15.07.2012

Hommikupoolikul avas F. masterplaane. Andis meile kätte tööd tulevateks nädalateks. 

Pärast seda läksin pühapäevasele metsaretkele. Esmane suund oli alla oja äärde. Mööda ‘vana rada’, mida on käidud ilmselt kuba vähemalt 10 aastat, kuid mis kohati on hakanud kaduma. Õnneks aga tean, kuhu see rada viib või viis ning min jaoks vähemasti ei ole tema kadumises väga suurt draamat. 

Veetsin päris palju aegu ojaäärsetes koobastes ning avastasin vähemalt enda jaoks nende uusi tahke: sealses kaljus asuvad koopad kahe korrusena, alumises väiksmas koopas on kunagi tehtud lõket, ülemine korrus on mõnevõrra ruumikam ning leides endas tahte pugeda läbi veidi õõvastava pisikese augu avastasin, et selle selle taga on veel kaks suuremat ruumi. Kusjuures üks neist avaneb kahe suurema ja ühe pisikese auguna kaljuseinal umbes 10 m kõrgusel oja kohal. Kaks suuremat auku paiknevad üksteise kõrval justkui mäe silmadena, nendevaheline kivisammas moodustamas ninajuure. Mõistagi pidin tegema ka fotosid: maailm läbi Kaw mäe silmade vms, sest see oli siiski päris pöörane paik.

Väga luksuslik kahekorruseline ja hulgitoaline koobastik seega. Kui oleksin ürginimene elaksin meeleldi sellises. Oja kohal olevatest aukudest oleks mugav kõikvõimalikke loomi varitseda, ka kaameraga, kui nüüd mõelda, sest kui esmakordselt koopahämarusest valguse kätte jõudsin lendas oja kohal olevalt puult minema küllalt suur heleda peaga röövlind, ja esikus pesitseb kaunis oranzh coq-de-roche. Õõvastavad tõenäoliselt rabiidsed oma tiibadega kõhedusttekitavad nahkhiired üritaksin siis siiski juidagi sealt ära peletada, sest kooselu nendega ei oleks päris minu tükk kooki.

Igatahes, kuna koobastik osutus palju põnevamaks, kui olin seni arvanud, veetsin seal roomeldes, eksploreerides ja avastatut pildistades kaaluka osa tänasest ennelõunast.

Edasi liikusin mööda oja ülespoole, pildistasin kärestikke ja sõin väikese kosega tiigi kaldal küpsiseid. MIngil hetkel aga muutus murdunud puude tihedus ojas niivõrd suureks, et otsustasin edasi liikuda mööda kõrgemat maad. Ronisin välja oja ‘’orust’’, tegelikult võib ehk ka ilma jutumärkideta, sest oja on ümbritsevast maast kohati ca 20m madalamal, org on suisa kanjonilaadne, ning liikusin mööda ojadevahelist oosi või mäeharja ülespoole, suures plaanis põhjapoole, et jõuda lõpuks välja mööda Kaw mäe harja kulgevale teele. Mulle näib, et Kaw mäge võibki suures plaanis näha suure loomana: mäeharjalt, mida mööde kulgeb üldiselt ka tee, lahknevad mõlemale poole roietena kõrgemad maapoolsaared, mille vahel jooksevad veresoontena ojad. Ja milline elukas ta on - ussid kõhus ja mis kõik veel.

Mingil hetkel hakkas tugev vihmasadu ning äike ja olemine läks veelgi hämaramaks, kui ta metsa all tavaliselt on. Aga varsi jõudsingi tee peale välja ning pärast veidikest vantsimist ka koju Lodge’i, läbimärjana küll, kuid see on siin üpris ootuspärane.

Prantslased F. ja W. olid ennelõunal kohanud tee peal vikerboad ning ta kinni püüdnud ning peavad teda nüüd oma majas võrkkastis. Süüa pakkusid talle kanamuna, mis oli tema sees veel kenasti tervena näha, kui teda vaatamas käisin. Millalgi ilusa ilmaga on neil plaan madu kenasse poosi sättida ja teda pildistada. Loodan selles ettevõtmises ka osaleda.

Pärastlõunal läksin taas välja. Seekord mööda kullakaevandusse viivat teed. Pärast tugevat vihma oli jäänud paks udu, mis tundide jooksul tasapisi end puulatvades rebides väiksemateks paarikümne meetri kõrgusel triivivateks pilvedeks lagunes. Mets oli kuidagi teistsugune. Kõndisin väga aeglaselt ning kuna jalas olid õhukese tallaga kingad mitte saapad ka üpris vaikselt. Ma usun. Igaljuhul oli kuulda ja ka vilksamisi näha mitmesugust elu. Kui jäime korraks W.-ga kes tuli alt oja äärest kalalt juttu rääkima lendas üle kolm aarat. See oli minu esimene kohtumie nendega sel suvel. Hiljem leidsin nad veel ühe puu võras kraaksumas ja laamendamas (puuvilju või nende seemneid alla loopimas). Kena avatud vaatenurka neile sel koral leida ei õnnestunud, kuid väga inspireeriv kohtumine siiski. Loodan, et see tähistab aarade kõrgema aktiivsuse perioodi algust.