21.07.2012

Sündmusterohke päev, mida võib ilmselt vaba päeva puhul pidada positiivseks.

Hommikul pisut enne seitset, kui valgust hakkas juba tasapisi ilmuma asusin teele kullakaevanduse laagri suunas. Tänaseks oli plaanis seal veidike ahve varitseda ning kõndida läbi ‘Grand Tour’ (meie juurest alla kullakaevanduse laagrisse ning sealt metsarada pidi üles Camp Caiman’i lähedale, kokku osutus selle ringi pikkuseks 15 km).

Päev algas suurepäraselt: kohtusin möiraahviga (Alouatta seniculus, kreooli keeles Baboun). Olin just jõudmas kullakaevanduse laagri lähedale, kui kuulsin puulatvades ragistamist, üles vaadates nägin suurt helepruuni või ehk lausa oranzhi ahvi. Mõistagi ta eemaldus, kuid mitte väga kiiresti ja jooksis mingil hetkel päris minu peakohalt üle, ning jäi veidi kaugemal oksale istuma ja roojas, avaldades sellega võibolla poolehoidu minu ning sellise meeliülendava varahommikuse kohtumise suhtes. Jooksi edasi-tagasi üritades leida läbipaistvaid kohti meie vahele jäävas lopsakas roheluses, samas kui tema muudkui liikus edasi. Koostöö oli suboptimaalne. Siiski iga kord, kui sain ta nö kirbule spray-and-pray’isin ni kuidas kaamera mälupuhver jõudis vastu võtta ning lõpuks lahkusin olukorrast mõnede failidega, millel on äratuntavalt näha möiraahv. Fotodena neil küll mingit väärtust ei ole, kuid kohtumine on jäädvustatud mälestuseks ja ‘trofeeks’. Ja arvestades olusid: hommik, minimaalne valgustus, vaatenurk alt üles vastu heledat taevast, kiiresti liikuv möiraahv. olen tulemusega vähemalt rahul. Ja selle kohtumise üle üldiselt suisa rõõmus!

Jõudnud kullakaevandusse, otsutasin oodata, et ahvid tuleksid hommikul nende puude otsa, kus neid eelmisel nädalal taimekorjamisretke ajal nägime. Ootasin ja pildistasin linde. Mõne aja pärast kuulsingi puuvõrades piisavalt tugevat raginat, et pidada seda märgiks ahvide tegutsmiseks. Otsustasin ronida kullakaevanduse ‘restorani’-hoone katusele, et saavutada parem vaatenurk, see aga osutus väga valeks taktikaks: mõned katuseplekid paindusid jalge all, ning tõid kuuldavale valjud painutatava plekitahvli karjed, mis ilmselt kartlikele ahvidele kuigi kutsuvalt ei mõju. Jäin siiski veidikeseks katusele passima. Korraga tundsin ärritust ninas, tundsin, et koh tuleb aevastus, üritasin seda alla suruda, aga see tegi vist asja hoopis hullemaks, sest aevastus tuli välja erakordselt vägivaldsena ning kajas mitu korda ümbritsevate roheliste müüride vahel edasi-tagasi nagu püssipauk. Sellega oli ahvivaritsemine üpris veenvalt lõpetatud. Veidi aega veetsin siiski veel kullakaevanduse laagris süües küpsiseid ning seitates puuvrasid juhuks kõi kõigest hoolimata on mõnel elukal jultumust kogu selle räuskamise peale end näidata. 

Hiljem nägin teeraja peal huvitavaid suure rohelise oa moodi puuvilju, mis olid keskelt poolitunud ning millede poolte vahelt kasvasid välja väikesed puukesed. Mõne suurema puu puhul võis näha seda ‘uba’ tüve küljes 10 cm kõrgusel maapinnast. Hirmuspõnev jaa.

Veetsin ka päris pikalt aega jahtides üht Pepsist (suur herilane), kes tiirutas mu ümber, kuid ei tahtnud kuidagi maanduda.

Jalutuskäigu lõpuks hakkasid väsimus ning tühi kõht end juba meelde tuletama.

Kui jõudsin tagasi Lodge’i selgus, et mu noor kolleeg ei olnud saanud hommikul linna sõita, kuna teda ei usaldata uhke Dusteri rooli. Otsustasime siis sõita linna pärastlõunal. 

Enne kui saime lahkuda kerkis aga situatsioon ühe maoga, kes oli pugenud pererahva sahvrisse, pikk (ca 180 cm-ne) elukas. Kogu see lugu kujunes lõpuks väga nõmedaks.

Esmapilgul paistis ta selline ‘pigem mitteohtlik’ madu, aga see muidugi ei tähenda, et võib ettevaatuse mürgihammaste ees päris kõrvale heita. Aga kui uurisin teda lambivalgel lähemalt nägin ta ninal kahte valge põhjaga auku, nagu nö termoorganid lõgismadulastel. Ja selle pärast ning ka kuna ta liputas saba pidasingi teda lõgismadulaseks, seega ohtlikult mürgiseks, mis hiljem osutus muidugi valeks arusaamaks. Kuid ma arvasin, et need lohud on küllaltki spetsiifiline määramistunnus (võimalik, et need olid ka hoopis ninasõõrmed, maeitea, pildil on nägu ilusti näha…) ja ka entomoturist F. ütles seda madu nähes esimese asjana, et temaa selle maoga ei mängiks. 

Asusimegi koos F-ga siis seda elukat püüdma. Kola täis sahvris kükitades üks ühe teine teise sügavkülmiku otsas. Üritasin panna talle silmust kaela, sest F. käis sellise idee välja. Kuid sellega oli igavesti palju pusimist ning esialgu vähe edu. Mingil hetkel tõstis madu meile üllatuseks end päris pikalt püsti ning hakkas ronima külmkapi peale. Kui palju elevust see küll tekitas, aga tekitas ka juba mõrad minu määramisse. Ronivaid lõgismadulasi on siin minu tead vaid üks - Bothrops bilineatus - ning ta on pisike ja roheline. Korraga oli madu kadunud, me ei suutnud teda enam näha ei külmkappide ega riiulite all. Hakkasime ettevaatlikult sahvrist kraami välja tassima, et ta mistahes võimalikust peidukohast üles leida. Tirisime keppidega riiulist kola alla jne. Peagi tekkis üldine arvamus, et madu on ilmselt lae ja seinte vaheliste väikeste aukude kaudu pagenud ja peaks hakkama otsima kogu majast, kuid siis üsna varsti leidsin ta ühe riiuli nurgast kerratõmbunult üles. Selleks ajaks ei tahtnud enam keegi nalja teha. F. oli juba enne öelnud, et peame mao ära tapma ning nüüd olin nõus ka mina: ‘fine, we have to kill it’. Vajutasin puuhargi talle kaela peale, et F. saaks tal siis matsheetega kontrollitud olukorras pea maha lüüa, kuid madu tegi end kuidagi uskumatult peenikeseks ning libises läbi seina ning hargi vahele jääva kitsa ruumi vabaks, teise nurka. Proovisin teha veel ühe katse silmusega, õnnestuski silus maole kaela ajada, kuid ka läbi selle suutis ta veidi edasi pugeda, ning kui nööri tihedamalt pingule tõmbasin, siis see katkes . Täielik pask, liiga ‘benny hill’ liiga ohtlikus olukorras (potentsiaalselt). Lõpuks jäi madu nurka asendis, kus F.-l õnnestus lüüa teda matsheetega pähe, siis tõmbasin ta kepiga sealt välja lagedale ning lõpp sai vormistatud veenvate surmahoopidega matsheetega. Siis teda lähemalt uurides, ütles F., et tegemist on ‘chasseur’-iga, nö jahimeesmadu siis, mittemürgine - ‘a kind snake’ ütles ta. Liiki ma ei oska öelda, kuid pildi alusel võib olla määratav, usun, et ta on mingitlaadi roninastik.

Kahju, oleksin eelistanud ta elusalt tünni saada ning kuhugi kaugele ära viia, aga olukord eskaleerus kuidagi kontrolli alt välja, kohati tekkis nö peresünnituse fenomen - asjalisi oli ümber liiga palju, ning madu oli ka liiga tugev ja kiire. Crap.

Pärast kogu seda jama sõitsime siiski linna. U. läks internetti ning mina jalutasin ringi ja käisin vanal sadamakail. Oli tõus ning sadamakail palju kalureid. Ühed mehed olid just tõmmanud välja suure rai, kellel küll saba oli juba maha raiutud (see saba on vist veidi ohtlik), aga tegin ikkagi pilti, eksootiline elukas. Kai ääres mangroovis nägi nak ühte rohust rippuvat pesa ehitavat väikest kollast lindu, oli ilus ja huvitav.

Kui sõitsime tagasi mäkke oli juba pime ning kohtasime teel kahte madu, ühest tegin ka pilte, kuid teine lasi jalga, aga sellest hoolimata õnnestus meil tema ümber korraldada enne seda ebamõistlik potentsiaalselt ohtlik olukord.