25.07.2012

Täna hommikul ei läinud ma jalutuskäigule, vaid jäin raamatut lugedes võrkkiike vedelema oodates sündmust, mida arvasin täna juhtuvat. Pärast paari tundi sugenesid kahtlused, ning järele uurides selgus, et sündmus on plaanis hoopis homme. Probleemid nädalapäevade nimedega erinevates keeltes ja käesolevat kuupäeva ei mäleta ma kunagi. Kahju raisatud ajast, samas pole ammu võtud aega rahulikult lugemisse süveneda.

Kui selgus oli saabunud läksin kullakaevanduse lähedale korjama taime G. Korilusõnne täna olulisel määral ei olnud. Ka ei olnud tee peal ühtki sisalikku neelavat madu, puumat ega möiraahvi. Kasinus.

Päraslõunal helistas ülemus F. ning teatas, et meie nö tööauto on remonditöökojas korda saanud ning võiksime selle ära tuua. Tegime. Nüüd saab ka U. autot juhtida. Ta justkui küsis selleks minu luba, millest ma väga aru ei saanud ning vastasin üldjoontes, et kui F. on teda varem sellega usaldanud, siis ilmselt võib ning et mind olulisel määral ei huvita kuna ma ei ole ei tema ülemus ega tema eest vastutav.

Jätkuvalt üritasin ka kommunikeerida ideed isiklikust vastutusest, millega auto juhtimise puhul on samuti nagu kõndimisel jalgade ette vaatamisega. Kui hooletus toob õnnetuse, saab tagajärgede valu eest süüdistada vaid iseend.