28.07.2012

Üritasin täna tõsta oma valmisolekut kohtumisteks aaradega. Tegin ‘harjutusi’, et kaamera palge tõstes oleks kaadri keskel huvipakkuv objekt, selles osas oli isegi teatavad progressi, aparaat on saamas keha osaks nagu reket tennisemängijale vms. Ühtlasi hoian nüüd seadistused püsivalt ‘’aaravalmiduses’’: särikompensatsioon + 1 samm; AF punkti valik automaatne, ning AF continous. (oi kui pagana põnev eks). Igatahes oli täna ka peaproov, kui üle tee lendasid tuukanid, õnnestus tabada neid päris mitu korda kvaliteediga, mis on enamvähem nii hea kui see selliste tingimuste puhul olla saab. Võibolla peaks veel harjutama savitaldrikutega, millele on värvilised suled külge kleebitud.

Hommikupoolikul korraldas F. meid kullakaevanduse laagrisse taimi korjama. Korjamine ise käis kiirelt ning valutult, kuid U. näib matkamisest jällegi rivist väljas olevat.

Pärastlõunal tegn nostalgilise oja-mööda-alla-matka. Kuigi väikesemad ojad on praegu täiesti kuivad, ei näi sademete hulk suurte ojade veerohkust nii vahetult mõjutavat, see püsib läbi aasta (ja aastate) stabiilsemana. Aga see oja oli isegi vahvam kui mäletasin: järjest suured kivirahnud, kaljud ning kosed basseinidega; palju ronimisrõõmu ja silmailu.

Leidsin ‘loodusliku drenaazhiaugu, kust ühe basseini nurgas voolas keerisena alla päris oluline osa oja kogu voolu mahust, ning suure kilpkonnakilbi, mis lehkas veel veidi raipeselt. Võtsin siiski kaasa ühe soomuse, mis oli karbi pinnalt lahti koorunud. Kodumaale kaasa seda siiski võtta ei saa, sest selgroogsed suveniirid ei ole lubatud (usun) ning ta on ka veidike rõve.

Meenusid ka mõned kohtumised loomadega. 

Hommikusel jalutuskäigul sattusin mängivate oravate keskele. Oravad ajasid üksteist taga, hüppasid puult-puule, aegajalt kukkusid üksteise külge klammerdunult pallina alla ning krabasid siis poolel teel maapinnale mõnest oksast. Pööraselt ülemeelikus tujus olid nad, arvult võis neid olla ca 5 või veel mõni. Kuna kell oli alles 7 am ning metsa all seega veel hämaram kui päeval sain kogu mürglist ainult väga halbu pilte, umbes selliseid, millel tavaliselt nähakse tulnukaid või lumeinimesi.

Õhtul, kui suure tee pealt ‘aarajahilt’ koju tulin oli juba päris pime. Avastasin Lodge’i viivalt nö teelt väikese mao. Lähemalt uurides oli näha, et tal olid mustal taustal punased ja valkjad vöödid. Madu oli väga rahulik ja mitteagressiivne, seega sain võrdlemisi rahulikult teha fotosid, tema poolest vähemalt. Siiski kui ma temaga seal parasjagu aega veetsin tuli linnast autoga U. ning tema järel veel üks turistide auto. Seega pidin selle meeldiva kohtamise katkestama. Tegin veel viimased pildid ning ajasin pisikese mao oksaga ‘silitades’ teeäärsesse võssa, et mu selja taha kogunenud konvoi teda kruusa ei trambiks.