja jäi ühe koha peale kükitama, mistõttu jõudsin joostes talle üpris lähedale (ca 5 m), siis aga sai ta järsku oma lavahirmust üle ja kalpsas tagasi põõsastesse. Tee jäigi tal seekord ületamata.

Ehk siis teinekord, kui olen kaameraga ringi liikumas, üritangi aplausiga metsloomi peatada.

Kehaline koormus ja hüperventilatsioon värske õhtuse õhuga uhusid ka teadvuse veidi selgemaks, mis ehk võimaldab nüüd kirja panna möödunud nädalavahetuse essentsi.

Minu jaoks olid need esimesed Cayenne’is veedetud õhtud ja kui turulkäigud välja arvata, siis ka esimesed kokkupuuted kohaliku eluga. Tagajärgedest siis...

Leitud kesklinna mobiilsed kiirtoidukioskid. Koos hämarusega saabuvad Place de Palmier’s ümber erinevad burgeri ja võileivakaupmehed oma maanteekõlblikke köökidega. Valik on küllalt lai, ja ‘’laadaburgerid’’ maitsevad väga head ka siin. Tausta arvestades on hinnad mõistlikud, ligikaudu nagu Statoilis, ja teenindus on tore - teisel õhtul olin jubaühe putka püsikunde ning spaatlimees tervitas juba kaugelt ning kutsus jaole. Spaatlimees tegels muuseas millegi üsna veidraga - ta tegi pihvidest hakkliha. Putkades müüakse ka õlut ning paistab, et öö läbi.

Reedeõhtune Cayenne oli võrdlemisi sündmsutevaene. Toimus üleüldine oleng keskväljakul, muuseas oli näha rohkesti juusteta nurgelisi noorsande, kes ujutavad nädalavahetuseti üle linna tänavad ja baarid. Sõdurid siis, ei teagi kas mingist ‘tava’-väeosast, või leegionärid. Nad paistsid üpriski noored kuid siis meenus, et ma ise hoidsin püssi käes ju juba rohkem kui 4 aastat tagasi...

Leitud ‘suurepärased’ giidid Danteli ja Maisi näol. Ürituste toimumise osas neil aim puudus, kuid baaride asukohad olid selged, niisiis liikusimegi ühte joogikohta, kus sai hulga eurode eest tarbida cuba libret, mille põhjas oli muuseas suhkur, töötas kenasti.

Teel baari ‘Domino’ möödusime kukega I Maailmasõja mälestusmärgist, ning kohalikud teadjamehed Dantel ja Mais selgitasid, et ‘see ese seal on kuidagi seotud sõjaväelastega ja vist oli mingi värk, et mitu meest sai surma ja puha’... No tore teada tõesti.

Maiss õpetas ka, et kui kontsertile või muule taolisele üritusele ei ole lubatud oma jooke kaasa tuua, on need mõistlik värava taga ringesse sisestada. Ta ise eelistavat kanget õlut (uhkusega!), varem olla joonud rummi, aga see olnud liialt kange kraam...

Reedel läksime linna autoga, mistõttu toimus sõit Matourysse tagasi joobnult. Tasapisi nikerdades ja hoolimata sellest, et siin on mõju all juhtimise eest karistatud saamine vähetõenäoline (see ei ole vist isegi oluliselt taunitav), oli tunne väga vale. Liikuv tonnine metallese tahaks kontrollseadmete juurde siiski aju...

Laupäeval läksime linna häälega, mis osutus hõlpsamaks kui oodatud. Küllap nägime eksootilised välja.

Avastatud Cayenne’i parim vaade. Mingitlaadi küngas sadama lähedal, kust avaneb vaade nii läände (jõele), kui itta (merele), mis annab võimaluse nautida nii päikesetõusu kui ka -loojangut. Kuna oli õhtu, oli seekord käepärast vaid loojang. Lisaks on ka linn ise justkui peo peal, hämaruses küllaltki effektne vaatepilt, kuigi Cayenne tuledesäraga just ei hiilga - põhiliselt peatänava äärsed söögi-joogikohad ning mõned õhtused motoriseeritud liiklejad.

Laupäeval sattusime festivalile, kus olid oma muusikaga esindatud suuremad kohalikud etnilised grupid: saramakalased, martiniiklased, indiaanlased...

Ürituse nimi oli ‘Festival Busi Konde Sama’’. Muusika ja tants olid pöörased, kohati olid tantsijate liigutused hämmastavad, mitte ainult kiiruse ja energilisuse poolest, vaid näiteks naisterahvaste ‘ahtritantsu’ puhul ei saanud ma isegi aru, mida nad õigupoolest liigutavad - kas ainult tuharalihaseid või hoopiski puusi. Melu oli nakkav - õhk oli erutavatest tantsudest ja metsikutest trummidest justkui laetud.

Festivalilt said leitud ka esimesed kohalikud tuttavad väljaspool Danteli sõprusingkonda. Suhteliselt veidral viisil toimus see tutvumine - üks noormees uuris, mis veidra objektiivi ma olen oma digikaamerale ette monteerinud. Seletasin siis talle, et tegemist on M42 keermega objektiiviga, Pentaxile mõeldud ka muuseas, kuigi 40 aastat tagasi ning et on olemas selline pisike adapter-jubin, mis võimaldab M42 keermega objektiive Pentaxi bajonetiga ühendada. Ja muud fotomöla stiilis, et fiksobjektiivid on ikka paremad ning et autofookus on memmekatele. Siis aga lõid rahvamuusika detsibellid taas peakohal kokku ning vestlus takerdus. Hiljem aga ühinesime nende seltskonnaga ning vahetasime kontakte, nagu noortel inimestel nähtavasti sellises olukorras kombeks on. Lubasime saada kokku linnas ja kutsusin neid külla mäele dzhunglisse.

Leitud kohalik Pitsapoe analoog, kust saab öösiti pitsat, mis ei ole kunagi olnud sügavkülmutatud ega tundnud enda nahal mikrolaineid. Lisaks värskelt küpsetatud toidukraamile on saadaval ka õlu, ka öösel mõistagi.

Esimest korda kahe kuu jooksul sain tunda pohmelli. Ma ei olnud teda sugugi igatsenud.

Kui jõudsime tagasi mäele ning laadisin pildi arvutisse, oli pettumus oodatust väiksem. Selgub, et pildid värvilistes riietes tantsijatest võivad küllalt effektsed välja näha kohati ka suvalisest (läbi rahvamassi) kadreeringust hoolimata. Õnneks oli mu ‘’vaatepunkt’’ siiski veidi kõrgemal kui suurem osa peademerest.

Täna (pühapäeva) õhtul laekusid meie juurde kaks turisti, kohalikud inimesed näib. Igatahes ei olnud nad nõus vannitoakonna silme all oma sanitaartoimetusi toimetama, mistõttu pidin looma teisaldama. Sellega seoses avastasin, et kardan gekosid, kuid mitte konni.

Konna kätte võtmine ei tekita isegi mingit küsimust, aga kui hiljem kodus õhtusööki valmistasin ning pliidi kohal seinal, otse minu näo ees, tegi geko äkilise sööstu ühe pisiliblika suunas, paiskasid jalalihased mind jõuliselt selg ees vastu külmkappi.

Idee geko kättevõtmisest tundub vägagi õudne. Aga miks ometi? Kus on selle põhjendus? Gekod ei ole ju millegi poolest ohtlikumad kui konnad, vist. Ilmselt ajab mu alateadvusele hirmu nahka tõsiasi, et roomajate südames on venoosne veri arteriaalsest veidi tõhusamalt eraldatud kui kahepaiksetel.

Alateadvus näitab end vahel tõelise taignana...

Tahaksin veel lisada paar sõna oma Megasoma-korjuse kohta. Eeldasin, et ta kuivab kuidagi diskreetselt ilusaks preparaadiks, kuid kuna tegemist on siiski suhteliselt suure loomaga, hakkas temast emiteeruma küllalt tülgastavat raipelehka. Seetõttu hakkasin teda ‘’balsameerima’’: päeval, kui meenub, panen ta mõnikord aknalauale päikese kätte kuivama ja iga päev piserdan veidi ‘’OFF’’’iga. Näib, et strateegia on viimas sihile - haisvast korjusest on juba peaaegu saanud lõhnatu meene.