11.07.2012

Tänasel hommikupoolikul kogusin istanduses lehti cestrumi põõsastelt ning ka siis ei jäänud olemata omakasu - lähedale põõsa varju maandus üks nö öökullliblikas (owl butterfly, Caligo idomeneus idomeneus), kes poseeris üpriski suuremeelselt ning läks lendu alles siis, kui üritasin teda sõrmede vahele püüda. Selle meetodi edukus on endiselt kusagil 50% lähedal.

Pärastlõunal käisin pisikesel matkal mööda kullakaevanduse teed mäest alla. Kuna kaasas oli GPS võin mainida ka parameetreid: teepikkus 10,8 km ning kõige madalam punkt oli umbes 275 m Lodge’ist allpool. 

‘’Mõõdistusi’’ teostasin, et moodustada väikestviisi kaarti, panna paika mõned punktid kõikvõimalike tulevaste metsaretkede tarvis. 

Üles tagasi tulles olin juba üksjagu väsinud ka ning tähelepanu ning ja ümbruse vastu ahenes oluliselt. Trampisin lihtsalt fotovarustus ning kott alt korjatud taimedega seljas mäest üles, mehhaaniliselt, iga sammuga tundes, kuidas surun Maad allapoole. Sedasi rühkides kohtusin ka ‘agami’-ga (eesti keeles vist hall trompetlind), kes mõistagi sibas kiirelt minema.

Matka formaalne eesmärk oli taimede (oletame, et nende eestikeelne nimi võiks olla südalehine maalemb) kogumine, kuid loomulikult kaasneb iga metsaskäiguga ka pidev puulatvade seiramine ning teel kohatavate elukate või muu huvitava jäädvustamine.

Leidsin kaks võrdlemisi rikkalikku otsitava taime kasvukohta ning katkusin ühe neist ka suhteliselt lagedaks, teine jääb ootama lähitulevikku, ilmselt homset. 

Oma teel kohtasin kümneid Morphosid, praegune aeg on nende osas väga pöörane. Nende läikivad tiivad ja päikesepaiste teevad koos ilusaid asju. Paraku jäi see ainult mu ihusilmade rõõmuks, kuna pildile on kiiresti lendavaid liblikaid raske tabada. Oksal istuvana on mul neist mitmeid pilte, kuid tiiva alumine pool ei ole päris nii erilise väljanägemisega. Veel kohtusin matkal suure herilase ‘Pepsis’-ega, tema kiiruse ning minu väsimuse suhe tingis aga selle, et head pilti ei tulnud, millegipärast teravustasin tema tagakehale…

Päris all uitasin natuke ringi lodumetsa taolises võsas, mis oli ausaltöeldes veidi õõvastav koht, kogu maapind oli kaetud mõnekümne sentimeetri paksuse veekihiga ning tundus, et kõikjal võivad varitseda verejanulised Elu Lõuad. Varsti, kuna vihmaperiood on lõppemas, peaks see ala ära kuivama, 2 aastat tagasi sain sealt kuiva jalaga veel päris kaugele edasi kõndida. Igaljuhul selle lodumetsa serval nägin muda sees võrdleimisi suuri loomajälgi, veidi väiksemaid ehk kui suure põdra omad. Aga need jäljed olid väga veidrad, justkui kolmeharulised. Igatahes arvan ,et oma jalgu oli sellesse mutta toetanud tapiir. Ka võimalik kohtumine selle elukaga tekitas vastuolulisi tundeid: kindlasti oleks vahva saada tapiir looduses pildile, või lihtsalt nähagi teda ja ta ei tundu oma olekult eriti agressiiven elukas, teisalt aga ei tea, mis tal võib arus olla või mida ta võib otsustada oma 300 kilogrammiga peale hakata. Niisis tegin võrdlemisi operatiivselt õõvastavast lodumetsast sääred. Põgenesin nö kuivale maale.

Õhtul märkasin sarika peal sadajalgset. Soovimatusest kogeda kõikvõimalikke piinarikkusi otsustasin ta ära tappa, enne aga näitasin ka kolleegile, et ta teinekord teaks millega on tegemist ning oskaks vältida valu, mida need sada jalga endaga kaasa toovad. Esmalt üritasin teda püüda toidukarpi, kuid selle ebaõnnestumisel purustasin ta matsheetega. Seejuures ründas ta mõlema otsaga raevukalt matheetetera ega tahtnud sugugi elust lahti lasta. Ka tükkidena jätkas ta võitlust, päris muinasjutuline. Ega selles tapmisloos muidugi midagi rõõmustavat ei ole, aga ma tõesti pigem eelistan vältida valu. Üks selline täiesti universaalselt ebameeldiv asi ma usun.

Seoses sellega: huvitav kui paljud süfiliitikud valutavad ravi alustades südant vaeste treponeemikeste pärast.