14.07.2012

Kui ma siia tulin ei olnud seintel õhtuti gekosid, mõtlesin täna õhtusööki valmistades pliidi kohal lambi kõrval keelt limpsavat sisalikku vaadates. Ja siis tegi ta midagi veidrat - tõmbas keelega üle oma avatud silma, silma pigutamata.

Ma arvan, et nende tagasitulek on seotud majainimeste eluviisiga. Gekodel on põhjust tulla, kui õhtuti põlevad terrassil tuled, mis meelitavad kohale putukaid.

Igaljuhul mulle nende väljailmumine meeldib, sest nad on sümpaatsed, oma olekult, kogu oma keelelimpsamisega ja õhtuse ringisebimisega. Kerge on leida empaatiat gekode suhtes. 

Seoses selle silmalakkumisega meenus üks teine veider asi mida nägin hiljuti üht looma tegemas. See võis olla eile.

Pildistasin üht lehel istuvat liblikat, kui tema juurde jooksis sipelgas ning ronis talle selga. Seepeale läks liblikas lendu. Ei tea, kas sipelgas võtab sel moel küüti, ratsutab järgmisele lehele või oli see mingitlaadi rünnakukatse temast kümneid kordi suurema liblika vastu.

Täna käisime linnas. Jalutasin veidi kalasadamas ning turul. Mees, kes müüs pomeloid pöördus ning ütles, et turg Saint Laurent’is on parem, pildistamiseks, ilusam, ilmselt mõtles ta, sest mul oli kaamera käes.

Oma pomelo olin aga paraku ostnud juba varem, mehelt kel ei olnud nõuandeid. Tagasi saadud sendid olin andnud Skisofreenikule, ta ise tutvustas end nii ja ütles, et ei ole mingi ‘junkie’.

Hiljem jalutades leidsin päris Palmide Väljaku (Cayenne’i keskväljak) lähedalt ilusa vanaaegse maja, mille trellitatud aknad olid pea kõik katki, ning mille ümber jõlkusid või vegeteerisid maapinnal sellised purunenud moega inimesed. Elu hammasrattad jahvatamas otse kesklinnas.