27.07.2012

Kui täna õhtusel jalutuskäigul käkkisin ära järjekordse võimaluse madalt üle lendavad aarad pildile tabada kulus päris palju aega, et mällu jäädvustuv versioon sellest loost ümber kirjutada nii, et see oleks ikkagi positiivne sündmus. Sest ärrituse ja frustratsioonipuhang oli sel hetkel plahvatuslik, aga peagi tuli arusaam või mõte selle absurdsusest, sest mis võiks olla maagilisem kui pööraselt värviliste aarade ülelend õhtuses magusas valguses. 

Samas tunne oli ning mõte tuli ja sundis olema enda suhtes silmakirjalik...

Võibolla on mul lihtsalt aarade ‘püüdmisest’ kujunenud sundmõte, kuna näen neid üpris tihti, aga alati on olnud linnud liiga kiired, laskesektor liiga kitsas (piiratud puudest) ning fokusseerimine liialt aeglane ja tegevus liiga käpardlik. Tänane võimaluse aken võis väldata 3...4 sekundit. Puu otsas istuva aara pildist ma isegi ei unista, see oleks küll võimalik Salut saartel, kus aias istuva kodundunud aarad, kuid see ei omaks minu jaoks mingit väärtust, mingit väärtust mis oleks suurem kui pildil õue peal tuhnivast kanast.

Peaks kuidagi autosugesteerima end pöörama rohkem tähelepanu koostööaltimatele objektidele. Oleks emotsionaalselt tasuvam võibolla, stabiilsem, kuigi samas, hindan pigem amplituudi.

Ennelõunal korjasime taimi. Pärastlõuna otsustasin kasutada ‘Orkestrikoopasse’ viiva raja värskendamiseks, kuna viimati, kui sinna ööse läksin kulus väga palju tiirutamist ning aega 2 tundi. Päevaseks liikumiseks ei olegi raja säilitamine kuigi oluline, sest alati on võimalik liikuda ümber takistuste ilma suunda käest kaotamata, kuid öösel on tihedas võpsikus suuna säilitamine raskem ning igasugune abi teretulnud.

Arusaamatu põhjusel võtsin kaasa ainult pooliku veepudeli ning joogipoolis lõppes juba kogu selle rajamise algusjärgus. Otsustasin aga siiski asja lõpuni teha, pusserdasin päris mitu tundi ümber langenud puude pundarde ning koduteel oli juba samm küllaltki pehme ning varbad kippusid puujuurte taha takerduma. Algul lootsin saada joovivett juurde koopasuudmes langevalt pisikesest kosest, kuid see oli täna täiesti kuiv. Ehk ongi parem, et see potentsiaalselt mingeid hirmsaid guanopisikuid sisaldav kraam joomata jäi. 

Koopas kiusasin veidi ka üht ripsämblikku, kuid tal ei olnud täna isu toidukarpi ronida.