05.08.2012

Nägin täna vihmametsa pehmete silmadega. Meeleolu oli teistsugune, võibolla selle pärast, et tundsin täna hommikul ärgates mingit veidrat nõrkust või siis oli lihtsalt midagi õhus. Viimastel päevadel tõesti on siin-seal tunda midagi roosilõhna sarnast, ma ei tea, milline taim seda emiteerib, kuid olen tema anonüümsusest hoolimata talle tänulik. Näiteks väsinuna ning higisena mäest üles kõmpides tekitab selle lõhna pilve sattumine geograafiast sõltumatu kohale jõudmise tunde: see ongi see, ma olen siin. 

Üü-hüü, kaspole.

Igaljuhul käisin täna pikemal matkal metsas, mis oli üks neist asjadest, mida revisiteerimisplaan sisaldas. Võib maalida sellesse kasti linnukese.

Läksin üht väikest jõge mööda alla, kuni jõudsin 7m kõrgusele merepinnast, kus vääris jõgi juba oma nime ning hiljem kaarti uurides selgus, et nimi telle ka antud on - Crique Forca.

Linnulennul oli matka kaugeim punkt Lodge’ist vaid veidi üle 4 km, kuid minu liikumine ei sarnane väga sellele, ‘kuidas vares lendab’. Mets seal madalamal oli kõndimiseks päris mõnus, veidi hõredam ja läbipaistvam; puud pisut madalamad ja alustaimestik hajus. Palju oli jõe kallastel näha tapiirijälgi, kuid see elukas on pigem öise eluviisiga ning ka väga kartlik, niiet jälgede nägemisest näost-näkku kohtumiseni on pikk tee ja ma päris täpselt ei kujuta ette, kuidas seda teed peaks käima. Korraks kaalusin ‘fotolõksu’ paigaldamist, kuid ma ei raatsi oma kaamerat ööseks metsa jätta, ilmastiku pärast ja kuna selle võivad leida ka peale sattuvad jahimehed.

Fauna esindajatest kohtasin süvametsas vaid kalkunisarnast Marail’i, kes tegi ka häält, niiet sain aru, et lind kes varahommikuti meie maja lähedal räuskab on justnimelt tema. Vahva kui mingid otsad niiviisi kokku saavad. 

Tagasiteel märkasin kullakaevanduse tee ääres cassique vert’i (prantsuskeelsed nimed…) kolooniat, mis jääks päris kenasti õhtupäikese alla, sattusin sinna keskpäeval, kuid tegin sellest hoolimata mõned pildid, koledad.

Kuigi mäkke tõustes, kui pöörded korraks nö üles tulid, läks enesetunne päris heaks, tuli hommikune letargia pärast söömist tagasi ning veetsin pärastlõuna põhiosas hamac’is p.roth’i lugedes.