15.08.2012

Saabusid ameeriklased, kolm hilises keskeas meest, Californiast. Veetsin nendega küll vaid mõned tunnid autos ja Cayenne’is, aga nad on indiviididena paigutunud meeldivuse-ebameeldivuse teljele, üks mees näib päris tore, kuid grupina on nad veidi nagu vinguvad ja põhjendamatult üleolevad vanad ameerika junnid. Auto on liiga väike, mida ta muidugi ka on kolme reisija ja nende pagasi jaoks, toit McDonaldsis ei maitse nagu kodus jne (jah, olles Cayenne’is on vaja minna McDonalds-isse, täpselt nii). 

Üritasin vabatahtlikult avaldada võimalikult vähe infot enda ning oma tausta kohta, Guajaana teemal olin valmis rääkima vabamalt, kuid ometi jõudsin juba paari tunni jooksul jõuliselt rõhutada, et Eesti ei olnud kunagi Nõukogude Liidu ‘osa’, vaid oli selle poolt okupeeritud. Siiski ei hakandud ma rääkima sellest tühja koha pealt - mehed küsisid, kas ma mäletan midagi Nõukogude ajast. Mu taluvus kogu selle ‘ülejäänud-maailm-elab-savionnides’-suhtumise osas on ikka väga limiteeritud, ning kui kuulen sellist jama, tunnen endas tärkamas märatsevat Ida Euroopa patriooti. (Saan aru, et sõna ‘patrioot’ on tuletatud sõnast ‘isamaa’, niiet võibolla kasutasin seda ebakohaselt, aga sellest hoolimata on mõttekäigu sisu selge)

Kogu tüüpide jutt oli kuidagi vinguv ja kartlik. Tahaks nagu püüda vihmametsas liblikaid aga libeda saviga kaetud rada ning maod ei ole vastuvõetavad. Võibolla peaks siis oma pagana putukad tellima eBay’st…

Siiski, nagu ütlesin, näib vähemalt üks mees olevat ligikaudu mõistlik ja mitte nii tülgastavalt üleolev ja full-of-shit nagu telje teist otsa mehitav tüüp. 

Tegelikult oleksin päris õnnelik, kui oleks võimalik mõne harituma ning minuga ühist keelt rääkiva inimesega juttu puhuda, loodan, et ameeriklased mõistavad oma siinveedetava nelja päeva jooksul oma mõtteviisi ekslikkust ning muutuvad toredateks. Mingit sita neelamist igaljuhul aset leidma ei saa, mul ei ole siin absoluutselt tungi kellelegi lömitavat teenindajat etendada.