18.08.2012

Hommikusel jalutuskäigul kohtusin liaani mimikeeriva maoga, pisikesega. Kõndisin või pigem hüppasin tast algul üle (madu oli tee peal vedeleva kuivanud puu oksa ümber keerdunud), kuid jäi veider tunne, et seal nagu oli midagi. Miski mis ärritas vana head mustrite ära tundmise keskust. Ei ärritanud siiski piisavalt intensiivselt, et enne madu pidama saada, lävi jäi pisikese ja hästi kaitsevärvunud mao jaoks veidi liiga kõrgeks. Eeldatavasti see intsident tõmbab selle märkamisläve nüüd mõneks ajaks madalamale. Usaldan üldiselt oma alateadvust selliste asjade mikromanageerimises, ei tea kui põhjendatult. Madu oli pisike ja see liik ei ole olulisel määral mürgine (kui küsisin filmimees P.-lt oma eelmise siinviibimise ajal selle mao kohta, ütles ta, et on mürgine, aga mitte ohtlik). Käitumine oli tal igaljuhul mitteagressiivne: talus minu sebimist enda ümber ja isegi parmude materdamist. Vaadates tema ülevoolavat passiivsust ja stoilisust tekkis vahepeal isegi mõte, et ehk on ta end kogemata oksa ümber sõlme tõmmanud, kuid kahtlen päris tugevalt sellise asja võimalikkuses. Tegin pilte ja maadlesin mitmete tehniliste raskustega (kunagi varem ei ole olnud probleeme välgu ja kaamera vahelises suhtluses ja koostöös õige säritamise osas, aga täna näis see asi olevat täiesti juhuslik. Kahtlustan, et väga peenike madu ei registreerunud valgust mõõtvale aparatuurile isegi väga lähedalt ja ta üritas saavutada korrektset säri taustale. Väga tüütu lugu igatahes. Keeruku säilis ka siis, kui läksin üle täismanuaalsele asjaajamisele, mao selgmine pool on tume ja kõht päris valge, mistõttu oli raskusi õige säri leidmisega, kõik kaadrid nägin välja kuidagi valed...  Kuna oli ka hämar ning fokusseerida suutis ainult 35 mm-ne objektiiv ‘pidin’ panema oma näo maost kõigest 20 cm kaugusele. Ta tolereeris seda ilma suurema vastuseta kui minimaalne ehk tõus keelega õhu lakkumise sageduses.

Ennelõunal käisin ameeriklastega coq-de-roche’e vaatamas. Üks neist paraku lindudeni ei jõudnud, kuna nendeni viiv rada ei olnud haigete põlvedega tehtav. Teisi linnuvaatlejaid õnne kombel enne meid ei olnud ning linnud olid häirimata ning tänu sellele kohal rohkearvuliselt ja lärmakalt. Kokku võibolla 8 isendit, ebatavalisena nende seas ka 3...4 emaslindu. Väga hea jahiõnn.

Õhtupoolikul vestlesime P.ga veidi ameerika turistide teemal. Meile mõlemale on üldiselt jäänud mulje, et nad on veidi ebaviisakad, pidevalt rahulolematud ja põhjendamatult üleolevad. Ütlesin siiski nende kaitseks, et mulle näib, et võrreldes Lodge’i saabumise ajaga on nende suhtumine nüüdseks, kui olen neid viinud huvitavatesse kohtadesse, jaganud produktiivseid nõuandeid putukate leidmise osas ning püüdnud neile sõrmedega Morphosid (okei tegelikult ainult ühe), mida nad on terve päeva edutult võrguga taga ajanud. Ka arst olemine muidugi impresseerib veidi, kuid samas tõstatab ka ilmselge küsimuse: ‘’jeesus kristus, mida kuradit sa ometi siin teed’’.

Selle peale ütles P., et näib, et nad nad on viisakad ainult siis, kui nad saavad midagi, et võibolla on nad juudid (just nii ütleski jah!). Olin veidi shokeeritud, esimese reaktsioonina hakkasin naerma, kuid P. jutt voolas sujuvalt edasi ning mul ei olnud ka eriti isu hakata arutama, kuivõrd selline väljaütlemine on aktseptaabelne või mitte.