Eile öösel toimus viimane valguspüük vanade belgia onudega. Nende vanus ei paistnud välja mitte ainult kortsude sügavusest vaid ka vanakooli koloniaalmõtteviisist. Aga see mõtteviis oli nende puhul kuidagi nii loomulik, istus neile, et ei tundunudki otseselt väga häiriv. Isegi see, ei tundunud väga häiriv, kui üks mees jutustas teel valguspüügile, kuidas ta omal ajal oli Aafrikas maha lasknud leopardi, lõvi, ja kaks elevanti, ning kuidas need kõik olid olnud äärmiselt majesteetlikud isendid ning igavesti uhked trofeed. Veidi ebaloogiline küll, kuid kuna tema mõttemaailmas oli trofeeküttimine (‘’shooting big game’’ nagu ta ütles) midagi suursugust ning põnevat, üldsegi mitte tülgastavalt põhjendamatut, säilitasid need lood ka minu jaoks taolise justkui heroilise alatooni. Ei saanud kuidagi panna pahaks.
Kuna esineb teatav konkurents ‘hea valguspüügiplatsi’ pärast tuli aparatuur üles seada jällegi kella neljast. See on veel täitsa päikeseline aeg, ning piinlikul kombel kõrvetasin oma turja siin esimest korda veidi kipitavaks ‘öise’ valguspüügi käigus. Kas pole mitte irooniline, nagu ütleks Alanis M.
Kõige rohkemaarvuliselt tõmbab valguslõks ligi väikesi (1...1,5 cm) musti ümara kehaga mardikaid, kes samas ühelegi kollektsionäärile huvi ei paku ning vedelevad seetõttu kõikjal ning saavad hooletult jalge alla tallatud. Kui minna päevasel ajal valguspüügiplatsile on maapind neist ‘tsiviilohvritest’ must.
Kuna öö vältel suurt muud teha ei ole, kui vaadata turiste lina ümber tegutsemas ning telefonist muusikat kuulavat Danteli aegajalt omaette tantus löömas ning laulda ulumas, uitavad pilk ja mõtte sihitut ja laisalt ringi. Eile jälgisin üht rohutirtsu (ritsikat?), kes kaapis paar minutit oma tagajalgadega maad nagu ‘kanda kinnitav’ köievedaja, vaatas hetke uurival pilgul ringi ning hüppas siis lendu. Muuseas, enne siia tulekut ei olnud ma sugugi teadlik sellest, et rohutirtsud/ristikad lendavad, mitte lihtsalt ei liugle, vaid teevad lausa effektsed õhuakrobaatikat.
Pärast valguspüüki põõnasin lõunani, ärgates paraja kuumuspohmakaga, kuna olin koiduaegses jaheduses magama heites teki peale võtnud, mis keskpäevases palavuses on vägagi liiast. Keskpäevases palavuses on muidugi liiast isegi lina, pesu, nahk ja nahaalune rasvkude.
Pärastlõuna möödus viimaste nädalate meelisajaviite - desmodiumi puhastamise ja pesemise seltsis. Kolleegide läbune töökultuur sööb kohati vägagi aplalt närve. Aga sellest hoolimata peaks põhja ja lõuna meetodite sümbioos lähipäevadel selle tööga ühele poole saama. Ja paar tundi pärast töö lõppu lahtub ka soov Ruthi sharmantset abikaasat, kes meil siin päevade kaupa aegluubis ringi loivab, parmjaid aroome emiteerib ja seosetult läbustab, veidi kägistada. Ka Ruth ise on järjest enam tüdinud oma idioodist puusaluudoonori kantseldamisest. See mees, näib, on lihtsalt ebameeldiv, kuid paratamatu osa kodakondsuspaketist. Igal asjal on hind...
Viimastel päevadel on kõik, kaasaarvatud mina, kuidagi tatised. Kahtlustan etiololoogilise faktorina belgiaonusid, kes saabusid juba köhivate ja aevastavatena. Ikka ja jälle kipuvad eurooplased Uude Maailma pisikuid tooma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar