Näib, et kirjutan põhiliselt enesevigastamisest. Kurb küll tõdeda, aga päris tihti ongi need kõige värvikamad sündmused päevas. Täna suutsin kaks korda pea vastu ühte ja sama tala väga jõhkralt ära lüüa. Seal, kus kunagi ammu oli suurlõge kõrgub nüüd hiiglaslik muhk. Ma küll oma pealaele ei näe, kuid usun, et muhu tipp on lumine.
Taimedega susserdamine on jätkuvalt uskumatult tüütu. Õhtupoolikul pakkus siiski mõnevõrra vaheldust näiliselt tugevalt farmakonide mõju all olev Ruth’i mees, kes aegluubis liikudes ja häälitsedes arusaamatult, kuid vägagi sihikindlalt maltsahunnikutega aega veetis. Meelelahutus seegi, küllap.
Pärastlõunal sain kaheks tunniks desmoodiumisaagast kõrvale hiilida - käsin turistidega liblikalõkse vaatamas. Saaki oli kenasti, hoolimata põrmustunud banaanidest. Küllap on lihtsalt uskumatult osavalt valitud kohad ( jah :P, mina valisin). Homseks lubasin siiski panna lõksudesse uued, energilisemalt lõhnavad puuviljad.
Ühes lõksus oli ka suur Morpho, kuid meie tulekut kuuldes lahkus ta. Lõksu mõte peaks ju muidugi olema võimaldada rohkem sisenemisi ja vähem väljumisi, kuid meil kasutuses olevad eksemplarid täidavad seda ülesannet vaid tinglikult.
Õhtul tuli Ruth ning rääkis midagi-midagi beaucoup papillon. Selgus, et Frederic’i maja köögis, kus Ruth oli toitu valmistamas oligi üks suur-suur ja tiibade peale maalitud silmadega liblikas. Panin ta tiivad kokku ning viisin ta turistidele, Ruthi korraldusel.
Praegused turistid on härra ja proua sakslased. Rääkisime põhiliselt nende emakeeles - hea võimalus praktiseerida etc, aga küllalt tihti tuli appi võtta universaalselt (tõsi küll - mitte prantslate poolt) mõistetav inglise keel.
Uusi maitseelamusi: proovisin täna üht vilja, mis näeb välja nagu vaniljekaun või midagi tolist, aga on meetripikkune. Maitseb magusjahuselt ning on ebameeldiva konsistentsiga. Ikalduse korral vast järaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar